Esimene maraton

Nüüd on see siis tehtud. Üritasin emotsioone tänaseni koguda, aga ega midagi eriti juurde tulnud pole. Ma olen alati ette kujutanud, et kui elu esimese maratoni läbin, siis olen finishis käpuli ja nutan või ulun emotsioonidest juba rajal jne. Ei midagi sellist. Mitte, et emotsioone olnud poleks, aga ei midagi sellist nagu arvanud olin. Noh nagu jooks ikka :) Veidi pikem lihtsalt ja kannatusterohkem- või noh 10km rajal olen ehk rohkemgi kannatanud. Maratonil lihtsalt ajaliselt kauem kannatamist. Ja jällegi, ei tahaks isegi öelda, et kannatamine. Asi on suhtumises ja meelestatuses. Kerge see ei saagi ju olla ja alati tasub valmis olla hullemaks. Ma selgelt olingi valmis hullemaks. Tundub, et lihtsalt vedas ja kõik klappis ja rajal ei tekkinud kordagi küsimust, et miks ma seda teen või et ma ei tee seda enam mitte kunagi. Asi saab olla kas raske või raskem. Lihtsalt raske on siis kui kõik klapib - eelnev taastumine, laadimine, ilm, rada, õige tempo, joogi ja söögi õigeaegne peale andmine jne jne. Kui see kõik on õige, siis ära tuleb kannatada vaid lihaste valu. Selge on see, et kõiki neid komponente klappima saada on raske ja kohati riski peale minemine ja katsetamine. Aga eks iga järgmine kogemus annab jälle midagi juurde. Mina isegi ei tea mida ma järgmisel korral teisiti teeks. Mida me ise määrata ja muuta ei saa on ilm ja rada. Me saame lihtsalt ise vastava suhtumise luua, et kas kõik sobib (ka halb ilm ja raske rada) või miski ei sobi ja ongi raske.

Veidi lähemalt siis ka kogu eilsest päevast. Natuke veel ajas tagasi minnes, siis kuidas ma ikkagi lõpuks otsustasin juba sel hooajal maratoni ära teha? Ütlen nii, et siin oli palju tegu teiste provokatsiooniga või õigemini suurema usuga minusse kui mul endal. Kui ma ise olin otsustanud, et jätan selle järgmiseks hooajaks, siis ümber mõtlema sundisid sõbrad ja klubikaaslased - Prorunnerid. Kaido oli see, kes ütles, et davai paar pikka jooksu veel ja teed ära ja võttis vastutuse enda peale, et kui ma peaks karkudel lõpetama vms :D Enn suskis ka veidi. Viljar arvas ka, et mul on see täiesti tehtav juba praegu. Koormustestil öeldi ka, et jah põhi on olemas, et võib ära proovida küll. Ning siis lendas Tea peale ettepanekuga, et esindaksin Areal Teami, et neil on pika maa jooksaid juurde vaja ja saavad mu tasuta ära regada. No kui asjad ikka nii ahvatlevaks tehakse, siis tuleb ju kaasa minna. Ütlesin jah ja taganemisteed enam polnud. Siis veel sõber Mart oma diiliga, et käib aasta lõpuni ilusti trennides kohal kui maratoni ära teen. Siinkohal tahan ma kõiki neid tegelasi eraldi tänada - just teie mind tõukasite ja ma ei kahetse mitte ühtegi sammu selle 42,2km jooksul!

Lahe kogemus oli see juba sellepärast, et ma ei ole kunagi enne võistlusi närvis (pigem vahest isegi ala-närvis), aga enne maratoni keris juba eelmisel päeval ikka väikse vabina sisse ja võistluspäeva hommikul oli ärevus juba päris mõnus. Selline eitaha-tahanküll-eitaha kruttimine terve hommik. Stardis rahunesin täiesti maha. Üritasin mõelda, et see lihtsalt on üks trenn, mis kestab kaua ja ongi kõik.

