Sunday 23 October 2016

Pärnu Rannajooks ja edasi...

Teen kiire ülevaate tänasest jooksust. Või noh tagasiulatuvalt siis, et jooksma olen jõudnud pärast Viljandi võistlusi vaid korra, eelmisel pühapäeval...jooksin lõike. Lõikude keskmine tempo oli nagu maratoni keskmine tempo, seega olukord kiiruse osas päris kehva. Samas olen jõusaali juurde lülitanud ja jalatrennid hetkel veidi segavad jooksmist. Noh, jooksu hooaeg on pmts läbi ka ja las olla see kiiruse värk. Hooaja eesmärgid kõik täidetud.
Tänase Pärnu Rannajooksu esimese kilomeetri jooksul mõtlesin küll kohe ära loobuda. Hingamine tõsiselt raskendatud ja tundusin endale mega aeglane. Kui aga keskmist tempot vaatasin, siis lootust päris maha ei matnud. Suur osa jooksust oli vastu tuul rannas. Jalg läks lahti jällegi umbes 4ndal kilomeetril. Ajalisi eesmärke ei püstitanud. Hing oli suht paelaga kaelas terve jooksu niikuinii :D Endalegi üllatuseks tuli netoajaks 44:28, mis on senisest isiklikust (44:18) vaid sekundite kaugusel. Rada muidugi oli võrdlemisi kerge (mitmed pöörded ja tuul võtsid hoogu maha). Aga kokkuvõttes 146. koht (stardinumber oli 652, viimasest grupist start, sai veidi ettepoole silgatud küll;)), naistest 15. ja vanusegrupi 5. koht, no nitševoo.
Enivei võtan nüüd jooksudega kõvasti kergemalt. Paar kergemat võistlust veel järgmise 2 kuu jooksul. Kooliga tõmban ka otsad kokku ja üldiselt võtan aja nõks maha. Keskendun tsipa teistele teemadele :) Aga kõigest lähemalt (või siis mitte :P) omal ajal... :)
 läheb teeb ühe kiirema ringi
no missa külmetad :P

Sunday 9 October 2016

Viljandi linnajooks, maratonist taastumine ja värki

Pühapäev - aeg nädal kokku võtta jällegi eksole. Need nädalad hakkavad ikka järjest rajumalt kiirelt minema. Olin päris põnevil selle maratonist taastumise osas, et kas läheb päevi või nädalaid või on kehas veel kuid tunda seda pingutust? Noohh, pühapäeval olin nagu hani (eriti treppidel), esmaspäeval olin part - aga tunda andsid vaid reied ja veidi alaselg. Muus osas täiesti okey. Õnneks või kahjuks loorberitele vedelema jääda ei saa ja juba esmaspäeval oli 2 personaali, SKT ja spinning. SKT läks küll aiataha, sest (tõenäoliselt õhu kuivusest) kurgus hakkas hullu moodi kakkuma ja ajas köhima ja pisarad valla ja rääkida ei saa ja no siis veel jalust ka lombakas jne. Nagu sajandi töllaks seal rahva ees. Ma tõesti tänan kõiki tublisid tunnis osalejaid, kes vaatamata minu saamatusele seal oma trenni vast tehtud said! Pärast seda kohe spinningu tund otsa  - see läks juba mängeldes. Ratta peal jalad enam tunda ei andnud ja sain sajaga kütta. Kahtlaselt okey oli olla ka teisipäeva hommikul. Samas teadsin, et mingi hetk see langus tuleb. Pärast hommikust trenni oli täitsa normaljok. Õhtul oli combati uue kava esitlus ja seda olin ma kõige rohkem kartnud. Ei ole just leebe kava just reite osas. Enne tundi hakkas ka vaimu väsimine tulema. Siiski läks kõik suisa suurepäraselt ja isegi sellele järgnev SKT tund oli nii tehtav, et tundus nagu poleks mingit maratoni olnudki. Samas oli hirm, et see väsimuse värk võib ikka veel nurgataga mind oodata. Mhm, kolmapäeval pärast kommikust 2 trenni ja personaali hakkas äravajumine tekkima, aga ei midagi jalustrabavat. Õhtused 2 personaali andsid küll märku, et reielihastel on asjast oma arvamus (paari harjutuse ettenäitamine kujunes keerulisemaks kui muidu), aga siiski elus. Neljapäeva hommikused 2 trenni kujunesid suisa selliselt, et otsustasin ära ja regasin ennast Viljandi järvejooksule. Õhtused 2 personaali ja fitnessi tüdrukute poseerimine suutsid kuidagi väsitavaks kujuneda ja juba hakkasin kahtlema otsuse õigsuses. Reedese päeva üritasin madalaprofiililise hoida ja pärast hommikusi trenne lasin ennast kergelt lebosse. Koristamised ja kino ja chill. Laupäeva olin suisa nii lebos, et sain süümekad kätte. Tegin küll ka tööd, aga olin endale lubanud kooli asju õppida, milleni ma siiski ei jõudnud. Ostsin hoopis raamatu ja töötasin selle läbi. Kell kärkis küll korduvalt, et kargu alla ajaksin, aga eirasin. 

