Ei oska nüüd ei nutta ei naerda. Lubasin minna lonkima onju? Ja hommikuse seisuga olin täiesti fiftyfifty veel. Ma ei teadnud, kas mind tõsteti stardikoridoris vastavasse gruppi või oleks pidanud startima viimasest grupist. Jäin regamisega hiljaks, aga rääkisin ilusti korraldajatega läbi ja tänan neid väga, et tulid vastu ja tõstsid mind eelmise aasta tulemuse põhjal vastavalt stardipositsioonile. Kui oleksin pidanud startima tagant, siis oleksin teinud mõnele sõbrale tempot ette (valikus oli neid vähemalt 4 :D ). Kuna aga startisin vastavast grupist, siis otsustasin õnnele võimaluse anda. Rada oli raske nagu ikka ja kraavid ja muda ja põllud ja aedadest üle ja alt ronimised võtsid tempo korralikult maha. Aga tingimused ju kõigil siiski võrdsed. Kuivõrd jooksaid palju (kokku üle 3000) ja rada suhteliselt kitsas, siis möödumine ka keeruline. Valisin mitmel korral endale tempomeistrid, aga lõpuks olin siiski selles osas üksi. Terve jooksu vältel ma endast siiski maksimumi ei andnud, paaril korral tundisn, et saaks ka kiiremini, aga oli oht kinni tõmmata. Läksin mõnusalt. Lõpu paugutasin muidugi kiirelt. Nüüd aga numbritest, mis mind vist natuke nutma ajavad. Või nohhh, kui ma nüüd võtaks arvesse, et ületasin eelmise aasta aega (ja siis oli mu vorm tegelikult parem, ideeliselt) ja, et jooks ei olnud ju mõisa peale, siis kokkuvõttes kõik ju super hästi. Aga kõik, kes on kohtade või aegade peale jooksnud, mõistavad kindlasti mu kripeldustunnet. Ühesõnaga tuin üldarvestuses naistest 26. kohale. Mis on esiotsast väga kaugel ja siin ei ole midagi nutta. Aga vanusegrupis jäin neljandaks! No neljandaks on alati nõme jääda niigi, aga kui nüüd aegu vaadata, siis kaotasin kolmanda koha 6 sekundiga (ja netoaeg oli mul isegi parem), teiselekohale 20 sekundiga ja esimesele minutiga (neto ajas 46 sekundiga). Nagu ikka siis sekundite mäng. Ja need on need sekundid kus ma tundisn, et ei andnud maksimumi. Samas ei saa enda peale kuri olla, sest iga jooks ei pea olema ninast veri väljas. Ei taha tunda seda, et jooks enam ei meeldi. Asja tuleb siiski nautida. Seda enam, et olen lubanud endale seda hooaega vabamalt võtta! Küll see kripeldus üle läheb ja tosse nurka ju ei viska :P Tõmbasin lohutusauhinnaks suure jätsi makku ja lükkan lestad laiali...homme ju jälle tuhande trenni päev :D Järgmine jooks Tartu jooksumaratonil 23km. Isegi ei oska midagi arvata mida ja kuidas ja kui kiiresti või aeglaselt ma sinna tegema lähen. Vooluga kaasa ja astub minna noh!
No comments:
Post a Comment