5. Skechers Tartu Suvejooks...ikkagi inimene

Enne kui hakkab tulema küsimusi, et mis juhtus? Vastan: "Tuleb välja, et ma olen ikkagi inimene" :P Miks ma ei jooksnud 10km isiklikku, isegi mitte selle lähedale midagi? Põhjuseid on mitmeid ja peamine on, et no nõrk olen noh! Aga seda sõna otseses mõttes. Tühi olen. Rakvere jooksust taastumine on keerulisemaks osutunud kui arvasin ja üleüldse TÜHI noh. Ja teiseks...ma ei tahagi enam 10km isiklikku taga ajada, sel hooajal vähemalt mitte. Selgelt on minu distants pigem pikem maa. Aga see selleks. Lihtsalt ma pean ju midagi ütlema neile, kes ei suuda minu nii halba 10km aega uskuda :P Panna on vaja, aga mitte alati ;)

Kui nüüd päris algusest pihta hakata, siis sellele jooksule läksingi põhjusega, et lihtsalt võistelda. Regasin teadmisega, et ei lähe paugutama. Sest see jooks ei olnud mulle muus osas vajalik kui, et keha hoida võistlus-harjumuses. Pigem teen nädala sees vähem jookse või üldse mitte, aga hoian vormi võistlustega, ka kergematega. Mitte, et tänane kerge oleks olnud. Mkm, retsilt raske oli. Aga seda kuuma ilma ja halva taastumise tõttu. Mulle muidu kuumus ja üldse ilmastik väga ei loe.Või noh loeb, aga pean vastu. Täna see päike ei sobinud. Ja tundsin, et üks joogipunkt oleks võinud veel olla. Aga sellest, et kiiret jooksu ei tule, sain aru juba esimesel kilomeetril. Päris ära loobusin viiendal kilomeetril. Aeg näitas, et isikliku tempos ma ei lähe ja siis ei ole ju mõtet ka pahupidi paugutada ennast. Loobusin ära ja võtsin rahulikumaks. Siiski mitte kergeks. Lihtsalt oligi raske. Jalad täitsa okey. Pulssi ei tea (ei pane vööd viimasel ajal peale võistlustel - ahistab) - oletan, et enam vähem. Aga kops koos ja no ei jõua noh. Juba jooksu esimene pool näitas kell sama kilomeetri aega nagu Rakveres poolmaratonil. Ja see ei tähenda head, sest 10km aeg võiks ikka wayyy kiirem olla. Mingi 7km kandis nägin kellal isegi numbreid 5:06min/km. Tõdesin, et nii aeglast 10km võistlust pole mul kahel viimasel hooajal ikka olnudki. Aga süda oli rahul ja mingeid süümekaid ei trüginud pähe. Päevad pole vennad ja tuleb välja, et ka mina olen siiski inimene. Kindlasti ei mõjutanud võistlust sissejooksmata tossud ja riided. Nende osas olen pigem positiivselt üllatunud. Nimelt olin taaskord Suvejooksu soojendaja-treener ja sain Skechersi poolt selga ja jalga Skechersi tossud ja riided. Megasuured tänud! Tossud sain kätte kolmapäeval ja seega ei jõudnud neid sisse joosta. Aga 10km ei ole ka nii pikk maa. Et kui toss poleks üldse sobinud, siis selle maa kannatab ikka ära. Seda prbleemi polnud. Tossud olid selleks maaks väga head. Paksu pehme tallaga ja päris hea tõugata - kõvale pinnasele täiesti mõnusad! Pikemale distantsile võistlusteks ehk just mitte, aga treeningul ja kuni 10km võistlustel täiesti soovitan! Särgi ja püksid sain kätte täna vahetult enne starti ja seega polnud kindel kui hästi nad seljas istuvad. Ja nagu tossud, tuleb ka riided enne võistlusi sisse joosta. Samas jällegi 10km on distants, mille jookseb ka paljajalu ja öösärgis ära kui vaja. Jällegi olen meeldivalt üllatunud kui mugavad need püksid just on! Selle ilma jaoks jah pikad liiga, aga no üli mugavad. Ja särk on ka seljas mugav. Selle ilma jaoks liiga paksust riidest, aga no muidu trenni jaoks jällegi mega hea. Seda ei kirjuta ma promo mõttes, vaid lihtsalt nii ongi. Võistluste jaoks on mul muidu omad riided ja jalatsid, mis on sisse joostud ja igas mõttes testitud. Aga treeningute jaoks võin nüüd küll Skechersi asju täiesti soovitada. Ja ka võistlustele, kui ei ole veel kindlalt väljakujunenud eelistusi. Olgem ausad, et ma küll kasutan trennides palju Nike riideid ja tosse, ka võistlustel Nike pükse. Aga üldiselt ei ole nad jooksu jaoks mugavad. No minu jaoks. Rühmatrennides okey, aga jooksus eelistan Crafti, Asicsit ja Joma. Nüüd annan poolthääle ka Skechersile.

