Sunday 14 May 2017

Mis siis juhtus?!

Üritan seda küsimust ennetada ja siin ära vastata. Ausalt, ma ei tea. Hommikust peale oli olemine halb. Arvasin, et lihtsat unine, aga kui putru sisse lükates tundsin jõuetut olekut, sain aru, et tervisevärk pole vist päris korras. Uimane ja lödi ja kergelt seest keerav. Samas, selline asi võib teinekord paari tunniga ka üle minna. Terve tee Raplasse sõites üritasin autos magada, eriti ei õnnestunud. Kahtlustada saan vaid kahte asja: vedelikupuudus või keskmist sorti ülekas. Või siis pigem mõlemat. Tundub, et sellest Tartu Jooksumaratoni 23km-st taastumine pole nii ludinal läinud. Eks oma osa on ka päris suurel hunnikul trennidel, mis nädala jooksul tehtud sai. Ja viimase aja veidi suurem kohvi tarbimine võiks olla osaline vedelikukaotusel. No mine sa võta kinni. Eks tagantjärgi tarkus on see kõige suurem. Ja vahet polegi. Raplasse jõudes polnud ma päris kindel kas üldse lähen starti. Valasin pool pudelit Borjomi kõrist alla (väike pudel selgelt) ja otsustasin proovima minna. Ja lubasin endale, et sel korral on mul täiesti lubatud katkestada ja ära loobuda kui asi hulluks läheb. Siis lihtsalt kruiisin raja läbi ja naudin ilma. Stardis ei tekknud mitte mingit ärevust, pigem oli lihtsalt lödi olla..jätsin kõik saatuse hooleks ja andsin õnnele võimaluse. Esimesed kilomeetrid võtsin mitte just kruiisides, aga mitte ka täislaksuga tõmmates. "Hirm üle panna" istus vasaku kõrva juures ja provotseeris aeglustama. "Aga kui ma juba nii kaugele tulin ja nüüd ära loobun, siis on eriti mõttetu" istus parema kõrva juures ja provotseeris gaasipedaali litsuma. Ole siis ise seal kahe kõrva vahel ja võta neid otsuseid vastu. Esimestel kilomeetritel andis sääre alumine osa aimu, et krambid võivad nurgataga oodata, aga no las ootavad. Kui ma muidu 10km distantsil jätan joogipunktid külma kõhuga kasutamata, siis täna esimeses punktis võtsin kiire lonksu. Sain ennast enam vähem käima 7ndal kilomeetril. Kannatas isegi tempot tõsta tsipa. Aga sai ka kohe karistatud, sest viimased 2 kilomeetrit tulid krampidega - mõlema jala säästes ja reie nelipeades. Mitte nii tükkis, et seisma oleks pidanud jääma, aga tempot tõsta enam ei lubanud ja tuli lõpp 4:40 peal kulgeda. Viimane pool kilta siiski kiiremini. 8km peal oli selge, et oma isiklikku aega ma ei ületa ja selleks enam ei sundinud ka ennast. Kaugel siis mu hetke eesmärgist 42minutist. Isiklikule jäin alla umbes 30 sekundiga. Ajaks tuli 44:54. Aga positiivne on see, et hea tervise juures on hetke võimsusega 42min täiesti tehtav (või noh 43 igaljuhul). Ja kusjuures suureks üllatuseks olin naistest 25. kohal ja oma vanuseklassi 16.  Siin ei ole küll kurta midagi! Antud olukorras just. Nagu spordiklassika ütleb "täna ei olnud minu päev!". Terve tagasitee üritasin ka magada, aga suhteliselt tulutult. Lisaks koivakrampidele ka maokrambid jne. Ja see kauaoodatud päike terroriseeris mind mitu tundi. Pärast jooksu olid jalad küll alt ära, aga üldine olemine tundus korraks parem. Hetkel seda väita ei saa. Jalad endiselt alt ära ja olemine hullem kui hommikul. Mhm, need laused "mida sa litsud, puhka parem", "mille nimel sa ennast lõhud", "ära nüüd päris kinni ka tõmba" jne...need jätame nüüd välja ütlemata onju?! Päris esimest korda ma ei jookse ja ennast tunnen piisavalt. Üle panna võib igaüks ja päevad ei olegi vennad. Mõni võistlus on raske ja mõni on veel raskem :P Kui enamasti on pärast võistlusi lihtsalt väsimus, aga enesetunne hea. Siis täna on teine olukord. Neid on ka vaja, et aru saada mis on lubatud ja mida vältida. Nii me ennast tundma õpimegi. Kes nüüd poodi läheb minu eest?? (mitte, et midagi eriti sisse läheks)

 Otsustasin, et "Olen vähemalt ilus kui kiire üldse ei ole!" (Foto: Viljar Vallimäe)

...aga välja tuli ikka "Tegelikult lihtsalt hädine ja aeglane" :D (Foto: Viljar)

 Me kolmekesi tuleme...üks kannatuste maalt..teised suvepuhkuselt :D

Hommikul oli aega veel patsi nikerdada...sinna see energia läks


Egle, jäta see nüüd meelde, et kõnnid pärast nii kui lollusi teed!!!

