Villiku tegemised: 36. Tartu Maastikumaraton

Lõbus lahke nägu pähe ka siis kui aimad mis ees seisab!

Kes usub kui Villik ütleb, et seekord ei lähe panema võistlustele? Nobody. Nojah, eks need mittepanemised on tihti lõppenud ikka paugutamisega. Aga on ka kordi kus olengi rahulikult võtnud ja mittevõistelnud. Kes neid ikka mäletab, eksole.

Eelmise teisipäeva hommikul tööle joostes tekkis sügav tunne, et enam ei taha joosta.Või noh joosta tahaks küll, aga rahulikult ja omaette ja omas mõnusas tempos. Ei taha valmistuda võistlusteks ja teha lõike ja tunda vere maitset suus võistlustel. Seega, ei taha võistelda. Mitte tulemuse peale vähemalt. Võtsin vastu otsuse, et osalen veel neil võistlustel millele juba reganud olen. Ehk siis Tartu Maastikumaratonil ja Jooksutuuril (kolme päevaga maraton Otepääl). Ja kui siis lampi tuleb tahtmine suve jooksul veel osaleda, siis regan jooksvalt ja lähen pigem nautima.

Maastikumaratoni osas võtsin vastu kindla otsuse, et kohti ja aega taga ajama ei lähe, vaid teen lihtsalt pika trenni. Viimane pikem jooks oli aasta alguses 15km ja üle 20km jooks jäi sügisesse (Tartu Linnamaraton). Et äkki tuleb tagasi jooksu nautimine.

Teadmine, et esimese kolme naise sekka niikuinii ei ole võimalik tulla 23km rajal ja et vanuseklassi parimaid ei autasustata, tõmbas pinged maha. Ühesõnaga ei ole vaja panema minna. Et mitte keha provokatsioonidele alluda (juhul kui tahab ikkagi paugutada) ei pannud isegi muusikat pähe. Enne starti arutasime veel Ukuga, et tuleb distsipliini harjutada (mis minu jaoks pole ju muidu probleem) ja arendada oskust asju rahulikult võtma. Vat rahulikult võtta on mul keeruline. Lihtsalt tuleb tagasi hoida ja seda endas arendada. Eks keeruliseks teeb selle ka asjaolu, et kaasaelajaid on päris palju ja seda "no Egle, mis ajaga siis panema lähed?", rajaääres innustamist jne. Keeruline on seletada, et eiiii lähe panema ja eiii jookse aega ja võtan rahulikult. Olen muidugi väga tänulik toetajatele ja kaasaelajatele, aga mõnkord olen ka mina inimene :)

Need aasta alguse rasked retked ja mitu rasket jooksuvõistlust (kus saigi auhindade peale pandud) ja õppused ja Siilid ja magamata ööd ja vähene taastumisaeg. See kõik on jätnud oma jälje. Tuleb võtta rahulikumalt ja päriselt ka taastuda.

Ühesõnaga suutsin endale antud lubaduse juurde jääda ja läbida 24km pikkune rada treeningtempos. Esimesi kilomeetreid nautisin täiega. Sain tunda jälle, et ka võistlused võivad mõnusad olla. Et hingamine võib rajal rahulik olla ja et on aega ringi vaadata ja kaasvõitlejatega mõned sõnad juttugi ajada. Läksin rajale vaid sellepärast, et olin sinna juba regatud ja et see on üks mu lemmikradadest. Olin juba tõsiselt valmis ka mitte minema.

Kuumus tegi selgelt oma töö ja siiski ei jäänud kogu jooks nauditavaks. Kujunes ikka joogipunktist järgmisse jõudmiseks. 7km enne lõppu hakkasid kerged kõhukrambid hirmutama. Ja viimased 5km tulid ikka väga raske jalaga. Ei ole puusad ja jalad pikkade jooksuotsadega ikka harjunud. Siiski võtsin asja rahulikult ja vägagi tuimalt lasin kõigil mööda minna ja ei tundnud kiusatust sappa tõmmata. Kui muidu tekib ikka rajal võistlustunne ja ei lepi möödaminekutega kergelt, siis nüüd jäi hing rahulikuks.

Eelmise aasta aeg oli 1:48:27 (siis oli raja pikkuseks 23,3km), siis nüüd lõpetasin jooksu ajaga 2:05:18 (rada oli veidi muudetud ja minu kell näitas pikkuseks 24,3km). Märkimisväärselt aeglasem, aga kuumakraadid olid päikese käes 32C ja treeningtempo jaoks päris okey tulemus.

Pärast jooksu sain siis teada, et vanuseklassi esikohti siiski autasutati ja pingutuse korral oleks võiduaeg täiesti teostatav olnud. Eks see näo natuke hapuks tõmbas, aga pole hullu. Kui oleks panema läinud, siis oleks selgelt üle panud ja veel rohkem katki olnud. Olen endale tänulik! Mega raske jooks oli see ilma tõttu kõigi jaoks! Täna selgelt väsimushood ja eks selle taastumisega läheb nüüd jälle aega, aga tore trenn ja annan endale 5+ hindeks tagasihoidmise oskuse eest!

Kokkuvõttes siis 324. koht üldarvestuses, naistest 27. koht ja vanuseklassi 4. koht. Pole üldse paha mittepaugutamise kohta!