Ok, asi läks ära teemast kõrvale. Tossude ja riiete osas plaanin ka teha eraldi postituse mingi hetk. Hetkel on mul veel 4 teemat ootel, mis vajavad ärakirjutamist :)

Aga ühesõnaga, jooks ei olnud raske ei sissejooksmata riiete pärast ega kuuma ilma pärast (mis muidugi oma 28 kraadiga oli siiski liiast). Nende mõjutajate pärast oleksin kaotanud ehk kuni minuti vms. Aga pigem on asi ikka mittetaastumises. Ja peab ikka jälgima mis mul selle lõõtsutamisega on. Annab aega atra seada ja kui kui see ader ka seatud ei saa, siis mis seal ikka...alati on ju järgmine hooaeg. Ja no peamine, et kui raskeks läheb, siis loobu ära! :P Tänase äraloobumise tulemused on siis vastavad, et aeg tuli 47:50 (jaaa korjame kõik nüüd oma mahaveerenud silmamunad põrandalt üles...uskumatult aeglane, aga peab uskuma). Naistest 20. koht ja vanusegrupi 8. koht - mis ei olegi ju kõige hullem või mis ;) Stabiilseslt siiski esi 20 seas :D

Aga ProRunnerid paugutasid tublisti! Kristi ja Triinu tegid ikka selle kuumaga täitsa ilusad ajad ja kohad (Kristi, I know...see vanuse 4. koht...õõhhh nohh :D). Poisid kupatasid vanuseklassi komikvõidu - viispluss!!! Ja no Rauno tegi puhta töö oma esikohaga! Naabrimees Kaido tuli tänu oma kõrgele eale ilusti teisele kohale oma vanuseklassis...haahaa. Vaatab, mis siis teised ProRunnerite poisid ja plikad täna õhtul Peetri jooksul korda saadavad - edu neile! 

Kokkuvõttes ei ole mul vabanduseks muud öelda kui, et lihtsalt nõrk ja no who cares?!

Enne starti võib ju naljakas olla...

...aga pärast finishit on ka :P

Oranz särk ja medal olid ka veel just puudu...nüüd on olemas

Liduvad küll :P Sinised paelad on proovimata, äkki on veel kiiremad ;)

Jooksuks ei ole ju muud vaja kui bcaad, kella, tosse, põlvikuid, maikat...ise ei peagi midagi tegema :P

ProRunnerid - Panna on vaja! Ja panevadki!

Ööjooks (slash Vägilasejooks vol 2) läbi imetabase tormi

Kõigepealt vabandused naabrimehe ees. Et kui sa juba ärganud oled ja kohvi kõrvale kohe lugeda ei saanud, aga no eiiii viitsinud kell 1 öösel typima hakata enam. Eks jooksen paar trahviringi järgmises ühistrennis või midagi. Aga samas olen juba maast lahti. Sest teadaolevalt ei seisa tühi kott püsti ja selgub, et ei seisa ka pikali. Rämeräige nälg ajas jalad alla juba 6 paiku :/ 

Eniveis...kuidas see Rakvere "spartaaaa" siis oli kah? Tähendab, raske on öelda kuidas kokkuvõttes läks, sest aegade registreerimisega läks seal nüüd veits nihu - force majeure tegi oma töö. Uputas ära lihtsalt kõik süsteemid. Toon välja lõigu Ööjooksu feissi lehelt:

„See oli tõeline loodusstiihia: inventar, tehnika, rajapiirded – kõik oli marutuule ja paduvihma meelevallas,“ rääkis Eesti Ööjooksu peakorraldaja Marko Torm. „Suutsime ainult tänu abiliste ja meeskonna ennastsalgavale tööle vältida hullemat. Kahjuks sattusid looduse meelevalda ka ajavõtusüsteemid, mis jäid paarikümne sentimeetri sügavuse vee alla. Lõpuajad on seetõttu puudulikud ja ametlikke tulemusi ajavõtu teostaja paljudele paraku kinnitada ei suuda. Võistluse järgselt me küll parimaid tunnustasime, kuid tegime seda järjestuse visuaalse kindlaksmääramise abiga. Palume siinkohal vabandust kõigi osalejate ees, kelle lõpuaeg ilmastikuoludest johtuvalt ei fikseerunud.“

Etteruttavalt võin öelda, et minu aeg siiski fikseerus. Kahjuks küll on koht ebaselge, aga nagu ma aru saan, siis kõige halvem see just ei ole.

