Maskiga või maskita? Vingumisega viiruse vastu

 Nüüd mul on aega kirjutada, sest istun kodus. Ja elukaaslane istub ka kodus. Ehk lapsega tegelemine on jaotatud. Jah, isolatsioonis. Jah, elukaaslane positiivse vastusega. Mina kergete sümptomitega ja pärast läbipõdemist testima.

Esimesena andis asi tunda lapsel. Hetkel tundub, et nüüdseks on temal põetud ja jälle parem olla. Aga kerge nohu ja väga viril olemine näitasid, et midagi on korrast ära. Terve nädal palju nuttu ja kordagi sülest maha panna ei lasnud. Kaheksakuune ju ei räägi ja sina saa siis aru mis talle liiga teeb. Meil endal sümptomid puudusid alguses ja poleks ka lapse olekut osanud just koroonaga seostada. Kui aga lähikontaktne sai positiivse testi vastuse, siis tõmbusime kohe isolatsiooni ja elukaaslase testi vastus osutuski positiivseks. Kerged sümptomid avaldusid alles veidi hiljem. 

Me oleme kindlasti keskmisest tervislikumate eluviisidega ja tugeva immuunsüsteemiga. Kanname maske ja desome käsi. Aga see tervislikkus päästab ehk sellest, et haigus kulgeks raskelt. Küll aga ei päästa sellest, et ise viiruse edasikandjad olla võime. Mina ei ole juba aastaid pikali maas haige olnud ja ei ole ka praegu pikali maas. Kui ei teaks millega tegu, siis peaks asja kergeks nohuks ja lippaks praegugi ringi ja loobiks viirust kahte lehte laiali. Kallid maskivastased, palun saage aru, et kui teil raskeid sümptomeid ei esine, ei tähenda see veel seda, et te ise edaskikandjad olla ei võiks. Olen aru saanud, et enamus maskivastaseid peavad endid imetlusväärselt tervislikeks ja terveteks. Ja ausalt, ma siiralt loodan, et see nii ongi. Aga kuivõrd teie tugev organism tulebki äkki haigusega hästi toime ja ei pruugi vaevusi põhjustada, siis nakkuse levitajad võite ikka olla.

Miks teile tundub, et teid (kõiki meid) tahetakse piinata nende maskidega? Mitte aidata? Et tõesti valitsus tahab meile lihtsalt keerata? Ja kusjuures mitte ainuüksi meie valitsus, vaid kogu maailma riikide kõik valitsused. Et meie riigi eesotsas istuvad tulnukate saadikud ja käsevad meid kõiki suukorvistada. Minu teada on tegu ülemaailmse kriisiga. Paljudes riikides on piirangud ja reeglid palju karmimad kui meil siin. Ometigi on vaja vigiseda just maskikandmise teemadel. Küll ei saa hingata, küll ei tunta nägusid ära, küll on kõik inimõigused piiratud. Nagu päriselt? Kas sellised seadused võetakse vastu kiusamiseks või pigem mingigiiii abiprojektina?

Sellisel juhul on igal teisel sammul meie inimõigused seaduste ja reeglitega piiratud. Kas punase tulega üle tee minek on keelatud selleks, et sind kiusata või sind aidata? Mõelda, sa pead seisma jääma ja rohelist tuld ootama. Mis õigusega sul kästakse seisma ja passima jääda kui sa tegelikult tahad liikuda?! Inimõiguste ränk rikkumine ja liikumisvabaduse piiramine. Kullake, kui sul endal on elust villand, siis muidugi mine astu punasega üle tee, aga äkki sellel väikelapse emal seal roolis (kes ei oska sinu teeleastumist ette näha) ei ole oma elust villand?! Kui see võrdlus nüüd kohane sai.

Siis loomulikult tahab ju valitsus veel sind ära kiibistada (mida muud selle vaktsineerimisega ikka tehakse) ja iga su sammu jälgima hakata. Ma küsiks, et miks sa ennast nii tähtsaks pead, et just sind jälgida tahetakse? Mille nii suurepärase hea või tõenäolisemalt halvaga sa hakkama oled saanud, et sind on vaja jälitama hakata? Kui sa peakski olema milleski kahtlustatav, siis jälgimise alla oleks sa juba ammu võetud. Aga võib ju tõesti nii olla, et peaksime valitsuse ja mis veel hullem tulnukate kartuses hoopis fooliummütse mitte maske kandma. Et nagu kõik maailma riikide valitsused leppisid kokku, et davai maskistame ja kiibistame kogu selle lambakarja ära ja siis nad teevad kõike mida me tahame...või mis?

