Villiku tegemised: SIIL 2018

Suurõppus Siil 2018 hakkab kohe kohe läbi saama. Lõuna-Eestis veel madistatakse. Minu osalus sellel oli vaid kaks ja pool päeva. Ehk siis eelmine nädalavahetus. Jah, mõned ongi 10 päeva metsas müttamas ja teised paar päeva linnavahel patrullimas. Nii see asi käibki.

Mina sain selgemaks selle kuidas linnavahel patrullida. Ehk siis, et kuidas politsei seda teeb. (Õppused toimusid koostöös poitsei- ja piirivalveametiga.) Ning osaleda paaris linnalahingus. Nii soomukiga kui ilma. Ütleme nii, et jälle targem ja osavam.

Veel sain ma selgemaks, et mida arvatakse nii politseinikest kui kaitseliitlastest. Ja seda just öises linnas ringiliikujate poolt. Oli nii neid, kes leidsid, et see mida teeme on vajalik ja tänuväärne. Oleme me ju kõik vabatahtlikud. Aga saime kuulda ka seda millised klounid me oleme. No ega midagi targemat polegi ju kuulda hommikul kell 6 Leveli ees patrullides, et meie oleme ju esimesed, kes kodus patja nutavad kui päris olukord peaks tulema. No selgelt on need noored teadjad ja hakkajad tegelased esimesena rindel. See selleks. Ebakainust näeb nädalavahetuste varahommikutel linnas liigagi palju - kahjuks.

Siilist endast polegi palju rääkida. Väheste unetundide tõttu oli väsimus päris suur veel terve järgnev nädal. Või noh minu puhul on pigem asi selles, et taastumisaega pole ja tuleb kohe trenne peale kütta. Väärt kogemuse sain igal juhul ja iga õppusega tunnen ennast selles vormis ja varustuses üha kindlamalt. Õppida on muidugi veel meeletult palju. Samas, tahtmist on.

Küll aga tahaksin puudutada veidi teemat, et Kaitseliit on ju see, et mehed käivad aegajalt metsas viina joomas, paugutamas ja niisama hängimas. Ei oskagi öelda, et kust ja mis ajast see arvamus on tekkinud, aga kindlalt võin väita, et asi on sellest väga kaugel. Alkohol on nulltolerantsiga. Paugutamine on ikka sihipärane õppus ja no kui seda niisama töllerdamist palju oleks, siis ei oleks neid magamata öid ju ka. Eks passimist tuleb ikka ette, aga kõik käib ju käsuliini mööda ja see võtab aega.

Aegajalt ikka kuulen räägitavat, et ah mis see Kaitseliit muud teeb kui käivad metsas kogunemas, et kodust naise juurest ära saada ja meestega kangemat kraami kõrist alla lasta. Ja kui ma siis küsin, et kust need teadmised ja jutud tulevad, siis ega täpselt ei osatagi öelda. Sa vabandage väga, aga minul ei ole vaja kodust naise juurest ära saada ja kui juua tahan, siis ööklubi on palju lähem ja soojem koht selleks tegevuseks.

Selle aasta jooksul, mis mina olen Kaitseliidus olnud, ma olen ikka väääga palju õppinud. Ja mitte ainult püssi laskma, vaid päris palju eluks vajalikke oskusi ja teadmisi omandanud. Kuidas mingites olukordades käituda. Kuidas sõjaväeline süsteem üldse välja näeb. Ja mis peamine, ise enda kohta nii mõndagi teada saanud. Kuidas mina mingites olukordades käitun ja kui kergelt või raskelt olukordi lahendada suudan. Et külm, kuum, nälg ja magamatus ei tapagi. Et inimesed, kellega muidu ei läviks ja kokku ei puutuks, on väga teravad ja toredad tegelased. Kaitseliitu tulevad ju vabatahtlikud ja seda väga erinevatest eluvaldkondadest. Üli erinevad inimesed on külg külje kõrval koos ja peavad arvestama ja hakkama saama. Ja saavadki. Ja vennastuvad kindlasti tunduvalt kiiremini ja rohkem kui tavaelus ja linnapildis.

Kaitseliitlane ei pea olema loomult sõdalane ega sõdur. Vaid piisab tahtest endast midagi riigi ja kaaskodanike jaoks teha ja anda. Tahtest õppida ja kasvada. Ei pea suutma teha 20 rind maha kätekõverdust ega jooksma ühte miili 3 minutiga. Ei pea suutma isegi ühte lõuatõmmet teha. Loomulikult tuleb füüsiline hea vorm kasuks, aga see on ju kasuks ka igas teises valdkonnas. Kaitseliitlasena saab hakkama nii 50 kilone tüdruk kui ka 70 aastane vanahärra. Õppused ei ole kerged, see on selge. Kerge on kodus diivanil ja kui see meeldib, siis meeldibki. Piisab tahtest ja kõik muu tuleb jooksvalt. Selleks õppused ongi.

Jah, võib ju mõelda, et ah mis me ikka ära teeme kui mõni suurem "naaber" tuleb oma karvast kätt õlale suruma. Et meil ei ole seda võimu, et vastu hakata ja ennast päriselt ka kaitsta. Et siis nutame ikka kodus patja. Aga nii suhtuma jäädes on ka raske kuhugi jõuda. Kui on olemas tahe ja oskused ennast kaitsta, siis on seda igatahes palju rohkem kui, et seda tahet ja oskust pole! Kaitseliit teeb ausat tööd. Ja kui on valida, et kas lähen metsa/linna õppustele ja saan midagi vajalikku juurde ja ennast teostada või siis ravin laupäeva hommikul reede õhtusest nautlemisest katkist olekut. On minu valiks suhteliselt selge. Aga elu ongi üks suur valik. Mis ühe jaoks õige võib teise jaoks täiesti mõttetu tunduda.

Lihtsalt vajas väljaütlemist, et Kaitseliit ei ole hirmus koht kus sunnitakse tegema võimatut või kus toimub mõttetu hängimine. Tegevus on vägagi mõtestatud ja sihipärane. Ja seda vabatahtlike poolt!