Saturday 13 May 2017

Alkovabadus ja magusasõltuvus

Täna, vanaisa 95 juubelil, nentisin fakti, et alkohol ei lähe mulle enam sisse. Lõin vanavanematega klaasid kokku, võtsin ühe lonksu ja peitsin klaasi aknalauale. See on tõenäoliselt praegugi seal kui lapsed pole limonaadi pähe ära limpsinud vana head magusat mullidega jooki. Mul pole mingit nn vabandust, et miks ma ei joo. Sest no alati peab ju põhjendus olema. Pole mingit kokkulepet ega lubadust, ei rasedust ega haigust. Lihtsalt ei taha. Meenub, et viimane üritus kus alkoholi tarbisin oli täpselt kuu aega tagasi. Kui muidu võis ikka pool klaasi punast õhtu jooksul kurku libiseda, siis nüüd ei mäleta maitsetki. Ja see on ju täiesti normaalne, et elu käibki ilma alkoholita. Või kas on ikka? Siiski tuleb leida vabandusi ja põhjendusi miks sa ei joo. Päris karsklased paigutatakse niikuinii juba eraldi liigi alla "mitte just päris normaalsed". Kui sa aga pole just päris karsklane ja samas pole sul ka muid nn vabandusi mittejoomiseks kui see, et lihtsalt ei taha...siis "see hakkab ära pöörama" liiki hakatakse sind sisse kirjutama vaikselt küll. No millal ma normaalsete sekka ikka kuulunud olen...las olla. See ei tähenda nüüd, et ma never enam tilkagi ei võta, aga kui ma ütlen, et ei taha, siis nii see ongi ja ei ole vaja hakata ajama, et camooon mis sul viga on, varem sa olid nii normaalne?! :D Tegelikult, kas siis just minul on midagi viga? Vigastused on mul hoopis teist laadi. Kuulsin ütlust, et inimestel, kellele magus ei meeldi, võib olla probleeme alkoholiga! Vat nii, siit hakkab kooruma tõde minu magusasõltuvuse osas äkki? ;) Siiski mitte. Kuigi ega jah, alkohoolikud vist suured sefiirisöödikud pole? Enivei, minu magusaüledoosidesse tõmbamise põhjused on pigem teisiti põhjendatavad. Nimelt energiakriisiga seletatavad. Loogiline. Kui mul nädala sees on ilgem hunnik trenne ja toitumine selles osas puhas, et suhkrut ja kräppi sisse ei lükka, siis tihti olen ka energiavõlas. Tavatoitu on trennide vahel lihtsalt võimatu nii palju alla kugistada, et kaloraaz kaetud saaks. Ja kui see 5 päeva jooksul miinusesse kakub stabiilselt, siis pingelangus momendil ja hetkel kui aega üle jääb tuleb raskesti pidurdatav suhkruparty. Aju põhjendab kõik kenasti ära ja teab, mis oleks õige ja mis on vale, aga emotsiooniahvid on siin tugevamad. Sest nemad teavad täpselt, et no kuule, sa oled ju vabsee tubli koguaeg ja nüüd on lubatud küll, vaata kui mitu trenni sa maha oled kütnud ja kui palju salatit näksinud ja ei ole ju veel 10 kilo ülekaalus jne. Ma ütleks, et ajuvärgil, emotsiooniahvil ja kehal oleks aeg omavahel koostööd tegema hakata ja konstruktiivsemaid läbirääkimisi korraldada. Et kui emotsiooniahv isegi seljatab ajuvärgi, siis keha vähemalt ei peaks kohe pillima hakkama ja ära loobuma ja kõike šhpekina talletama. Keha ja ajuvärk lihtsalt peaks tugevama liidu moodustama selle krdi emotsiooniahvi vastu. Või siis kõik kolm "davaite zõt druuzna" edasi minema. Et kui ajuvärk ütleb mis on õige, siis emotsiooniahv kuulab ja saab aru ja keha noogutab kaasa ja teeb mis vaja. Või kui ajuvärk on puhkusel ja emotsiooniahv on boss, siis keha ei allu ja laseb selle suhkrukoorma ilma pikemalt tollis kinni hoidmata ja lattu paigutamata ilusti läbi "Tere küpsis, tore, et tulla said ja emotsiooniahvile rahuldust pakkusid, aga nüüd tõmba tuld ja kao siit jälgi maha jätmata!"
Ühesõnaga, on ju hea vabandus küll, et mu emotsiooniahv on ajuvärgist suurem ja tugevam, aga väiksemaid ja nõrgemaid tuleb ju kaitsta. Hakkan ajuvärki kasvatama!!
Nüüd loevad mõned siit kindlasti välja, et ookey pööraski ära - alkot ei pane ja magusat ka ei luba enam endale ja noh friik. Nop, äärmused pole ka minu teema. Küll aga enesekasvatus!
Palju õnne veelkord vanaisale! Ja vanaema saab ka nädala pärast 89! Maailmakõigevingemad vanama-vantka!
 Missa nüüd teed? Kuhu ma pean vaatama? Kas mütsinokk on otse?
(vantkal lihtsalt on stiili noh!)