No ja see teema, et aga maailmas sureb palju rohkem inimesi ebatervislike eluviiside pärast. Et miks selle vastu midagi ette ei võeta, aga mingi väljamõeldud viiruse vastu hakatakse suukorvistama. Et miks rämpstoidu ja alkoholi jne vastu nii tugevalt ei võidelda? Rämpstoidu söömine on iga inimese vaba valik (näed, lastakse ikka midagi vabalt valida ilma õigusi piiramata), aga viirusnakkusesse jäämine ei ole. Või noh äkki mõni valib vabalt ka selle. Üks ju pakub suisa 6000 EUR nakatamise eest. Ma ei saa sind nakatada rämpstoidusõltuvusega kui sa tahad tervislik olla. Küll, aga saan ma sind viirusesse nakatada kui mind ei koti ei sina ega keegi teine. Valitsus kiusab ja tõstab alkoholi hinda, kurat nüüd on vaja Lätti minna. Sest mind ei takista mingi hinnatõus, lähen ja toon kohe hulgim naaberrigist. Kohe nii, et ise saaks ja sõbrale toon ka kastitäie. Meie valitsus kiusab. Ja kui maske kohustavad kandma, siis ei allu ma siin midagi, sellesama alkoga tapan kõik viirused maha ja mingit maski ei kanna! No ja siis pärast hädaldan, et miks midagi ei tehta rämpstoidu ja alkoholi vastu, vaid sõditakse viirustega.

Saaks aind vinguda. Vingun siis kui terve olen ja maski kandma pean. Vingun siis kui haige olen ja kodus istuma pean. Vingun siis kui vanaema haiglasse jääb ja ma teda külastama minna ei saa. Vingun siis kui kooli pean minema ja vingun veel rohkem kui sinna minna ei saa. Vingun siis kui haigusest on raskemad tüsistused. Vingun siis kui tööl pean käima ja vingun rohkem kui enam ei saa käia.

Kas valitsus tõesti määrab need reeglid (suures osas soovitused) tõesti meie kiusamiseks? Või pigem selleks, et kuidagigiii antud olukorda leevendada ja viiruse levikut pidurdada? Et rohkem inimesi püsiks tervetena ja ei tuleks sulgeda koole ja muid asutusi. Et inimesed ei peaks tööta jääma. Või on tõesti valitsuse huvi meile keerata ja meelega koolid kinni panna ja majanduskriisi tekitada ja inimesi tööta jätta?

Raske on meil kõigil, aga tundub, et need, kellel on raskem, vigisevad vähem. Aga kui ikka sinu õigusi on piiratud ja sa ei saa läbi selle kuradi maski suitsu tõmmata, siis ajab ju vigisema küll!!!

#hingatavabalt #vingumisegaviirusevastu

Foto: Priit Mürk/ERR

Ma ei jaga ühtegi soovitust ega õpetust, vaid esitan siiraid küsimusi. Lihtsalt palun veidi rohkem sallivust ja koostööd, et aidata endast nõrgemaid.

Kas rasedus = kohustuslik vormilangus?

Kuidas siis ikkagi kiiresti vormi saada pärast sünnitust? Minu kõige kokkuvõtlikum vastus oleks, et ei tohiks üldse vormi käest päris ära lastagi. Ja nii lihtne see ongi! Või kas ikka on? Ei ole muidugi. Aga millal vormi saamine ja selle hoidmine üldse lihtne on? Pingutust nõuab see igal ajal. Aga rasedus justkui oleks hea vabandus vabalt võtta. Ja noh küll pärast on aega tegeleda eks ole?

Kui ma siiani ikka kuulen seda, et noh sinul ju on head geenid ja sa oledki heas vormis ja sul on ime-keha jne jne. Siis korrakem üle, et päris kindlasti ei ole mul saleduse geene, vastupidi. Vabalt võttes on kohe vabalt rasvapolster ka võtta. Minu geenid on minu tahtejõud. Aga see selleks.

