SEB Tallinna Maraton 2017 42,2km - check

Eessõna: Alustasin kirjutamist eile ehk siis pärast jooksu. Aga jäi pooleli ja jätkasin täna. Ümber ei viitsi vormistada ja seega võib tekkida segadust ajalises vormingus. Aga ma usun teisse ja saate lugemisega hakkama kindlasti :D 

Kui nii edasi läheb, siis võib neid maratone ju täitsa ette võtta veel. Kas ma hoidsin piisavalt palju tagasi või mis värk on, aga raske ei olnud. Ükski maraton (ehk 42,2km) ei saa loomulikult kerge olla, aga ma ütleks, et nii mõnigi 10km jooks on minu jaoks hullem olnud. Usun, et asi on siiski pigem selles, et tänast maratoni läksin trennina jooksma. See tähendab, et lihtsalt üks pikk jooks ja mitte aja peale võistlemine. Kui taastumine peaks kenasti sujuma, siis võistelda võiks Tartu Linnamaratonil vähem kui kuu aja pärast. Aga seda taastumise asja ei tea kunagi ette. Täna võib ju olukord hea tunduda, aga surm saabub tavaliselt paar päeva hiljem. Olgem ausad, eelmise aasta maratonist ma taastusin tegelikult umbes pool aastat.

No jooksust endast lähemalt. Alguses oli plaan Tallinnasse sõita hommikul, mis oleks tähendanud kell 5 starti kodust. Mis muidu minu jaoks on no problemo. Aga sõit ise väsitab ja siis kohe maraton joosta ja veel tagasi Tartusse sõita? Tehtav. Aga liigne pingutus ehk. Ühesõnaga läksin Tallinnasse eile ja sain asju rahulikult majandada. Siinkohal megasuuuured tänud majutajale!!! Enam mugavamaks ei oleks olnud võimalik asja minu jaoks teha.

Magasin millegipärast suhteliselt halvasti. Või noh keskmiselt. Higistasin terve öö. Palav ei olnud, aga keha on ikka stressis ja teeb imetrikke siin. Eile laetud süsikad siis panid asja nii tööle, et öösel sai nagu poolmaraton juba ära joostud. Mis viis selleni, et hommikul üritasin küll rohkem juua, aga ei saa ju magu ääreni vett täis tankida. Kokkuvõttes tundsin ikka vedelikupuudust. Seda terve jooksu vältel.

Start kell 9:00. Stardis oli olemine üllatavalt hea ja energiline. Imelikul kombel ei löönud ükski vana vigastus (mida mul tegelt polegi), ega muu jama välja. Me kõik teame kuidas just stardi eel igasugused probleemid välja ilmuma hakkavad.  Plaanisin joosta kas üksi või siis alustuseks 4:00 grupiga (eeldatav lõpuaeg 4h). Ja siis jooksvalt tunde pealt vaadata, et kui kiiresti või aeglaselt edasi.

Alustasingi 4:00 pundis. Kaotasin ühe geeli kohe esimesel kilomeetril ja otsustasin, et see geelide vöö ikka pole minusugustele mõeldud. Seda ei saa piisavalt väikseks regullida minu järgi. No mina kui see kitsapuusaline kesksoost elajas. Vöö loksus ja pidin päris tihti kontrollima, et vähemalt järelejäänud 2 geeli alles oleks (võtsin ise 3 geeli kaasa ja 2 andsin Marise kätte).

Vahepõikena. Panime Marisega enne jooksu paika, et mis kilomeetritel ta rajaääres on ja kus millega mind varustab. Vesi, spordijook, muusika ja geelid. Kõik töötas nii nagu pidi ja pareminigi veel. Maris on kullatükk!!! St kullakamakas! Või pigem tema kärbeskaalu arvestades siis ikka tükk.

Esimesed 10km läksid mängeldes. Ehk isegi liiga kergelt. Hoidsin ennast kahesajaga tagasi. Egle, sa ei hakka kohe panema! Egle, sa ei hakka täna üldse panema! See on lihtsalt pikk trenn. Said aru? Las olla kerge. Ole normaalne ja hoia kordki elus ennast tagasi! Selline sisemine dialoog siis põhimõtteliselt terve jooks. 

