Tartu Linnamaraton 2017 42,2km - Panna oli ju vaja :P

Tehtud! Selle aasta (või pigem ka senise elu) eesmärk täidetud. Maraton joostud alla 3,5h! Ma tahaks küll oma jalgadele kõige suurema tänukõne pidada, aga siiski mitte. Ilma ülikõva support-team´ta poleks ka sellist tulemust olnud!

Algusest peale siis. Magasin keskmiselt-kehvapoolselt. Viimase viie päeva jooksul on olnud 21 trenni (rühmad ja personaalid kokku), pluss omad jooksud. Seega 24 trenni ja suhteliselt vähe und mratonieelse 5 ööpäeva jooksul. Nõks liig (samas tehtav ja Paide jooks ei olnud vist ka väga määrav). See on see värk, et suurema koormuse perioodil ei maga ka normaalselt. Aga no ei haletse siin ennast midagi! Hommik tundus siiski okey ja ainus stressifaktor oli, et mis selga saab. Külm nagu (7C), aga samas mitte väga. Sisemiste läbirääkimiste tulemusena sai selgeks, et tulevad lühikesed püksid ja pikad varrukad. Tossude osas tegin otsuse juba eile. Soojendusjooksu ajal sain aru, et pärast tossupesu on Niked kahtlased. Vasaku tossu tald tundus kuidagi ühele küljele vajunud. Seega vanad head Asicsid käiku. Vahet pole, et värv ülejäänud outfitiga ei sobi :P

Kohv ja batoon sisse ja starti. Mind toimetati ilusti kohale, seega jäi kohe parkimise majandamine jne olemata. Esimene win! Stardikoridoris ei suutnud veel otustada, et millise tempo gruppi ennast sebida. 3:15 lõpuajaga selgelt liiga kiire. Aga äkki 3:30 ka liig? No proovib. Esimestel kilomeetritel siiski selgus, et ma ei ole hea grupis jooksja ja tõmbasin 3:30 grupist ette ja hakkasin soolot panema. Noh koos mõne sarnases tempos püsiva tüübiga.

Miks mu esimesed 10km ehk liiga kiire tempoga tulid? Sest mul olid no niiiiii KÕVAD kaasaelajad!! Naabrimees oli PIGISTA PIGISTA sildiga rajaääres ja jooksis kaasa ja karjus kõva häälega minu trenni lööklauseid. No tõsiselt võimas! Maigi just küsis, et kas see hullunud fänn rajaääres oli minu sõber? Et üli lahe! Sellest said päris paljud tegelased motti juurde! Siis Merle oma tähetorni teleskoobist suurema objega fotokaga jne jne. Tõsiselt suured tänud teile kaasaelajad!

Kogu rada lahti kirjutada ei viitsi. Aga no kõige igavamast osast (ehk siis 15-30km) aitas mind siiski läbi Mart!  Sebisin ta ka sel aastal endale supportijaks rajale. Andis vett ja geele ja jagas infot jne. Rääkis juttu terve slle igava tühermaa ja Ihaste osa. Pani rahvale kõllidest mussi ja värki. Mina ei tea kus sellised inimesed sünnivad, aga olemas nad on! MEGA!

Väsimus ja kergemat sorti äravajumine hakkas tulema 26km kandis. Tempo oli sinnani ehk liiga kiire olnud. Kui selle hetkeni olin Maigi selga kaugelt veel näinud, siis Ihaste vahel kadus see ära. Ka tüüp, kellega koos ühte sammu jooksin pikalt (kahekesi olime suht eraldunud gruppidest) hakkas eest ära astuma.

Pärast teise geeli võtmist (21km) hakkas tunduma ka, et on võimalik, et hakkab seest keerama ja oli kõhukrampe oodata. Siiski sain üle. Kolmanda geeli (30km) võtsin juba väga skeptiliselt ja manustasin pikema aja jooksul. Õnneks püsis asi kontrolli all. Oma spordijook oli koguaeg Mardi käest võtta ja joogipunkte kasutama ei pidanud kuni 36km-ni.

28km peal oli juba päris raske ja hirmuga mõtlesin, et mis tunne siis veel 38km peal olla võib. Kindlasti mitte nii roosiline kui Tallinna SEB maratonil. Alates 30km tuli juba erinevaid mõtteid appi võtta, et edasi panna. Kui 31km Eedeni juures Bachi nägin ja selgus, et ka tema sõidab rattaga lõpuni kaasa, siis tuli motti mõnusalt juurde.

Atlantise eest mööda joostes otsisin publiku seast ema, et saaks tavalist vett, aga ei leidnud. Olin talle päris valed ajad andnud. St, et ennustasin enda jooksuaegu veidi või siis päris tagasihidlikult. Ta ei osanud nii vara kohal olla. Spordijooki sel hetkel enam ei tahtnud. Tekkis vajadus just puhta vee järele. 35km kandis olid reie tagumise krambid kohal ja tempo hakkas langema. Pääääris valuline edasiliikumine.