Kuidas see mitte käest ära laskmine siis välja peaks nägema? Siinkohal ei saa ma midagi ette kirjutada ja väga ka soovitada, vaid pigem lihtsalt oma kogemust jagada. Kindlasti kõigile (pigem enamustele) minu rütm ja tegevused ei sobikski. Kõik oleneb siiski taustast. Minu keha on harjunud tegema 3 trenni päevas ja kõndima lisaks kilomeetreid ning tegema 12h tööpäevi. Sealjuures ka lugema kaloreid. Jah, ei ole päris nii, et rühmad suure koormuse all ja siis sööd kõike mis aga sisse mahub. Mkmmm. Kvaliteet loeb. Et kasu ka oleks sellest rühmamisest. Tänu sellele ei olnud väga keeruline ka raseduse ajal neid kaloreid kokku lüüa ja tervislikku toitu laual hoida. Tõesti? Oli küll keeruline, sest isud ju teevad oma töö. Iseasi on neile allumine/mitte allumine. Ikka oleks tahtnud kogu maailma shokolaadi korraga sisse lükata ja friikaid peale laadida. Aga tuleb endale aru anda, et see on kõigest isu, mitte tegelik vajadus. Ja kui keha tegelik toiduvajadus on rahuldatud (ehk kõht normaalset toitu täis söödud), siis on ka nende "isudega" kergem maid jagada. 

Nagu ka enne, siis jätkasin toidu tööle kaasa võtmist raseduse ajalgi. Raskete trennide koormus läks ju maha ja selle võrra tegelikult vähenes ka kalorivajadus. Jätkasin igapäevast liikumist. Terve selle 38 nädala jooksul jäi mul ehk 1-2 päeva vahele väljas liikumisel. Igapäevaselt 5-18km liikumist kas siis kerge sörgi (veel 7ndal kuul tegin rahulikku sörki paar korda nädalas) või kõndimise näol. Seda kuni sünnituspäevani. Tihti oli mind näha ka spordiklubis ellipsi peal. Siinkohal tahan üle korrata, et samu tegevusi ei saa ma teistele soovitada kui ei ole vastavat füüsilise koormuse tausta. Minul on lihtsalt taust ja ka hullem vajadus füüsilise tegevuse järele. Aga üldiselt on kõige alus ikka toidulaud ja enesevalitsus. Ma ei räägi sellest kui on olukord kus teatud toidud sisse ei lähe ja ellujäämiseks ongi ainus võimalus näiteks jäätis ja hapukurk. Aga pigem on need erandid. Mingil hetkel sellest 40st nädalast on kindlasti periood kus saabki ainult valitud toite süüa ja kõik muu tekitab vastikust, aga enamasti ei kesta see tervet 9 kuud. Minul oli 3 kuud 24/7 halb olla ja toitumine ka täiesti peapeal võrreldes tavalisega. Aga kõikidest halbadest valikutest üritasin siiski teha parima valiku. Ühel hetkel tahtsin ainult saia peal elada, aga piisas sellest kui sõin ühe pätsi ära ja rohkem ei olnud vajadust. Sama oli kartulikrõpsudega, et piisas ühest pakist. Küll aga läks kartul igas versioonis terve raseduse ajal. Anna aind ette kas praekartul, keedukartul, ahjukartul, kartulisalat, friikartul jne. Üritasin siiski vaid parimaid valikuid teha.

Etteruttavalt ütlen ära, et kokku võtsin kaalus juurde umbes 8 kg, millest 6 kg jäi haiglasse. Puhta rasva arvelt kogunes ehk vaid kilo. Aga see kõik nõudis ka distsipliini. Päris "vähe" kuulsin juttu, et kle võta vabalt, et nüüd on ju see aeg kus võid kõike endale lubada ja nautida. No olgem ausad mina ei oe sedasorti tegelane kes üleüldiselt oleks rasedust nautinud. Palju füüsilisi piiranguid, stabiilselt halb olla ja kõikvõimalikud vaevused. Miks siis teha seda, et niigi rasket olekut ka raskema kehaga endale veel hullemaks teha? Ja selge on see, et ei ole see kaalu taastamine pärast midagi nii imelihtne, seda teadsin ju ette ja üritasingi asja veel keerulisemaks ajamist vältida. Loomulikult ei piinanud ma ennast ja tegin isudele ka järeleandmisi, aga üritasin mõistuse piires tegutseda.

