Villiku tegemised: Võistlen või ei võistle siis ikkagi?

Mis see võistluspaus siis endaga kaasa toonud on siiani? Ausalt? Noh, kolm võistlust, paar kilo pekki, pidu ja uusi sõpru. Võtame siis juppideks selle kokkuvõtte?

Ka parema tahtmise juures ei oleks sel suvel olnud võimalik samal tasemel võistelda ja treenida nagu eelnevatel hooaegadel. Esiteks muidugi see taastumise vajadus, mis pekasb aega maha võtma ja nii mõnelgi (harrastus)sportlasel hooaega vahele jätma. Siis raadiotöö, mis venitab päevad ikka pikemaks ja keeruline on hommikuse stuudio töö ja sealt edasi treeneritöö vahele oma treeninguid suruda. Lihtsam on käega lüüa ja üldse ära loobuda ja ka nädalavahetuse treeningute asemel hoopis klaasitõstmis sporti harrastada.

Jah, olen aus. Nii palju molutanud ja mööda olenguid ehk pidustusi ringi traavinud pole vähemalt 4 aastat. Ei oska öelda, kas seda tegelikult on vaja...pigem ei ole...Aga ikka on ju hea öelda, et ju kulub ära ja ju siis on vaja. Ei saa koguaeg endaga karm olla jne. Head vabandused ringilaaberdamiseks onju tegelikult ;) Noh, et YOLO ja värki. Edasiviiiv jõud see just pole. Samas, tundes ennast, siis küll kord tuleb päeva kus Kalev jälle koju jõuab ja kõik lööb lõkendama ja minagi oma vormikõverat tõusujoonele suunama hakkan.

Päris laiaks ma oma prinki kanni muidugi istuda pole saanud. Äraräägitav nagu ma olen. Pärast Kekkose jooksu lubasin küll sel hooajal üldse mitte võistelda, aga paar sirakat andsin ikka. Kõigepealt Kaitseliidu sõjalise kolmevõistluse meistrivõistlused. Ma ütlen, et mulle eiiii meeldi võistelda aladel, mida ma pole piisavalt harrastanud ega harjutada saanud. Aga no eks kogemus loeb ja kui meeldib, siis tuleb edaspidi harrastama hakata eksole. No, et kui esimest korda vette hüpates päris ära ei upu, siis võib ujumine ju meeldima hakata. Igatahes võistelda tuli kolmel alal: granaadi vise kauguse ja täpsuse peale, automaadist märki lasta 200 meetri pealt ja peale joosta 4km krossi.

Ütleme nii, et kui ma granaati viskasin veel nii enam vähem keskpäraselt (kes see siis viitsis aega leida harjutamas käimiseks), siis laskmise kohta seda öelda ei saa. Päris puhtaks märklaud muidugi ei jäänud, aga pigem oli tulemus kole. Sellelt kauguselt pole varem lasta saanud ja 2 päeva enne võistlusi, siis ühe korra sain tiirus käia. A mida siin vabandada. Piinlikkust tundma ei pea, sest püssi hoidsin käes esimest korda aasta tagasi ja kus sa ikka seda harjutada saad niiväga. Enivei, pärast kahte ala olin oma vanusegrupi eelviimasel kohal ehk siis 8. Jooksurajale läksin sügavas savitundes, sest noh vahet ju enam pole. Jookseb ninast vere välja ja eks näis. Võistluspausile minnes ei teinud enam ka ühtegi jooksutrenni enne seda võistlust. Aga torust tuli ikka nii palju, et naistest ma selle jooksu võitsin ja punkte kogunes suisa nii palju, et üldarvestuses tõusin tagasi kolmandale kohale oma vanusegrupis. Seega on selge, millised need minu liistud on mille juurde ideeliselt peaks jääma....või siis mugavus/lösutus/molutus-stsoonist välja tulema ja ka teisi alasid harjutama hakkama! Tartu Maleva tõime esimesele kohale nendel võistlustel!

Või(s)tlus-õed I Malevkonnast :P

Järgnes kuu aega pausi (võistlustest) ja tööd ja pidu ja pillerkaart. Räägiti maha Jõustruktuuride Sportmängudele Kaitseliitu esindama crossfitis ja sisesõudmises. Halleluuja...üks pole 3 aastat normaalsete raskustega jõusaalis ühtegi kangi liigutanud. Mis seal ikka, kui kuu aega on aega, siis liigutab ära need kangid noh. Samas, olgem ausad, kuu ajaga tugevaks ei treeni nullist alustades. Või noh suht madalalt alustades. Tõstsin siis klientidega koos neid kange ja eks see midagi juurde tõi. Pikalt ei viitsi peatuda sel teemal. Crossfitis oli vaja madistada 40kg kangiga jõutõmbeid, 20kg kangi peakohale rebimist, 12kg sangpommiga ka peakohale jauramist, traktori rehvi kantimist, kohvrite tassimist ja kosmonaute ja asju. No tegelik nimi oli asjal jõuraja läbimine. Selgelt sealt mingit head kohta ei tulnud (tegin asja ära 4min 30sek, mis pole muidugi üldse paha). Aga kuivõrd olin terve Eesti peale ainus naine oma vanuseklassis Kaitseliitu esindamas, siis punktid saime ikka kätte. Järgmisel päeval sõudeergomeetril 500m rapsimist. No ei olnud asja ka finaali. Õnneks jättis sisse kiusu, et nüüd tahaks õige raskusega seda ala harjutada ja aru saada et kuidas on krt võimalik alla 2min 500m lebolt ära tõmmata. No muidugi tuleks 5kg juurde süüa, siis läheks libedamalt. Aga see on juba teine jutt. Igatahes tulime Kaitseliiduga võistlustel kokkuvõttes kolmandale kohale. Yasssss!!!

Kui erilisi tulemusi ette pole näidata, siis vähemalt võistlus- ja esindussärgis eputamine on mu tugevam külg!

Niii, jõustruktuuride võistlused olid siis neljapäeval ja reedel ja pole ju hullu kui laupäeval üks 10km jooks otsa teha. Jällegi plaaniväline võistlus. Kuna ma igal suvel olen Skechersi Suvejooksule soojendust ja venitust läbi viinud, siis nii ka sel aastal. Ja mida seal ikka passida, tuleb kaasa joosta. Selgelt ei olnud plaani aega jooksma minna. Sest noh kahe viimase kuu jooksul on olnud kõige pikem jooksuots 4km jõusaalis lindil tuterdades. Samas ei lasnud jalga ka päris sirgeks. Rasssskeee oli muidugi. Ilm palav ja väsimus sees ja niu niu. Jooksin tempos, mis varem oleks suisa piinlik olnud võistlustel ja ikka tundus raske. Vat nii läheb kui teed võistluspausi. Aga päris häbisse ei jäänudki. Jooksin isegi parema aja kui eelmisel aastal samal jooksul (no siis oli muidugi sada muud häda lisaks). Aeg 46:06 vms tõi mu naiste 12.kohale ja vanusegrupi 5. Pole hullu, eriti kui mõelda, et hetkel on jooksud maas. Jällegi, pani natuke kripeldama, et vist tahaks nüüd mõned sammud jälle jooksule anda. No näis. September on ees ja siis taas teine elurütm.