Jõgeva Jõulujooks 2016 ja hooaja kokkuvõte

Täna sai siis võistlushooajale suhteliselt väärikas punkt pandud. Jõgeva Jõulujooksu 10km ajaga 45:14 (3 sekundit parem eelmisest aastast :D) vanusegrupi 2. koht ja naistest 6. Emotsioonid on vastakad. Hea meel on muidugi saavutatud koha üle ja ega aeg ju ka halb ei olnud...päris mitmed külmakraadid, kohati libe rada (aga üldiselt siiski väga hea rada) ja paus jooksmistes. Aga rajal sain aru, et hooaeg on pikaks veninud ja võistluste isu on hetkel otsa saanud. Õnneks oligi võistlushooaja viimane jooks ja uue treeninghooaja esimene jooks. Ma ei küsi tihti rajal endalt, et miks ma seda teen (polegi vist küsinud siiani), aga täna paar korda küsisin. Raske oli! 10km on alati raske, aga täna oli tahtmine alla anda ja põhimõtteliselt 5km kandis andsingi alla ja eriti viimased 2km. Jalga päris sirgu ei lasnud, aga erilise entusiasmiga ei läinud kah. Ja nii mulle ei meeldi joosta, et olen valmis alla andma. Mitmeid kordi mõtlesin, et ma tahan joosta, aga ma ei taha hetkel kiiresti joosta. Lihtsalt tahaks väljas kulgeda. Seega mitte võistelda. Ja kui arvestada, et olen sel hooajal läbinud 26 võistlust, siis ei ole midagi imestada. 

Nüüd tahaks lihtsalt rahulikult trenni teha. Jaanuarist üritan jooksutrennid uuesti graafikusse sisse lükata (palju neid ei saa olema, sest no ei mahu töönädalasse ära). Seni aga luban endale nüüd mõned kommid ja paar klaasi veini ja paar lisakilo pekki kontidele:) (täna juba jooksin 2 lisakiloga võrreldes võistluskaaluga). Kolmenädalane leboland kuni jaanuarini vast ei tapa veel ;) Nagu Marek ütles, et küll uuest aastast tubliks hakkame jälle :D

Teen siis selle suure töö ka ära ja võtan 2016 võistlushooaja kokku - nimedes ja numbrites. Kui aasta 2015 oli eduline Fitness5 võistlustel, siis aasta 2016 läks jooksude ja FitGames alla ja seda väga edukalt. Olen selle hooajaga üli rahul. Palju isiklikke rekordeid ja võite ja eneseületusi. Kool lõpetatud, palju tööd tehtud, viimase kolme kuu parima personaaltreeneri tiitel saadud, nii mõnedki metsad ja rabad läbi kolatud, paarist suuremast "august" välja ronitud, 47km jalgsiretk läbitud ja mis peamine...elu esimene jooksumaraton seljatatud!

Võistluste ülevaade: 

VÕISTLUS - DISTANTS - AEG - VANUSEGRUPI KOHT - NAISTEST KOHT - KUUPÄEV

1) Kõrvemaa Kevadjooks - 16km - 1:16:47 - 11.koht - 16.koht -  24.apr

2) Ümber Viljandi Järve Jooks - 12km - 58:59  - 10.koht - 1.mai

3) Tartu Jooksumaraton - 23,3km - 1:57:33 - 10.koht - 47.koht -  8.mai

4) Tartu Kevadjooks - 10km - 44:30 - -30.koht -  14.mai

5) FitGames I etapp - I koht  - 29.mai

6) Otepää Jooksutuur (42,2km 3 päevaga kokku 3:22:35): I päev 10km - 48:03 - 03.juuni

7) Otepää Jooksutuur: II päev 17,125 km - 1:21:05 - 4.juuni

8) Otepää Jooksutuuur: III päev 15km - 1:13:26 - 5.juuni

9) FitGames II etapp - III koht - 12.juuni

10)Pärnumaa Võidupüha Maraton - 21,1km 1:39:05 - 5.koht - 8.koht - 22.juuni

11)Elva Tänavajooks - 10km - 46:05 - 5.koht - 26.juuni

12)35. Jooks Ümber Pühajärve - 10,8km - 48:59 - 2.koht - 13.koht - 2.juuuli

13)FitGames III etapp - I koht - 10.juuli

14)FitGames IV etapp - I koht - 24.juuli

15)3. Suvejooks Ümber Saadjärve - 16,9km - 1:18:03 - 2.koht - 13.koht - 31.juuli

16)Rakvere Ööjooks - 21,1km - 1:40:22 - 22.koht - 33.koht - 13.aug

17)FitGames V etapp - I koht - 14.aug

18)GORUNTARTU Suvejooks - 21,1km - 1:38:58 - 5.koht - 7.koht - 20.aug

19)FitGames finaal - üldvõit Kuninganna klassis (etapi II koht) - 28.aug

20)Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks - 10km - 44:18 - 8.koht - 28.koht - 4.sept

21)5.Tartu Linnamaraton - 42,2km - 3:34:47 - 3.koht - 10.koht - 1.okt

22)Viljandi Linnajooks  - 10,4km - 47:54 - 5.koht - 15.koht - 9.okt

23)Pärnu Rannajooks - 10km - 44:28 - 5.koht - 15.koht - 23.okt

24)Tõusukuningas (Lähte mäkketõus) - 100m - poolfinaali - 19.nov

25)5.Novembrijooks - 5km - 21:33 - 2.koht - 5.koht - 19.nov

26)Jõgeva Jõulujooks - 10km - 45:14 - 2.koht - 6.koht - 11.dets

Metallis näeb asi välja nii :))

Olen üli tänulik kõigile kaasaelajatele ja toeks olijatele! Loodan järgmisel hooajal samas (äkki paremaski :)) vaimus jätkata! Eesmärgid on paika pandud üldjoontes, aga neid ma kõva häälega välja ei käiks veel...

47km 8,5 tunniga maapakku = puhkus

Lõpks võtsin ennast kokku ja organiseerisin 5 päevase puhkuse. Mitte ühte trenni, mitte ühte toitumis- ega treeningkava. Eemal internetist ja telefonist. Kolm päeva sellest suutsingi täiesti maailmast äralõigatult olla - nii oli ka plaan. Kui ehk paljude jaoks (ei üldista ja ei ütle enamuste jaoks) on ideaalne puhkus kas spaas või palmi all kokteiliklaasiga (mis on ka täiesti normaalne), siis mina tahan puhkuseks kõigest ja kõigist eemale saada. Vaikusesse. Ei pea olema soe, ei pea olema päike ja mullivann, ei pea olema viietärni toidulaud.Võib olla külm, võib olla pime, võib olla makaronid võileivaga. Aga peab olema rahu! Ideaalne oleks kui saaks minna kalale, metsa, sauna, lugeda, kõndida. Ja seekord ongi mul õnnestunud luua ideaalilähedane puhkus. Mitte, et mul palmiall oleku vastu midagi on, aga eks ole ka seal oldud.