Siiski vajutasin tublisti poolmaratoni jooksjatest mööda ja õnneks ei olnud seekord üksi seal Ujula taguses osas.(Sry Maris kui minu tugev laks vasta su kanni sind ehmatas ;)) Julm osa rajast on see. Vett oli juba hädasti vaja. Mart läks vett sebima järgmisse joogipunkti ja selleni oli mul vaja joosta mitu kilomeetrit veel. Krambid hakkasid pisarat silma kakkuma. Lubasin endale, et eiiii hakka nutma ja eiii loobu ära!

Kui joogipunktini jõudsin, siis tundus, et päev on päästetud. Paar topsi kraevahele ja mõnus külm vesi kurgust alla ja edasi. Nüüd oli käes ka aeg muusika pähe lükata. Nii kui klapi kõrva sain, astus jalg kohe minna! Siiski mitte nii kergelt kui eelmisel aastal. Valus oli ja raske. Üritasin ignoreerida lihaste provokatsioone. Samm võttis vastavalt muusika rütmile tempo üles ja alla. 39km nägin veel Marekit ja ütlesin haleda näoga, et ma eiiii jõuaaaa enam!!! :(( Tema, et mis tähendab ei jõua, aind 3km on jäänud. No peab meeldima!

Lossimägi oli seekord siiski raskem kui eelmisel aastal, aga tõusud on ikka minu teema, sain hakkama. Sry fotograafid, aga seekord pidin käratama, et nad seal tõusul minust pilti ei teeks. Sealt eiiiii saaks tulla ju midagi head! Üldse ma ei taipa seda tõusudel piltide tegemist. Kas kunagi on keegi saanud raskel tõusul mõne normaalse foto? Miks toppida internet täis loppis inimestest? Jah, no et emotsioon ja väsimus jne jne. Aga no need on ju hirmsad!! Keegi ei telli neid. Ja tõepoolest, palun sortige ikka pilte enne kui need sportsfoto.ee lehele üles lükkate. Mina jah üritan igasse kaamerasse naeratada. Aga mitte alati ja paljud ei suuda ja ei tahagi. Samuti ei taha nad neid loppis nägusid pärast netist avastada. Maandumise pealt tehtud pilt kus nii nägu kui lihased on gravitatsioonile allutatud ja terve keha tselluliit on põlvedele kogunenud. Mis ilu selles on? Suured tänud siiski neile fotograafidele, kes pilte sordivad ja valikuliselt üles riputavad. Nemad panevad ka oma nime juurde!

Toomemägi, ehk siis viimased 2km, kulges päris vaevaliselt. Aga motti aitas üleval hoida teadmine, et aeg tuleb alla 3:30 ka juhul kui sammu veelgi aeglasemaks peaksin laskma. Kui muidu viimane kilomeeter tundub vabastavana, siis täna oli see ka paras piin. Minu saatekonvoi püsis minuga kuni finishiooneni! Bach ja Mart, te olete sõnulseletamatult parimad! See jooks tuli nii tubli tulemusega selgelt tänu teile! Empsi ootasin ka igas kokkulepitud punktis. Pole hullu, et ei jõudnud. Ise olen süüdi, et liiga kiire olen :)

Tänase jooksu jagasin mõttes eraldi osadeks ja igale osale andsin teatud inimeste nimed. Merka, ühe osa jooksust pühendasi sulle ja reaalselt selle nimel, et su soovid täituksid:) Ühe osa jooksust empsile, õele ja vennale - oleme ikka kõik ÜKS! Ühe osa jooksust vanavanematele. Osa jooksust oma toetajatele: Riivo (you know), kaasaelajad ja Maris ja megasupport Mart. Suure osa jooksust sai Bach enda kanda.

Kogu see pull (42,2km) võttis mul aega 3h 28min 38sek! Naistest 14. koht ja vanusegrupi 4. koht - vana hea neljas noh!!!!

Ja kui nüüd arvestused õiged on (selgub varsti), siis peaksin olema Kuldraja arvestuses naiste 3. kohal!! See oli ka minu eesmärk - miks üldse need pikad jooksud kaasa tegin - et tulla esi 6 naise sekka. Kuldraja arvestusse läksid siis kõik Linnajooksude sarja kõige pikemad distantsid (160km kokku): Rapla 10km, Narva 21km, Rakvere 21km, Pärnu 10km, Tallinn 42km, Paide 13,6km, Tartu 42km!

Enivei, mega õnnelik 3:30 allutamise üle! Nüüd võin jalga puhata! Mu füsio on ka head tööd teinud ja taastumine peaks libedalt minema - loodetavasti! Hetkel on valus, aga selgelt see möödub. 

Kuhu edasi?

Start on ju alati lust ja lillepidu! Paelad kinni ja leekima! (TUGEVALT kinni seekord)

Tundub, et ei sure veel ära!

;)

Oleks pidanud ka Linnajooksude sarja medali ja särgi saama, aga ei teadnud ja ei võtnud ära :( Neid hiljem enam kätte ei saa äkki (teab keegi?)?