Villiku tegemised: III Tehvandi Mäejooks

No mina ei tea, kas asi on vanuses või mis, aga iga järgmine võistlus tundub järjest raskem. Hetkel võin väita, et selle aasta Tehvandi Mäejooks oli elu üks suuremaid pingutusi.

Jooksule eelnenud nädalal lubasin, et kui antud võistlustel esikolmiku kohta ei tule, siis selleks hooajaks on adjöö võistlemistega. Esiteks olen sel aastal juba päris häid tulemusi teinud ja hunniku karikaid saanud (nii jooksudel kui retkedel), et põhimõtteliselt nagu terveks hooajaks ette ära. Teiseks ei ole ikka kohe üldse aega jooksmisega tegeleda. Tahtmine on suur, aga õnnelik hetk on see kui nädalas korra välja või lindile jooksma saan. Üldiselt ei õnnestu kordagi.

Viimane tõsisem jooksutrenn oli Parkmetsa jooks paar nädalat tagasi, mis oli küll võistlus, aga pigem võtan seda treeninguna. Tulemus ei olnud väga paha (naiste 10. ja vanuseklassi 5. koht), aga ju ei ole harjunud karikateta koju tulema enam. Jällegi raske jooks suure pingutusega. Samas ega kergemalt võtta ei oskagi. Kui ikka võistlused, siis võikski ju pingutada, niisama sörkida saab muul ajal kah. Või noh selgelt mina ei saa.

Aga siis see Tehvandi jooks. Toimus laupäeval (21.apr) ehk siis mitte leebe tuulega päeval (pigem torm eksole). Kui eelmisel aastal oli põhijooks 5km, siis sel aastal oli raja pikkuseks 11km ehk kaks ringi tehvandi rullirajal. Finishisse jõudmiseks tuli üles ronida Tehvandi suusahüppetorni laskumisrajalt mööda spets köitest võrku.

Esimese paari kilomeetriga sai selgeks, et sellest saab ninast veri välja võistlus või siis katkestamine. Tublid Areal tiimi naised panid kolmekesi kohe eest minema ja minu eesmärk oli lihtsalt sabas püsida. Esimese kahe naise eest äraminek oli juba alguskilomeetritel selge, et neile järele ei jõua. Otsustaval hetkel aga võtsin ennast kokku ja surusin kolmandast kohast mööda. Näha oli, et jällegi on minu jaoks tõusud kergemini võetavad ja seal võidan kohti, aga laskumistel endiselt kaotan. Mäest allajooksmine lihtsalt tõmbabki kinni mind. Kui oleks selle möödumisega veel passinud, siis tõenäoliselt hiljem ma poleks seda enam suutnud. Edasi tuli lihtsalt hambad ristis kohta hoida. Või noh hambad ristis seda teha ei saa. Proovige lõõtsutada kui hambad on kokku surutud. Mina igatahes lõõtsutan lõuad laiali. Ja sellel jooksul lõõtsutasin ma ikka tatt ripakil. Kui vastutuul üldse hingata lasi. Päris mitmel korral mõtlesin, et kaktkestaksin kui ei oleks kolmandal kohal. Kui oleks kolmandast kohast maha vajunud, siis oleksin rajalt maha tulnud või lihtsalt loobunud ja lõpuni sörkinud. Ja võin väita, et ma pole kunagi võistlustel katkestamisele veel mõelnud.

Teist ringi alustades tuli ahastus peale küll. Kas tõesti kogu see pingutus ühe korra veel??? No peab meeldima. Ega teistel ju ka kergem pole. Käed olid suhteliselt krampi külmunud ja kartsin veidi lõpu ronimise pärast. Aga sellega polnud probleemi. Ronimist alustades olin oma kolmandas kohas kindel ja võtsin seda osa suhteliselt vabalt. 100m mööda laskumisrada ülesronimine võttis mul aega 3min ja 33sek. Kindlasti suudaksin kõvasti kiiremini seda teha. Aga antud hetkel polnud vajadust ja vahet ju polegi.

Üldiselt näitab kogu ponnistust Polari kokkuvõte jooksust. Raja läbimisele kulus mul 55min ja 51sek, millest terve aja olin punases. Ehk siis viiendas ehk viimases zonis. Jooksu keskmine pulss oli 93% maksimumist (keskmine pulss 170, max oli 178). Eks seda protsenti võtab natuke maha rahulikum lõpuronimine. Aga fakt, et 55min järjest enda pmts maksimumpulsil tööd ongi tappev tegevus. Sama tunnet saab katsetada näiteks nii, et hakkad lindil jooksma ja jõuad pulsini kust enam üles poole eriti minna ei anna ja jätad lindi samale tempole ja jooksed 55min sellel kiirusel ja pulsil. Ei soovita kodus proovida tegelt. Ei ole meeldiv ega tervislik. Ja kui nüüd tekib jälle küsimusi, et aga miks ma seda kõike teen, siis vastan küsimusega, et aga miks küsija seda ei tee? :P Kodus teleka ees ei ole mul mugavam. Ja kui tahaks, et oleks mugav, siis ei teeks tõesti jah.

Kokkuvõttes siis tulin naistest kolmandaks ja vanuseklassi esimeseks. Et kogu pingutus ikka paremini meelde jääks, siis kukutasin oma esikoha medali sodiks ja need mõrad meenutavad asja vääriliselt. Klaasist medal lihtsalt tuli kinnitusest lahti ja kukkus kaelast maha. Kolmanda koha eest medalit ei saanudki. Jooksu üldvõitjad esimesed kolm meest ja naist eraldi medaleid ega karikaid seekord ei saanud. Aga noh teadmine on, et pingutatud sai ja ekstreemjooksude sarja kuuluva jooksu kolmas koht on igati auväärne. Ja tundub, et tuleb ikka edasi võistelda nüüd...