Mis ma siis tegin selle mõne päevaga? Kokkuvõttes...hmmm...mitte midagi! Laiemalt võttes - rohkem kui tavaliselt. Küpsetasin peas juba pikemat aega mõtet maale vanaema juurde minna paariks päevaks (häbiväärselt vähe satun sinna, samas on see koht, kus on kõige rohkem rahu). Ja just nimelt minna. Mitte sõita. Kõndida. Erinevate teeviitade järgi on vahemaa 45-50km. Google maps ütles, et koduukse eest alustades 46,..km. Miks kõndida? Sest seljakotiga joosta ei taha ja kõndida mulle lihtsalt meeldib. Huvitas ka see, et kas suudan kõndimise enda jaoks mingiks ajaks vastumeelseks muuta - kohe ette ära öeldes, ei suutnud. Ja noh mis see 47km (nagu mu V800 ütles) ikka ära ei ole? Ei olegi. Küll aga on 8,5h. Võiks ju arvata, et nii jooksmine kui kõndimine on hea teatud mõtete lahtimõtlemiseks ja selgekssaamiseks, siis minu jaoks see nii pole. Mitte midagi sa selgeks ei mõtle ja parem ongi. Ideaalne on see kui ükski kindel mõte pähe püsima ei jää. Vaid, et tuleb mõte, on natuke ja läheb, tuleb uus mõte, tuleb vana tagasi jne jne. Kui tahta midagi ära lahendada ja selgeks mõelda, siis selleks on parem kohapeal istuda ja probleem ette võtta. Mina tahan kõndimise (ka jooksmise) jätta probleemivabaks ajaks. Võin öelda, et kõndides ja joostes mingeid selgushetki küll ei teki. Et voilaaa...ma nüüd tean kes ma olen ja mida ma tahan ja kuhu edasi. Pigem võib segadus suuremaks minna. Ja võiks ju arvata, et mida pikem maa, seda selgemaks asjad mõtled. Ei. Mida pikem maa, seda rohkem sa lõpuks oma väsimusele ja jalgadele ning kilomeetritele mõtlema hakkad. Lõpuks on peas ainult numbrid. Et nii palju kilomeetreid on läbitud, nii palju on veel ees. Ajaliselt on nii palju seljataga ja nii palju veel ees. Kui minna sellises tempos, siis läbib selle maa sellise ajaga jne jne. Lõpuks on peas matemaatika - kilomeetrid, tunnid, minutid, kilomeetreid tunnis ja minuteid kilomeetri kohta. Ei jää ruumi eksistentsiaalsete probleemide jaoks. Esiplaanile tulevad füüsilised probleemid. Kas jalad peavad vastu? Kas vaim peab vastu? Kas peaks sööma või jooma või pole midagi vaja? Noh viimaseid mõtteid mul eriti ei teki, sest 8h söömata ja joomata pole probleemiks ja vaim peaks pidama ajaliselt kõvasti pikemalt vastu. Küll aga hakkavad jalad selle aja peale asju dikteerima. Kui öeldakse, et maratoni jooksmine on vaimne ala, siis oma vaimu olen ma suutnud vist juba selliseks treenida, et see ei tohiks pikematel otsadel alla anda - kõik on suhtumise küsimus. Aga jalad vajaksid ehk rohkem pikemate otsade läbimist. Samas mitte eriti, sest ega 50km läbimine ei ole ju igapäevane tegevus ja selgelt näiteks 30km ei ole probleemiks enam.

Väljusin kodust laupäeval täpselt 6:30 hommikul. Sadas. Mõte oli, et kui on tugev tuul või sajab, siis ei lähe laupäeval (pigem osalen olulisel koolitusel), aga tuul ei olnud hirmus ja sadu mitte eriti tihe. Tänavad olid küll lörtsist libedad ja võtsid tempot maha, aga eeldasin, et maanteel pole asi nii halb. Kodust linnaäärde ehk maanteele läksin 1,5h (8km) ja selle aja peale hakkas vaikselt valgeks minema. Polnudki vaja pealampi kasutada. Helkuritega olin muidugi ilusti varustatud. Ja ka vihm lõppes umbes samal ajal. Kerge tuul oli kogu tee õnneks tagant. Maantee oli suhteliselt lopavaba (asfalti osa just), kruusa osa muidugi lörtsine ja lompides. Aegajalt põiklesin suuremate autode eest lopa sisse, aga polnud hullu. Kogu teekonnast üksikasjalikumalt rääkima ei hakka. Raske hakkas 5km enne lõppu, sest puusad väsisid ja kiskus sammu natuke lonkama ning tõmbas tempo aeglasemaks. Vaim hakkas ka veidi väsima, aga selle tarbeks on mul omad nipid. Söömise ja joomise peale mõtted eriti ei kiskunud. 30km kandis korraks andis magu märku, aga mitte tungivalt. Kohale jõudsin täpselt kell 15:00. Seega veel valges. Vanaema ei olnud üldse üllatunud (ma ette ei teatanud tulekust, sest arvasin, et tema muretsemise juures läheks asi halvaks). Küsis, et kas tulid jalgsi? Ma, et jah. Kas Tartust? Ma, et jah. "No ma usun sind täitsa" oli vaid vastus. Ta on harjunud minu puhul juba selliste asjadega. Vanaisa oli küll üllatunud, et kus auto on ja miks ma autoga ei tulnud. Ütlesin, et noh auto kodus garaazis ja tahtsin jalgsi tulla. Hakkas naerma, et tahtsid tulla, no selge. Tema olevat elus 2-3 korda sama teekonna läbinud. Umbes 1942 aasta paiku. Aga suvel. No siis ei käinud vast vastusõitvad autod ka nii palju närvidele kui mulle :D Igatahes sain ühel saapal talla lahti. Need saapad on mind teeninud juba umbes 10 aastat. Käinud mitu satsi Tatrates, Brasiilia kõrbes, Austraalias ringi kolanud vihmametsas ja muidu mägedes, Eestis kõikvõimalikud matkateed. Näinud +36 ja -25 kraadi. Ja nüüd siis mingi süütu jalutuskäigu peal lööb talla lahti :/

Kohale jõudes olid muidugi jalad tuimad ja karta oli, et järgmine päev nad väga ei liigu. Aga järgmisel hommikul andsid vaid kannad märku, et on ringi longitud. Pärast õhtust korralikku sauna ei olnud kehas enam üldse tunda, et eelmine päev oli pikem matk. Kuhu edasi, ma küsin? Polar muidugi arvas ka kogu selle tegevuse peale, et asi on balanced ja oleksin võinud järgmisel päeval sama asja ette võtta. Polar tegi ilusa videokokkuvõtte (noh suviste piltidega muidugi):

https://flow.polar.com/training/relive/981055129

Kaardilt paistab asi nii:

Järgmised 2 päeva veetsin puhtalt raamatut lugedes ja süües. Plaan oli küll metsa kolama minna, aga seekord jäi asi viitsimise taha. Võiks ju öelda, et ilm ka ei soosinud. Aga see ei ole minu vabandus. Võtsin kätte krimka, mille isale kinkisin, ja lugesin kaks päeva jutti (420 lk). Diivanilt tõusin vaid selleks, et sööma minna (seega väga palju kordi :D) ja saunas käia. Kui muidu on minu menüü suhteliselt kontrolli all, siis puhkusel lasin nii, et sõin täpselt neid asju, mis ette anti: kapsasupp, frikadellisupp, õunad, leib, sai (ohtra võiga), palju kala, makaronid, kana, muna, sült jne. Jap, kahe poole päeva jooksul kõike seda:P Maal olemise juures on üks nauditavamaid asju absoluutses vaikuses ja pimeduses magamine. Lasin 10-11h jutti.

Ühesõnaga oli puhkus täpselt selline nagu olema pidi. Vaimu puhkamine (füüsisel pole häda midagi). No tegelikult kuluks mõni samasugune lisapäev veel ära, aga nüüd olen tagasi kodus (juba teist päeva - siin olen ka ainult vedelenud ja isegi teleka paar korda sisse lükkand) ja homme tööle ;)

Kui joosta ei viitsi või ei saa või ei taha, siis KÕNNI!