Raamatutest ja rasvade söömisest jne ma siiski räägin veel kunagi tulevikus. Hetkel hakkab tunduma, et olen natuke palju asju endale peale võtnud jällegi ja lugemised ja õppimised hakkavad kannatama. Ka see, et lubasin nädalavahetustel mitte tööd teha...nohhh, juba chiidin. Sõpradega trehvamine ja suhtlemine on jälle nii nagu ta on :/ Samal ajal tahaks ju rohkem süveneda ka fitnessi tüdrukute juhendamisse, fitgamesi ja fitness5 aladega tegeleda, joosta jne...aga noh see on mul kõik oma lõbu ja tuleb vabast ajast...mida hakkab väheks kiskuma jälle. Õnneks on ilmad kahtlased ja metsa alla niiiii hullult ei kisu hetkel :D (kuid siiski).
Nüüd tänasest jooksust veidi. Otsustasin sellel osaleda, et aimu saada kuidas ma maratonist taastunud olen. Ma peaks hakkama jälle lõike jooksma, et kiirust arendada, aga nädala sees ei õnnestu see mitte kuidagi (sel nädalal 17 trenni koos personaalidega ja muud asjad), siis nädalavahetustel on keeruline sundida kiirendama vabatahtlikult. Võistlustel on see nn kohustuslik. Üritasin siis sellest võistlusest "lõigujooksu" teha. Ilma suhtes võiks ju viriseda, et külm ja värki. Aga nagu ma öelnud olen, siis ilma me muuta ei saa, küll aga enda suhtumist. Oligi mõnus. Ei sadanud ju ja ei olnud palav :) Murelikuks tegi veidi stardieelne pulss.Tunduvalt kõrgem kui tavaliselt. Nädala sees oli pulss jälle liigagi madal. Otsustasin, et jätan vöö peale ja eks siis pärast näha ole, mis süda sellest jooksust arvas. Juba esimestel kilomeetritel oli selge, et kiirust ei ole. Või noh mitte nii nagu tahaks. Samas arvestades, et maratonist on möödas 7 päeva, siis on kõik vägagi hästi. Viljandi linnajooksu rada ei ole kindlasti ka rekordirada. Tõusud mulle küll sobivad, aga kas just sellised nagu see tõus seal 10ndal kilomeetril? :D Noot! Siiski suutsin terve jooksu vältel mõelda, et see on ju vaid 10,4km ja saab kohe läbi - võrreldes maratoniga nagu kerge soojendusjooks ju. Ehh nohh, nagu olen öelnud, siis 10km jooksud on ikka ühed raskemad. Alguses kohe tuld ja lõpuni välja. Neljas kilomeeter tundus lõputu. Juba kartsin, et keha vist ikka ei taha hetkel joosta ja mitte kiiresti. Et olen ikka liiga aeglaseks vajunud - no eiii tule seda 4km tähist. Juba olin nõus ära loobuma ja jala sirgeks laskma, et ah vahet pole, teeme siis aeglase jooksu. Aga sealt ta paistis....5km tähis!!! Olin neljanda lihtsalt maha maganud ja ei tundnud kella märguannet kah. Normaljok. Pool läbi ja no edasi on ju....pool veel - ehk siis klaas on ikka pool täis ;) Proovilepanek oli 6nda kilomeetri tõus. See oli veel selline mis mulle sobib. Suhteliselt järsk, aga mitte liiga pikk. Eks ta veidi kinni tõmbas, aga taastusin kiirelt. Kõige tüütumad olid ehk 8-9km. Laugemad litsumised. Terve rada muidu oli ikka paljude pöörete ja tõusude ja laskumistega. Siis see 9nda kilomeetri järveäärne sirge tundus ikka tüütu. Aga oiii ma ootasin seda lõputõusu. Ma teadsin, et ees on karm mägi, aga täpsemalt polnud aimu. Tõus algas koos 10nda kilomeetriga ja no ikka ronimine. Ainus mõte oli, et kurrrat tõusud ju sobivad mulle ja no nüüd eiiii hakka kõndima!! Ei hakanudki, kuigi ega need sammud kõndimisest oluliselt kiiremad vist polnud kah. Tõusu lõpus olin ikka kinni omadega. Aga missa ikka virised ja ähid kui finish on ..nohhh...pmts nurgataga. Koivad tööle ja lõpuni. Kui olin vaadanud varasemaid paremate lõpuaegu, siis sain aru, et tegu on raske rajaga ja hea kui ma alla 50min ära teen. Ametlikuks ajaks tuli 47:54 (raja pikkus 10,4km)! Ja oma vanusegrupi 2.koht. Olin endas tsipa pettunud, aga vanusegrupi võitja oli umbes minutiga ees ja ega ma oluliselt kiiremini ei oleks suutnud ennast liigutada täna. Kokkuvõttes 122 ja naistest 14.koht. Pole üldse paha. Eriti arvestades, et sellel jooksul olid kohal ikka tegijad. Meeste esikolmik: Tiidrek(31:56), Mukunga (32:06), Kits(33:50) ja naistest: Luik (38:20), Kukk (39:15), Pilli (40:53). Seega võib väita, et taastumine on täitsa okey olnud ja samas pingutamata ka ei jätnud - keskmine pulss 174 (minu kohta väga kõrge!) ja max 180 (tegin tõusu ikka oma maksimumi piiril). 10km aeg oli 45:46 - ehk siis eelmise hooaja isiklik umbes (Jõgeva jõulujooks detsembris) ja arvestades rajaprofiilide erinevust, siis võib öelda, et olen arenenud küll :)  Keskmine tempo täna 4:37min/km...ei midagi erilist, aga jällegi arvestades rada ja lühikest taastumisaega maratonist, siis fine :) Tuleb rahul olla :) ! 