Mingist hetkest olin siiski 4:00 pundist lahti rebinud ja 3:45 grupile järgi jõudnud. Täiesti pingutamata. Isegi kohati vaid läbi nina hingates. Ajasin seal pundis Teaga mõned sõnad juttu ja kui tundsin, et hakkan ikka liialt takerduma, siis tõmbasin neist ette. Jätkasin enamus jooksu soolos.

Mulle ikka meeldib soolot panna. Seal on mitmeid põhjuseid. Aga neid ei viitsi hetkel lahkama hakata (see aruandlus läheb siin niigi pikaks). Kui keegi järgi jõudis, siis lasin ilusti mööda joosta ilma ürituseta kaasas püsida. Ja kui kellegi eesoleva tempo ikka aeglane tundus, siis läksin mööda jne. Kellal väga palju aega dikteerida ei lasnud, kuid aegajalt siiski heitsin pilgu peale. Mingi kell siin minu tempot ei määra eksole!

Nii rahulikult joostes on vabalt aega jälgida, et mis teised rajal teevad ja mis rajaääres toimub. Kaasaelajaid oli päris mõnusalt, aga alati võiks rohkem olla. Korduvalt pandi mind täna naeratama just rajaäärest öeldud innustushüüetega. Ärgem olgem nendega kitsid!

Esimese geeli võtsin 13km kandis ja edasise jätsin saatuse hooleks. Sest üks kadus ju ära. Et kas näen Marist ja saan juurde või siis toidupunktidest vms. Selles osas sujus kõik suurepäraselt. Ühest punktist võtsin varugeeli (mida ei kasutanudki). Sain oma geelid ja joogid ja asjad ilusti kätte õigetes kohtades.

Siiski enamuse ajast olin janus. Joogipunktides üritasin juua võimalikult palju, aga ei saa ju rohkem kui mõned lonksud korraga ja teine tops kraevahele. Magusad geelid tegid ka oma töö ja tekitasid janu juurde. Aga no sain hakkama. Ma ikka olen üritan mõelda ka, et see kutt kes Ateenasse jooksis Marathoni lahingu võidusõnumit viima ja maha suri kohale jõudes (noh jooksnud 42,2km...millest ka maratoni distants tulnud on), tema ei saanud ei geele, ega banaane ega soolaleiba ega spordijooki ja asju. Ja tal ei olnud ka Nike tossu jne jne. No, et mina ei sure ju maha kui kõike täpselt arvestatud kohas ja koguses ei saa. Eks see mõjutab jah raja läbimise aega. Aga täna oli ju trenn ja suva see aeg.

Imestusega vaatan millises geelide ja jookide ja asjade lahingvarustuses rajale minnakse. Vööd on nagu relvasalved ümber kere. Et no ikka iga kilomeetri kohta oma maitsega energialaks sisse. Noh jah, aga eks ma olen ka veel amatöör sellel alal/distantsil.

Raja kohta veel, et muidu täitsa mõnus ja suhteliselt kerge rada. Üksikud lauged tõusud ja ei midagi hullu. Aga see läbi pargi jooks mööda kruusateed...Muidu oleks ju täitsa okey, aga vihmaga oli see asi seal ikka sopaseks tõmband. Tegi jala veid raskemaks, aga polnud probleemi. No asi oli ju kokkuvõttes ikka sama kerge kui pühapäevane jalutuskäik pargis ;)

Üldisest veel, et joogi ja toidupunktid hästi korraldatud ja kõik timm. Üritasin igas punktis juua nii palju kui arvasin, et magu mõistlikult vastu võtab ja ülejäänud kraevahele. Krampe õnneks ei tekkinud ja seega oli järelikult asi veega kontrolli all. Pidev janutunne muidugi on vastiiik ja häiriv.