Nagu ikka, siis ka eile ei läinud ma täiega panema, vaid pigem jällegi testima, et mis seis on ja mida see keha minust siis tahab nüüd. Viimasel ajal on hingamise paikasaamisega ikka totaalne jama. Lõõtsutan nagu 15-aastane koer juba 120 pulsi juures. Lihased on okey ja pulss ka suht perfekto, aga kiirus zero ja kopsud nagu papakoil. Jooksude ühistrennid lähevad kuidagi vaevaliselt ja ma still ei saa aru, et kas asi on halvas ja ebapiisavas taastumises või väheses võistlemises. Tõenäoliselt mõlemas. Eilsel jooksul sain ka aru, et kaal on jooksmseks ikka kõrge. No hästi jooksmiseks. A missa teed kui suhkur meeldib?!

Igatahes oli 21km rajale reganud üle 1400 jooksja. Pole veel uurinud, ja eks see on hetkel ka ebaselge, et kui paljud ka lõpetasid. Katkestajate arv oli ka kindlasti korralik. Stardi ajal oli ilm ideaalilähedane või pigem isegi liiga soe. Just kella 20:00 kohta (mhm, seekord oli ööjooksu kohta ebatavaliselt varajane start). Esimesed 10km sai ikka higistatud ja olin sunnitud joogipunktides ka kraevahele vett valama. Teisel ringil seda selgelt enam ise tegema ei pidanud. Ma usun, et terve Eesti sai oma sahmaka tormi kätte ja aimab, mis toimus rajal. Alustasin jooksu rahulikult - 5km kompasin piire ja need piirid tundusid kuidagi maru kõrged. Keha oli justkui kinni. Jalgadel polnud vigagi, aga üldine minek oli takistatud. Lasin päris palju jooksjaid mööda. Mitmeid kordi mõtlesin, et kas nii ongi, et lasen kõik need naised mööda ja enam kinni ei võtagi? Või siis ikkagi tibusid loetakse alles finishis. Hirm ennast kinni joosta oli ikka päris suur ja ei olnud tahtmist paugutama hakata. Otsustasin asja teise ringi peale jätta. Et kui tuhhi on, siis kasutan selle pigem lõpupoole ära. Aga imepärane avanemine tuli 8km paiku. Keha hakkas lahti minema ja asi tundus järkjärgult kergem. Või oli asi ilmas. Hakkas jahedamaks minema ja mingist hetkest ka veidi vihma tibutama. Kõik me teame, et kui loodus otsustab lollusi tegema hakata, siis on see vesi minu veskile. Mida sitemad tingimused, seda parem mulle. Välku sähvima hakkas ja tormiga ähvarama kukkus, siis tõusis koos tuulega ka naeratus minu näole. Mida tugevamaks muutus vihmasadu, seda tihedamalt kordas hääl minu sees "yeaaaahhhh beibi, bring it on!!!" Joogipunktidest sai juba tuima näoga mööda joosta, sest ülevaltpoolt valati pangega pähe. Ja nii ma ka mööduma hakkasin neist, kes enne minust mööda olid litsunud. Sattusin mingite pikkade kuttide punti, aga parku jäin ikka tuulepoolsele küljele ja ei saanud mingit varju neilt. Lombid olid juba nii sügavad, et tuli harrastada korralikku plvetõste-jooksu. Aga võitleja minus järjest kasvas ja loom tahtis välja tulla. Mitu korda mõtlesin, et huvitav, kas oleks variant katkestamiseks? Loomulikult mitte. Iga välgusähvatusega tuli sama lause, et yeahhh pane veel peale - küta ikka üle võlli, anna kõik alla sealt taevast mis anda on...Madness??! This is Spartaaaaa!!!. Ja no kui mingist hetkes jooksin vastu vihma nagu vastu seina ja hing oli totaalselt kinni. Siis tuli korraks pähe, et ooookeyyy see on nüüd natuke too much. Hingata tuli kõrvade kaudu, sest nina ja suu olid vett täis ja sõna otseses mõttes voolas koos tatiga vihmavesi välja igast peasolevast august. Ega rada ei näinud, jooksin sinna kuhu need kutid jooksid. Ja imestasin tõsimeeli, et kuidas ma üldse suuudan nende pundis püsida ja päris korralikku tempot hoida. Paljudest ka mööda joosta. Kui kõige hullem mööda sai ja tekkis võimalus ka geel sisse tõmmata (umbes 16km kandis), siis läks eriti lõbusaks. Lasin jalal minna, nii nagu ta tahtis ja ülakere lihtsalt kulges kaasa. Kui 3km enne lõppu hakkasid jälle need järgi jõudma, kellest mööda olin litsunud tormi ajal, siis aimasin, et äkki olen tempot vähendanud. Kella ma teisel ringil enam ei vaadanud. No ei näinud ju ka. Tõmbasin sammu pikemaks ja uuesti mööda ja enam naljalt ühtegi kohta ära ei kinkinud. Veidi pusimist oli 10km jooksjate ja kõndijate ja rajal sõitvate autodega (hämming). Aga õnneks väga palju pidurdama ei pidanud. Siiski jooksin viimased 5km kindlasti reiekrampides. A mingid krambid mind siin ei pidurda kui juba sellisest jamast on läbi tuldud. Tormi ja krampide provokatsioonidele mitte alludes panin viimasel paaril kilomeetril volüümi veel juurde ja nii see finish tuli. Ajaga 1h 39min. Pmts sama aeg, mis elmisel aastal. Aga tingimustest me juba rääkisime eksole. Kahjuks ei fikseerunud kõigi joosjate lõpuaeg ja seega ei ole ma kindel oma kohas. Hetke tulemused näitavad, et 10. naine ja vanusegrupi 6. koht, aga see ei ole kindlati õige. Päris esimeste naiste aegu pole kirjas. Siiski avastasin üllatusega, et tulemuste tabelis on päris mitmed sellised nimed minust tagapool, keda ma pole suutnud mitte kunagi rajal kätte saada ja siis need, kellest vähestel kordadel olen kiirem olnud. Isegi Eve Talts on minutiga maas. No päevad ei ole vennad ja selgelt sobivad sellised tingimused mulle kõvasti rohkem kui enamus normaalsetele inimestele.