Lugemise, kirjutamise ja näegemiseni ;) Muide, küsimused on ikka teretulnud (siin või FB kommentaarides);) - noh, et kuidas saab nii, et oleks vähem tööd ja rohkem raha ja kust tuleb tolm ja kas kookosrasva tasub süüa, aga valgusheiki jne?! :D Kõigele vastan :D

Wednesday 5 October 2016

Kuidas assistent Mart minu maratoni kõrvalt nägi?!

Kuidas jooksu-assistent näeb maratoni kõrvalt!
Minu esimene täispikk jookumaraton on nüüd läbitud, seda küll ratta seljas, aga ma ise väga rahul sellega:)
Mina läksin jooksumaratonil kaasa elama ja assisteerima oma treenerit Egle-t, Tartu MyFitness spordiklubist.
Maratonipäeva hommik oli ilus, päike paistis ja tuul oli vaibunud, vähemalt ilma taha nüüd see maratoni sooritus ei jää :)
Nonii, 30 minni enne starti saime Eglega kokku, soendusdress oli veel seljas, aga kohe oli aru saada, et mõtetes oli ta juba rajal. Natuke rahvalikku spordijuttu ja soendusdress lendas Prorunner telki, algas koguneminestardikoridori.
Vaatasin siis üle, stardikoridori kõrval oli kokku u 10 rattaga tegelast, mõni ehk lihtsalt tavakodanik ratta seljas, aga ülejäänud kindlasti mu "kolleegid" ehk siis maratoni(jooksja)assistendid. Olgu veel öeldud, et Egle andis mulle enne starti energiageeli ( minevat hiljem vaja) ning väikese mp3 mängija, selle pidin u 35km punktis talle tagasi andma, ka veepudelid olid seljakotis varuna olemas.
Start!
(stardi-chill! Foto: Sven)