See kõik kõlab nagu moraali lugemine? Jah, eks ta seda veidi olegi. Olgem ausad päris palju on näha seda lihtsalt minnalaskmist ja rasedust kui söömahulluse vabandust. Ma saan aru, et hormoonid ja värgid, aga tasub mõelda ka mõned sammud ette. Või kui endast ongi suva, siis lapsest ei tohiks ju olla suva? Minul ei olnud suva ei endast ja kindlasti mitte lapsest. Eriti astus see teadmine mulle saba peale kui sain rasedusdiabeedi diagnoosi! Jah,mina. Ei ole mul perekonnas diabeedikuid, ei ole ma ülekaaluline, liigun palju jne. Et nagu ei mingeid eeldusi. Aga ometi piisas ühest veidi kõrgemast veresuhkru näidust ja olemas see diagnoos oligi. Noh ülejäänud näidud olid kõik veatult korras aga veidi tüütu ikka neli korda päevas kellajaliselt enda verd kontrollida ja kõik toitumine kirja panna (see pole minu jaoks probleem, lisaks grammi pealt ka makrod ja jutud välja arvutada, aga tüütu ikkagi). Ühesõnaga toitumises ma diagnoosi tõttu midagi siiski ei muutnud ja näitajad püsisid korras. Samas hirm oli ikkagi, et laps võib suureks minna ja mis kõik selle diagnoosiga talle kaasneda võib. Üldiselt motiveeriski toitumise korras hoidmist just lapsele mõtlemine. Kui öeldakse, et nüüd võib kahe eest süüa (mis selgelt ei tähenda, et topelt koguseid sööma peaks), siis tähendabki ju see seda, et söön ka tema eest ja heaks.

 Aastaga muutub nii mõndagi :P

Samal õhtul hakkas Gregor uudishimulikuks, et mis päris maailmas toimub

Tere tere! 4 päeva päris maailmas

Mis udupeene menüü järgi ma siis toimeta(si)n? Absoluutselt täiesti tavaline menüü. Ei mingit vegan, laktoosi-, gluteeni jne vaba spetsjom toitu. Mina olen võimeline päevi, isegi nädalaid ja ka kuid ühte ja sama toitu sööma. Kui maitseb, siis sööngi ja ei pea iga päev eri menüüd koostama. Noh, et täna vahepalaks pool banaani ja homme selle asemel üks õun ja täna riis, siis homme peab olema pasta. Absoluutselt mõttetu peenutsemine. Täiesti vabalt lasen nädalaid jutti tatart kui tahan.

Kokkuvõtlikult oli/on minu igapäeva menüüs: kaerahelbed, muna, (mandli)piim, leib, juust, kohupiim, marjad, õun, banaan, juurikad (kaalikas, kartul, kapsas, porgand, punapeet), kana (kintsuliha/filee) või siga, tatar/riis/pasta. Kõik see siis iga päev. Muu mant tuleb lisaks vastavalt isudele. Süüa teen ise ja välja einestama satun nüüd väga harva, aga raseduse ajal tuli ikka ette. Jap, juurikad koorin ise ja hautan (külmutatud mandist sai kõrini).

Mis siis pärast sünnitust tegema peaks, et vorm kiiresti taastada või parandada? No kiiresti ei käi siin midagi. Eriti kui asi ikka väga käest ära läks. Aga järjepidevus on peamine märksõna. Kui pärast nädalast püüdlust mott maha läheb ja asi pooleli jätta, siis ei tules ee vorm ei pärast sünnitust ega ka muul ajal.

