Täna, vanaisa 95 juubelil, nentisin fakti, et alkohol ei lähe mulle enam sisse. Lõin vanavanematega klaasid kokku, võtsin ühe lonksu ja peitsin klaasi aknalauale. See on tõenäoliselt praegugi seal kui lapsed pole limonaadi pähe ära limpsinud vana head magusat mullidega jooki. Mul pole mingit nn vabandust, et miks ma ei joo. Sest no alati peab ju põhjendus olema. Pole mingit kokkulepet ega lubadust, ei rasedust ega haigust. Lihtsalt ei taha. Meenub, et viimane üritus kus alkoholi tarbisin oli täpselt kuu aega tagasi. Kui muidu võis ikka pool klaasi punast õhtu jooksul kurku libiseda, siis nüüd ei mäleta maitsetki. Ja see on ju täiesti normaalne, et elu käibki ilma alkoholita. Või kas on ikka? Siiski tuleb leida vabandusi ja põhjendusi miks sa ei joo. Päris karsklased paigutatakse niikuinii juba eraldi liigi alla "mitte just päris normaalsed". Kui sa aga pole just päris karsklane ja samas pole sul ka muid nn vabandusi mittejoomiseks kui see, et lihtsalt ei taha...siis "see hakkab ära pöörama" liiki hakatakse sind sisse kirjutama vaikselt küll. No millal ma normaalsete sekka ikka kuulunud olen...las olla. See ei tähenda nüüd, et ma never enam tilkagi ei võta, aga kui ma ütlen, et ei taha, siis nii see ongi ja ei ole vaja hakata ajama, et camooon mis sul viga on, varem sa olid nii normaalne?! :D Tegelikult, kas siis just minul on midagi viga? Vigastused on mul hoopis teist laadi. Kuulsin ütlust, et inimestel, kellele magus ei meeldi, võib olla probleeme alkoholiga! Vat nii, siit hakkab kooruma tõde minu magusasõltuvuse osas äkki? ;) Siiski mitte. Kuigi ega jah, alkohoolikud vist suured sefiirisöödikud pole? Enivei, minu magusaüledoosidesse tõmbamise põhjused on pigem teisiti põhjendatavad. Nimelt energiakriisiga seletatavad. Loogiline. Kui mul nädala sees on ilgem hunnik trenne ja toitumine selles osas puhas, et suhkrut ja kräppi sisse ei lükka, siis tihti olen ka energiavõlas. Tavatoitu on trennide vahel lihtsalt võimatu nii palju alla kugistada, et kaloraaz kaetud saaks. Ja kui see 5 päeva jooksul miinusesse kakub stabiilselt, siis pingelangus momendil ja hetkel kui aega üle jääb tuleb raskesti pidurdatav suhkruparty. Aju põhjendab kõik kenasti ära ja teab, mis oleks õige ja mis on vale, aga emotsiooniahvid on siin tugevamad. Sest nemad teavad täpselt, et no kuule, sa oled ju vabsee tubli koguaeg ja nüüd on lubatud küll, vaata kui mitu trenni sa maha oled kütnud ja kui palju salatit näksinud ja ei ole ju veel 10 kilo ülekaalus jne. Ma ütleks, et ajuvärgil, emotsiooniahvil ja kehal oleks aeg omavahel koostööd tegema hakata ja konstruktiivsemaid läbirääkimisi korraldada. Et kui emotsiooniahv isegi seljatab ajuvärgi, siis keha vähemalt ei peaks kohe pillima hakkama ja ära loobuma ja kõike šhpekina talletama. Keha ja ajuvärk lihtsalt peaks tugevama liidu moodustama selle krdi emotsiooniahvi vastu. Või siis kõik kolm "davaite zõt druuzna" edasi minema. Et kui ajuvärk ütleb mis on õige, siis emotsiooniahv kuulab ja saab aru ja keha noogutab kaasa ja teeb mis vaja. Või kui ajuvärk on puhkusel ja emotsiooniahv on boss, siis keha ei allu ja laseb selle suhkrukoorma ilma pikemalt tollis kinni hoidmata ja lattu paigutamata ilusti läbi "Tere küpsis, tore, et tulla said ja emotsiooniahvile rahuldust pakkusid, aga nüüd tõmba tuld ja kao siit jälgi maha jätmata!"
Ühesõnaga, on ju hea vabandus küll, et mu emotsiooniahv on ajuvärgist suurem ja tugevam, aga väiksemaid ja nõrgemaid tuleb ju kaitsta. Hakkan ajuvärki kasvatama!!
Nüüd loevad mõned siit kindlasti välja, et ookey pööraski ära - alkot ei pane ja magusat ka ei luba enam endale ja noh friik. Nop, äärmused pole ka minu teema. Küll aga enesekasvatus!
Palju õnne veelkord vanaisale! Ja vanaema saab ka nädala pärast 89! Maailmakõigevingemad vanama-vantka!
Missa nüüd teed? Kuhu ma pean vaatama? Kas mütsinokk on otse?
(vantkal lihtsalt on stiili noh!)
Mina tean küll kuhu peab vaatama ;) Ühed blondid mõlemad ;)
Selle veloga rallisin KÕIK suved sirgeks ja ta on siiski elus. Isegi kummid pole väga siledad ;)
No comments:
Post a Comment