Ei teagi kust alustada. Emotsioonid löövad ikka oma laineid peakohal kokku veel. Kõhklemata võin öelda, et tänased võistlused olid seni emotsionaalseimad.
Kui ma juba Tehvandi Mäejooksul tundsin, et tahaks rajalt maha tulla, siis pärast seda võistlust olekski pidanud nii tegemagi. Ja lihtsalt korralikuma taastusperioodi võtma. Mõistus võib ju seda öelda ja keha ka, aga see kuradi emotsiooniahv seal peas paneb edasi tegutsema. Ühesõnaga Viljandi Järvejooks oli siis niigi ülekurnatud kehale veel laks labidaga kuklasse. Ja kuigi Tartu Maastikumaratoni tegin lonkides ja rahulikumalt, siis ega see taastumist kergemaks ei teinud. Asi läks sinnamaani, et pärast neid jookse pole ma tegelikult ühtegi päeva tunda saanud, et olen nüüd taastunud ja on hea olla. Hullemad unehood ja jõuetus ja emotsionaalsus ja nigu eit noh! Hingamisega raskused ja trennis suutmatus kokku võtta ennast. Külili asend ainus rahuldav olek.
Tuli võtta vastu otsus, et peab mõneks ajaks loobuma. Mitte trennidest, aga võistlemistest. Ja ka võistlustel osalemistest, sest mina ei oska osaleda päris rahulikult. Selgelt ma ei oska enam kaotada. Missa teed kui see või(s)tleja hing sees on?! Ja et võimaldada kehal taastuda, tuleb eemal olla olukordadest kus tekib ahvatlus panema hakata ja üle panna.
Otsustasin osaleda veel Savekate Jooksutuuril, noh kui viimasel võistlusel. Küll aga teadmisega, et sel aastal poodiumikohtadeta. Kui seal olen ikka auhinnalisi kohti nii mõnedki korjanud, siis vaimselt on raske minna "kaotama". Algselt oli plaan osaleda (või vähemalt proovida) kõigil kolmel päeval. Ehk siis kolme päevaga maraton. Aga magamata öö vastu reedet ja üleüldine väsimus ja jõuetus tegid otsuse ümber. Et osalen vaid viimasel päeval ehk Kekkoneni jooksul. See on 15km maastikujooksu, mis mulle üldiselt väga sobib ja meeldib.
Siinkohal tuleks aga öelda, et pärast Tartu Maastikumaratoni oli mu pikem treeningjooks 5km ja sedagi hing paelaga kaelas. Seega ei mingeid lootusi ka tänase osas. Eelmisel aastal olin sellel jooksul naiste 3. ja vanusegrupi esimene. Paras pinge minna starti teadmisega, et nüüd tuleb null...kui üldse raja joostes läbida suudan.
Esimesel kilomeetril nägin veel naiste esikolmikut enda ees, aga selgelt libisesid kiirelt minema. Enne neljandat kilomeetrit lasin järgmise pundi mehi ja naisi mööda ja viiendal läks neid veelgi eest minema. Kurat, kui raske oli! Mitte ainult füüsiliselt. Vägagi emotsionaalselt. Ma olen harjunud ise mööda jooksma, mitte teisi mööda laskma. Aga mis teha. Tuleb õppida kaotama. Sildi juures, mis näitas 9km lõpuni, tekkis hingetorus minu jaoks uus ja võõras situatsioon. Pole olnud olukorras kus hing kinni jääb. St, et õhku peale tõmmata ei saa. Välja tuleb, aga peale ei saa. See võis olla seotus nutukolombiga kurgus. Jäin korraks mõtlema, et see nüüd siis ongi viimane jooks jah ja hakkas nuttu kurku tõmbama. Siis järgmisena mõte vanaisale (alati kui raske hakkab võistlustel, mõtlen temale millegipärast) ja korras - klomp kurgus ja hingata ei saa. Tegelesin vast minuti jagu hingamise taastamisega. Vähemalt kannatas edasi joosta. Pärast Harimäe tõusu (umbes poolel rajal) võtsin sisse oma glükoosiampulli ja sain vett ka peale. Rada läks ka mulle sobilikuks. Palju väikeseid tõuse. Ja jalg läheb mul ka lahti kas 4ndal kilomeetril või siis 8ndal. Ja kui ei lähe 8 km kandis, siis ei lähe üldse ja jooks pekkis. Täna õnneks läks ja teine pool rajast oli täiesti nauditav. See nauditavus ja power tulid muidugi liiga hilja. Seal enam põhipundile järgi ei jookse. Ja eks vaim oli ka juba alla andnud.
Tegin mõnusa lõpujooksu. Finishis vajusin käpuli ja nutsin südamest. Suurest kahjutundest. Aitäh Igor heade sõnade eest!!! Vanusegrupi 5. koht pole kõige hullem, aga selgelt rahuldamatu minu jaoks. Aeg 1h 19min ka tigukäik, a nüüd on lihtne seda parandada edaspidi ju ;)
Tõeliselt kahju on loobuda. Aga vähemalt sel suvel enam võistelda ei plaani. Tuleb puhata ja mängida. Näis, mis sügis toob, aga ei panusta ka sellele veel. Võimalik, et osalen takistustega jooksudel jne. Aga seda siis funni pärast ja juhul kui keha lubab. Kohtadele ei panusta niipea. Tahan võistluste ja üldse jooksu nautimist enne tagasi saada. Ja üldse seda puhanud lõbusa lahke näo ja sita huumorisoonega Eglet üles leida ;)
Pühendun rohkem Kaitseliidu tegevustele, sõpradele ja tööle. Ära ma ei kao, sest alates homsest saab mu möla kuulata igal hommikul Ring FM kanalilt hommikuprogrammis. Trenne annan endiselt edasi ja personaalide jaoks olen ikka olemas. Uusi ei pruugi kahjuks eriti peale mahutada.
Jällekirjutamise ja peamiselt kuulmiseni ;)
Maskott nimega Pannaonvaja-Kuimeeldib on räigelt imestunud, et miks nüüd järsku aeglaselt panema peab? Kui meelib noh!
Raskelt Ilus! Need põlvikud muide on täiestiii minu jalgade ja jooksusõbralikud. Pole ammu põlvikutes jooksnud, aga need on üllatavalt mugavad ja sain kompressioonpõlviku usu tagasi ;)
Täiesti kohane number ;)
No comments:
Post a Comment