Teeb siis kerge kokkuvõtte pühapäevasest maratonist. Aasta tagasi andsin
kliendile lubaduse elus veel ühe maratoni ära joosta ja no kui juba lubatud on,
siis peab meeldima. Trennid olid küll kesised selleks, aga eks Scoutsrännaku
ettevalmistus andis baasi alla ja selle pealt annab nii mõndagi teha. Scouts oli
aprillis ja selle rasva pealt läksin juba mais Tartu Maastikumaratoni proovima -
olgu öeldud, et militaarrännak ja tossudes jooks on täiesti erinevad asjad, aga
noh võhma ja lihasvastupidavust nõuavad mõlemad. Etteruttavalt võin öelda, et
saabastes ja raskustega jooks (militaarrännak) oli siiski valusam ettevõtmine
nii järgmise päeva lihasvalu seisukohast kui vaimses mõttes rajal olles. Siiski
oli ka maastikumaratoni lõpp piisavalt valus, et tahtmine kõndima hakata käis
peast läbi viimasel 6 kilomeetril korduvalt, eriti viimasel kahel kilomeetril.
Maastik on ikka teine tera jooksuks võrreldes linnajooksudega, aga meeldib mulle
rohkem - olgu raskem, aga olgu põnevam.
Tagasi tulles Tallinna maratoni juurde,
siis suve jooksul ei teinud jooksutrenne rohkem kui nädalas korra (üli harva
kaks jooksu). Need olid lihtsalt pikad jooksud (10-15km ja lõpupoole siis
vanahea 26, 30 ja 36km) madala pulsiga (136-145), 5:30-6:10 min/km. Mõned
jooksuvõistlused pisut kõrgemal pulsil ja 2 kiiremas tempos treeningjooksu (9km
tempos 4:45min/km). Ühesõnaga maratoni ettevalmistuseks mitte just ideaalne
treening, aga it is what it is. Ja tuli proovima minna kas on võimalik läbida
täispikk maraton ühe jooksutrenni pealt nädalas. Tuleb välja, et on võimalik
küll ja mitte lihtsalt läbida, vaid isegi alla 4h läbida. Aeg ei olnud eesmärk
omette kohe kindlasti mitte. Parimad jooksud ja maratonid jäid siiski 7 aasta
tagustesse aegadesse ja hetkel pole plaan neid aegu üle joosta. Võistluseelse
laadimise ja puhkuse osas ei teinud midagi teisiti kui rännakute või
poolmaratonide puhul. Ka geelide laadimine jne suht sarnaselt iga pikema
võistlusega.
Pühapäeval äratus kell 5:45, et jõuaks õigeaegselt pudru sisse
lükata ja seedima hakata (3h enne starti töötab üsna hästi). Muidugi pilk aknast
välja ei rõõmustanud eriti - sajab! Mulle sobib häasti jahe ilm (isegi alla 10
kraadi) ja ka kerge vihm on täitsa okey ja värskendav, aga seda pigem jooksu
ajal. Enne jooksu märjaks saada ja lirtsuvate tossudega kohe 42km rajale minna
ei tundu nauditav. 3 tundi lootsin, et asi muutub, aga no kus sa sellega, kohati
läks sadu vaid tugevamaks. Jällegi, ilma valida ei saa ja it is what it is!
Võistluspaika jalutasime 20min läbi saju ja noh juba sai lepitud mõttega, et kui
tuleb sajuga jooks siis tuleb. Enne asjade pakihoidu andmist kuivad sokid ja
jooksutossud jalga ja soojendusdress maha...nii kui kott antud jäi ka sadu
järgi! Seega starti sai täiesti kuiva jalaga ja täiesti okey meeleoluga!
Jooksusõpru meeletult palju ja see on tore, et ka vihmaga tuli starti mingi 3
tuhat poolemeelset - terve peaga inimene 42km jooksma ei lähe :) Slogan "jooks
massidesse" on ikka täiega tööle läinud ja mis saab rõõmustavam olla kui, et
inimesed tahavad liikuda ja sporti teha.
Stardipaugust kuni stardijooneni läks
mul umbes minut ja ega ka siis kohe päriselt jooksma ei saanud hakata - tempo
ikka vaikselt üles. Esimese kilomeetri läbisin täpselt 6 minutiga. Siis tekkis
ruumi omas tempos minema hakata. Migi aja pärast jõudsin 3h 45min tempogrupile
järgi ja korraks tekkis mõte, et äkki seal kulgekski mõnda aega. Siiski ei ole
ma üldse gruppides jooksja ja tahan, et mul oleks ümber palju ruumi ja pigem
võimalikult üksi ja omas tempos minna saaks. Hahaa hea mõte on jah minna
linnamaratonile kolme tonni inimestega kui tahad üksi joosta. Samas ma enamasti
suudan need augud leida kus kedagi väga vastu külge surumas pole. Ja sel hetkel
tundus selle grupi tempo ka pisut aeglane. Lasin kehal lihtsalt minna, otseselt
jalgu pidurdama ei hakanud, aga üritasin hoiduda suuremast pingutusest. Ei
lähtunud ei keskmisest tempost ega pulsist, lihtsalt läksin nagu jalad tahtsid.
