Saturday 20 August 2016

#GORUNTARTU Suvejooks 2016 poolmaraton

Võtab siis kergelt tänase jooksu kokku. Tulemuste mõttes tundub olevat seni parim jooks. Eks "õnnistati" jälle ilmaga. Kuumakraade siis väidetavalt üle 25 (mõningad andmed 28C). Esmalt taastumisest. Täna tuli vähemalt 8 inimest juurde küsimusega, et kuidas ma taastunud olen eelmisest nädalast ja kuidas on võimalik sellist tulemust joosta teist nädalat järjest. Teate, ma ise ka ei tea :D Tegelikult eilse hommikuse seisuga ei olnud ma veel midagi taastunud. Väsimus oli korralik ja reie tagumised andsid ikka tunda. Aga mõnusalt vedelemist (pea pool päeva eile), päris palju rullimist (seda terve nädala jooksul) - viimased tükid sain veel eile õhtul lahti reie tagaküljest - ja natuke laadimist. Hommikul oli täitsa inimese tunne. Eriti arvestades seda, et eile õhtul sain päris hilja koju ema juubelilt ja siis selgus, et naabrid teevad kas kaugushüppeid, teivashüppeid või kõrgust veel öösel kella 2 ajal. Ärkasin 12 kuni 2 vahel vähemalt 5 korda. Uni läinud, võtsin siis keset ööd magneesiumigeeli ja mötsisin jalad sellega sisse. Mis mul muud teha oli. Ja vaatasin olümpiat. Mingi kolme paiku vast sain uuesti magama ja 7 luuk jälle lahti - tavaline. Õhtul täispargitud kõht oli õnneks normaalses seisus. Ega sünnipäeval väga palju manti sisse toppida ei julgenud. Rasvasest kalast ja lihast hoidsin kahjutundega eemale, aga süsikat tõmbasin mõnusalt ligi. Veidi kartulit, hapukapsast, leiba, vähe kartulisalatit ja valget kala. Peoga komme ja tükk kooki (mida lõpuni süüa ei jaksanudki), mõned lonksud cocat (eii meeldi see jook mulle enam kohe üldse) ja tass kohvi ja pidu missugune :D Viimasel ajal on söömisega nii ja naa....suurt isu ei ole ja kalorite täissöömine on suht kahtlane. Aga tuleb ette kergemaid laadimisi paar korda nädalas. Seda just magusaga. Üldjoontes siiski suhkur piiratud ja alkohol endiselt täiesti nullis. Vat see võib vabalt edu saladus olla :P
Hommikul oli tunne hea ja tahe jooksma minna päris suur. Selge oli kohe see, et ega ilm väga ei sobi. Aga ilm on kindel asi, mida me ise muuta ei saa. Tuleb ignoreerida ja oma asja teha. Keskendumine oli kuidagi häiritud täna enne jooksu. Kui ma siin viimasel ajal olen väitnud, et sel hooajal enam tulemusi ei jookse, siis täna läksin siiski aega jooksma. Nimelt lubasin emale, et kingin selle jooksu temale ja pean isikliku jooksma selleks. Kui hakkama ei saa, siis pean sel hooajal maratoni ära tegema. Ühesõnaga panin ise pinged peale endale jälle. Närvi aitas maha võtta rahvale tehtud soojendus stardikoridoris - aitäh #Goruntartu, et mind ikka rahvast ergutama panete enne jookse :)
Esimesel neljal kilomeetril oli suht selge, et jooks saab olema raske ja tempot hoida on karm. Läksin päris alguse liiga kiirelt peale kah. Samas kinni ei jooksnud ja suutsin üle poole distantsist suisa nautida. Mõtteid oli peas küll tuhandeid. Täna pean küll ütlema, et tempot aitas hoida üks naisjooksja, kellel lihtsalt sabast kinni hoidsin kõik 16km. Pärast seda siis tõstsin ise tempot ja läksin eest ära. Üldse oli imelik see, et keha läks lahti umbes 6ndal kilomeetril. Aga umbes 8ndal jälle lõid pisted paremasse trapetsisse ja oli hirm, et kui see nüüd lõpuni nii jääbki, siis saab piin olema. Ei pannud tähele mis hetkest see ära kadus. Sest noh 10km paiku tundus et väike kivike on vasakus tossus. Õhhh, ah las olla. Mingi maa peal hakkasin taipama, et ei...teise jala kand kah hõõrub sama koha pealt. Seega lihtsalt tossud hakkasid kandu hõõruma. Vääääga imelik. Sisse joostud tossud ja sokid jne. Õnneks suutsin seda valu eirata ja tempot mitte mõjutada lasta. 10km peal tekkis ka hirm, et pea hakkab tuikama ja selge on see, et pärast jooksu on korralik valu kindel. Mütsi unustasin ju maha ja terve rada oli lauspäike pähe. Igas joogipunktis läks paar lonksu vett suhu ja ülejäänud pähe. Umbes 5km enne lõppu oli selge, et jooksjad väsivad. Tempo hakkas langema. Suutsin oma tempot säilitada ja isegi veidi lisada ja möödusin viimaste kilomeetritega suisa kolmest naisest. Viimased 2km jooksin külg külje kõrval maailma kõige pikema kutiga :D Aitas väga kenasti tempot hoida. Ise jälgisin stabiilselt kella ja pea tegeles pidevalt arvutamisega, et mis aega tuleb hoida, et rekord ära joosta. Selge oli see, et paar kilomeetrit enne lõppu olin totaalses punases jällegi ja konkreetselt hambad ristis ja ninast veri väljas hoidsin tempot lõpuni. Kindel on ka see, et antud jooks on mu elu kalleim (raskeim) kingitus, mille kunagi kellelegi teinud olen! Aga ega teisiti isiklikku tulnud poleks ka nendes tingimustes - eelmise nädala pingutused ja lühike taastumine, magamata öö ja kuum ilm. Finišijoonel oma kella kinni pannes sain ajaks täpselt 1:39:00 (parim aeg Pärnu poolmaratonilt 1:39:05). Päris vähe õnnelik, et 5 sekundiga suutsin ületada. Protokollist selgus hiljem, et ametlik aeg veel 2 sekki kiirem (1:38:58). Mis mind aga rohkemgi üllatas oli, et saavutasin naistest 7. koha ja oma vanuseklassi 5. koha ja päris kokkuvõttes 32. koha! Ütleme nii, et rohkem rahul olla ei saakski. Olen esikolmikus olemise üle rõõmu tundnud ja vanuseklassi võitude üle jne. Aga tänase jooksu tulemused rõõmustasid mind kuidagi kõige enam. Niiiii rahul pole ma veel tõesti olnud.