5. Novembrijooks ja Tõusukuningas 2016

Ei no on küll jah endal ka imelik, et pole nüüd võistelnud juba mitu nädalat ja enne eilset Novembrijoksu polnud 2 nädalat meetritki väljas jooksnud. Paar nädalat tagasi tegin 12km sörki ja  ei olnud seda vurtsu sees. Ja kui tahtmist pole, siis sundimine teeks asja nutusemaks (no vahest muidugi PEAB ka karm olema enda vastu, stabiilne hellitamine just edasi ei vii). Kui ma varem olin enda jaoks paika pannud, et lähen Novembrijooksule 5km isiklikku tegema ja eelmise aasta aeg tuleb kindlasti üle joosta, siis viimase paari nädalaga panin selle mõtte maha. Pikk võistlushooaeg on olnud ja töögraafik ei luba kuidagi välja jooksma minna. Osalema läksin siiski, sest olin lubanud korraldajatele, et viin osalejatele soojenduse ja venituse läbi - seega mõistlik ka ise joosta. Aga eks see nii ongi, et vana rasva pealt võib teinekord ikka paar pauku tulla :P Või on asi selles hooajas lihtsalt, et iga võistlus tuleb mingi pauk (positiivne üldiselt). Lonkisin siis ikka uue isikliku 5 kilomeetris ka veel sel hooajal - 21:35 (eelmise aasta aeg 22:18...pole just paha aja parandus). Kui aga suvel oleks mõnel 5km distantsil osalenud, siis oleks see aeg veel päris mõnusalt parem olnud, aga oleksid ei loe! Rada ja ilm olid jooksuks vägagi head. Ja no loomulikult ülihea korraldus! Endale üllatuseks avastasin rajal (pöördekohtadel on ju hea lugeda eesoevaid naisi :D), et olen umbes 6. naine. Eesmärk oli lihtsalt seda kohta hoida ja enda isiklik ajaparandus ei olnudki prioriteediks. Kilomeeter enne lõppu umbes suutsin ennast veel isegi 5ndaks joosta. Protokollist selgus, et olen jah 5. naine ja oma vanusegrupi teine. Hakkas muidugi kripeldama, et jälle teine krt. Aga teadsin, et Kristi oli minust jupp maad eespool (kadedusega vaatasin rajal seda ees lehvivat blondi patsi) ja tema püüdmine on mul hetkel võimatu. Tore uudis oli siiski, et kõik vanusegruppide esikolmikud saavad autasustatud. Pole paha enne hooaja lõppu veel poodiumil ära  käia:) Ja mega on see, et GORUN auhinnad on ikka teisest puust kui enamustel jooksuvõistlustel. Lillede asemel roheline salat ja kommide asemel leib ja mesi jne. Viispluss. 

Fotod Ardo Säks kaamerasilmast

Kena videokokkuvõte võistlustest:

https://www.youtube.com/watch?v=O88KAQkFeFM

Enne autasustamist hakkas Marek ajama, et kuule lähme ikka Lätele 100m mäkketõusu võistlustele ka! Ma, et nagu misajsa, et ma jooksin just kopsud kokku rajal ja reied tükki jne. Tema, et no mis siis, tal ka reied tükkis ja kõht suppi täis, aga paneme ikka meeskonna kokku ja lähme teeme pulli. Ma siis vaatsin, et nohhh tegelt pole ma isegi päevast aktiivsust veel täis saanud selle 5 kilomeetriga...ja allusingi provokatsioonile ja vajutasin ennast Lähtele kohale. No ütleme nii, et kohapeal vaatasime ringi ja kui kõik need sprinterid sel sooja tegid, siis saime aru, et fine...me oleme lihtsalt mehed metsast ja peaks vist ikka oma liistude juurde jääma ja maratone jooksma :D A no kui kohal olla juba, siis teeb ikka ära. Üritus oli jällegi mõnus! Kõigepealt eeljooksud 100m mäkke üles (mis mäkke?? mööda seina üles pmts) - ükshaaval. Parimate aegade põhjal pandi kokku poolfinaalid. Sprinteritel muidugi naelikud jalas ja värki...me siis oma maratonipapudega :D Samas suurt vahet polnud, pinnas oli suht liivane. Kohapeal sebisime ühe üksiku tüdruku veel oma segavõstkonda (2 meest 2 naist) ja tuld! Individuaalselt saime kõik ka edasi poolfinaalidesse. Pandi kokku kaks kuuest gruppi meeste ja naiste paremate aegade arvestuses. Ma sain muidugi ilusti liidrite puni kohe eksole ja stardijoonel oli selge, kes viimasena mäkke jõuab nendest kuuest naisest. Noh väga palju ei jäänudki maha õnneks (ei olnud päris nii, et Kertu on tipus ja mina poole mäe peal alles :D). Finaali läksid siis 6 paremat naist kahe jooksu peale. Oli kohe kergem tunne, et ei pea veel ühte korda sinna mäkke rähklema enam. Andsin juba numbri ära ja sättisin võistlust vaatama. Loeti ette finalistid ja ka minu nimi nende seas! Sain pmts südari, et mismõttes....ei taha enam ja ei ole võimalik ka, sest ma kindlasti polnud nii hea ajaga. Oligi väike segadus tekkinud ja ma siiski ei pidanud enam oma aeglast keret nende kiirendajatega joonele tõmbama. Igatahes õnnitlused võitjatele. Tore oli näha päris mitmeid tuttavaid nägusid võistlemas. Kertu ja Sander tegid kauni perekondliku etteaste :) Selle aasta FitGame prints Mihkel oli ka kohal mäkke rähklemas ja veel palju toredaid tegelasi. No meie "mehed metsast" võistkond pidi siiski tõdema tõsiasja, et tuleb mäkketõuse ja kiirenduslõike jooskma hakata või siis pigem poolikuid ja täispikki maratone edasi lonkida ;)

Vot takoine laupäev oli siis. Nüüd ühepäevane leboland ja bäkk in da bisniss - hetkel on tööga nii, et kell 7 kodust välja ja heal juhul 19 koju tagasi. Samas, meeldib ;)

Pärnu Rannajooks ja edasi...

Teen kiire ülevaate tänasest jooksust. Või noh tagasiulatuvalt siis, et jooksma olen jõudnud pärast Viljandi võistlusi vaid korra, eelmisel pühapäeval...jooksin lõike. Lõikude keskmine tempo oli nagu maratoni keskmine tempo, seega olukord kiiruse osas päris kehva. Samas olen jõusaali juurde lülitanud ja jalatrennid hetkel veidi segavad jooksmist. Noh, jooksu hooaeg on pmts läbi ka ja las olla see kiiruse värk. Hooaja eesmärgid kõik täidetud.

Tänase Pärnu Rannajooksu esimese kilomeetri jooksul mõtlesin küll kohe ära loobuda. Hingamine tõsiselt raskendatud ja tundusin endale mega aeglane. Kui aga keskmist tempot vaatasin, siis lootust päris maha ei matnud. Suur osa jooksust oli vastu tuul rannas. Jalg läks lahti jällegi umbes 4ndal kilomeetril. Ajalisi eesmärke ei püstitanud. Hing oli suht paelaga kaelas terve jooksu niikuinii :D Endalegi üllatuseks tuli netoajaks 44:28, mis on senisest isiklikust (44:18) vaid sekundite kaugusel. Rada muidugi oli võrdlemisi kerge (mitmed pöörded ja tuul võtsid hoogu maha). Aga kokkuvõttes 146. koht (stardinumber oli 652, viimasest grupist start, sai veidi ettepoole silgatud küll;)), naistest 15. ja vanusegrupi 5. koht, no nitševoo.

Enivei võtan nüüd jooksudega kõvasti kergemalt. Paar kergemat võistlust veel järgmise 2 kuu jooksul. Kooliga tõmban ka otsad kokku ja üldiselt võtan aja nõks maha. Keskendun tsipa teistele teemadele :) Aga kõigest lähemalt (või siis mitte :P) omal ajal... :)