Väga lahe, keegi trüginud, kuhu sul kiiret, mindi ju ikkagi jooksma 42 kilomeetrit!
Otsustasin kohe, et sõidan kogu trassi kaasa, nii saab rohkematele tuttavatele kaasa elada ja saab  enda trennikilomeetrid ka rattaga läbitud.
Täiesti super, ausalt, kogu see feeling oli viimase peal, mulle endale pakkus parima elamuse kui sõitsin ühe suure jooksugrupi järel, see oli kuskil 18-dal kilomeetril. Igati korralik ilm muutus hetkega , tuul tugevnes ja õhk muutus jahedamaks, aga see ei morjendanud jooksjaid, vastupidi, jäi mulje, et see punt pani hoopis hoogu juurde ja see, mis häält teeb suur jooksjate punt kui nad parasjagu omavahel ei suhtle, ainult jooksutossude sahin, väga äge!
Õnneks tuli mõne aja möödudes päike taas välja ja vahelduva eduga sellel päeval "tegi ilmataat omad ära"
Väga tähtis oli, et Egle püsiks selles suuremas grupis kuhu ta kas teadlikult või juhuse tahtel peale starti oli omale koha sisse jooksnud, selline grupp annaks eelnimetatud lagedatel aladel natukenegi külma tuule eest varju.
Joogipunkte oli, seega janu pärast ehk keegi oma sooritust pooleli ei jäta, aga toit, nonii, nüüd hakkasin juba kahtlema millal ma selle geeli pidin Eglele toimetama, parem oli hoida kuhugi lähemale, et kui vajadus tekib, siis pole abi kaugel. Ja need kilomeetrid, need ei tulnud jooksjatele kergelt, oli huvitav kõrvalt näha kuidas maratoonarid endasse tõmbuvad ja ega mingit jutuvada seal ikka pole, igaühel on vaja oma raske tööpäev ära teha.
Ihaste lõik, jooksjatele ühtepidi nii kerge kui ka raske, Räpina maanteelt mahatulek Ihaste suunal mäest alla, ka eramajad ning suuremad puud põõsad kaitsevad suurte tuulte eest, aga kilomeetreid läbitud juba 25+ ning jooksjate näod jäävad aina rohkem kivisse, minna oli veel oi kui palju.
Tartu linn hakkas jälle paistma ja majad muutusid iga jooksusammuga suuremaks, kindlasti aitas teadmine, et üle poole maa joostud ja päästev lõpujoon tuleb kesklinnas.
Võin kindlalt väita, et kaasaelamises sai  meie "kolleegidest" kindla esikoha jooksuassistent "rohelises" , kes väga ehedalt elas kaasa Priidu nimelisele maratonijooksjale. See assistent jõudis ka ratta seljas kõikjale ja oli vahepeal ikka juba väga kaugelt kosta, väga Pro! J,
Eedeni joogipunkt, ei tea mis toimub jooksja peas, kerge on ehk mõelda, et teispool emajõge kesklinnas on finish, aga tegelikult on sinna jõudmiseks vaja  eel läbida ca 11 väga rasket kilomeetrit.
Atlantise joogipunkt, kaasaelajaid juba rohkem, ilm ka soojem ja jooksjate näod pole enam nii tuimad, kui 10km tagasi, Lohkva taga põldudel. Egle oli vahepeal teinud vist väikese kiirenduse, ootasin jalakäijate silla juures veepudel käes, aga ei miskit, ok, tuli endal üks spurt teha ja sain treeneri kätte Emajõe promenaadilt, enne ujula Konsumi viadukti, Egle ütles, et varsti võtab vett. Ees oli TÜ Spordihoone viadukt ja otsustasin , et ei hakka silla alt rattaga läbi trügima, jooksjaid oli rohkelt ja ütlesin Eglele, et lähen otse silla peale ning ootan veepudeliga seal,  miskipärast arvasin, et jooksjad teevad silla alt läbi joostes koheselt pöörde paremale, üle silla, Supilinna suunas.  Ootasin 30 sek, 2 min jne.. no nii, kuhu siis Egle on kadunud, vaatasin üle jõe Lodjakuuri suunal, kuramus, nii kaugele kui silm seletas, oli jooksjaid näha, rada läheb ju pea Ujula tn lõppu välja! See oli jama, tulinnagu appi, aga nüüd seisin joogipudel ühes käes ja energiageel teises käes ning päevakangelane oli hoopis kuskil teiselpool Emajõge. Närvid olid juba üsna läbi, no ei paistnud kuskilt meie jooksjat üle silla tulemas. Minu selja taga rääkis Supilinna joogipunkti DJ mikrofoni päevakohast infi, ergutas jooksjaid ning elas hoogsalt kaasa üritusele, läksin siis selle mikrofoniga härra juurde ja ütlesin, et kui nüüd üks sinine jooksupõlvik üle silla tuleb, siis ergutagu kohe nimeliselt läbi mikrofoni, „et tuleb jooksja Egle, kes esimest korda elus proovib ära teha täispikka maratoni ja et lõpuni pole palju minna ning , et nüüd ei tohi kuidagi alla anda“.  Vahepeal juba arvasin ,et Egle on kuskil Lodjakuuri juures kokku kukkunud, põhjuseks totaalne vedelikupuudus ja nälg J , aga õnneks ei saanud pikalt fantaseerida, Egle tuli juba joostes üle silla.  Tegin joogipudeli ja geelipaki lahti ja kõik õnnestus „jooksupealt“ ja siit edasi Supilinna.
Kuskil 36-l km-l võttis Egle ka Mp3 ja sealt edasi jooksis muusika saatel,  suur viga oli see, et ta oleks pidanud võtma selle juba kas 13-l või 23-l kilomeetril, ma ei tea mis ta pulsikell hiljem näitas, aga mulle tundus, et peale seda kui kõrvaklapid pähe läksid, algas tal üsna hoogne, umbes 5km  pikk lõpuspurtJ. Kui jõuti kesklinna, siis oli see juba kõigi jaoks pidu, jooksjate näod olid naerul, kaasaelajaid jätkus ja kui ma nägin, et Lossimäe tõusul proovib Egle üht teist jooksjat mäest üles lükata, siis oli selge, maraton on tehtud, nüüd oli vaja veel esimese maratoni lõpuaeg vormistada. 
(Lossimäkke silmad kinni - nautides ikka ;) Foto: Mait Marttila)

