Võtab ennast nüüd kokku ja teeb kiire ülevaate lähiminevikust. Jubedalt tahaks muidugi korraks luugid kinni lasta, aga hiljem võtab ennast veel vähem kokku ju.
Mis siis toimunud on? Tervest elust rääkida ei viitsi. Kolm nädalat tagasi osalesin Kuperjanovi retkel. Raja pikkuseks oli 24km ja läbisin selle kerge (vast mingi 5kg) seljakotiga ja sõdurisaabastes ajaga 3h 20min. Tulin esimeseks naiste arvestuses ja "lahingpaarilisega" tulime esimeste vormikandjatena finishisse.
Sellel retkel sain aga aru, et Scoutsrännak saab olema tappev. Esiteks, et raja pikkuseks on 31km ja selga tuleb võtta 15kg. Tuli ära proovida, et kas ma üldse suudaks mõned jooksusammud teha selle raskusega. Võtsin siis 11kg koti turjale ja rapsisin Taevaskojas 14km sellega mööda mägesid. Sain aru, et olen teinud vea Scoutsrännakule registreerumisega. Aga püssi põõsasse ei visanud veel. Ei saagi visata, sest relv pole ju kodus :P Üritasin paar päeva 14kg kotiga tööle ja koju trampida. Vaagna ümbrus arvas asjast väga halvasti ja alaselg oli sama meelt. Jalad pole ka vaimustuses nii kiirest kehamassi tõusust. Lisaks sain üleeile kurguvalu ja kerge tatitõbi. Täna hommikul turtsusin isasest kassist kõvemini ja tatt voolas nirena. Aga see selleks.
Äratus oli kell 4:00 hommikul ja Tartust lahkusime 5 paiku. Paldiskis olime punktipealt kell 8:00. Start Scoutsrännakule kell 9:00. Enne starti regamine ja koti kaalumine. Ühesõnaga "vorm 1" kandjad pidid olema välivormis, saabastes, teenistusrelvaga ja seljakotiga. Koti kaal finishis pidi olema 15kg. Koos relvaga oli minu koti kaal 16kg. Läbida tuli 31km.
Osalejaid kokku üle 1100. Nende hulgas siis ka tavarõivastes ja jalatsites osalejad (koti kaaluks 15kg). Et saada osalusmedal tuli rada läbida alla 4h 30min. Et saada Scoutspataljoni logoga särk tuli olla esimese 100 "vorm 1" lõpetanu seas või kolme esimese naise seas. Kolm esimest meest ja naist (vormikandjad) said ka karikad ja auhinnad.
Trampinud paar päeva raske seljakotiga mööda Tartu tänavad olin täiesti kindel, et 4h 30min aega ma püüdma ei lähe, vaid üritan lihtsalt rajal ellu jääda.
Haige olek, üks magamata öö ja raske kott tõmbasid moti suht maadligi. Siiski võtsin suht kindla strateegia, et alguses kõnniga soojaks ja siis võib üritada 1km jooksu ja 1km kõndi vahelduvalt teha. Suures osas suutsingi seda hoida. Ma ikka rõhutan, et õige tempo ja õigel ajal laadimine (geelid ja jook) on edu võti.
Terve raja vältel ma ei teadnud kui palju võistlejaid on eespool ja kui palju naisi on ees. Ei huvitanud ka eriti. Sain oma rütmi kätte ja 20km paiku lasin ühel "kaasvõitlejal" kotist oma mp3 mängija välja otsida. Klapid pähe ja minek. Muusika on minu teine edu võti. Maris, ma kallistan sind pooleks selle musalisti eest, mis mulle pulgale lükkasid!
Suutsin lõpukilomeetritel päris palju jooksusammu hoida. Lühike, tippiv ja mitte väga kiire samm, aga kohati kergem kui kõnd.
Finishis ütlesid kutid kes aega võtsid, et palju õnne oled teine vormikandjast naine. Vahtisin lolli näoga otsa, et nalja teete või?? No päriselt ka. Finishitelgis õnnitleti veelkord, anti diplom, karikas, särk, medal ja auhinnakott kätte! Siis jõudis kohale, et okey, päris suuur asi on ära tehtud!!!
Esimestel kilomeetritel juba andsid reied tunda, vaagnaümbrus väsis ja trapets tõmbas täiesti kinni ja valutama. Tabasin ennast mõttelt, et noh suva see aeg, et milleks 4:30 sihtida..raha selle eest ju ei saa. Vahet pole see medal. Poolel rajal aga võtsin pähe mõtte, et aga valus on ju niikuinii ja kergemaks ju ka ei lähe. Olgu siis sama valus edasi, aga kiiremal sammul lihtsalt. Saab valu varem läbi. Tempo peale ja minek! Lõpukilomeetritel sain isegi mõelda, et polegi hullu. Maratonil on hirmsamaid momente olnud.
Mitmel korral ütlesin endale, et kui ma nüüd kunagi mõnel jooksuvõistlusel peaks virisemismärke ilmutama, siis tuleb mõelda kohe sellele, et ei ole ju 20kg manti seljas! Jah, täna olin rajal täpselt 20kg raskemana kui muidu jooksuvõistlustel. Kui jooksen tvaliselt umbes 55kg-sena, siis hetkel (hooaja väliselt) olen niigi 2kg raskem ja varustuse ja saabastega olin hommikul kaalul 75kg.
Kerge pisaraläige tuli silma kui mõtlesin raskematel lõikudel, et pühendan jooksu vanaisale. Tema on 95 aastat vana ja elus raskusi näinud, minul ei ole kottigi raske sellega võrreldes! Samm läheb kohe pikemaks.
Rohkem ei viitsi pläriseda. Jalg sirgu ja taastuma. Hakkan trapetsi matuseid korraldama.
Ja no Enn, tõesti...et äkki ma homme osalen 21,1km jooksul??!! Nice, et sa usud minusse, aga sel korral pean küll pettumuse valmistama :D
Mhm, kellel siis alguses naljakas ei oleks...
Nõks joooksusammu sisse ja astub minna!
No comments:
Post a Comment