 läheb teeb ühe kiirema ringi

no missa külmetad :P

Viljandi linnajooks, maratonist taastumine ja värki

Pühapäev - aeg nädal kokku võtta jällegi eksole. Need nädalad hakkavad ikka järjest rajumalt kiirelt minema. Olin päris põnevil selle maratonist taastumise osas, et kas läheb päevi või nädalaid või on kehas veel kuid tunda seda pingutust? Noohh, pühapäeval olin nagu hani (eriti treppidel), esmaspäeval olin part - aga tunda andsid vaid reied ja veidi alaselg. Muus osas täiesti okey. Õnneks või kahjuks loorberitele vedelema jääda ei saa ja juba esmaspäeval oli 2 personaali, SKT ja spinning. SKT läks küll aiataha, sest (tõenäoliselt õhu kuivusest) kurgus hakkas hullu moodi kakkuma ja ajas köhima ja pisarad valla ja rääkida ei saa ja no siis veel jalust ka lombakas jne. Nagu sajandi töllaks seal rahva ees. Ma tõesti tänan kõiki tublisid tunnis osalejaid, kes vaatamata minu saamatusele seal oma trenni vast tehtud said! Pärast seda kohe spinningu tund otsa  - see läks juba mängeldes. Ratta peal jalad enam tunda ei andnud ja sain sajaga kütta. Kahtlaselt okey oli olla ka teisipäeva hommikul. Samas teadsin, et mingi hetk see langus tuleb. Pärast hommikust trenni oli täitsa normaljok. Õhtul oli combati uue kava esitlus ja seda olin ma kõige rohkem kartnud. Ei ole just leebe kava just reite osas. Enne tundi hakkas ka vaimu väsimine tulema. Siiski läks kõik suisa suurepäraselt ja isegi sellele järgnev SKT tund oli nii tehtav, et tundus nagu poleks mingit maratoni olnudki. Samas oli hirm, et see väsimuse värk võib ikka veel nurgataga mind oodata. Mhm, kolmapäeval pärast kommikust 2 trenni ja personaali hakkas äravajumine tekkima, aga ei midagi jalustrabavat. Õhtused 2 personaali andsid küll märku, et reielihastel on asjast oma arvamus (paari harjutuse ettenäitamine kujunes keerulisemaks kui muidu), aga siiski elus. Neljapäeva hommikused 2 trenni kujunesid suisa selliselt, et otsustasin ära ja regasin ennast Viljandi järvejooksule. Õhtused 2 personaali ja fitnessi tüdrukute poseerimine suutsid kuidagi väsitavaks kujuneda ja juba hakkasin kahtlema otsuse õigsuses. Reedese päeva üritasin madalaprofiililise hoida ja pärast hommikusi trenne lasin ennast kergelt lebosse. Koristamised ja kino ja chill. Laupäeva olin suisa nii lebos, et sain süümekad kätte. Tegin küll ka tööd, aga olin endale lubanud kooli asju õppida, milleni ma siiski ei jõudnud. Ostsin hoopis raamatu ja töötasin selle läbi. Kell kärkis küll korduvalt, et kargu alla ajaksin, aga eirasin. 

Raamatutest ja rasvade söömisest jne ma siiski räägin veel kunagi tulevikus. Hetkel hakkab tunduma, et olen natuke palju asju endale peale võtnud jällegi ja lugemised ja õppimised hakkavad kannatama. Ka see, et lubasin nädalavahetustel mitte tööd teha...nohhh, juba chiidin. Sõpradega trehvamine ja suhtlemine on jälle nii nagu ta on :/ Samal ajal tahaks ju rohkem süveneda ka fitnessi tüdrukute juhendamisse, fitgamesi ja fitness5 aladega tegeleda, joosta jne...aga noh see on mul kõik oma lõbu ja tuleb vabast ajast...mida hakkab väheks kiskuma jälle. Õnneks on ilmad kahtlased ja metsa alla niiiii hullult ei kisu hetkel :D (kuid siiski).

Nüüd tänasest jooksust veidi. Otsustasin sellel osaleda, et aimu saada kuidas ma maratonist taastunud olen. Ma peaks hakkama jälle lõike jooksma, et kiirust arendada, aga nädala sees ei õnnestu see mitte kuidagi (sel nädalal 17 trenni koos personaalidega ja muud asjad), siis nädalavahetustel on keeruline sundida kiirendama vabatahtlikult. Võistlustel on see nn kohustuslik. Üritasin siis sellest võistlusest "lõigujooksu" teha. Ilma suhtes võiks ju viriseda, et külm ja värki. Aga nagu ma öelnud olen, siis ilma me muuta ei saa, küll aga enda suhtumist. Oligi mõnus. Ei sadanud ju ja ei olnud palav :) Murelikuks tegi veidi stardieelne pulss.Tunduvalt kõrgem kui tavaliselt. Nädala sees oli pulss jälle liigagi madal. Otsustasin, et jätan vöö peale ja eks siis pärast näha ole, mis süda sellest jooksust arvas. Juba esimestel kilomeetritel oli selge, et kiirust ei ole. Või noh mitte nii nagu tahaks. Samas arvestades, et maratonist on möödas 7 päeva, siis on kõik vägagi hästi. Viljandi linnajooksu rada ei ole kindlasti ka rekordirada. Tõusud mulle küll sobivad, aga kas just sellised nagu see tõus seal 10ndal kilomeetril? :D Noot! Siiski suutsin terve jooksu vältel mõelda, et see on ju vaid 10,4km ja saab kohe läbi - võrreldes maratoniga nagu kerge soojendusjooks ju. Ehh nohh, nagu olen öelnud, siis 10km jooksud on ikka ühed raskemad. Alguses kohe tuld ja lõpuni välja. Neljas kilomeeter tundus lõputu. Juba kartsin, et keha vist ikka ei taha hetkel joosta ja mitte kiiresti. Et olen ikka liiga aeglaseks vajunud - no eiii tule seda 4km tähist. Juba olin nõus ära loobuma ja jala sirgeks laskma, et ah vahet pole, teeme siis aeglase jooksu. Aga sealt ta paistis....5km tähis!!! Olin neljanda lihtsalt maha maganud ja ei tundnud kella märguannet kah. Normaljok. Pool läbi ja no edasi on ju....pool veel - ehk siis klaas on ikka pool täis ;) Proovilepanek oli 6nda kilomeetri tõus. See oli veel selline mis mulle sobib. Suhteliselt järsk, aga mitte liiga pikk. Eks ta veidi kinni tõmbas, aga taastusin kiirelt. Kõige tüütumad olid ehk 8-9km. Laugemad litsumised. Terve rada muidu oli ikka paljude pöörete ja tõusude ja laskumistega. Siis see 9nda kilomeetri järveäärne sirge tundus ikka tüütu. Aga oiii ma ootasin seda lõputõusu. Ma teadsin, et ees on karm mägi, aga täpsemalt polnud aimu. Tõus algas koos 10nda kilomeetriga ja no ikka ronimine. Ainus mõte oli, et kurrrat tõusud ju sobivad mulle ja no nüüd eiiii hakka kõndima!! Ei hakanudki, kuigi ega need sammud kõndimisest oluliselt kiiremad vist polnud kah. Tõusu lõpus olin ikka kinni omadega. Aga missa ikka virised ja ähid kui finish on ..nohhh...pmts nurgataga. Koivad tööle ja lõpuni. Kui olin vaadanud varasemaid paremate lõpuaegu, siis sain aru, et tegu on raske rajaga ja hea kui ma alla 50min ära teen. Ametlikuks ajaks tuli 47:54 (raja pikkus 10,4km)! Ja oma vanusegrupi 2.koht. Olin endas tsipa pettunud, aga vanusegrupi võitja oli umbes minutiga ees ja ega ma oluliselt kiiremini ei oleks suutnud ennast liigutada täna. Kokkuvõttes 122 ja naistest 14.koht. Pole üldse paha. Eriti arvestades, et sellel jooksul olid kohal ikka tegijad. Meeste esikolmik: Tiidrek(31:56), Mukunga (32:06), Kits(33:50) ja naistest: Luik (38:20), Kukk (39:15), Pilli (40:53). Seega võib väita, et taastumine on täitsa okey olnud ja samas pingutamata ka ei jätnud - keskmine pulss 174 (minu kohta väga kõrge!) ja max 180 (tegin tõusu ikka oma maksimumi piiril). 10km aeg oli 45:46 - ehk siis eelmise hooaja isiklik umbes (Jõgeva jõulujooks detsembris) ja arvestades rajaprofiilide erinevust, siis võib öelda, et olen arenenud küll :)  Keskmine tempo täna 4:37min/km...ei midagi erilist, aga jällegi arvestades rada ja lühikest taastumisaega maratonist, siis fine :) Tuleb rahul olla :) ! 