 Lõpuajaks, oma elu esimesel täispikal maratonil tuli Eglel 3.34.47 , minu arvates täiesti ulme aeg ning siinkohal veelkord õnnesoov isikliku rekordi puhul! J
Kui kedagi kutsutakse pikemale jooksumaratonile assistendiks, siis mina soovitan väga soojalt, saab väga eheda spordielamuse ja natuke sportlikku liikumist pealekauba!

opermart

Sunday 2 October 2016

Esimene maraton

Nüüd on see siis tehtud. Üritasin emotsioone tänaseni koguda, aga ega midagi eriti juurde tulnud pole. Ma olen alati ette kujutanud, et kui elu esimese maratoni läbin, siis olen finishis käpuli ja nutan või ulun emotsioonidest juba rajal jne. Ei midagi sellist. Mitte, et emotsioone olnud poleks, aga ei midagi sellist nagu arvanud olin. Noh nagu jooks ikka :) Veidi pikem lihtsalt ja kannatusterohkem- või noh 10km rajal olen ehk rohkemgi kannatanud. Maratonil lihtsalt ajaliselt kauem kannatamist. Ja jällegi, ei tahaks isegi öelda, et kannatamine. Asi on suhtumises ja meelestatuses. Kerge see ei saagi ju olla ja alati tasub valmis olla hullemaks. Ma selgelt olingi valmis hullemaks. Tundub, et lihtsalt vedas ja kõik klappis ja rajal ei tekkinud kordagi küsimust, et miks ma seda teen või et ma ei tee seda enam mitte kunagi. Asi saab olla kas raske või raskem. Lihtsalt raske on siis kui kõik klapib - eelnev taastumine, laadimine, ilm, rada, õige tempo, joogi ja söögi õigeaegne peale andmine jne jne. Kui see kõik on õige, siis ära tuleb kannatada vaid lihaste valu. Selge on see, et kõiki neid komponente klappima saada on raske ja kohati riski peale minemine ja katsetamine. Aga eks iga järgmine kogemus annab jälle midagi juurde. Mina isegi ei tea mida ma järgmisel korral teisiti teeks. Mida me ise määrata ja muuta ei saa on ilm ja rada. Me saame lihtsalt ise vastava suhtumise luua, et kas kõik sobib (ka halb ilm ja raske rada) või miski ei sobi ja ongi raske.
Veidi lähemalt siis ka kogu eilsest päevast. Natuke veel ajas tagasi minnes, siis kuidas ma ikkagi lõpuks otsustasin juba sel hooajal maratoni ära teha? Ütlen nii, et siin oli palju tegu teiste provokatsiooniga või õigemini suurema usuga minusse kui mul endal. Kui ma ise olin otsustanud, et jätan selle järgmiseks hooajaks, siis ümber mõtlema sundisid sõbrad ja klubikaaslased - Prorunnerid. Kaido oli see, kes ütles, et davai paar pikka jooksu veel ja teed ära ja võttis vastutuse enda peale, et kui ma peaks karkudel lõpetama vms :D Enn suskis ka veidi. Viljar arvas ka, et mul on see täiesti tehtav juba praegu. Koormustestil öeldi ka, et jah põhi on olemas, et võib ära proovida küll. Ning siis lendas Tea peale ettepanekuga, et esindaksin Areal Teami, et neil on pika maa jooksaid juurde vaja ja saavad mu tasuta ära regada. No kui asjad ikka nii ahvatlevaks tehakse, siis tuleb ju kaasa minna. Ütlesin jah ja taganemisteed enam polnud. Siis veel sõber Mart oma diiliga, et käib aasta lõpuni ilusti trennides kohal kui maratoni ära teen. Siinkohal tahan ma kõiki neid tegelasi eraldi tänada - just teie mind tõukasite ja ma ei kahetse mitte ühtegi sammu selle 42,2km jooksul!
Lahe kogemus oli see juba sellepärast, et ma ei ole kunagi enne võistlusi närvis (pigem vahest isegi ala-närvis), aga enne maratoni keris juba eelmisel päeval ikka väikse vabina sisse ja võistluspäeva hommikul oli ärevus juba päris mõnus. Selline eitaha-tahanküll-eitaha kruttimine terve hommik. Stardis rahunesin täiesti maha. Üritasin mõelda, et see lihtsalt on üks trenn, mis kestab kaua ja ongi kõik.