Minul lõppes sünnitus erakorralise keisriga ja sellest taastumine ei ole just kiire ja nauditav tegevus. Kõigepealt üritasin jalad alla saada üldse ja vaikselt jalutama hakata. Järjepidev tegevus (kindlasti rahulik) viis selleni, et viiendal nädalal sain juba vaikselt sörkida. Lapse 2 kuuseks saamise eelneval päeval jooksin Tartu Maastikumaratoni 24km (noh läbi aegade aeglaseima tulemusega, aga hea aeg polnudki eesmärk). Sellest esimesed 10km käruga. Tänaseks olen osalenud viiel virtuaal võistlusel (3 kuu jookul pärast sünnitust). Küll ikka peab aega olema, et treenida ja ringi lipata? Aega kohe kindlasti ei ole. Kõik tuleb une ajast. Jooksmas käin hommikuti kella 4-6 vahel. Ainus aeg kus saan veidi pikemalt kodust välja. Ja õnneks olen ma hommiku inimene. Jõusaalis käin 3x nädalas ja seal pean hakkama saama 30 minutiga. Seega teen mingi WOD mis ei võta aega üle 20min ning soojenduste ja vahendite paigutamisega kokku üle 30min spordiklubis aega ei raiska. Tippvormi selle kõigega just ei saavuta, aga abiks ikka ja parem kui mitte midagi. Kõik on täpne planeerimine ja ajastamine. Gregor ei ole see laps kelle kohta öeldakse, et noh ainult sööb ja magab. Tahab vägagi tähelepanu ja tegelemist. Maga ise kui tahad tüüpi tegelinski (või noh ei maga sa siin midagi). Päeval magab vaid 30min korraga ja sööb iga 2,5h tagant. Muul ajal nõuab tähelepanu. Seega koristamised, söögitegemised, trennid ja poeskäigud on täpne planeering ja aja peale tegevus (nonstop trenn). Samas tegemata ei jää miski. Ma olen suht harjunud 4h uneajaga, saab hakkama. Kerge muidugi ei ole. Aga jällegi kõik on tahtmises kinni. Seda kirjatükki olen muide hetkeseisuga juba viies jaos kirjutanud. Et kui mitu nädalat aega läheb postitamiseni, siis....noh vaba aja küsimus.

Kiired jõusaalisutsakad

Lühidalt veel kaalunumbritest. Hetkeseisuga on taastunud raseduseelne kaal ja isegi veidi madalam, aga seda ilma endise lihasmassita. Selgelt ei ole jõu- ja kiirusenäitajad praegu endised, aga küll jõuab. Ja päris nii ka ei ole, et noh haiglasse jäi 6kg ja ülejäänud paar kilo nigu nipsti kaovad ju imetamisega. Midagi nad ei kao. See paar kilo tahtis ikka tõsist tegelemist ja ei hakka pugema vabanduste taha, et no keha hoiabki nüüd kinni vajalikku rasva ja vett jne. Kui kommi näost sisse ei lükka, siis ei hoia ta midagi. Tundus küll, et nüüd võib suuremates kogustes ka magusat sisse vohmida, aga tunne oli petlik. Ühesõnaga nii enda kui poisi tervise huvides ei tangi enam kilode kaupa suhkrut sisse, mille järgi siin tundus alguses suur vajadus olevat. See tegelik vajadus läheb segi lihtsalt tahtmistega. Kui tavatoidu koguseid veelgi suurendasin, siis kadus ka see nn vajadus. Ikka mõistusega tuleb asja juures olla. Selgelt värskete emade hormoonide möll ei tee just palju koostööd mõistusega, aga siis saab (tahte)jõuga ;)

Kui jääb mulje, et noh mina ju olengi enesepiitsutaja ja milleks seda vormi niiväga taga ajada. Siis jah, ma olen enda sundija küll. Aga ega minnalaskmisega enesetunne ei paraneks. Ma olen saanud kingituseks tõeliselt imetoreda poja ja juba tema nimel tasub ennast tervislikuna ja vormis hoida. Et ikka jaksaks tegeleda temaga. Ei ole ise just enam esimeses nooruses eks ole :P

Soovin kõigile rasedatele ja värsketele emadele tahtejõudu ja kainet mõistust selles suures hormoonidemöllus! Kui mott ikka täitsa maha kukub, siis vabadel hetkedel olen nõus vastama küsimustele (ei ole olemas rumalaid küsimusi, iseasi kas ma piisavalt pädev olen kõigile vastama ;) ).

VOT NII!!! :P

Siin minu tavamenüü piltidega (kaloraaz jääb 2000+kcal kanti)

 Mereanni-spinati-koore pasta

 Nii need toidud tööle kaasa võetakse (kana, peet, kapsas, maasikat , mozzarella jne)

 Kiire vahepala

 Lõuna (riisipuder moosiga, juurikad seafilee ja leivaga) koos vahepaladega

 Päevapakkumine

 vahepalad

 peet, leib, juust, kanafilee, juurvilja hautis, kodujuust

 munapuder singiga

 Kodune kana-spinati-koore pasta

 soolased ja magusad pannkoogid (pühapäeva patt)

 Veiseliha juurviljahautis

 Igal hommikul kaerahelbepuder munaga!