Lugemise, kirjutamise ja näegemiseni ;) Muide, küsimused on ikka teretulnud (siin või FB kommentaarides);) - noh, et kuidas saab nii, et oleks vähem tööd ja rohkem raha ja kust tuleb tolm ja kas kookosrasva tasub süüa, aga valgusheiki jne?! :D Kõigele vastan :D

Kuidas assistent Mart minu maratoni kõrvalt nägi?!

Kuidas jooksu-assistent näeb maratoni kõrvalt!

Minu esimene täispikk jookumaraton on nüüd läbitud, seda küll ratta seljas, aga ma ise väga rahul sellega:)

Mina läksin jooksumaratonil kaasa elama ja assisteerima oma treenerit Egle-t, Tartu MyFitness spordiklubist.

Maratonipäeva hommik oli ilus, päike paistis ja tuul oli vaibunud, vähemalt ilma taha nüüd see maratoni sooritus ei jää :)

Nonii, 30 minni enne starti saime Eglega kokku, soendusdress oli veel seljas, aga kohe oli aru saada, et mõtetes oli ta juba rajal. Natuke rahvalikku spordijuttu ja soendusdress lendas Prorunner telki, algas koguneminestardikoridori.

Vaatasin siis üle, stardikoridori kõrval oli kokku u 10 rattaga tegelast, mõni ehk lihtsalt tavakodanik ratta seljas, aga ülejäänud kindlasti mu "kolleegid" ehk siis maratoni(jooksja)assistendid. Olgu veel öeldud, et Egle andis mulle enne starti energiageeli ( minevat hiljem vaja) ning väikese mp3 mängija, selle pidin u 35km punktis talle tagasi andma, ka veepudelid olid seljakotis varuna olemas.

Start!

(stardi-chill! Foto: Sven)

Väga lahe, keegi trüginud, kuhu sul kiiret, mindi ju ikkagi jooksma 42 kilomeetrit!

Otsustasin kohe, et sõidan kogu trassi kaasa, nii saab rohkematele tuttavatele kaasa elada ja saab  enda trennikilomeetrid ka rattaga läbitud.

Täiesti super, ausalt, kogu see feeling oli viimase peal, mulle endale pakkus parima elamuse kui sõitsin ühe suure jooksugrupi järel, see oli kuskil 18-dal kilomeetril. Igati korralik ilm muutus hetkega , tuul tugevnes ja õhk muutus jahedamaks, aga see ei morjendanud jooksjaid, vastupidi, jäi mulje, et see punt pani hoopis hoogu juurde ja see, mis häält teeb suur jooksjate punt kui nad parasjagu omavahel ei suhtle, ainult jooksutossude sahin, väga äge!

Õnneks tuli mõne aja möödudes päike taas välja ja vahelduva eduga sellel päeval "tegi ilmataat omad ära"

Väga tähtis oli, et Egle püsiks selles suuremas grupis kuhu ta kas teadlikult või juhuse tahtel peale starti oli omale koha sisse jooksnud, selline grupp annaks eelnimetatud lagedatel aladel natukenegi külma tuule eest varju.

Joogipunkte oli, seega janu pärast ehk keegi oma sooritust pooleli ei jäta, aga toit, nonii, nüüd hakkasin juba kahtlema millal ma selle geeli pidin Eglele toimetama, parem oli hoida kuhugi lähemale, et kui vajadus tekib, siis pole abi kaugel. Ja need kilomeetrid, need ei tulnud jooksjatele kergelt, oli huvitav kõrvalt näha kuidas maratoonarid endasse tõmbuvad ja ega mingit jutuvada seal ikka pole, igaühel on vaja oma raske tööpäev ära teha.

Ihaste lõik, jooksjatele ühtepidi nii kerge kui ka raske, Räpina maanteelt mahatulek Ihaste suunal mäest alla, ka eramajad ning suuremad puud põõsad kaitsevad suurte tuulte eest, aga kilomeetreid läbitud juba 25+ ning jooksjate näod jäävad aina rohkem kivisse, minna oli veel oi kui palju.

Tartu linn hakkas jälle paistma ja majad muutusid iga jooksusammuga suuremaks, kindlasti aitas teadmine, et üle poole maa joostud ja päästev lõpujoon tuleb kesklinnas.

Võin kindlalt väita, et kaasaelamises sai  meie "kolleegidest" kindla esikoha jooksuassistent "rohelises" , kes väga ehedalt elas kaasa Priidu nimelisele maratonijooksjale. See assistent jõudis ka ratta seljas kõikjale ja oli vahepeal ikka juba väga kaugelt kosta, väga Pro! J,

Eedeni joogipunkt, ei tea mis toimub jooksja peas, kerge on ehk mõelda, et teispool emajõge kesklinnas on finish, aga tegelikult on sinna jõudmiseks vaja  eel läbida ca 11 väga rasket kilomeetrit.

Atlantise joogipunkt, kaasaelajaid juba rohkem, ilm ka soojem ja jooksjate näod pole enam nii tuimad, kui 10km tagasi, Lohkva taga põldudel. Egle oli vahepeal teinud vist väikese kiirenduse, ootasin jalakäijate silla juures veepudel käes, aga ei miskit, ok, tuli endal üks spurt teha ja sain treeneri kätte Emajõe promenaadilt, enne ujula Konsumi viadukti, Egle ütles, et varsti võtab vett. Ees oli TÜ Spordihoone viadukt ja otsustasin , et ei hakka silla alt rattaga läbi trügima, jooksjaid oli rohkelt ja ütlesin Eglele, et lähen otse silla peale ning ootan veepudeliga seal,  miskipärast arvasin, et jooksjad teevad silla alt läbi joostes koheselt pöörde paremale, üle silla, Supilinna suunas.  Ootasin 30 sek, 2 min jne.. no nii, kuhu siis Egle on kadunud, vaatasin üle jõe Lodjakuuri suunal, kuramus, nii kaugele kui silm seletas, oli jooksjaid näha, rada läheb ju pea Ujula tn lõppu välja! See oli jama, tulinnagu appi, aga nüüd seisin joogipudel ühes käes ja energiageel teises käes ning päevakangelane oli hoopis kuskil teiselpool Emajõge. Närvid olid juba üsna läbi, no ei paistnud kuskilt meie jooksjat üle silla tulemas. Minu selja taga rääkis Supilinna joogipunkti DJ mikrofoni päevakohast infi, ergutas jooksjaid ning elas hoogsalt kaasa üritusele, läksin siis selle mikrofoniga härra juurde ja ütlesin, et kui nüüd üks sinine jooksupõlvik üle silla tuleb, siis ergutagu kohe nimeliselt läbi mikrofoni, „et tuleb jooksja Egle, kes esimest korda elus proovib ära teha täispikka maratoni ja et lõpuni pole palju minna ning , et nüüd ei tohi kuidagi alla anda“.  Vahepeal juba arvasin ,et Egle on kuskil Lodjakuuri juures kokku kukkunud, põhjuseks totaalne vedelikupuudus ja nälg J , aga õnneks ei saanud pikalt fantaseerida, Egle tuli juba joostes üle silla.  Tegin joogipudeli ja geelipaki lahti ja kõik õnnestus „jooksupealt“ ja siit edasi Supilinna.

Kuskil 36-l km-l võttis Egle ka Mp3 ja sealt edasi jooksis muusika saatel,  suur viga oli see, et ta oleks pidanud võtma selle juba kas 13-l või 23-l kilomeetril, ma ei tea mis ta pulsikell hiljem näitas, aga mulle tundus, et peale seda kui kõrvaklapid pähe läksid, algas tal üsna hoogne, umbes 5km  pikk lõpuspurtJ. Kui jõuti kesklinna, siis oli see juba kõigi jaoks pidu, jooksjate näod olid naerul, kaasaelajaid jätkus ja kui ma nägin, et Lossimäe tõusul proovib Egle üht teist jooksjat mäest üles lükata, siis oli selge, maraton on tehtud, nüüd oli vaja veel esimese maratoni lõpuaeg vormistada. 

