Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks 2017 ja mis seis on?

Et nüüd minu suhteliselt rahulolevat emtsiooni põhjendada pean alustama algusest. Ehks siis eelmisest nädalavahetusest. Nimelt pühapäevast, kus oleksin pidanud tegema pika jooksu. No 30-32km kanti. Ei teinud. Ei teinud meetritki. Lamasin diivanil päris palju kilomeetreid. Terve maailm oli minu vastu ja kõik teised maailmad ka, kui neid peaks leiduma. Hommikul tundisn nagu kõhuviiruse laadset asja. Ootasin, et see üle läheks ja kui lõunaks polnud läinud, siis lõin käega ja hakkasin toitu sisse kugistama (enne jooksu ma ei söö). Olemine läks paremaks ja kõht vist nagu oleks lubanud joosta (päris täpselt aru ei saanud ka), aga siis oli juba hilja. Magu manti täis ja enam ei jookse kuhgi. Kogu galaktika langes minu õlgadele ja igasugune tahtmine suhelda ja midagi teha ja eriti joosta oli täiesti kadunud. Üldse oli tunne, et krt viimane võimalus enne maratoni pikk ots teha ja nüüd ei tee ja ma ei tahagi enam mitte kunagi joosta. I´m done! Kogusin hunniku manti ligi ja reaalselt olin terve päeva diivanil horisontaalis. Passisin filme ja sõin 9 kuud rasedaks ennast. No juu oli vaja. Esmaspäeva hommikul otsustasin viga parandada ja kahte vaba tundi ära kasutada. Et joosta vähemalt 21km vms. Et nagu midagigiiii... Ropp sõna siinkohal! Esimene kilomeeter ütles mulle, et bitch please...you are so done! Sääre esiosad kohe valutama ja jalad üldiselt viis tonni rasked. Tempo olematu. Samas hingamine lõpuks rahuldav. Aga no tempol 6 min/km ongi hingamine ju rahuldav, sest see on krdi jalutamine ju. Kui mõnikord lähevad jalad lahti neljandal kilomeetril, siis nop, seekord mitte, vastupidi. Sääre valu süvenes. Aju tõmbas 21km plaani sujuvalt 18km peale. Üsna pea tõmbas ta selle 18 pealt 13km peale. Ja asi lõppes 11 kilomeetriga. Koju jõudes tuli naabrimees rattaga välja ja küsis, et noh oli kiire jooks?....#/%¤#"%## (ei tõlgi) Lasin vihaga 30min und. Kui siis tööle minema hakkasin ja kaks korrusevahet trepist alla liikusin, sain kätte mõnusad reiekrambid...no wtf? Seda tuleb ette heal juhul pärast 30km jooksu.....NEVER tunnen midagi pärast 11km. No kaput noh. Kui maratonile regatud poleks, siis oleks kohe otsus tulnud, et jääb raudselt ära. See keha ei taha hetkel enam midagi teha. Rühmatrennid sujusid siiski normaalselt. Kolmapäeval üritasin uuesti ja tegin lindil rahuliku 1,5km ja läksin välja ja suutsin rahulikult 5,5km peale kulgeda veel. No hea just polnud...jalg endiselt raske ja tempo tigu. Neljapäeval sörkisin lindil 60 minutit. Tempos 8,5 km/h. Tundus juba enam vähem. Kiiremat ei üritanudki. Reedel tegin trennidest puhkepäeva. Laupäeva hommikul (eile) läksin uuele katsele, et enne tänast võistlust mingigi soojendusjooks alla teha. Astusin uksest välja õndsas teadmatuses kuhu ja kui palju üldse joosta. Üllatuseks oli jalg päris kerge. Tempot muidugi kiireks ei ajanud ja libisesin 8km kenasti linnavahel. Jalg oleks rohkemgi tahtnud, aga hoidsin tagasi.

Täna hommikul ei olnud nagu mingit tunnet. Ei head ei halba. Keha tundus okey olevat. Aga tegime Marisega jälle diili, et jookseme sel aastal ka selle jooksu ilma kellata. Eelmise aasta Kahe Silla jooksu tegime ilma ja tuli isiklik 10km aeg. Et ei oleks seda diktaatorit seal randmel. Jookseb lihtsalt nii nagu keha tahab. Ei sunni ja ei pidurda. Suva! Terve jooksu vältel oligi suva. Jalg suhteliselt kerge. Vähemalt pool distantsist. Tänu eelmise aasta heale jooksule sain startida teisest grupist ehk suhteliselt eest ja ei olnud mingit koperdamist ja muud jama. Pigem olin ise teistel jalus. Lihtsalt jooksin muusikasse. Pingutasin loomulikult, aga üle ei pannud ja ala ei pannud. Maksimum pingutuseni jäi väääike maa. Tempost ja ajast polnud õrna aimugi. See on mõnus tunne kui saad oma aja teada alles finishijoone kellalt. Kui aega nägema hakkasin, siis suutsin paar sammu kiiremini teha, aga kapsaid ninast välja ei pigistanud. Reaalajas jooksin 2sek kiiremini kui eelmisel aastal. Ehk siis tegelikult uue isikliku ikkagi. Netoajas jäi isiklikust 2sek maha. Kust see pauk nüüd tuli? Who knows. Igatahes 10km netoaeg 44:20. Üldarvestuses 331. koht (lõpetanuid pea 1900), naistest 31. koht ja vanusegrupi 9. koht. Pole paha. Suur jooks ja palju häid tegijaid koos. Ja kuivõrd 10km on minu jaosk kõige raskem distants, siis igati bueno. Kui ma aasta tagasi veel ei teadmud, milline distants on minu lemmik jooksudel, siis nüüd võin vist öelda, et 21km ehk poolmaraton. Täispikk maraton on liiga pikk kannatamine selgelt. 5km on liiga kiire ja mul ei ole kiirust, no ja saab liiga kiiresti ka läbi muidugi. 10km aga on täislaks pingutuseks liiga pikk jällegi. 21km on selline paras, et saab tempot sättida ja muuta ja noh piisavalt pikalt kannatada/nautida.

Järgmise pühapäeva maraton (42km) saab muidugi olema täis-piin. Pikki jookse on liiga vähe all. Ja ma siiani ei tea veel mis seisus mu keha tegelikult on. Lähen lihtsalt läbima ja las ma palun jooksen 4h ja üle selle kui vaja...noh ilma küsimusteta, et nooo kas tuleb isiklik ja mis ajaga paugutad jne jne jne...Panna on vaja, aga mitte alati. Lõhkuda ei ole vaja. Kuigi noh ega iga maraton ongi lõhkumine, vahet pole mis vormi pealt joostuna. Ärge seda kodus järgi tehke :P

Eeenivei, täna läks kenasti ja proovin nädalaga ära taastuda ja jätan kõik saatuse hooleks ;)

Vanuri kohta käib see tulemus küll :P

Eile olin veel õndsas teadmatuses...