Kuidas assistent Mart minu maratoni kõrvalt nägi?!

Kuidas jooksu-assistent näeb maratoni kõrvalt!

Minu esimene täispikk jookumaraton on nüüd läbitud, seda küll ratta seljas, aga ma ise väga rahul sellega:)

Mina läksin jooksumaratonil kaasa elama ja assisteerima oma treenerit Egle-t, Tartu MyFitness spordiklubist.

Maratonipäeva hommik oli ilus, päike paistis ja tuul oli vaibunud, vähemalt ilma taha nüüd see maratoni sooritus ei jää :)

Nonii, 30 minni enne starti saime Eglega kokku, soendusdress oli veel seljas, aga kohe oli aru saada, et mõtetes oli ta juba rajal. Natuke rahvalikku spordijuttu ja soendusdress lendas Prorunner telki, algas koguneminestardikoridori.

Vaatasin siis üle, stardikoridori kõrval oli kokku u 10 rattaga tegelast, mõni ehk lihtsalt tavakodanik ratta seljas, aga ülejäänud kindlasti mu "kolleegid" ehk siis maratoni(jooksja)assistendid. Olgu veel öeldud, et Egle andis mulle enne starti energiageeli ( minevat hiljem vaja) ning väikese mp3 mängija, selle pidin u 35km punktis talle tagasi andma, ka veepudelid olid seljakotis varuna olemas.

Start!

(stardi-chill! Foto: Sven)

Väga lahe, keegi trüginud, kuhu sul kiiret, mindi ju ikkagi jooksma 42 kilomeetrit!

Otsustasin kohe, et sõidan kogu trassi kaasa, nii saab rohkematele tuttavatele kaasa elada ja saab  enda trennikilomeetrid ka rattaga läbitud.

Täiesti super, ausalt, kogu see feeling oli viimase peal, mulle endale pakkus parima elamuse kui sõitsin ühe suure jooksugrupi järel, see oli kuskil 18-dal kilomeetril. Igati korralik ilm muutus hetkega , tuul tugevnes ja õhk muutus jahedamaks, aga see ei morjendanud jooksjaid, vastupidi, jäi mulje, et see punt pani hoopis hoogu juurde ja see, mis häält teeb suur jooksjate punt kui nad parasjagu omavahel ei suhtle, ainult jooksutossude sahin, väga äge!

Õnneks tuli mõne aja möödudes päike taas välja ja vahelduva eduga sellel päeval "tegi ilmataat omad ära"

Väga tähtis oli, et Egle püsiks selles suuremas grupis kuhu ta kas teadlikult või juhuse tahtel peale starti oli omale koha sisse jooksnud, selline grupp annaks eelnimetatud lagedatel aladel natukenegi külma tuule eest varju.

Joogipunkte oli, seega janu pärast ehk keegi oma sooritust pooleli ei jäta, aga toit, nonii, nüüd hakkasin juba kahtlema millal ma selle geeli pidin Eglele toimetama, parem oli hoida kuhugi lähemale, et kui vajadus tekib, siis pole abi kaugel. Ja need kilomeetrid, need ei tulnud jooksjatele kergelt, oli huvitav kõrvalt näha kuidas maratoonarid endasse tõmbuvad ja ega mingit jutuvada seal ikka pole, igaühel on vaja oma raske tööpäev ära teha.

Ihaste lõik, jooksjatele ühtepidi nii kerge kui ka raske, Räpina maanteelt mahatulek Ihaste suunal mäest alla, ka eramajad ning suuremad puud põõsad kaitsevad suurte tuulte eest, aga kilomeetreid läbitud juba 25+ ning jooksjate näod jäävad aina rohkem kivisse, minna oli veel oi kui palju.

Tartu linn hakkas jälle paistma ja majad muutusid iga jooksusammuga suuremaks, kindlasti aitas teadmine, et üle poole maa joostud ja päästev lõpujoon tuleb kesklinnas.

