Sunday 30 September 2018

Minu vanaisa lugu


Tänu eilsele Kaitseliidu Esimese Malevkonna tutvustamise üritusele ja õhtusele koosviibimisele ning mitmele mõtlemapanevale kõnele/sõnavõtule teostus täna mu plaan teha väike intervjuu oma vanaisaga. Seda olen plaaninud juba väga pikka aega. Vanaisa on mees, kes on mulle alati eeskujuks olnud ja pärast tänast vestlust temaga kasvas minu respekt veelgi (kui see üldse võimalik saab olla).
Võtsin kogu jutuajamise ka videosse, aga teen siia kokkuvõtte vestlusest. Jätsin palju sisse tema enda sõnavara, aga kohati muutsin "murrakut" veidi oma sõnastusse :) Olgu öeldud, et kutt on praegu 96 aastat noor ja kuulmisega on veidi halvasti, aga vesteldud saab. See ta on...Meinhard Villik.




Vanaisa, kui palju sa omal ajal teadsid Kaitseliidust midagi kui üldse?

Eestiaegsest Kaitseliidust? No poiskene ma olin, aga mäletan küll. Sai käia vaatamas kui nad Kuningvere järve otsas märki lasid. Me käisime vaatamas Kangro vastas tipus saja meetri pealt kui kaitseliitlased lasid seal. Ma ei tea kes siit oli ...Verdi Aleks vist oli ja Padakõrvest oli Silva August ja Viljused ja kes iganes seal olid veel kõik need kaitseliitlased. No sai käidud laskmisi vaatamas jah ja padrunikesti korjamas, poisikesed nagu me olime. Olin vast 16-17 aastane.

Sündinud oled sa siin Savastveres ja koolis käinud?

Jah. Koolis käisin jah kõik neli klassi siin ja kaks seal (?) Ega siis 6 klassi ainult oligi ja rohkem ei olnud. Kes edasi tahtis õppida, tuli minna Tartusse, gümnaasiumid ja asjad. Mina olen siin jah elanud lapsest saati. Ega ma ei ole kunagi ära olnud. Ainult nii palju kui sõjas aasta.

Kuidas sa sõtta lüdse sattusid ja kus sa olid?

No kõigepealt tuli käsk siis kui sõda hakkas 1941. aastal Vene sõjaväkke. Käsk Punaarmeesse. Õhtapoole see käsk tuli, et hommikuks Tartusse raudteejaama. Meie ei läinud. Läksime metsa! No siis hakkasid hävituspataljoni mehed taga ajama. Lõhmuse Einoga me kahekesi olime. Nad olekski meid kätte saanud. Ma magasin keldri laepeal ja Eino tuli siis, et mis sa magad! Paugud käisid siin all (viipab käega metsa suunas). Lauri ja Alberti vend (üks Pärnumaa mees) olid sõjaväest ära tulnud ja Venemaale ei läinud, varjasid end siin. Need panid jooksu...lasti siis üks maha ja teine tuli ise välja. Meie kuulsime pauku ja panime jooksu alla järve, pilliroo sisse peitu, pea oli ainult väljas veest. Oli kuulda kuidas nad kaldal käisid rohu sees. Aga ei saanud kätte.

Teine haarang oli nädalpäevi hiljem koolimaja juures, see perv käidi risti läbi ja sealt pealt oli siis näha kuidas tammi ääres otsiti.
Sellega oligi siis nii, et Punaarmeesse ei läinud.
No siis oli see omakaitse ja asjad seal..

Siis tulid sakslased 1943. aastal kõigepealt aprillis ja siis me ei läinud. Varjasime ennast. Osad läksid Soome ja varjasid seal. No need Soome poisid ja kõik, kurat (naerab).

Ja siis tuli 1944-ndal talvel veebruaris käsk – üldmobilisatsioon. No siis läksime. Kõigepealt Tartu. No kuhu meid kõik viidi tead, hobustega. Vana Vanemuine oli veel seal mäe all, sealt edasi Kloogale. Ja sealt viidi edasi Tšehhoslovakkiasse. Sinna suurtükiväe kooli. Neweklau sõjakooli. Kool sai läbi, siis tulime kõik suurtükid Narva rindele. Nii kaua olime Narva all kui üle jõe tuli vastane. Hiljem läksime ümbert (viipab käega) Krivasohu. Olime Krivasoos niikaua kui Tartu alt üle Emajõe tulid, siis taganesime sealt ümberringi kõik kurrat Kilingi-Nõmme. No hobustega. Seal olid lintautodega vastas, pandi suurtükid autodele taha ja läksid nii, et tolmas ära Lätimaale. No meid hobustega jäeti maha, no sinna peale ei mahtunud enam ja kuhu sa enam lähed. Panime ära metsa.

No sealt siis hakkasin tulema koos teise poisiga. Vanad riided saime selga ühest talust. Püksid olid katki. Pintsak oli, aga kraed peal ei olnud (vahemärkusena, et vanaisa kannab enamus ajast pintsakut ja viigipükse). Ja saime kuni Kilingi-Nõmme kui teepeal kaks venelast jooksid vasta. Ühel oli püstol ja puss siin (puusal). Minu poisil olid korralikumad riided, temal võeti kohe rinnust kinni ja taheti pussiga lüüa. Aga teine sõdur hoidis tagasi ja õnneks ei löönud. No mind otsiti läbi, aga minul polnud ju midagi, ainult tühi tubakakarp ja ziletiaparaat (?). No siis lasti tulema.

