Lõpks võtsin ennast kokku ja organiseerisin 5 päevase puhkuse. Mitte ühte trenni, mitte ühte toitumis- ega treeningkava. Eemal internetist ja telefonist. Kolm päeva sellest suutsingi täiesti maailmast äralõigatult olla - nii oli ka plaan. Kui ehk paljude jaoks (ei üldista ja ei ütle enamuste jaoks) on ideaalne puhkus kas spaas või palmi all kokteiliklaasiga (mis on ka täiesti normaalne), siis mina tahan puhkuseks kõigest ja kõigist eemale saada. Vaikusesse. Ei pea olema soe, ei pea olema päike ja mullivann, ei pea olema viietärni toidulaud.Võib olla külm, võib olla pime, võib olla makaronid võileivaga. Aga peab olema rahu! Ideaalne oleks kui saaks minna kalale, metsa, sauna, lugeda, kõndida. Ja seekord ongi mul õnnestunud luua ideaalilähedane puhkus. Mitte, et mul palmiall oleku vastu midagi on, aga eks ole ka seal oldud.
Mis ma siis tegin selle mõne päevaga? Kokkuvõttes...hmmm...mitte midagi! Laiemalt võttes - rohkem kui tavaliselt. Küpsetasin peas juba pikemat aega mõtet maale vanaema juurde minna paariks päevaks (häbiväärselt vähe satun sinna, samas on see koht, kus on kõige rohkem rahu). Ja just nimelt minna. Mitte sõita. Kõndida. Erinevate teeviitade järgi on vahemaa 45-50km. Google maps ütles, et koduukse eest alustades 46,..km. Miks kõndida? Sest seljakotiga joosta ei taha ja kõndida mulle lihtsalt meeldib. Huvitas ka see, et kas suudan kõndimise enda jaoks mingiks ajaks vastumeelseks muuta - kohe ette ära öeldes, ei suutnud. Ja noh mis see 47km (nagu mu V800 ütles) ikka ära ei ole? Ei olegi. Küll aga on 8,5h. Võiks ju arvata, et nii jooksmine kui kõndimine on hea teatud mõtete lahtimõtlemiseks ja selgekssaamiseks, siis minu jaoks see nii pole. Mitte midagi sa selgeks ei mõtle ja parem ongi. Ideaalne on see kui ükski kindel mõte pähe püsima ei jää. Vaid, et tuleb mõte, on natuke ja läheb, tuleb uus mõte, tuleb vana tagasi jne jne. Kui tahta midagi ära lahendada ja selgeks mõelda, siis selleks on parem kohapeal istuda ja probleem ette võtta. Mina tahan kõndimise (ka jooksmise) jätta probleemivabaks ajaks. Võin öelda, et kõndides ja joostes mingeid selgushetki küll ei teki. Et voilaaa...ma nüüd tean kes ma olen ja mida ma tahan ja kuhu edasi. Pigem võib segadus suuremaks minna. Ja võiks ju arvata, et mida pikem maa, seda selgemaks asjad mõtled. Ei. Mida pikem maa, seda rohkem sa lõpuks oma väsimusele ja jalgadele ning kilomeetritele mõtlema hakkad. Lõpuks on peas ainult numbrid. Et nii palju kilomeetreid on läbitud, nii palju on veel ees. Ajaliselt on nii palju seljataga ja nii palju veel ees. Kui minna sellises tempos, siis läbib selle maa sellise ajaga jne jne. Lõpuks on peas matemaatika - kilomeetrid, tunnid, minutid, kilomeetreid tunnis ja minuteid kilomeetri kohta. Ei jää ruumi eksistentsiaalsete probleemide jaoks. Esiplaanile tulevad füüsilised probleemid. Kas jalad peavad vastu? Kas vaim peab vastu? Kas peaks sööma või jooma või pole midagi vaja? Noh viimaseid mõtteid mul eriti ei teki, sest 8h söömata ja joomata pole probleemiks ja vaim peaks pidama ajaliselt kõvasti pikemalt vastu. Küll aga hakkavad jalad selle aja peale asju dikteerima. Kui öeldakse, et maratoni jooksmine on vaimne ala, siis oma vaimu olen ma suutnud vist juba selliseks treenida, et see ei tohiks pikematel otsadel alla anda - kõik on suhtumise küsimus. Aga jalad vajaksid ehk rohkem pikemate otsade läbimist. Samas mitte eriti, sest ega 50km läbimine ei ole ju igapäevane tegevus ja selgelt näiteks 30km ei ole probleemiks enam.