No pärast jooksu oli loomulikult kohal see peavalu ja jalad nii kinni, et kõndimise mõttes on paterdav part ka palju graatsilisem....aga noh! Magasin 30min ja tõmbasin 2 valukat sisse ja poodi preemia järele. 

Tundus kuidagi, et olen jäätise välja teeninud - kuigi suurt isu selle järgi nagu polnudki. Eilset sünnipäeva-kooki toppisin ju ka mõnuga sisse ;) Poodi jalutamine andis aimu, et jalad küll on kargud, samas täiesti elus veel. Eks nüüd tuleb paar päeva rulli seljas elada jälle ja näis kuidas seekord taastumisega läheb. 

Järgmine pühapäev FitGamesi viimane etapp ehk finaal :) Tuleb korralikult tihe nädal töö ja kooli päralt. Kui minu käest küsitakse, et kuidas ma seda kõike teen (taastumine ja pingutused), siis suht ainust vastus on, et tahtejõu pealt! Noh toit (vähe suhkrut ja null alkot), külmad dushid, saunad, rullimine ja uni (kahjuks enamasti vähene) aitavad ka kaasa ;) Vähem vingumist ja rohkem tegutsemist (seda esimest võiks ma ka kõvasti vähem teha)!
Skechersi särk sobib ka nagu valatult ;)
Aitähh korraldajatele suurepärase jooksuürituse eest!!!!

No comments:

Post a Comment

Maskiga või maskita? Vingumisega viiruse vastu

 Nüüd mul on aega kirjutada, sest istun kodus. Ja elukaaslane istub ka kodus. Ehk lapsega tegelemine on jaotatud. Jah, isolatsioonis. Jah, e...