Ja niii lihtne see kõik ongi :P

Hooaega lõpeta!

Kui viimase postituse pealkiri oli "Hooaega alga!", siis nüüd oleks sobilik öelda, et "Hooaega lõpeta!"

Ropp töö mis on ära tehtud :)

Viimase postituse järgi võiks arvata, et Paju jooksuga mu selle  hooaja püha üritus lõppeski?! Ooo ei, see polnud isegi soojendus mitte. Ei hakka siin nüüd igat võistlust ja üritust pikalt lahti seletama, sest enne saaks päev otsa ja mind tõstetakse DaVincist välja.  Loetlen lihtsalt põhipingutused ja tulemused üles. Eks ikka enda jaoks, et mäletaks mida lastelastele rääkida.

Juba poole aasta pealt võib kokku võtta, et võistluste mõttes on hooaeg eduline olnud! Ka töö mõttes olen ikka konkreetselt hullu pannud, aga  no kes teeb...see paneb üle.

Pärast Paju jooksu keskendusin tugevalt tööle ja retkede ettevalmistusele. Minule ei pea miski kergelt tulema (nagu teistele peaks?).  Kuivõrd pikkadeks jooksudeks aega polnud, siis tuli hommikuti 6:45 jooksulindile hüpata 4-7kg kott seljas ja tuld anda.  Ja nii terve veebruari kuu. Selles kuus tegin muide ka töö mõttes rekord tulemused.

Kott selga ja punuma!

24.veebruaril osalesin Vabariigi aastapäeva raames Kaitseliidu kosseisus marsil. Üllatusena sain suure au osaliseks aktusel üleantavate ergutuste ja auhindade jagamisel. Nimelt osutusin linnapea poolt saadava auhinna vääriliseks. Udupeen käekell. Ju siis olin eelneva aasta jooksul Kaitseliidu tegevustes pädevalt osalenud. Uhke värk.

Eesti eest!

Urmasele käppa kah!

Tänukirjad ja jutud

Trofee-kell

2. märtsil tegin soojendus-retkena kaasa Kuperjanovi retke. 24 km nagu lehm libedal jääl (panin ka põlve korralikult maha). Aga rühkisin finishisse esimese naisena ja teise vormikandjana. Eespool oli  5 meest (neist 4 tossudes ja 1 siis vormis).

Rada on ju ees

Siis kui jääl joosta ei mõista

Sai pisut müratud

9.-10.märts võssis õppustel. No kulus ära. Mõned toad said puhtaks tehtud ;)

Puhkab jalga

29.märts kauaoodatud ja kardetud Scoutsrännak.  Pikalt ei peatu antud teemal. Aga selgelt kerge see polnud. Osalesin ikka vorm I kandjana. Ehk siis laigulses ja saabastes, seljas 10kg kott pluss relv. Keerulisemaks tegi ürituse asjaolu, et see kord ei võinud relv kotis olla, vaid käes või õlal. Siiski töötas taktika, et alguses 1 km kõndi +1 km jooksu ja lõpus rohkem jooksu. Eesmärgiks oli kindlalt tulla esimese 3 naise hulka ja üle teha eelmise aasta aeg, mis oli 4h ja 9min. Rada oli aga uus (esimest aastat Tapal) ja päris nauditav (noh kui palju seda just nautida annab) ning endiselt 31 km. Ületasin ennast ja läbisin raja täpselt 4 tunniga. Tulin naistest teisele kohale. Selgelt on alati keegi minust tugevam. Samas saan öelda, et see vist on üks minu lemmik võistlustest. Raske raibe, aga raske ju meeldibki ;)

Stardis on veel lõbus lahke nägu peas

Kui tuhat mees on seljataga, siis ei ole ka just kurvastada põhjust

Seljatagune on kindlustatud

Mööda ära! 

Ära loobub siis kui võistlus läbi on!

Karika käes hoidmine annab alati tunde, et see pingutus oli seda väärt

Tahad paremat aega...tuleb kiiremini liigutada!

Kui päev on õhtus ja saapad väsinud (voodi oli auhinnaks)

4. aprill Kaneelisaia üritus vol 2. Paarilisega võistlus. Üks paarilistest istub seina ääres nii kaua kuni teine jookseb 600m ringi ja annab teate üle. Ehk siis vahetus. Ja nii 2 roundi. Istuda on ju lihtne see mõni minut, aga 600 meetriga jooksen mina ikka kopsu täiesti kokku.