Kuidas siis juhtus, et nii hea ajaga jooksin? Siin on mitu süüdlast. Mu uus kell, tossud, kogemata grupi valik ja üli hea support rajal Mardi poolt. Algselt plaanisin hoida 3:45-4h jooksjate grupi lähedusse. Stardis isegi ei vaadanud täpsemalt mis gruppi vajusin. Näppisin kella veel jupp aega, sest pole veel programme paika pannud ja ei näinud hetke tempot vaid iga kilomeetri järel kilomeetri aega. Ei saanudki paika ja mõtlesin, et ah las olla. Esimese kilomeetri järel andis kell märku ja näitas aega. Polnud kindel, et kas õigesti vaatasin või mida ta näitas. Sest noh liiga kiire tundus. Pärast teist kilomeetrit sama. Siis otsisin pilguga tempomeistri üles ja vaatasin, et õhupallil on 3:30.Ups! Aga noh tempo tundus minu jaoks täitsa normaalne ja otsustasin siis nendega edasi minna. Taha üldse ei vaadanudki, et kui kaugel järgmine grupp olla võiks. Teadsin vaid, et olen selles pundis viimaste seas ja seal olemine sobis. Ma olen üldiselt vägagi soolo-jooksja. Aga nüüd sain aru, et vähemalt maratonil on mõistlik punti hoida. Karlovas pöörde kohal nägin, et järgmine punt on ikka veidi liiga kaugel ja otsustasin sama grupiga edasi minna kuigi kartsin, et see tempo võib mingi kell mu kinni tõmmata. Et alguses on ju küll kerge ja mõnus, aga tuleb ka edasi mõelda. Jätsin kõik juhuse hooleks. Kui hakkab liiga raske, siis lihtsalt tõmban tagasi ja nii ongi. Ei läinud ju aega jooksma. Sobis ka see, et üldiselt oli punt vaikne ja ainus heli oli jalgade plagin. Mingi hetk tuli vist tagant peale paar tüüpi, kes meeleolukalt vestlesid. Selle vastu mul polnudki midagi, küll aga selle vastu, et jutus tuli päris palju roppusi sisse...see pole minu teetass. Ühel hetkel tundisn, et see hakkab mind suisa häirima ja üritasin edasist tegutsemisplaani paika panna, et kas veidi kiirendada ja ettepoole minna, et mitte kuulda või siis just pundist veidi maha jääda. Samas kumbki plaan ei meeldinud. Otsustasin siiski mõne mehe võrra ettepoole liiikuda ja rahu oligi majas :) Esimesed raskemad momendid hakkasid tekkima alles linnast väljas põldude vahel kus tuul korralikult tunda andis ja kus tempomeister millegipärast tempot tõstis. Seal tundisn esimest korda, et nendega koos püsimine võib raskeks minna. Aga hoidsin kinni ja kui tuulisemast osast läbi saime, siis võeti ka tempo maha - imelik. Aga saigi puhata. Jalad hakkasid seekord märku andma endast 20km peal alles. Teadsin, et sealt edasi läheb asi ainult raskemaks, sest jalad võivad iga hetk oma elu elama hakata ja oma tahtmist ma ei pruugi realiseerida kui nad minuga koostööd ei tee. Aga ega muud üle ei jää kui asjade kulgu jälgida. Pundis püsimine läks muidugi järjest raskemaks. Siin tuli appi üks tüüp, kes alates Ihastest liikus stabiilselt rattaga kaasa ja ergutas oma sõpra ja sellega koos tegelikult kogu gruppi. Vot selliseid kaasaelajaid on kõvasti rohkem raja äärde vaja. Edasi tuli mulle appi ka Mart, kes jälgis kõrvalt mu tempot ja käskis punti tagasi tõmmata kui maha hakkasin jääma. Ja täpselt õigetel aegadel sain tema käest vett ja lisageeli ja lõpuks ka muusika. Pundist maha vajusin umbes 30km kandis. Siis oli selge, et nende tempo on minu jaoks liiga kiire. Pusisin üksi edasi. 