Eks me siis päeval tulime ja ööd olime kus saime. Korra olime, kurrat teab kus see oli, suure maja lakas kus olid sõjapõgenikud. Kuulsime siis kuidas venelased õues käratsesid, hobustega. Tulid trepist üles ja valgustasid laepealset. Aga me kõik olime erariietes ja meist ei tehtud välja.

Niikaua siis tulime kuni Pikassillani Võrtsjärve otsa. Siis teine poiss (oli Võrumaa poiss) läks mööda oma piiri edasi ja mina tulin siis siiapoole. Sain veel ühe Koosa mehega kokku. Temaga koos tulime. Tema jäi Kilki. Tulin üksi edasi, Matjamaani. Kui teepeal tuli jälle üks „konn“ vastu ja kohe, et kes sa oled ja kust sa tuled. Aga ma teadisn et Lõhmuse Eino vend elas sealsamas. Ütlesin siis, et olen Lõhmuse Enn ja tulen sõbra poolt. Ähvardas veel, et noo ma lähen vaatan seda asja, aga mina astusin piki teed edasi. Sain siis lõpuks siia (silm läheb niiskeks…nii temal kui minul), no videvik oli ja rehepeks käis. Ja üks hõikab juba mind nimepidi – tundis ära. Tulin koju! Kas sa TEAD KUIII HEA MEEL on kui sa KODU uksest sisse tuled?!! Kui sa oled põrgust välja tulnud!!! (vaatab sügavalt silma..noogutame). Ma olin täiu täis, olin ju pesemata kuude viisi. Vanamees kuulis kui koju tulin, ütles kohe mutile, et läheme tapame lamba ära (naerab).

Kaua sa siis kokku ära olid?

No veebruari alguses läksime ja septembri lõpus tulin.
Ega kui meid viidi, siis öeldi kohe, et kui vaenlane tee kinni paneb, siis peab ise läbi murdma kodumaale. Hirmus press oli ju peal kõik. Korra taganedes kus vene lennukid tulid pealt, panin jooksu, maja oli tee kõrval (ära oli põlenud, aind müürid olid), ja kui käis see mürakas ja viskas mind vasta tsemendiseina…aga õnneks mul oli kiiver peas ja pea ei läinud puruks! Ja ronisin siis üles trepist (meetrine trepp) ja kaks sõdurit (eestlased) kükitasid seal koridoris. Vaatasin, et kurat verega koos kõik käed...ma olin ju uimane ja ei saanud midagi aru, et kust see veri nüüd siis. Aga nad ütlesid, et see on hobuse veri, trepp oli hobuse verega koos. Sain siis ringi vaadata, hobused traatides jne…istusin seal ja ei saanudki kuigi kaua olla kui siis 4 lennukit tulid. Kus käis see vihin üle pea, lasti piki teed ja üks plagin ainult käis, aga üle lasti meist. Oleks nad natuke madalamalt tulnud…

No rohkem lennukid meid ei pidanud. Aga teede peal tead kus oli põgenike voorid, vankrid puru, teed ummikutes…hobuseid oli palju maha lastud (kes ei jõudnud enam edasi minna). Novat ja siis pääsesin sealt põrgust jah!

Mina olin 3. patareis. Pühapäeva õhtul juba anti ära, et venelane on läbi murdnud, aga meie suurtükk ja mina jäime maha, jäeti veel laskma sinna ja kinni hoidma. Sõber sai eelmisel õhtul minema. Ega me ise ju ei teadnud kuhu minema peame, öeldi ainult ja läksid (Kuremäe, Jõhvi, Tudulinna, Simuna, Rakke). Võhmas siis anti siga süüa. Katelok oli kaasas ja selle siis toppisid täis. Nädalpäevi olime metsas ja sai ikka sealt siis võtta. Aga taludes, kus öösiti olime, anti igal pool ikka süüa. No 200 ja rohkemgi kilomeetrit ikka sai tuldud.

Kas sina pooldad seda, et mina Kaitseliidus olen?

NO MUIDUGI!

Kas sina pooldad seda kui NAKi tahan minna?

Miks mitte? Muidugi. Kui võimalus on. See on ju auasi!


Mis on sinu elu kõige suurem vägitegu?

Ah mis mul ikka vägitegusid. No kaks tükki olen surmasuust päästnud.

......

Siinkohal jätan hetkel jutu katki....et pikaks ei läheks  ja video üle kuulamine ja ümber trükkimine võtab aega korralikult. Aga sama palju juttu (rohkemgi) on veel lindis ja saab ka siia kantud (auastmed, nälg, veepuudus, sport, suitsetamine, 20. SS diviis, kuhu jäid riided ja relvad jne). 



Maskiga või maskita? Vingumisega viiruse vastu

 Nüüd mul on aega kirjutada, sest istun kodus. Ja elukaaslane istub ka kodus. Ehk lapsega tegelemine on jaotatud. Jah, isolatsioonis. Jah, e...