5.-7.aprill võssis õppustel. Vägagi vajalik üritus ja motiveeriv õppus USA instruktoritega.

Kiiver on sinu sõber! Pane rihm ka kinni!

12.aprill. Jällegi rahvusvaheline Kosmonautika päev. Kuivõrd eelmisel aastal osutus Staadioni Kosmonautika päris eduliseks ürituseks, siis tuli seda korrata ka nüüd. Ise korraldan, ise osalen, ise võidan. Tundub lihtne. Noh ürituste korraldamine pole kunagi lihtne. Nõuab nii aega kui finantsi, aga mõlemat mul ju jagub :D Igatahes oli ka sel korral osalejaid päris ohtralt ja seda nii 100m x4 tiimides, kui ka 400mx4 tiimides. Kahjuks olin sel aastal mina ainus 1600 m läbija, aga ega neid poolemeelseid siia maailma polegi rohkem vaja.

Ämblik meestel/naistel(?) võiks ju tuhhi olla?

Tiimi võit..jap!

1,6 km kõhuli maha viskamist, a no miks mitte?!

20. aprill Tõnissoni retk (Kindrali jooks). Kui ma olin arvanud, et Scouts on üks raskemaid rännakuid/võistlusi, siis nüüd sain ikka ümber mõelda. Retside tõusudega metsarada ja libe. Distants 21 km, mille läbisin otsast lõpuni joostes. Seljas 10kg kott ja jalas ikka saapad.  Raja alguses tabas mind umbes tuhat ikaldust ja närvi minemist. Jäin ikka viimaste osalejate sekka esimesel paaril kilomeetril. Tuli kokku võtta ja täiega panna, et päeva päästa. Panin siis nii, et hakkasin vihaga mööda ronima kõigist ja kõigest mis ette jäi. Tasus panna. Tulin vanuseklassis esimeseks ja üldiselt naistest teiseks. No Kärt on siiski püüdmatu naine ;) Ehmatavalt raske oli, aga ma ikkagi ei ütle, et see oli viimane kord.

Lõõõts lõõõõts                                            Staarielu

Kolm kanget naist

See auhinna-kott on ennast juba niiiii palju tõestanud ;)

Kinkisin medali vanaisale 97 aasta sünnipäevaks :)

27.aprill Sõjaline kolmevõistlus. Täpselt samad ikaldused mis eelmisel aastal. Laskmise harjutamist vaid paar korda. Selle pealt ei saa lihtsalt nii hea olla, et 200m kauguselt täpne olla. Mina mitte igatahes. Granaadi viskamist ka liiga vähe harjutanud. Viu viu. Igatahes pärast granaadiviset ja laskmist olin heal juhul  viiendal või kuuendal kohal. Tuli jälle jooksurajal tuld anda. Ja oi ma siis andsin kah. Sisuliselt ikka ninast veri välja. Ja no tasus anda jällegi – tõusin teisele kohale. Seega vanusegrupi teine koht ja jooksus naiste võit. Ka meeskondlikult tõime esikoha taas Tartusse.

Kõigepealt on sada häda ja viga, siis on üks suur pingutus ja lõpuks suu kõrvuni!

Alavõit ja üld II koht...ütleks, et saab paremini. Mina aind ei saa :D

Vahemärkusena, et keha  ja vaim juba suht sodi nii tööst, trennidest kui võistlustest.

3.-9.mai Kevadtorm! Nädal aega võssis. Pikalt ei peatu. Eks sellest oli palju kajastust ka meedias. Magamatus tegi oma töö, aga kogemusi juures ja selleks need suurõppused ju ongi.

Valmis oled või ei ole ve?!

Äriklassi tuba

Gurmeetoit

Vesivoodi

Privaat transa

Sepa käed! Ei tasu tulise rauaga mängida

Õnneks on meil pädev ja kiire med-mees

12. mai (ehk kaks päeva pärast Kevadtormi) Tartu Maastikumaraton. 24 km litsumist Otepäält Elvasse. No seda ei läinud enam võistlustena tegema, vaid lihtsalt läbima. Ei olnud ei hea ega halb tulemus: 1h 56min, aga vähemalt nautisin rada.

