Minult on ikka küsitud, et kas see rajaääres kaasaelamine tegelikult annab ka võistlejale midagi? Ja siin ei pea ootama minu pikemat sisemist arutelu iseendaga, vastan valguskiirusel, et JAAA!
Kaasaelamine ja innustamine annab VÄGA palju juurde. Võib tunduda uskumatuna, aga nii see on. Kõige lähem näide on viimastelt võistlustelt Pärnus, kus kuulsin oma nime rajaäärest hõigatuna ja vaatasin, et Silja laksib käsi kokku ja ergutab. See andis vähemalt järgmiseks kilomeetriks tunduvalt kergemad ja kiiremad jalad alla. See oma nime kuulmine on nagu väike adreka süst.
Keegi ei arva, et sul kerge on, nad näevad,et sa pingutad ja tahaks nagu aidata kuidagi. Ja nii ju aitabki. Üks asi on niisama kerge plaksutamine (mis on parem kui mitte midagi siiski), aga teine tera on see kui tehakse korralikult häält ja näidatakse emotsioone. Mida kõvema häälega kaasa elatakse, seda kõvema tõuke sellega võistlejale annab.
Olen alati öelnud, et võistlustel kaasaelamine aitab
võistlejaid tohutult. Vähemalt mind. Loomulikult ülirasketel hetkedel võib
tekkida tahtmine öelda, et kle proovi ise joosta siin ja siis tule targutama,
et jõuad küll. Aga see on pigem „värskete“ võistlejate mõte. Kui sa oled alles
oma esimestel võistlustel ja üritad ellu jääda, siis rajakõrvalt torgatud lause
„Jõuad küll, kohe oled kohal“ võib tunduda pigem nöökimisena. Näed ju, et ei
jõua tegelt! Aga mida võistlus edasi, seda enam innustavad kõik kaasaelajad ja pöidlahoidjad – vahet siis pole mismoodi nad motiveerivad või välja ütlevad.
Või siiski on vahe? Natuke nagu on. Mis siis minu puhul töötab ja ei tööta ja kuidas
ise kaasa elan?
Hea mõte ei ole rajaääres õpetama hakata kuidas joosta (kui tegu ei ole just oma treeneriga). A la, et tõsta põlve rohkem või võta madalam samm vms. Õppimine ja õpetamine ja testimine toimub trennides. Võistlustel võiks lasta kehal teha nii nagu ta trennis on harjunud. Ja kui on valesti harjunud, siis tuleb trennis ümber õppida, mitte võistlusrajal. Seal ajab õpetamine pigem närvi või viib kinnitõmbamiseni. Aga see on eraldi teema.
Mulle vägagi meeldib käia võistlusi vaatamas ja kaasaelamas,
aga paraku ei ole selleks just palju aega ja enamjaolt olen ise võistlustules.
Minu isiklikud lemmik lööklaused, mida olen hääle kadumiseni karjunud, on näiteks:
„Liiga kerge on!“
„Tegutse nüüd! Puhkad
pärast kodus või restoranis!“
„Näita nüüd milleks sa siiani trenni teinud oled!“
„Lase see loom nüüd välja!“
„Mõtle, et see kõik on liiga lihtne!“
„Sa ei pea siin kedagi järgi ootama, finishis ootad!“
„Nad annavad sulle andeks kui sa neid mööda ei
lase ja järgi ei oota!“
„See kang kaalub
ju vähem kui naine, näita lihast!“
„Raske hakkab, siis pane edasi…meelega…kiusu
pärast!“
„Mingi gravitatsioon sind ei murra!“
„Just seda mäge oled sa terve oma
elu oodanud!“
„Jookse nüüd kõik pikali!“
„Ära ole nii kade, jaga
oma higi teistele ka!“
„Ära loobud, saad vitsa!“
„Enam ei ole vaja
tagasi hoida, võib liigutama hakata, sest lõpp on liiga lähedal!“
„Panna on vaja!“
„Peab ju meeldima!“
„Lõpp on kaugel, aga see ei loe!“
„Kergemaks ei lähe, raskemaks läheb, aga ela
krt üle ja pane lõpuni“
„Sulle ju meeldib kui raske on!“
„Finish on
sealpool, võid kõigist mööda panna, nüüd tead kuhu minna!“
„Kes andis
korralduse puhata keset rada?“
„Sai ju räägitud, et võitma peab!“
„Karista kõik
ära nüüd!“
Neid lauseid võib vabalt ka mulle karjuda rajaääres.
Ühesõnaga
ärgem kartkem minna sõprade, tuttavate, pereliikmetega kaasa võistlustele neile
kaasa elama. See toetab ja motiveerib rohkem kui te arvatagi oskate. Kui raske
saab olla rajaääres keksida ja käsi kokku lüüa ja karjuda…võrreldes sellega, mis on rajal reaalselt pingutades? Mhm, ise nad ju sinna
rajale ronivad ja oma asi ja pingutagu siis ja keegi ju ei sunni. Jah, oma
valik muidugi, mis ei tähenda aga, et tugi head ei teeks.
Kindlasti on neid, kes ütlevad, et ah vahet pole ja saan ise hakkama ja ei ole vaja tulla kaasa elama. Samas mööda külgi maha see ei jookse kindlasti. Juba teadmine, et keegi kuskil kaasa elab ja pöialt hoiab, annab powerit juurde. Võib täitsa nii olla, et mõnigi rekord tuleb just tänu innustusele, mis tuleb kõrvalt.
Ma aasta tagasi pärast oma esimest maratoni kirjutasin ka sellest, et kuidas rajaäärne elu või selle puudumine mõjutab emotsioone ja pingutust rajal. Et kuidas seal tühja Ihaste vahel oli üks kutt rattaga, kes kõvahäälselt oma sõbrale kaasa elas ja aitas sellega kogu punti! Mina näiteks naersin ja samm oli kohe kordades kergem tänu nendele naljadele ja lööklausetele. See sama kutt - Priit - on päris mitmetel võistlustel häälekas kaasaelaja.
Ühesõnaga kui ikka kodus midagi targemat teha ei ole kui telekast Õnne 13 vaadata ja moosisaiia peale süüa, siis võiks tegelikult minna välja ja paar kõvemat innustavat sõna võistlejate poole teele saata. Ärge jätke meid üksi!
Kerget jalga kõigile homsel SEB maratoni (ka pooliku) rajal!
Ja palju õnne Marisele tänase 10km rajal joostud tugeva isikliku puhul!
No comments:
Post a Comment