 Mina tean küll kuhu peab vaatama ;) Ühed blondid mõlemad ;)

Selle veloga rallisin KÕIK suved sirgeks ja ta on siiski elus. Isegi kummid pole väga siledad ;)

Sunday 7 May 2017

Sokkides Mukunga ja pooliku isiklik

Lühiülevaade tänasest 35. Tartu Jooksumaratonist. Nagu öeldud, siis sellele jooksule läksin küll võistlema ja aega jooksma, mitte kulgema nagu eelnevate jooksude puhul ähvardasin. Eks see Viljandi neljas koht jäi kripeldama ja tuli minna vigu parandama. Aga, et vigadeparandus kohe nii hästi välja kukkus, seda poleks osanud oodata. Ühesõnaga oli peamine eesmärk eelmise aasta 23km aeg 1:57:33 üle joosta ja väike unistus 1h 55min maha saada. Marekile lubasin, et kui 1h 50min-ga ära jooksen, siis jooksen paljalt otse Verevi järve kah. No võimatute asjade puhul võib ju lubada exole. Oh minu suurt suud!
Rada lahti lahkama ei hakka, aga no ega ükski meeter selle 23km sees kerge küll polnud. Ilm siiski ideaalne. Allahindlust ei teinud ja võtsin ketsidest maksimumi välja. 
Numbritest nii palju, et eelmisel aastal olin naiste 47. kohal ja kokkuvõttes 487. Siis täna üllatasin ennast korralikult. Ajaks tuli 1:48:27 (järve jäi siiski jooksmata...ma ei teagi kuidas sellest lubadusest veel välja siplen) ja naistest 24. koht ning kokkuvõttes 325.koht (osalejaid 1600 midagi), vanusegrupi 6. koht. Aga kõige suurem üllatus tabas mind poolmaratoni märgi juures - ma olin allutanud oma 21km isikliku! Ja seda ligi minutiga. Sellel rajal? Mitu kilo "ülekaalulisena" ja palju halvema ettevalmistusega jooksude osas??! No vot eta daaa. Minu päev on korda läinud. Ja mitte ainult minu. Nii palju kui olen antud hetkega klientidelt tagasisidet saanud, siis kõik täitsid täna oma eesmärgi ja ületasid ennast! Palju õnne! Ja suured tänud, et mul olemas olete ja motivatsiooni hoida aitate ;) Ja Laurile ekstra tänud sõidutamise, kaasaelamise ja fotode eest. Pildid saavad kunagi üles ja kõigile nähtavaks...varume kannatust :) Kristi, tänks woman hõigete eest seal lõpus, tegin raudselt mitu sammu kiiremad :D 
Veel numbritest. Jooksu keskmine tempo oli 4:38min/km, max tempo 3:21min/km (huvitav mis rämeräige kiire laskumine see küll olema pidi? :D ), kalorikulu 1465kcal (see suur jäts läks nüüd asja ette) ja keskmine pulss 165bpm (max 175).
Järgmine jooks Raplas, 10km, järgmisel pühapäeval! Maris ütles, et ma pean minema...no ma siis lähen.
Aga muidu kohtume homme hommikul kell 8:10 Ring FM otse eetris ;) Päriselt!
Pilte erinevatest kaameratest ja mitme fotograafi poolt:
 Hannes toetub õlale,energiasääst enne jooksu :D

 Foto: Ardo Säks "Kersti on valel pool linti"

 Hannes Veide kaamerast "ProRunnerid võidavad niikuinii"

Lauri pühib suu õllest puhtaks ja jätab prügikastielu sinnapaika, sest vaata kui naljaks on maailm kui vett juua

Olgu Maik, järgmine kord oled sina ees!

päris mitu inimest ajab esiotsa tüüpe taga


Ja veel rohkem inimesi ajavad Mukungat taga..ma ise kardaks ka sellist massi ja paneks sokkide väel jooksu ja liduks igaks juhuks eriti kiiresti (rajarekordiga) eest minema...Milleks sulle tossud kui sokkides saab kiiremini?!