Kas siis üldse raskeks ei läinudki? Loomulikult läks, aga see ei ületanud minu taluvuspiire. Kui tempo langema hakkas ja jalad enam nii kerged polnud, siis hakkas ka tuju trikke tegema. Aga pidasin endaga kohe udupeene dialoogi ja fiksisin asja ära. Et ei, see ei ole küll veel koht kus raske peaks olema ja vinguma peaks hakkama. Tegin endaga 28ndal kilomeetril diili, et esimene vingumise mõte võib tulla 33ndal kilomeetril ja siis juba rohkem virisemist 38nda paiku. Et noh kui veel 10km on joostud, siis tõenäoliselt võiks ju raskeks minna. Nii oligi. 33ndal ei hakanud pirtsutama. Otsisin hoopis kohta kuhu tühi geelipakk visata ja no ei leidnud. Andsin selle siis ühele rajaääres liikuvale ja telefoniga vestevale (noh pigem vestles vast sõbra mitte telefoni endaga) noormehele. Et ole hea palun viska see ära. Kutt oli ootamatust pöördumisest esialgu hämmingus, aga hakkas kaasa jooksma ja teavitas sõpra ka, et kuule oota ma hakkasin siin just ühe blondi piffiga maratoni jooksma, ma helistan pärast. Jooksis siis veidi maad kaasa ja oli valmis juttu tegema. Aga ütlesin, et sry ma ei saa väga siin lobiseda, mul on 33 km joostud ja hakkab raskeks minema. Enivei aitas mul ühest pundist mööda joosta ja lahkus siis dzentelmenina rajalt minu geelipakki ära viskama. No kui ikka viskas ära. Hahaa.

Aga päriselt raskeks läks ikka just 38ndal kilomeetril. Tempo langes 5:01 pealt sujuvalt 5:30 peale ja aeglasemakski. Otsisin muusikast abi ja veidi saingi. Ja siis paaril korral mõtlesin inimesele, kellele selle jooksu pühendan ja polnudki väga hullu enam. Ma jah pühendan enamus raskemaid võistlusi kellelegi. Kui raskeks läheb, siis ei loobu ära, vaid mõtlen, et temal on mingitel hetkedel kindlasti veel raskem olnud.

40ndal kilomeetril otsustasin, et liiga vähe on lõpuni jäänud, et seda maad niisama ära lohiseda. Listist tuli täpselt õige lugu peale ja viskasin sammu pikemaks (kes mul spinnis käivad, need teavad täpselt seda 10 minutilist kõrbelõiku :P). Nagu ka eelmisel aastal, siis viimased 2km võtsin põhimmõtteliselt mängleva kergusega. Mõnusa pika kerge sammuga surevatest kodanikest mööda ja lõpuni. Vaatasin kella ja tegin väiksed arvutused ja panin eesmärgiks, et noh 3:40 sisse võiks ikka tulla. Kui ka kõndima hakkan, siis alla 3:45 tuleb ikka. Kruttisin veel uuegi mõtte pähe, et aga võiks siis juba nii teha, et 4 ei tulegi ette. Ühesõnaga jalad selga ja viimastel meetritel sprint ja sekunditega võidujooks. Ajaks tuli täpselt 3:39:59!

Pärast jooksu muidugi jalad sodid, aga ei midagi märkimisväärselt hullu. Hull oli hoopis Tallinnast tagasi Tartusse sõit. Läbi selle räige vihma. Mitmel korral mõtlesin, et see maraton oli wayyyyy kergem kui hetkel autoga siin vee sees liuelda.

Sain veel korraliku lihashoolduse peale õhtul ja täna on keha täitsa korras. Noh hetkeseisuga...eks ma trennis räägin teist juttu. 

Kes rajal ei naerata....see jäb pildile kole! Foto: Mait Marttila

Ilma patsita mina ei jookse

 Julge hundi rind on numbreid täis!

Enne ja pärast

Rull on abiks ikka...aga asjatundlikud käed on paremad :P

Pliis gaad, et see Tartu Linnamaraton sama iisilt tuleks! 
Mis mu vigastus muidu on te küsite? Et pole eilsest jooksust jalgu veel allagi saanud ja juba mõtleb uuest maratonist. Kohe vastangi...ma ei tea!