Esimene pool jooksust püsis tempo suhteliselt stabiilselt 5:00-5:10 min/km
sisuliselt ilma pingutuseta. Poolmaratoni aeg tuli 1h 48min ja see oli endalegi
üllatus, ei plaaninud alla 1h 55min kindlasti. Sealt aga võtsin tempo meelega
alla, sest siiski teine poolmaraton ees ju veel ja see on juba oluliselt karmim
üritus. Nagu teada oli siis 26km peal hakkas keha tundma, et tegu on pikema
otsaga ja enam väga ei meeldi. Kui aga pea asjaga lepib, siis küll see keha ka
lepib. Maastikumaratonil oli selleks hetkeks juba pisut raskem olek. Järgmine
märgiline hetk on 30km peal ja siis tuleb juba pingutama hakata, et tempot
hoida. Kevadel oli sel hetkel juba nii raske, et tuli muusika appi võtta
(muusika võtan koolemise hetkel välja tavaliselt). Nüüd nii hirmus veel ei
olnud. Ja siis see vanahea 35-36km millest tegelikult maraton pihta hakkab.
Kartsin seda 36km juba ette ja olin suremiseks valmis. Jah, hakkaski raske ja
ikka suht päris raske, aga mitte veel "tunnelilõpuvalguse" hetk. Otsustasin
siiski muusika välja võtta (kuigi tundsin, et äkki on sel korral isegi täitsa
ilma võimalik lõpuni vedada). Eks sellest kergelt abi oli (küll aga tuli jooksu
aeglaseim kilomeeter, sest ei saanud klappe tööle kohe ja pusisin normilt). Ma
üldiselt ei poolda võistlustel klappidega jooksmist, aga noh kui ikka eluisu
otsa hakkab saama, siis mis on vaja see on vaja.
Kaks kilomeetrit enne lõppu lõi
krambi alakõhtu vasakus pooles ja see oli äärmiselt häiriv ning võttis sammu
aeglasemaks. Samas pigistasin peas mõtet, et päris kõndima ikka ei hakka, aga
eriti pingutada ka ei julgenud. Siis jõudis 3:45 grupp ka järgi ning hetkeks
tundisn, et jõuan nendega lõpuni minna. Siiski mitte, valu oli nii tugev, et ei
riskinud ja kulgesin omasoodu. See kestis õnneks vaid kilomeetri ja siis hakkas
järgi andma. Tempot enam tõsta ei jõudnud ja noh samas polnud ka vaja. Sest
lõppajast oli kama kaks ja et selleks sai 3h 45min ja 25sek oli niigi suur
üllatus.
Sama palju kui aitas muusika aitasid ka kaasaelajad. Ja jooksu lõpuosas
oli neid raja ääres palju. Terve jooks oli neid tegelikult palju ja see on niiii
vinge ja tänuväärne. Teist on niii palju abi! Need plakatid ja hüüdlaused terve
jooksu vältel, no viispuss noh! Kogu aeg oli midagi lugeda ja itsitada. Eriti
vinge oli see tüüp kes haamrit pakkus mitmes kohas :)) Ja need pered seal
plakatitega omasid ergutamas - "Meie issi on välk", "Emme tule ruttu koju", "Ise
sa maksid selle eest", "Ega kogu linna liiklust seisma ei pandud selleks, et sa
nüüd loobud" jne jne. Inimesed olid tulnud hommikumantlis ja kohvitassiga
korterist välja ja ergutasid! Mina tänan teid südamest! Even, poja ja
Mette-Marit - teid oli finishis mega näha (sry, et rajal ei kuulnud - suremise
hetkel oli tümakas klappides liiga vali:)). Selgelt poja nägemine finishis toob
alati klombi kurku!
Ok, lühikokkuvõttest sai jälle heietus, aga noh tore on
endal neid aastate pärast üle lugeda ja mõelda, et no kas oli siis vaja? :)
Muidugi oli vaja! Lihtsam on loobuda ja pühapäeva pannkookide ja telekaga veeta,
aga kas sellest oleks midagi rääkida ja meenutada? Ja neid pannkooke saab ju
kordades rohkem kui maratone niigi ;)
Ja Karolyn, kõik on veel ees! Suur aitäh,
et mind jooksu juurde natukenegi tagasi oled toonud ;)
Kuhu edasi? No näis :)