Kui pärast poistega autos muljetasime, siis selgus, et näiteks kõige hullemas tormis mõtlesime ProRunnerite telgile. Et kas ja kuidas see püsti jääb. Tänu tugevatele meestele ja nende ennastsalgavale tegutsemisele jäi telk püsti. Kutid rippusid tuult ja tormi ja tuisku ja välku trotsides oma keharaskusega telgi küljes ja nii see päästetud sai. Vedas, et mõned tugevamad tüübid 10km rajale läksid ja õigeks ajaks finishis olid. Muide, Ülole veelkord õnnitlused 10km isikiku puhul! :) Suured tänud Cris Poll´ile, kes telgi püsti pani ja selle hiljem ka üksi maha võttis. Sest no pärast jooksu põgenesid kõik telgist (väljaarvatud sangarid, kes telgi päästsid) nagu rotid uppuvast laevast...kes siis kuhu ja mis suunas. Me Kaidoga panime ka kergelt kreeni suunas minema kohe ja orienteerumiskunnidena jõudsime nooooh keeerge ringiga spordihoonesse. Järgnes "paneme Villiku kannatuse proovile" Rakvere Tartu maanteel. Samast tormist tuli nüüd veel läbi ka sõita. Teetööd ja pime lisasid asjale vaid vürtsi. See selleks. A rohkem ma ei viitsi kirjutada, sest muidu peavad mõned siin teise tassi kohvi järgi minema :P

Finishis jagatud "auhinnakott" on seekord suhteliselt omapärase sisuga. Nagu kutid selgitasid mulle va teadmatule, et kummid käivadki koos. Näts on isegi oluisem kui see teine kumm. Et kui nätsu ei ole, siis jääb teine kumm kindlalt kasutamata. Selge, sain. Nätsu ma ei näri ja selgelt seletab see nüüd nii mõndagi.

Täpselt selline medal oli ka mul puudu veel...

Energiajooki, leiba, shoksi, kassitoitu, nätsu, kummi, higipulka, spa pääset, laevapiletit ja Tannut - mis sa hing veel ihkad?!

Korralik kombo - kassitoit, higipulk, magus ja kummid ikka käsikäes!