Väljusin kodust laupäeval täpselt 6:30 hommikul. Sadas. Mõte oli, et kui on tugev tuul või sajab, siis ei lähe laupäeval (pigem osalen olulisel koolitusel), aga tuul ei olnud hirmus ja sadu mitte eriti tihe. Tänavad olid küll lörtsist libedad ja võtsid tempot maha, aga eeldasin, et maanteel pole asi nii halb. Kodust linnaäärde ehk maanteele läksin 1,5h (8km) ja selle aja peale hakkas vaikselt valgeks minema. Polnudki vaja pealampi kasutada. Helkuritega olin muidugi ilusti varustatud. Ja ka vihm lõppes umbes samal ajal. Kerge tuul oli kogu tee õnneks tagant. Maantee oli suhteliselt lopavaba (asfalti osa just), kruusa osa muidugi lörtsine ja lompides. Aegajalt põiklesin suuremate autode eest lopa sisse, aga polnud hullu. Kogu teekonnast üksikasjalikumalt rääkima ei hakka. Raske hakkas 5km enne lõppu, sest puusad väsisid ja kiskus sammu natuke lonkama ning tõmbas tempo aeglasemaks. Vaim hakkas ka veidi väsima, aga selle tarbeks on mul omad nipid. Söömise ja joomise peale mõtted eriti ei kiskunud. 30km kandis korraks andis magu märku, aga mitte tungivalt. Kohale jõudsin täpselt kell 15:00. Seega veel valges. Vanaema ei olnud üldse üllatunud (ma ette ei teatanud tulekust, sest arvasin, et tema muretsemise juures läheks asi halvaks). Küsis, et kas tulid jalgsi? Ma, et jah. Kas Tartust? Ma, et jah. "No ma usun sind täitsa" oli vaid vastus. Ta on harjunud minu puhul juba selliste asjadega. Vanaisa oli küll üllatunud, et kus auto on ja miks ma autoga ei tulnud. Ütlesin, et noh auto kodus garaazis ja tahtsin jalgsi tulla. Hakkas naerma, et tahtsid tulla, no selge. Tema olevat elus 2-3 korda sama teekonna läbinud. Umbes 1942 aasta paiku. Aga suvel. No siis ei käinud vast vastusõitvad autod ka nii palju närvidele kui mulle :D Igatahes sain ühel saapal talla lahti. Need saapad on mind teeninud juba umbes 10 aastat. Käinud mitu satsi Tatrates, Brasiilia kõrbes, Austraalias ringi kolanud vihmametsas ja muidu mägedes, Eestis kõikvõimalikud matkateed. Näinud +36 ja -25 kraadi. Ja nüüd siis mingi süütu jalutuskäigu peal lööb talla lahti :/
Kohale jõudes olid muidugi jalad tuimad ja karta oli, et järgmine päev nad väga ei liigu. Aga järgmisel hommikul andsid vaid kannad märku, et on ringi longitud. Pärast õhtust korralikku sauna ei olnud kehas enam üldse tunda, et eelmine päev oli pikem matk. Kuhu edasi, ma küsin? Polar muidugi arvas ka kogu selle tegevuse peale, et asi on balanced ja oleksin võinud järgmisel päeval sama asja ette võtta. Polar tegi ilusa videokokkuvõtte (noh suviste piltidega muidugi):
Kaardilt paistab asi nii:
Järgmised 2 päeva veetsin puhtalt raamatut lugedes ja süües. Plaan oli küll metsa kolama minna, aga seekord jäi asi viitsimise taha. Võiks ju öelda, et ilm ka ei soosinud. Aga see ei ole minu vabandus. Võtsin kätte krimka, mille isale kinkisin, ja lugesin kaks päeva jutti (420 lk). Diivanilt tõusin vaid selleks, et sööma minna (seega väga palju kordi :D) ja saunas käia. Kui muidu on minu menüü suhteliselt kontrolli all, siis puhkusel lasin nii, et sõin täpselt neid asju, mis ette anti: kapsasupp, frikadellisupp, õunad, leib, sai (ohtra võiga), palju kala, makaronid, kana, muna, sült jne. Jap, kahe poole päeva jooksul kõike seda:P Maal olemise juures on üks nauditavamaid asju absoluutses vaikuses ja pimeduses magamine. Lasin 10-11h jutti.
Ühesõnaga oli puhkus täpselt selline nagu olema pidi. Vaimu puhkamine (füüsisel pole häda midagi). No tegelikult kuluks mõni samasugune lisapäev veel ära, aga nüüd olen tagasi kodus (juba teist päeva - siin olen ka ainult vedelenud ja isegi teleka paar korda sisse lükkand) ja homme tööle ;)
Kui joosta ei viitsi või ei saa või ei taha, siis KÕNNI!