(Lossimäkke silmad kinni - nautides ikka ;) Foto: Mait Marttila)

 Lõpuajaks, oma elu esimesel täispikal maratonil tuli Eglel 3.34.47 , minu arvates täiesti ulme aeg ning siinkohal veelkord õnnesoov isikliku rekordi puhul! J

Kui kedagi kutsutakse pikemale jooksumaratonile assistendiks, siis mina soovitan väga soojalt, saab väga eheda spordielamuse ja natuke sportlikku liikumist pealekauba!

opermart

Esimene maraton

Nüüd on see siis tehtud. Üritasin emotsioone tänaseni koguda, aga ega midagi eriti juurde tulnud pole. Ma olen alati ette kujutanud, et kui elu esimese maratoni läbin, siis olen finishis käpuli ja nutan või ulun emotsioonidest juba rajal jne. Ei midagi sellist. Mitte, et emotsioone olnud poleks, aga ei midagi sellist nagu arvanud olin. Noh nagu jooks ikka :) Veidi pikem lihtsalt ja kannatusterohkem- või noh 10km rajal olen ehk rohkemgi kannatanud. Maratonil lihtsalt ajaliselt kauem kannatamist. Ja jällegi, ei tahaks isegi öelda, et kannatamine. Asi on suhtumises ja meelestatuses. Kerge see ei saagi ju olla ja alati tasub valmis olla hullemaks. Ma selgelt olingi valmis hullemaks. Tundub, et lihtsalt vedas ja kõik klappis ja rajal ei tekkinud kordagi küsimust, et miks ma seda teen või et ma ei tee seda enam mitte kunagi. Asi saab olla kas raske või raskem. Lihtsalt raske on siis kui kõik klapib - eelnev taastumine, laadimine, ilm, rada, õige tempo, joogi ja söögi õigeaegne peale andmine jne jne. Kui see kõik on õige, siis ära tuleb kannatada vaid lihaste valu. Selge on see, et kõiki neid komponente klappima saada on raske ja kohati riski peale minemine ja katsetamine. Aga eks iga järgmine kogemus annab jälle midagi juurde. Mina isegi ei tea mida ma järgmisel korral teisiti teeks. Mida me ise määrata ja muuta ei saa on ilm ja rada. Me saame lihtsalt ise vastava suhtumise luua, et kas kõik sobib (ka halb ilm ja raske rada) või miski ei sobi ja ongi raske.

Veidi lähemalt siis ka kogu eilsest päevast. Natuke veel ajas tagasi minnes, siis kuidas ma ikkagi lõpuks otsustasin juba sel hooajal maratoni ära teha? Ütlen nii, et siin oli palju tegu teiste provokatsiooniga või õigemini suurema usuga minusse kui mul endal. Kui ma ise olin otsustanud, et jätan selle järgmiseks hooajaks, siis ümber mõtlema sundisid sõbrad ja klubikaaslased - Prorunnerid. Kaido oli see, kes ütles, et davai paar pikka jooksu veel ja teed ära ja võttis vastutuse enda peale, et kui ma peaks karkudel lõpetama vms :D Enn suskis ka veidi. Viljar arvas ka, et mul on see täiesti tehtav juba praegu. Koormustestil öeldi ka, et jah põhi on olemas, et võib ära proovida küll. Ning siis lendas Tea peale ettepanekuga, et esindaksin Areal Teami, et neil on pika maa jooksaid juurde vaja ja saavad mu tasuta ära regada. No kui asjad ikka nii ahvatlevaks tehakse, siis tuleb ju kaasa minna. Ütlesin jah ja taganemisteed enam polnud. Siis veel sõber Mart oma diiliga, et käib aasta lõpuni ilusti trennides kohal kui maratoni ära teen. Siinkohal tahan ma kõiki neid tegelasi eraldi tänada - just teie mind tõukasite ja ma ei kahetse mitte ühtegi sammu selle 42,2km jooksul!

Lahe kogemus oli see juba sellepärast, et ma ei ole kunagi enne võistlusi närvis (pigem vahest isegi ala-närvis), aga enne maratoni keris juba eelmisel päeval ikka väikse vabina sisse ja võistluspäeva hommikul oli ärevus juba päris mõnus. Selline eitaha-tahanküll-eitaha kruttimine terve hommik. Stardis rahunesin täiesti maha. Üritasin mõelda, et see lihtsalt on üks trenn, mis kestab kaua ja ongi kõik.

Kuidas siis juhtus, et nii hea ajaga jooksin? Siin on mitu süüdlast. Mu uus kell, tossud, kogemata grupi valik ja üli hea support rajal Mardi poolt. Algselt plaanisin hoida 3:45-4h jooksjate grupi lähedusse. Stardis isegi ei vaadanud täpsemalt mis gruppi vajusin. Näppisin kella veel jupp aega, sest pole veel programme paika pannud ja ei näinud hetke tempot vaid iga kilomeetri järel kilomeetri aega. Ei saanudki paika ja mõtlesin, et ah las olla. Esimese kilomeetri järel andis kell märku ja näitas aega. Polnud kindel, et kas õigesti vaatasin või mida ta näitas. Sest noh liiga kiire tundus. Pärast teist kilomeetrit sama. Siis otsisin pilguga tempomeistri üles ja vaatasin, et õhupallil on 3:30.Ups! Aga noh tempo tundus minu jaoks täitsa normaalne ja otsustasin siis nendega edasi minna. Taha üldse ei vaadanudki, et kui kaugel järgmine grupp olla võiks. Teadsin vaid, et olen selles pundis viimaste seas ja seal olemine sobis. Ma olen üldiselt vägagi soolo-jooksja. Aga nüüd sain aru, et vähemalt maratonil on mõistlik punti hoida. Karlovas pöörde kohal nägin, et järgmine punt on ikka veidi liiga kaugel ja otsustasin sama grupiga edasi minna kuigi kartsin, et see tempo võib mingi kell mu kinni tõmmata. Et alguses on ju küll kerge ja mõnus, aga tuleb ka edasi mõelda. Jätsin kõik juhuse hooleks. Kui hakkab liiga raske, siis lihtsalt tõmban tagasi ja nii ongi. Ei läinud ju aega jooksma. Sobis ka see, et üldiselt oli punt vaikne ja ainus heli oli jalgade plagin. Mingi hetk tuli vist tagant peale paar tüüpi, kes meeleolukalt vestlesid. Selle vastu mul polnudki midagi, küll aga selle vastu, et jutus tuli päris palju roppusi sisse...see pole minu teetass. Ühel hetkel tundisn, et see hakkab mind suisa häirima ja üritasin edasist tegutsemisplaani paika panna, et kas veidi kiirendada ja ettepoole minna, et mitte kuulda või siis just pundist veidi maha jääda. Samas kumbki plaan ei meeldinud. Otsustasin siiski mõne mehe võrra ettepoole liiikuda ja rahu oligi majas :) Esimesed raskemad momendid hakkasid tekkima alles linnast väljas põldude vahel kus tuul korralikult tunda andis ja kus tempomeister millegipärast tempot tõstis. Seal tundisn esimest korda, et nendega koos püsimine võib raskeks minna. Aga hoidsin kinni ja kui tuulisemast osast läbi saime, siis võeti ka tempo maha - imelik. Aga saigi puhata. Jalad hakkasid seekord märku andma endast 20km peal alles. Teadsin, et sealt edasi läheb asi ainult raskemaks, sest jalad võivad iga hetk oma elu elama hakata ja oma tahtmist ma ei pruugi realiseerida kui nad minuga koostööd ei tee. Aga ega muud üle ei jää kui asjade kulgu jälgida. Pundis püsimine läks muidugi järjest raskemaks. Siin tuli appi üks tüüp, kes alates Ihastest liikus stabiilselt rattaga kaasa ja ergutas oma sõpra ja sellega koos tegelikult kogu gruppi. Vot selliseid kaasaelajaid on kõvasti rohkem raja äärde vaja. Edasi tuli mulle appi ka Mart, kes jälgis kõrvalt mu tempot ja käskis punti tagasi tõmmata kui maha hakkasin jääma. Ja täpselt õigetel aegadel sain tema käest vett ja lisageeli ja lõpuks ka muusika. Pundist maha vajusin umbes 30km kandis. Siis oli selge, et nende tempo on minu jaoks liiga kiire. Pusisin üksi edasi. 