Aga kasutagem nüüd Tammelinna kohvikutepäeva ära näiteks. No kes just toidu-ja veinifestivalidest veel/enam koomas ei ole.

Merle näiteks peab Lipsukohvikut ja saatis suuvesistaja-pilte ahvatluseks:

Feissist leiab inffi kah: https://www.facebook.com/Lipsu-kohvik-560184104106712/

Polar V800 ütles mulle just, et it´s time to move you lazy ass!

Vägilase Jooks

No hakkab peale. Ma juba olin loobunud igasugustest multifunktsionaalsust nõudvatest võistlustest - Fitness5 ja FitGames jne. Noh plaaniga keskenduda rohkem jooksule. Ei jõua ju kõiki maailma erinevaid võistlusi läbi käia. Ja eks see vigastuste oht on ka neil üritustel veidi suurem. Ja kuna põhijooksud on veel ees, siis ei saa riskida nihestuste ja muude vigastustega. Ega jõudu ka ei ole just ülearu. Ühesõnaga ütlen siis välja ära, et kui ikka julguse kokku võtan, siis plaanin sügsel kahte täispikka maratoni joosta. Mhm, Tallinna ja Tartu omad mõlemad. Kas ja miks, sellest hiljem - kui kindlam otsus vastu on võetud. See selleks. Ise ei plaaninud sel aastal ei mudajookse, kõvamehe jookse ega vägilase ja muid jõu- ja ilunumbreid nõudvaid jookse kaasa teha. Kuna aga Kaitseliit tegi ettepaneku Vägilase jooksu Lähte etapil osaleda ja mul ei olnud sellele nädalavahetusele muid asju broneeritud ka, siis otsustasin minna. Väääga kahtlevalt muidugi. Treener Viljar veel ütles ka, et parem ärgu ma mingu või siis võin minna aind funnima. Ja nii ma plaanisingi, et lähen võtan asja rahulikult ja naudin päeva. Hommikul kallas taevast alla nonstop padukat ja selge oli see, et nii see nauding algabki. Kõik me teame, et mida sitemad tingimused ilmastiku mõttes, seda parem mulle. Enne starti aga keerati taevakraanid kinni ja päike pähe. Hommikul ei olnud sees veel mingit erilist tunnet. Aga Lähtele sõites hakkas nagu kerima ja isegi teatud asjade suhtes hirmu tekitama. Mu pöidlahoidja ikka vedas mind enne rajaga tutvuma ka, et no lähme vaatame need takistused üle. Ütleme nii, et vaprusevärinad suurenesid. Vesi ei ole just minu teema ja veega seotud olid päris mitu takistust. Nendest läksin silmad kinni mööda. No ja igasugused rippes ronimised redelil ja rõngastel ja plankude ületamised ja mudas sumpamised ja lõpus "ninast veri väljas ja sõrmeküüned maha" tõus jne jne. Ei jäänud muud üle kui käega lüüa ja lihtsalt peale minna hästi rahulikult. 8 kilomeetrisel rajal oli 31 takistust - nii looduslikud kui tehislikud. Ja no see Lähte rada on ise juba üks paras takistus nende tõusude ja küngaste ja liiva ja savi ja muu mandiga. Minu jaoks oli see esimest korda osaleda Vägilase jooksul, seega startisin kolmandast grupist. Grupid lasti rajale 10minutilise vahega. Võtsin starti suhteliselt rahulikult ja läksin nii nagu jalg minna tahtis, seega ikka suht grupi eesotsas :D Takistusi ma järjekorras ei mäletagi. Kõik käis nii kiiresti. Rajal oli ainus mõte, et mis see järgmine jama olla võib millest üle või alt või läbi pean saama. No ühesõnaga palkidest üle ja alt, mööda puudevahele veetud koormarihmadel kõndimist, puupakkude, autorehvide, liivakottide tassimine, endast tublisti kõrgemate plankude ületamine, torude läbimine, mudaste kraavide läbimine, roomamine, ripper rõngaste ja redelite mööda ronimine, liivased tõusud, savised rajad ja mudatiigid, juurikad ja muud ebatasasused tõusude ja laskumistega metsavahel, järves palkidest üle või alt läbi ujumine, vees takistuse alt läbi minemine kus aind nina on veest väljas, traktorirehvide kantimine jne jne. Ühesõnaga kui oli tegemist sellise takistusega mida ei suutnud läbida, siis tuli teha trahviring. Kas siis pikem rada läbi joosta või kosmonaute või kätekõverdusi teha. Mina pidin ainult ühte trahviringi kasutama. Sest esimene rippes ronimise torud olid liiga jämedad ja ma ei suutnud kinni hoida ja edasi liikuda ja kolatasin alla sealt. Trahviring oli muidugi päris pikk. Ülejäänud rippes asjad tegin aga hambad ristis läbi (kuigi 20 kätekõverdust oleks kiirem ja kergem variant olnud näiteks). Ka plankude ületamisel ma abi ei vajanud ja sain täitsa ise hakkama. Neid ma muidu kartsin, aga adreka pealt ikka liigutab mägesid ma ütlen. Veetakistused, mida ma kõige rohkem kartsin, olid aga pigem kõige kergemad. Ja päris hea oli ülepeakaela mudasena korraks järve saada. Palavus tegi ka oma töö ja ma terve raja ootasin neid veetakistusi, mis aga olid just raja lõpuosas. Imekombel avastasin ma vähemalt 10 korda rajal ennast mõttelt, et see täiega meeldib mulle. Raske on küll, aga no meeldib nohh. Päris paljud kõndisid raskemaid tõuse ja lõike. Täiesti arusaadav, sest pulss punases panna ei ole ka mõtet. Aga minu jaoks ei ole asi nii hull, sest seda võhma värki võiks juba olla ju küll. Ühesõnaga kõnnisamme tegin ikka väga vähe. Paar meetrit enne takistusi, et korra hinge tõmmata ja koguda ja siis ära läbida misiganes asi ees seisis.