Otepäält Elvasse kiviga visata

Ja nüüd siis 18.mai Tõrva Ekstreemjooksu Eesti meistrivõistused! Sa vana halb kui raske üritus minu jaoks. No see 12 km muda ja takistusi ja möllu pole ju hullu? Või on? Aga see hüppetornist vette hüpe ja krdi 3 korda!!! Never again! Hambad ristis naiste üldarvestuses neljas koht ja vanuseklassi teine. Ka meeskondlikult teine koht. Tulemused väga head, aga kas see just sellist hirmude ületamist väärt oli? No äkki oli. Kvalifitseerusin  (5 esimest naist ja meest) ka Euroopakatele, aga see oli juba rajal endale ära lubatud, et sinna kindlalt oma nina ei topi!

Litsu litsu, paar ringi on veel ees...

Võistkondlik II koht...rõõmsad kaaskannatajad

Üks võistlus ja 3 medalit, normaalne saak

Jah, see sama sepa käsi! Juba teisel takistusel puruks ja palju õnne ülejäänud raja läbimiseks!

Vahemärkusena, et vaim ja keha nüüd juba mitte ainult enam sodi, vaid juba erroris. Aga no kes edasi ei pane, see üle ei pane ju! Ma kindlasti ei kiida oma teguviisi ja ei utsita kedagi üle panema. See on mingi kratt mul kuklas, kes seda kõike teha käseb. Ärge kodus järele proovige.

31.mai-2.juuni Otepää Jooksutuur. Kolme päevaga maraton. Esimesel päeval Tehvandi retsidel tõusudel 10 km. Lõpetasin vanusegrupi kolmandana ja nüüd oli võimalus kas loobuda või kohta hoida. Eespool ikka liiga tegijad. Teisel päeval Pühajärvel 17,2 km. Juba mõnusam jooks. Kolmas koht säilis ja vahe järgmisega kasvas 10min peale. Kolmas päev Kekkoneni  jooks. Käärikul 15 km suusaradadel. Mõnus! See jooks meeldib alati. Lasin juba mõnusalt ja kõrvadest kapsaid välja ei pigistanud. Kokkuvõttes siis vanusegrupi kolmas koht! Käib kah. Kõigil kolmel päeval tegin enne jookse ka rahvale soojendust. Ja pean ikka sellel üritusel osalejaid tänama ja kiitma, et kui paljud ja kui kaasaelavalt nad soojendusi kaasa teevad! Väärt üritus!

Esimese päeva finishiponnistus!

Õpime Marisega ka kolmandate kohtadega leppimist...

1 võistlus, 3 päeva, 42,2km

Midagi ei ole öelda

Sellega minu selle hooaja võistluste graafik ka täis sai. Hetkel võistlusi plaanis ei ole rohkem. Küll aga võistlustel kergeid kaasalöömisi. Longin ikka natuke. Näiteks Elva Südaööjooksul oli päris mõnus öösel 10km rada läbi litsuda. Ei olnud ei kerge ega ka ületamatult raske. Ise poleks läinudki, aga nii tore kui teinekord ka mind kuhugi kohale lohistatakse ja motiveeritakse. Ei pea alati ise teisi tagant peksma :D

Peab meeldima :D

Kes päeval ei jookse...jookseb öösel

Nägemine võiks küll nagu kullil olla, koperdaks pimedas vähem

Ahjaa. 12.juuli 1000 kosmonaudi väljakutse. Mind on juba pikka aega painanud mõte, et kui kaua võiks aega võtta 1000 kosmonaudi sooritamine?! Testisime siis ära. Minul võttis see aega 1h 42min 48sek (täpsemalt 1001 kosmonauti)!

Kõhuli ja püsti...nii 1001 korda!

Aega kulus tund ja 42 mintsa, samas tuhhi jäi ülegi

Lebo osakond. Siis kui pingutus on läbi võib ära loobuda!

Kõik medalid ei ole siiski minu kaelas :P

Ärge siis järgmistel jooksuüritustel rajal mind tõukima tulge, et nohhh mis ajaga ja mis kohale ja et panna on vaja. Hetkel ma ei pane. Hea kui kaasagi midagi teen ;)

Ees on küll suuremaid projekte, aga sellest juba hiljem. Luban natuke tihedamini kirjutada...kui on millest aru anda ;) Nüüd aga puhkan tervelt NÄDAL  AEGA! Seda pole aastaid juhtunud ;)