Nojah, medal kaelas siis on naljakas jälle...rajal oli vähe teine nägu...

...või siis ikka sama nägu :D
 Foto: Allar Pähn

ei ole vaja näidata nii väikseid rinnanumbreid minu kõrval!

Teeme seljaga, siis pole numbreid näha! Eglel on lailihas, Hannesel triitseps...asi tasakaalus

Mitu inimest läks Mukungat taga ajama, et oma tosse pakkuda....23km ajasid taga...kätte ei saanud keegi

Lauri kaamerast: Üle finishijoone...käed puusa ja medalt nõudma

Monday 1 May 2017

88. Suurjooks ümber Viljandi järve



Ei oska nüüd ei nutta ei naerda. Lubasin minna lonkima onju? Ja hommikuse seisuga olin täiesti fiftyfifty veel. Ma ei teadnud, kas mind tõsteti stardikoridoris vastavasse gruppi või oleks pidanud startima viimasest grupist. Jäin regamisega hiljaks, aga rääkisin ilusti korraldajatega läbi ja tänan neid väga, et tulid vastu ja tõstsid mind eelmise aasta tulemuse põhjal vastavalt stardipositsioonile. Kui oleksin pidanud startima tagant, siis oleksin teinud mõnele sõbrale tempot ette (valikus oli neid vähemalt 4 :D ). Kuna aga startisin vastavast grupist, siis otsustasin õnnele võimaluse anda. Rada oli raske nagu ikka ja kraavid ja muda ja põllud ja aedadest üle ja alt ronimised võtsid tempo korralikult maha. Aga tingimused ju kõigil siiski võrdsed. Kuivõrd jooksaid palju (kokku üle 3000) ja rada suhteliselt kitsas, siis möödumine ka keeruline. Valisin mitmel korral endale tempomeistrid, aga lõpuks olin siiski selles osas üksi. Terve jooksu vältel ma endast siiski maksimumi ei andnud, paaril korral tundisn, et saaks ka kiiremini, aga oli oht kinni tõmmata. Läksin mõnusalt. Lõpu paugutasin muidugi kiirelt. Nüüd aga numbritest, mis mind vist natuke nutma ajavad. Või nohhh, kui ma nüüd võtaks arvesse, et ületasin eelmise aasta aega (ja siis oli mu vorm tegelikult parem, ideeliselt) ja, et jooks ei olnud ju mõisa peale, siis kokkuvõttes kõik ju super hästi. Aga kõik, kes on kohtade või aegade peale jooksnud, mõistavad kindlasti mu kripeldustunnet. Ühesõnaga tuin üldarvestuses naistest 26. kohale. Mis on esiotsast väga kaugel ja siin ei ole midagi nutta. Aga vanusegrupis jäin neljandaks! No neljandaks on alati nõme jääda niigi, aga kui nüüd aegu vaadata, siis kaotasin kolmanda koha 6 sekundiga (ja netoaeg oli mul isegi parem), teiselekohale 20 sekundiga ja esimesele minutiga (neto ajas 46 sekundiga). Nagu ikka siis sekundite mäng. Ja need on need sekundid kus ma tundisn, et ei andnud maksimumi. Samas ei saa enda peale kuri olla, sest iga jooks ei pea olema ninast veri väljas. Ei taha tunda seda, et jooks enam ei meeldi. Asja tuleb siiski nautida. Seda enam, et olen lubanud endale seda hooaega vabamalt võtta! Küll see kripeldus üle läheb ja tosse nurka ju ei viska :P Tõmbasin lohutusauhinnaks suure jätsi makku ja lükkan lestad laiali...homme ju jälle tuhande trenni päev :D Järgmine jooks Tartu jooksumaratonil 23km. Isegi ei oska midagi arvata mida ja kuidas ja kui kiiresti või aeglaselt ma sinna tegema lähen. Vooluga kaasa ja astub minna noh!


Maskiga või maskita? Vingumisega viiruse vastu

 Nüüd mul on aega kirjutada, sest istun kodus. Ja elukaaslane istub ka kodus. Ehk lapsega tegelemine on jaotatud. Jah, isolatsioonis. Jah, e...