Fun fun fun. Mulle meeldis! Ja pealtvaatajate jaoks ka mega üritus, sest rada oli nii risti rästi ja suhteliselt väikse ala peal, et enamus takistusi oli pealtvaatajatele ilusti jälgitavad. Muidu jooksudel näed starti ja siis pmts finishit. Aga sellel jooksul saab ikka stabiilselt kaasa elada ja kuklasse karjuda. Kui enne starti tehti asja minu jaoks järjest hullemaks juttudega, et njaa see on raske värk ja võdinvõdin tuleb sisse jne. Seda siis varem osalenute poolt. Aga nüüd, kus olen korra ise osalenud, siis järgmist sellist üritust enam ei kardaks nii, vaid pigem ootaks starti. Selgelt on see minu adreka värk, mis paneb selliseid asju nautima. Naiste jaoks on see muidugi suhteliselt raske jooks (eriti kui minna head aega tegema), aga noh mina ja naine ja see värk...teadagi.

Eks ma olin teatud kohtades ettevaatlik ja ei andnud endast maksimumi. Ei läinud aega tegema, vaid lihtsalt kogemust saama. Siis kokkuvõttes naiste arvestuses 11. koht ja vnusegrupi 9. koht on ju täitsa timm. Aega kulus kogu pulli peale 1h 3min. Parima naise aeg oli muidugi 49 minutit! :O Müstika!

Enivei enam ma ei ütle ei sellistele võistlustele :) Ja usutavasti kui nüüd oma teatud eesmärgid tavajooksudel ära teen, siis äkki hoopis selliseid nikerdamisi võtangi rohkem ette. Hea meelega vahetan 10km ninast veri ja kõrvast kapsad väljas aja peale jooksud hoopis selliste nikerdiste jooksude vastu. Pikemaid maid muidugi naudin võistluste osas edasi. Hetkel välja ei ütle, mis jooksud sel hooajal veel plaanis on. Sest vana tõde on see, et võta eesmärk ja valmistu selleks ja räägi ka sellest suure suuga ja täiesti kindel on, et see läheb siis ka aiataha!

Pilte lisan siia hiljem tõenäolselt veel. Kniksud ja kraapsud fotograafidele ja pöidlahoidjatele ;)

 Vot takoine medal mul puudu oligi just

küünarnukid muruseks

 Ega ma ei tule siit alla (a tõele au andes, see oli raske - märjad/libedad rõngad ja väsinud käed jne)

Standardtantsude klassi kuuluv õõtsuv liberaja-paaristants

No kui meeldib noh!

Lõputõusu alga...

...lõputõusu jätka ja möödu kõigist kellest mööduda annab!

Ei mahu need särgid kappi ära enam!

Kas ma nüüd olengi vägilane?!

 Aga üldiselt on mets seeni paksult täis ja sääsed tahavad toitmist. Ah, minge metsa!

söön seeni jõuludeni