Kuidas siis juhtus, et nii hea ajaga jooksin? Siin on mitu süüdlast. Mu uus kell, tossud, kogemata grupi valik ja üli hea support rajal Mardi poolt. Algselt plaanisin hoida 3:45-4h jooksjate grupi lähedusse. Stardis isegi ei vaadanud täpsemalt mis gruppi vajusin. Näppisin kella veel jupp aega, sest pole veel programme paika pannud ja ei näinud hetke tempot vaid iga kilomeetri järel kilomeetri aega. Ei saanudki paika ja mõtlesin, et ah las olla. Esimese kilomeetri järel andis kell märku ja näitas aega. Polnud kindel, et kas õigesti vaatasin või mida ta näitas. Sest noh liiga kiire tundus. Pärast teist kilomeetrit sama. Siis otsisin pilguga tempomeistri üles ja vaatasin, et õhupallil on 3:30.Ups! Aga noh tempo tundus minu jaoks täitsa normaalne ja otsustasin siis nendega edasi minna. Taha üldse ei vaadanudki, et kui kaugel järgmine grupp olla võiks. Teadsin vaid, et olen selles pundis viimaste seas ja seal olemine sobis. Ma olen üldiselt vägagi soolo-jooksja. Aga nüüd sain aru, et vähemalt maratonil on mõistlik punti hoida. Karlovas pöörde kohal nägin, et järgmine punt on ikka veidi liiga kaugel ja otsustasin sama grupiga edasi minna kuigi kartsin, et see tempo võib mingi kell mu kinni tõmmata. Et alguses on ju küll kerge ja mõnus, aga tuleb ka edasi mõelda. Jätsin kõik juhuse hooleks. Kui hakkab liiga raske, siis lihtsalt tõmban tagasi ja nii ongi. Ei läinud ju aega jooksma. Sobis ka see, et üldiselt oli punt vaikne ja ainus heli oli jalgade plagin. Mingi hetk tuli vist tagant peale paar tüüpi, kes meeleolukalt vestlesid. Selle vastu mul polnudki midagi, küll aga selle vastu, et jutus tuli päris palju roppusi sisse...see pole minu teetass. Ühel hetkel tundisn, et see hakkab mind suisa häirima ja üritasin edasist tegutsemisplaani paika panna, et kas veidi kiirendada ja ettepoole minna, et mitte kuulda või siis just pundist veidi maha jääda. Samas kumbki plaan ei meeldinud. Otsustasin siiski mõne mehe võrra ettepoole liiikuda ja rahu oligi majas :) Esimesed raskemad momendid hakkasid tekkima alles linnast väljas põldude vahel kus tuul korralikult tunda andis ja kus tempomeister millegipärast tempot tõstis. Seal tundisn esimest korda, et nendega koos püsimine võib raskeks minna. Aga hoidsin kinni ja kui tuulisemast osast läbi saime, siis võeti ka tempo maha - imelik. Aga saigi puhata. Jalad hakkasid seekord märku andma endast 20km peal alles. Teadsin, et sealt edasi läheb asi ainult raskemaks, sest jalad võivad iga hetk oma elu elama hakata ja oma tahtmist ma ei pruugi realiseerida kui nad minuga koostööd ei tee. Aga ega muud üle ei jää kui asjade kulgu jälgida. Pundis püsimine läks muidugi järjest raskemaks. Siin tuli appi üks tüüp, kes alates Ihastest liikus stabiilselt rattaga kaasa ja ergutas oma sõpra ja sellega koos tegelikult kogu gruppi. Vot selliseid kaasaelajaid on kõvasti rohkem raja äärde vaja. Edasi tuli mulle appi ka Mart, kes jälgis kõrvalt mu tempot ja käskis punti tagasi tõmmata kui maha hakkasin jääma. Ja täpselt õigetel aegadel sain tema käest vett ja lisageeli ja lõpuks ka muusika. Pundist maha vajusin umbes 30km kandis. Siis oli selge, et nende tempo on minu jaoks liiga kiire. Pusisin üksi edasi. 