Kui veel 33ndal kilomeetril Atlantise ees tundus, et kannatab minna küll (sain ema käest vett ka õigel momendil), siis Ujula kandis hakkas tunduma, et ega väga ei kannata küll enam. Lisamotti andis muidugi see, et kuigi mu tempo oli vägagi aeglaseks vajunud, siis suutsin ikkagi päris paljudest poolmaratoni tegelastest mööduda. Kui sillast üle olin ja mikriga tüüp hõikas mu nime (kuigi minu numbril nime juures polnud) ja teadvustas, et mul ei ole enam naeratust näol, siis pidin vaidlema, et onnn ikka küll ja paningi naeratades edasi :) Kui juba olin mõelnud, et lähen ilma muusikata lõpuni (ja ka Mart ütles, et tundub, et läheb vist ilma muusikata), siis 36km kandis ikka otsustasin, et ei pruugi ilma välja vedada. Tõmbasin lonksu vett, viimase geeli (4tk raja peale kokku) ja klapid pähe...ja no johhhaidiiiii mida minek. Jällegi, muusika tõestas ennast minu jaoks! Sõna otseses mõttes tõmbas suunurga kõrvataha ja pea nõksuma. Rokkisin siis läbi supilinna nii. Lisamõte, mis pähe tekkis oli, et pffff mingi maraton mind ikka ei murra. Korrutasin seda endale iga kord kui valusamaks hakkas minema. Samm oli juba päris lühike, aga samas madal ja kiirem. Lossimäele läksin vastu täie südamerahuga, sest seal tundsin juba lõpu maiku. Ja tõusud on minu teema. Võtsin veepudeli oma kätte ja pool tõusu lonksasin vett, nautisin musa ja tõukasin poolikut jooksvaid sõdurpoisse mäkke üles ;) Jap, nad kartsid, et on mul ees ja vabandasi, et oi tuleme eest kui neid lükkama hakkasin. Ütlesin, et ei ei pange nüüd juurde ja läheb lõpuni välja. Ikka normaalne ju, et maratoni viimased paar kilomeetrit on jäänud ja mäkke üles ja siis mingi blond tõukab sõdureid. Aga mul lihtsalt oli juba tuju nii hea ja samm läks järjest kergemaks. Toomemäel sõna otseses mõttes tantsisin kui Mart pilte tegi ja täitsa suvalt kihutasin tüüpdest mööda, kes enne olid eest ära läinud. 

Mäletan, et eelmise aasta 10km finish sellel jooksul oli niiii raske, siis eile lihtsalt liuglesin selle lõpu. Vaatasin veel, et ohh aeg tuleb alla 3:35 ja teen sellega Ennule ära ...haahaa (noh tema esimese maratoni aja). 

Kui ma olen alati arvanud, et maratoni finishis kukun käpuli ja ei suuda emotsiioone ohjata jne..siis eile ületasin finishijoone, panin rahulikult kella kinni, võtsin emotsioonitult medali ja veepudeli vastu ja hakkasin pilguga ema otsima. Olin pigem pettunud, et teda kohe ei leidnud. Ja muid emotsioone üldse polnudki. Eks need hakkasid hiljem tekkima kui sain aru, et olin ikka kõva aja jooksnud. Eriti siis kui vaatasin protokollist, et olen oma vanusegrupi kolmas.

 kella esimesed korralikud protsendid

Esimese maratoni aeg siis 3:34:47 (käib küll, on ruumi parandada :D)

Tulin koju, sõin karbi kohupiimakooki ära, passisin veidi teleka ees ja otsustasin, et ah võib ju tähistada küll ja läheb teeb siis selle Atlantise tiiru ära. Tea kutsus sinna Kuubiku hooaja lõpetamisele. Võtsime Marisega Asti ja punase veini ette, ajasin kontsad alla ja seeliku selga ja minek. Mul oli eile ju vein lubatud (pärast esimest maratoni).

 Atlantises sain siis koos Areal Teamiga paar korda ka poodiumil ära käia auhindade järel. 

Toredate inimestega palju häid ideid vahetada :D Ja kell 3 kodus voodis.

Ja kui maraton ei ole piin, siis tegelikult on piin järgmine päev. No neeeeed jalaaaad täna!!! Vedasin ennast Taevaskotta, et natukenegi lahti kõndida neid karke, aga ega siin suurt abi pole hetkel millestki. Rullid ja möllud jne....noh eks aeg parandab haavad. Ma ise muidu huviga ootan homseid trenne - juba praegu on naljakas!

 kükita kükita..autchhh

 need trepid ja need reiiiieeedd

Maratoni lõpetajate särk on ju ka täitsa nunnu :D

Hetkel pean ravima oma pääris valusat kurku (juba eile enne starti oli täitsa punane ja valulik, õhtu jooksul läks ikka hullemaks) ja noh vähemalt sama valusaid reisi. Uue Combati kava ka kuidagi selgeks saama ja töönädal võibki alata. Saab valus ja naljakas olema! Ja kes nüüd minu üle naerab, see naerab viimasena ja sellel on naljakas. Paras mulle! Kell ütleb mulle, et peaksin nüüd 3 päeva taastuma..haaahaaa ...Ain´t nobody got time for that!

Tänan veelkord kõiki, kes minusse uskusid, pöialt hoidsid ja kaasa elasid. Eriti neid kes süüdi on selles, et ma ära tegin "omaelukõigesuuremakatsumuse"  - Kaido (kus mu kargud on???), Enn, Mart, Tea, Sander, Marek, mamps, Viljar!

Koormustest, Reket ja rabavärki

Ütleme nii, et tihe nädal on olnud. Õrn kartus oli, et sellest eelmise pühapäeva 31km jooksust taastumine võib raskeks minna, aga ma kardan ikka valede kohtade peal. Esmaspäeval oli trenn, kool, trenn, trenn ja teisipäeval sama graafik (selle vahega, et raskemate trennidega). Kolmapäevane päev kiskus oma 4 trenniga nii tihedaks, et kooli ei jõudnudki ja see aasta vanemaks saamise asi ka veel. Veelkord tänan kõiki õnnitlejaid ja meelespidajaid/kaasatundajaid. Ei ole kerge juba mitmeid aastaid järjest 25 saada. Hea, et ma nõrk ei ole exole, sest selle surve all, et davaii tähista ikka ka ja võta teravamat võimidagi, murduks nii mõnigi pehmema kondiga kodanik. Tekib juba tunne, et kui ikka alkot ei pane, siis vanemaks ka ei saa või nii. Esiteks ei ole ma kunagi suur sünnipäevade tähistaja olnud ja teiseks kui ma ikka ütlesin, et aasta lõpuni on alkoga null, siis nii ka on. Lihtne! Kinos käisin hoopis:P - "Mehaanik". Meeldis!

edevuse puudumises mind selgelt süüdistada ei annaks :P 

Reede hommikul käisin Vomax´is koormustesti tegemas. Ei osanud nagu midagi arvata enne testi. Vorm tundub nagu enam vähem ja taastumistega ei ole ka suuri jamasid, aga no mine sa tea. Aasta tagasi tehtud testi tulemustest olid seekord kõik näitajad paremad (ka siis oli kõik hästi). VO2max 55,6. Kopsumaht 3,92 liitrit, Anaeroobne lävi 175 l/min. Max kiirus testi lõpus 15km/h jooksulindil. Taastumine väga hea nii vererõhu kui pulsi osas. Ühesõnaga kärab küll. Väike ülekoormuse hirm siin suve jooksul oli, aga selgelt võib ketsi anda küll. Äkki peaks hoopis panema hakkama ja oleks tulemusi kah :D Jäätist hakkan kohe panema...