Võin kindlalt väita, et kaasaelamises sai  meie "kolleegidest" kindla esikoha jooksuassistent "rohelises" , kes väga ehedalt elas kaasa Priidu nimelisele maratonijooksjale. See assistent jõudis ka ratta seljas kõikjale ja oli vahepeal ikka juba väga kaugelt kosta, väga Pro! J,

Eedeni joogipunkt, ei tea mis toimub jooksja peas, kerge on ehk mõelda, et teispool emajõge kesklinnas on finish, aga tegelikult on sinna jõudmiseks vaja  eel läbida ca 11 väga rasket kilomeetrit.

Atlantise joogipunkt, kaasaelajaid juba rohkem, ilm ka soojem ja jooksjate näod pole enam nii tuimad, kui 10km tagasi, Lohkva taga põldudel. Egle oli vahepeal teinud vist väikese kiirenduse, ootasin jalakäijate silla juures veepudel käes, aga ei miskit, ok, tuli endal üks spurt teha ja sain treeneri kätte Emajõe promenaadilt, enne ujula Konsumi viadukti, Egle ütles, et varsti võtab vett. Ees oli TÜ Spordihoone viadukt ja otsustasin , et ei hakka silla alt rattaga läbi trügima, jooksjaid oli rohkelt ja ütlesin Eglele, et lähen otse silla peale ning ootan veepudeliga seal,  miskipärast arvasin, et jooksjad teevad silla alt läbi joostes koheselt pöörde paremale, üle silla, Supilinna suunas.  Ootasin 30 sek, 2 min jne.. no nii, kuhu siis Egle on kadunud, vaatasin üle jõe Lodjakuuri suunal, kuramus, nii kaugele kui silm seletas, oli jooksjaid näha, rada läheb ju pea Ujula tn lõppu välja! See oli jama, tulinnagu appi, aga nüüd seisin joogipudel ühes käes ja energiageel teises käes ning päevakangelane oli hoopis kuskil teiselpool Emajõge. Närvid olid juba üsna läbi, no ei paistnud kuskilt meie jooksjat üle silla tulemas. Minu selja taga rääkis Supilinna joogipunkti DJ mikrofoni päevakohast infi, ergutas jooksjaid ning elas hoogsalt kaasa üritusele, läksin siis selle mikrofoniga härra juurde ja ütlesin, et kui nüüd üks sinine jooksupõlvik üle silla tuleb, siis ergutagu kohe nimeliselt läbi mikrofoni, „et tuleb jooksja Egle, kes esimest korda elus proovib ära teha täispikka maratoni ja et lõpuni pole palju minna ning , et nüüd ei tohi kuidagi alla anda“.  Vahepeal juba arvasin ,et Egle on kuskil Lodjakuuri juures kokku kukkunud, põhjuseks totaalne vedelikupuudus ja nälg J , aga õnneks ei saanud pikalt fantaseerida, Egle tuli juba joostes üle silla.  Tegin joogipudeli ja geelipaki lahti ja kõik õnnestus „jooksupealt“ ja siit edasi Supilinna.

Kuskil 36-l km-l võttis Egle ka Mp3 ja sealt edasi jooksis muusika saatel,  suur viga oli see, et ta oleks pidanud võtma selle juba kas 13-l või 23-l kilomeetril, ma ei tea mis ta pulsikell hiljem näitas, aga mulle tundus, et peale seda kui kõrvaklapid pähe läksid, algas tal üsna hoogne, umbes 5km  pikk lõpuspurtJ. Kui jõuti kesklinna, siis oli see juba kõigi jaoks pidu, jooksjate näod olid naerul, kaasaelajaid jätkus ja kui ma nägin, et Lossimäe tõusul proovib Egle üht teist jooksjat mäest üles lükata, siis oli selge, maraton on tehtud, nüüd oli vaja veel esimese maratoni lõpuaeg vormistada. 

(Lossimäkke silmad kinni - nautides ikka ;) Foto: Mait Marttila)

 Lõpuajaks, oma elu esimesel täispikal maratonil tuli Eglel 3.34.47 , minu arvates täiesti ulme aeg ning siinkohal veelkord õnnesoov isikliku rekordi puhul! J

Kui kedagi kutsutakse pikemale jooksumaratonile assistendiks, siis mina soovitan väga soojalt, saab väga eheda spordielamuse ja natuke sportlikku liikumist pealekauba!

opermart