Kui veel 33ndal kilomeetril Atlantise ees tundus, et kannatab minna küll (sain ema käest vett ka õigel momendil), siis Ujula kandis hakkas tunduma, et ega väga ei kannata küll enam. Lisamotti andis muidugi see, et kuigi mu tempo oli vägagi aeglaseks vajunud, siis suutsin ikkagi päris paljudest poolmaratoni tegelastest mööduda. Kui sillast üle olin ja mikriga tüüp hõikas mu nime (kuigi minu numbril nime juures polnud) ja teadvustas, et mul ei ole enam naeratust näol, siis pidin vaidlema, et onnn ikka küll ja paningi naeratades edasi :) Kui juba olin mõelnud, et lähen ilma muusikata lõpuni (ja ka Mart ütles, et tundub, et läheb vist ilma muusikata), siis 36km kandis ikka otsustasin, et ei pruugi ilma välja vedada. Tõmbasin lonksu vett, viimase geeli (4tk raja peale kokku) ja klapid pähe...ja no johhhaidiiiii mida minek. Jällegi, muusika tõestas ennast minu jaoks! Sõna otseses mõttes tõmbas suunurga kõrvataha ja pea nõksuma. Rokkisin siis läbi supilinna nii. Lisamõte, mis pähe tekkis oli, et pffff mingi maraton mind ikka ei murra. Korrutasin seda endale iga kord kui valusamaks hakkas minema. Samm oli juba päris lühike, aga samas madal ja kiirem. Lossimäele läksin vastu täie südamerahuga, sest seal tundsin juba lõpu maiku. Ja tõusud on minu teema. Võtsin veepudeli oma kätte ja pool tõusu lonksasin vett, nautisin musa ja tõukasin poolikut jooksvaid sõdurpoisse mäkke üles ;) Jap, nad kartsid, et on mul ees ja vabandasi, et oi tuleme eest kui neid lükkama hakkasin. Ütlesin, et ei ei pange nüüd juurde ja läheb lõpuni välja. Ikka normaalne ju, et maratoni viimased paar kilomeetrit on jäänud ja mäkke üles ja siis mingi blond tõukab sõdureid. Aga mul lihtsalt oli juba tuju nii hea ja samm läks järjest kergemaks. Toomemäel sõna otseses mõttes tantsisin kui Mart pilte tegi ja täitsa suvalt kihutasin tüüpdest mööda, kes enne olid eest ära läinud. 

Mäletan, et eelmise aasta 10km finish sellel jooksul oli niiii raske, siis eile lihtsalt liuglesin selle lõpu. Vaatasin veel, et ohh aeg tuleb alla 3:35 ja teen sellega Ennule ära ...haahaa (noh tema esimese maratoni aja). 

Kui ma olen alati arvanud, et maratoni finishis kukun käpuli ja ei suuda emotsiioone ohjata jne..siis eile ületasin finishijoone, panin rahulikult kella kinni, võtsin emotsioonitult medali ja veepudeli vastu ja hakkasin pilguga ema otsima. Olin pigem pettunud, et teda kohe ei leidnud. Ja muid emotsioone üldse polnudki. Eks need hakkasid hiljem tekkima kui sain aru, et olin ikka kõva aja jooksnud. Eriti siis kui vaatasin protokollist, et olen oma vanusegrupi kolmas.

 kella esimesed korralikud protsendid

Esimese maratoni aeg siis 3:34:47 (käib küll, on ruumi parandada :D)

Tulin koju, sõin karbi kohupiimakooki ära, passisin veidi teleka ees ja otsustasin, et ah võib ju tähistada küll ja läheb teeb siis selle Atlantise tiiru ära. Tea kutsus sinna Kuubiku hooaja lõpetamisele. Võtsime Marisega Asti ja punase veini ette, ajasin kontsad alla ja seeliku selga ja minek. Mul oli eile ju vein lubatud (pärast esimest maratoni).

 Atlantises sain siis koos Areal Teamiga paar korda ka poodiumil ära käia auhindade järel. 

Toredate inimestega palju häid ideid vahetada :D Ja kell 3 kodus voodis.

Ja kui maraton ei ole piin, siis tegelikult on piin järgmine päev. No neeeeed jalaaaad täna!!! Vedasin ennast Taevaskotta, et natukenegi lahti kõndida neid karke, aga ega siin suurt abi pole hetkel millestki. Rullid ja möllud jne....noh eks aeg parandab haavad. Ma ise muidu huviga ootan homseid trenne - juba praegu on naljakas!

 kükita kükita..autchhh

 need trepid ja need reiiiieeedd

Maratoni lõpetajate särk on ju ka täitsa nunnu :D

Hetkel pean ravima oma pääris valusat kurku (juba eile enne starti oli täitsa punane ja valulik, õhtu jooksul läks ikka hullemaks) ja noh vähemalt sama valusaid reisi. Uue Combati kava ka kuidagi selgeks saama ja töönädal võibki alata. Saab valus ja naljakas olema! Ja kes nüüd minu üle naerab, see naerab viimasena ja sellel on naljakas. Paras mulle! Kell ütleb mulle, et peaksin nüüd 3 päeva taastuma..haaahaaa ...Ain´t nobody got time for that!

Tänan veelkord kõiki, kes minusse uskusid, pöialt hoidsid ja kaasa elasid. Eriti neid kes süüdi on selles, et ma ära tegin "omaelukõigesuuremakatsumuse"  - Kaido (kus mu kargud on???), Enn, Mart, Tea, Sander, Marek, mamps, Viljar!