Kui veel 33ndal kilomeetril Atlantise ees tundus, et kannatab minna küll (sain ema käest vett ka õigel momendil), siis Ujula kandis hakkas tunduma, et ega väga ei kannata küll enam. Lisamotti andis muidugi see, et kuigi mu tempo oli vägagi aeglaseks vajunud, siis suutsin ikkagi päris paljudest poolmaratoni tegelastest mööduda. Kui sillast üle olin ja mikriga tüüp hõikas mu nime (kuigi minu numbril nime juures polnud) ja teadvustas, et mul ei ole enam naeratust näol, siis pidin vaidlema, et onnn ikka küll ja paningi naeratades edasi :) Kui juba olin mõelnud, et lähen ilma muusikata lõpuni (ja ka Mart ütles, et tundub, et läheb vist ilma muusikata), siis 36km kandis ikka otsustasin, et ei pruugi ilma välja vedada. Tõmbasin lonksu vett, viimase geeli (4tk raja peale kokku) ja klapid pähe...ja no johhhaidiiiii mida minek. Jällegi, muusika tõestas ennast minu jaoks! Sõna otseses mõttes tõmbas suunurga kõrvataha ja pea nõksuma. Rokkisin siis läbi supilinna nii. Lisamõte, mis pähe tekkis oli, et pffff mingi maraton mind ikka ei murra. Korrutasin seda endale iga kord kui valusamaks hakkas minema. Samm oli juba päris lühike, aga samas madal ja kiirem. Lossimäele läksin vastu täie südamerahuga, sest seal tundsin juba lõpu maiku. Ja tõusud on minu teema. Võtsin veepudeli oma kätte ja pool tõusu lonksasin vett, nautisin musa ja tõukasin poolikut jooksvaid sõdurpoisse mäkke üles ;) Jap, nad kartsid, et on mul ees ja vabandasi, et oi tuleme eest kui neid lükkama hakkasin. Ütlesin, et ei ei pange nüüd juurde ja läheb lõpuni välja. Ikka normaalne ju, et maratoni viimased paar kilomeetrit on jäänud ja mäkke üles ja siis mingi blond tõukab sõdureid. Aga mul lihtsalt oli juba tuju nii hea ja samm läks järjest kergemaks. Toomemäel sõna otseses mõttes tantsisin kui Mart pilte tegi ja täitsa suvalt kihutasin tüüpdest mööda, kes enne olid eest ära läinud. 