Reede õhtul tuli siis kleit selga ajada ja õue minna. Ei käskinud keegi, täitsa ise tahtsin. Aga selgelt sain kohe ka aru miks ma seda viimasel ajal üldse teha ei taha. Lihtsalt see pole minu jaoks enam. Ma ei kritiseeri üldse ööklubi ega noori. Sest kes olen mina, et targutada. Olen ise noor olnud ja nädalalõppudel ööklubides elanud näpud püsti. Täiesti normaalne, et klubides ongi noored ja möllavadki. Lihtsalt mina leian meelelahutust mujalt. Noh kergliiklusteedel kilomeetreid tossutaldadega mõõtes või metsas kaameraga nahistades või kinos ja teatris jne jne. Ööklubisse lihtsalt ei raatsi enam oma uneaega raiskama minna. Reedel tegelikult läksin klubisse Reketit kuulama, aga noh vanainimese jaoks tuli ta suht hilja lavale ja siis peksis bass nii üle, et sõnadest ei saanud kottigi aru. Ühesõnaga paar lugu ja koju kotile. Päris mõnus on ärgata teadmisega, et alkovaba shampa on vähe teistsuguse järelefektiga kui kangem kraam. Aga ma ei tunne neile ka kaasa, kes käpa maha joovad iga nädalavahetus - paras :P

Laupäeva hommikul kaamera kaenlasse ja omadega rappa - Männikjärve. Olen nii mõnegi metsa läbi kolanud, aga hetkel on see vist suisa lemmik. Vist. 

Siin rohkem pilte (on koht kuhu kindlasti uuesti minna!):

https://www.youtube.com/watch?v=p-NxXg7iZTo&feature=youtu.be

Täna ärkasin enda kohta kahtlaselt hilja (no pärast 7 alles) - ei kurda üldse. Ja panin kohe Lõuna-Eestisse leekima. Jooksma nüüd enam ei saa ju minna. Noh pikemaid otsi mitte ja lühemaid ei viitsi :D Et siis 3h jooksu asemel 3h metsavahel töllerdada on täitsa oolraitt. Peräjärve matkarada oli jällegi midagi sellist kust tagasi tulla ei tahtnud. Aga Ähijärve oli siiani ehk kõige igavam. No alguse osa on mõnus, aga kruusateelõigud ei ole minu teetass. Enivei, kopsud õhku täis ja võib uuele nädalale vastu minna. Päris suuuur hunnik tööd on teha, aga surusin ennast nurka ja panin fakti ette, et tööasju enne esmaspäeva hommikut ei tee. Raske on, aga pean vastu :P
Tänase töllerdamise pildimaterjal:

Siin mõlema raja ülesvõtteid:
https://www.youtube.com/watch?v=OmYpWPKf-PM&feature=youtu.be

Ja selle 1.okt maratoni asjaga võiks nüüd ka rahulikult võtta. Liiga palju tuleb seda survestamist juba peale. Selle nädala sees tundsin paar korda, et hakkan haigeks jääma ja siis oli kohe mõte, et ei saa lubada, siis vean ju kõiki alt kui rajale ei lähe. Üli vale suhtumine on mu ajudesse juba sisenenud. Joosta tuleb endale, mitte teistele. Seega, et kas lähen ja mis ajaga jooksen ja kas lõpuni pean jne...las see nüüd olla :) Jooks on siiski mu hobi ja nauding ja tahaks, et see nii ka jääks ;)

Täiskuu rabas ja juba kergemad 31km jooksu

Pikka juttu ei tee. Seekord monteerisin nädalavahetuse videotesse. Reede õhtul sain koju kella 20 ajal, kohe pakkisin asjad ja tõmbasin rabaveerde. Ööbisin autos. Muuseas 8h magasin täis suisa (mis on minu puhul väääga harv nähtus). See on kui oled ümbritestud totaalsest vaikusest. Kella 2 paiku öösel ärkasin korraks ja päris nice vaatepilt avanes - pilves taevas, aga täpselt kuu koha peal auk. Kaks klõpsu ja külg uuesti maha. Hommikul kohe omadega rappa. Kulgesin 2,5h ja ei olnud vähimatki tahtmist ära tulla...külm hakkas lihtsalt. Siis väike põige ka Vastseliina linnuse juurde ja matkarajale. Ma võiks ükskord fotoka kasutamise kamuidugi ära õppida. Noh, süsteemid ja seadsitamised ja asjad. Ma ju lihtsalt lahmin. Ma ei tea kaameratest miteeeee midagi. Samas, hea ongi...muidu hakkaks veel jumal teab mis kalleid pille himustama jne. Tahtmine on siiski pigem ringi konnata ja selle käigus siis mõned kaadrid tulistada.

Kogu üritusest kokkuvõte siin:

https://www.youtube.com/watch?v=kSSbhtXwnYA&feature=youtu.be

Tegin seekord videolõike ka metsas, aga programm ei viitsi minuga koostööd teha ja laseb aind pilte kokku miksida ja videote osas on tal oma arvamus...siis no ei viitsi jaurata kah. Ühe lõigu panen niisama otse (muidu tahtsin kokku lõikuda).

https://www.youtube.com/watch?v=d2VUK5WrYk8&feature=youtu.be

 Kinos jõudsin ka ära käia õhtul - "Snowden", soovitan küll, meeldis. Õhtul veel laadisin ennast tumedat šokolaadi ja kaerahelbeputru täis ja miksisin videot poole ööni ;) Oma toitumistest pole ma veel jõudnud rääkida, aga seame atra. Eks see vähe teistsugune on ehk tavatoitumisest, samas taastuda ju aitab ja nälgimisega pole kindlasti tegu ning rämpsu sisaldab harva ja minimaalselt. Iga asi omal ajal. Ja küsimusi ikka tuleb, et noh sa vist ei luba endale ikka midagi ja magusat ei söö jne. Kõike söön (magusat 2x nädalas kindlasti), aga omadel aegadel ja oma süsteemi järgi :)

Täna läksin jooksma plaaniga, et vaatab mis saab. Igaks juhuks 2 geeli kaasa, et kui tuhin tuleb, siis teen pikema otsa. Tuli. Nii palju tuli suisa, et tegin 31,3km ja oleks kannatanud isegi veidi veel. Rada sai lihtsalt otsa ja kodu tuli ette. Kui tundsin, et jalad pmts lubavad, siis tahaks 3h täis joosta, aga kilomeetrid sain kiiremini otsa :D Aeg 2h 51min. Eelmine nädal jooksin 30km ajaga 2:48 (täna oli 30km aeg 2:44...).

 Ega see on kui töö/trenninädal on naaatukene kergem - taastub peaaegu ära suisa :P Ja midagi pole teha kui ikka nädala sees kordagi jooksma ei jõua, siis tahad ju selle ühe päevaga kõik ära joosta. Vaatab siis mis selle 1.oktoobriga saab. Oleks veel 1,5kg kergem kah, siis lippaks küll ju :D

Enivei, et jällegi pärast jooksu mitte istuma jääda, siis korjasin Marise peale ja läksime ilulesime nõks metsavahel. 

https://www.youtube.com/watch?v=qkErMpY_iD0&feature=youtu.be

Noh selle asemel, et kodus tööd teha. Kuidagi kuhjub jälle asju ja koolinädal on ees, mis tähendab, et tänase õhtuga tuleb kõik maailma asjad ära teha. Just sain uue spinni kava valmis, seega ongi pooled maailma asjad tehtud :D Teen nüüd teised pooled ka ära ja saabki põhku :P

Aaa ja kolmapäeval sättisin ka töögraafiku nii, et õhtupoolik oli vaba ja tuiasin Tilleoru matkarajal. Üli mõnus koht. Koperdan kõikvõimalike loomade otsa viimasel ajal.

Neljapäeval põikasin trennide vahel Valgesoo õpperajale ja tegin seal veidi tööd. Ei ole lihtsalt võimalik toas ja arvuti taga olla nende ilmadega hetkel.

Vaatame siis, mis uus nädal toob. Üritan ennast kokku võtta ja loetud raamatutest ja toidu värgist ka kirjutada. Ehhh nohh kui ringikolamiste vahel aega saab eksole.