Mäletan, et eelmise aasta 10km finish sellel jooksul oli niiii raske, siis eile lihtsalt liuglesin selle lõpu. Vaatasin veel, et ohh aeg tuleb alla 3:35 ja teen sellega Ennule ära ...haahaa (noh tema esimese maratoni aja). 

Kui ma olen alati arvanud, et maratoni finishis kukun käpuli ja ei suuda emotsiioone ohjata jne..siis eile ületasin finishijoone, panin rahulikult kella kinni, võtsin emotsioonitult medali ja veepudeli vastu ja hakkasin pilguga ema otsima. Olin pigem pettunud, et teda kohe ei leidnud. Ja muid emotsioone üldse polnudki. Eks need hakkasid hiljem tekkima kui sain aru, et olin ikka kõva aja jooksnud. Eriti siis kui vaatasin protokollist, et olen oma vanusegrupi kolmas.
 kella esimesed korralikud protsendid

Esimese maratoni aeg siis 3:34:47 (käib küll, on ruumi parandada :D)

Tulin koju, sõin karbi kohupiimakooki ära, passisin veidi teleka ees ja otsustasin, et ah võib ju tähistada küll ja läheb teeb siis selle Atlantise tiiru ära. Tea kutsus sinna Kuubiku hooaja lõpetamisele. Võtsime Marisega Asti ja punase veini ette, ajasin kontsad alla ja seeliku selga ja minek. Mul oli eile ju vein lubatud (pärast esimest maratoni).

 Atlantises sain siis koos Areal Teamiga paar korda ka poodiumil ära käia auhindade järel. 


Toredate inimestega palju häid ideid vahetada :D Ja kell 3 kodus voodis.
Ja kui maraton ei ole piin, siis tegelikult on piin järgmine päev. No neeeeed jalaaaad täna!!! Vedasin ennast Taevaskotta, et natukenegi lahti kõndida neid karke, aga ega siin suurt abi pole hetkel millestki. Rullid ja möllud jne....noh eks aeg parandab haavad. Ma ise muidu huviga ootan homseid trenne - juba praegu on naljakas!
 kükita kükita..autchhh

 need trepid ja need reiiiieeedd


Maratoni lõpetajate särk on ju ka täitsa nunnu :D
Hetkel pean ravima oma pääris valusat kurku (juba eile enne starti oli täitsa punane ja valulik, õhtu jooksul läks ikka hullemaks) ja noh vähemalt sama valusaid reisi. Uue Combati kava ka kuidagi selgeks saama ja töönädal võibki alata. Saab valus ja naljakas olema! Ja kes nüüd minu üle naerab, see naerab viimasena ja sellel on naljakas. Paras mulle! Kell ütleb mulle, et peaksin nüüd 3 päeva taastuma..haaahaaa ...Ain´t nobody got time for that!

Tänan veelkord kõiki, kes minusse uskusid, pöialt hoidsid ja kaasa elasid. Eriti neid kes süüdi on selles, et ma ära tegin "omaelukõigesuuremakatsumuse"  - Kaido (kus mu kargud on???), Enn, Mart, Tea, Sander, Marek, mamps, Viljar!

Maskiga või maskita? Vingumisega viiruse vastu

 Nüüd mul on aega kirjutada, sest istun kodus. Ja elukaaslane istub ka kodus. Ehk lapsega tegelemine on jaotatud. Jah, isolatsioonis. Jah, e...