36. Tartu Maastikumaraton

Lõbus lahke nägu pähe ka siis kui aimad mis ees seisab!

Kes usub kui Villik ütleb, et seekord ei lähe panema võistlustele? Nobody. Nojah, eks need mittepanemised on tihti lõppenud ikka paugutamisega. Aga on ka kordi kus olengi rahulikult võtnud ja mittevõistelnud. Kes neid ikka mäletab, eksole.

Eelmise teisipäeva hommikul tööle joostes tekkis sügav tunne, et enam ei taha joosta.Või noh joosta tahaks küll, aga rahulikult ja omaette ja omas mõnusas tempos. Ei taha valmistuda võistlusteks ja teha lõike ja tunda vere maitset suus võistlustel. Seega, ei taha võistelda. Mitte tulemuse peale vähemalt. Võtsin vastu otsuse, et osalen veel neil võistlustel millele juba reganud olen. Ehk siis Tartu Maastikumaratonil ja Jooksutuuril (kolme päevaga maraton Otepääl). Ja kui siis lampi tuleb tahtmine suve jooksul veel osaleda, siis regan jooksvalt ja lähen pigem nautima.

Maastikumaratoni osas võtsin vastu kindla otsuse, et kohti ja aega taga ajama ei lähe, vaid teen lihtsalt pika trenni. Viimane pikem jooks oli aasta alguses 15km ja üle 20km jooks jäi sügisesse (Tartu Linnamaraton). Et äkki tuleb tagasi jooksu nautimine.

Teadmine, et esimese kolme naise sekka niikuinii ei ole võimalik tulla 23km rajal ja et vanuseklassi parimaid ei autasustata, tõmbas pinged maha. Ühesõnaga ei ole vaja panema minna. Et mitte keha provokatsioonidele alluda (juhul kui tahab ikkagi paugutada) ei pannud isegi muusikat pähe. Enne starti arutasime veel Ukuga, et tuleb distsipliini harjutada (mis minu jaoks pole ju muidu probleem) ja arendada oskust asju rahulikult võtma. Vat rahulikult võtta on mul keeruline. Lihtsalt tuleb tagasi hoida ja seda endas arendada. Eks keeruliseks teeb selle ka asjaolu, et kaasaelajaid on päris palju ja seda "no Egle, mis ajaga siis panema lähed?", rajaääres innustamist jne. Keeruline on seletada, et eiiii lähe panema ja eiii jookse aega ja võtan rahulikult. Olen muidugi väga tänulik toetajatele ja kaasaelajatele, aga mõnkord olen ka mina inimene :)

Need aasta alguse rasked retked ja mitu rasket jooksuvõistlust (kus saigi auhindade peale pandud) ja õppused ja Siilid ja magamata ööd ja vähene taastumisaeg. See kõik on jätnud oma jälje. Tuleb võtta rahulikumalt ja päriselt ka taastuda.

Ühesõnaga suutsin endale antud lubaduse juurde jääda ja läbida 24km pikkune rada treeningtempos. Esimesi kilomeetreid nautisin täiega. Sain tunda jälle, et ka võistlused võivad mõnusad olla. Et hingamine võib rajal rahulik olla ja et on aega ringi vaadata ja kaasvõitlejatega mõned sõnad juttugi ajada. Läksin rajale vaid sellepärast, et olin sinna juba regatud ja et see on üks mu lemmikradadest. Olin juba tõsiselt valmis ka mitte minema.

Kuumus tegi selgelt oma töö ja siiski ei jäänud kogu jooks nauditavaks. Kujunes ikka joogipunktist järgmisse jõudmiseks. 7km enne lõppu hakkasid kerged kõhukrambid hirmutama. Ja viimased 5km tulid ikka väga raske jalaga. Ei ole puusad ja jalad pikkade jooksuotsadega ikka harjunud. Siiski võtsin asja rahulikult ja vägagi tuimalt lasin kõigil mööda minna ja ei tundnud kiusatust sappa tõmmata. Kui muidu tekib ikka rajal võistlustunne ja ei lepi möödaminekutega kergelt, siis nüüd jäi hing rahulikuks.

Eelmise aasta aeg oli 1:48:27 (siis oli raja pikkuseks 23,3km), siis nüüd lõpetasin jooksu ajaga 2:05:18 (rada oli veidi muudetud ja minu kell näitas pikkuseks 24,3km). Märkimisväärselt aeglasem, aga kuumakraadid olid päikese käes 32C ja treeningtempo jaoks päris okey tulemus.

Pärast jooksu sain siis teada, et vanuseklassi esikohti siiski autasutati ja pingutuse korral oleks võiduaeg täiesti teostatav olnud. Eks see näo natuke hapuks tõmbas, aga pole hullu. Kui oleks panema läinud, siis oleks selgelt üle panud ja veel rohkem katki olnud. Olen endale tänulik! Mega raske jooks oli see ilma tõttu kõigi jaoks! Täna selgelt väsimushood ja eks selle taastumisega läheb nüüd jälle aega, aga tore trenn ja annan endale 5+ hindeks tagasihoidmise oskuse eest!

Kokkuvõttes siis 324. koht üldarvestuses, naistest 27. koht ja vanuseklassi 4. koht. Pole üldse paha mittepaugutamise kohta!

Et see numbri kinnitamine võtab alati pool tundi..maivõi

Kõigile kaameratele oli aega naeratada seekord :P

Kui sellist vihma vaid rohkem oleks olnud...oleks rada märg olnud :D

Lõbus lahke nägu pähe ka pärast kopsud kotti üritust!

Panna on vaja, aga mitte alati. Meeldima igatahes peab!

SIIL 2018

Suurõppus Siil 2018 hakkab kohe kohe läbi saama. Lõuna-Eestis veel madistatakse. Minu osalus sellel oli vaid kaks ja pool päeva. Ehk siis eelmine nädalavahetus. Jah, mõned ongi 10 päeva metsas müttamas ja teised paar päeva linnavahel patrullimas. Nii see asi käibki.

Mina sain selgemaks selle kuidas linnavahel patrullida. Ehk siis, et kuidas politsei seda teeb. (Õppused toimusid koostöös poitsei- ja piirivalveametiga.) Ning osaleda paaris linnalahingus. Nii soomukiga kui ilma. Ütleme nii, et jälle targem ja osavam.

Veel sain ma selgemaks, et mida arvatakse nii politseinikest kui kaitseliitlastest. Ja seda just öises linnas ringiliikujate poolt. Oli nii neid, kes leidsid, et see mida teeme on vajalik ja tänuväärne. Oleme me ju kõik vabatahtlikud. Aga saime kuulda ka seda millised klounid me oleme. No ega midagi targemat polegi ju kuulda hommikul kell 6 Leveli ees patrullides, et meie oleme ju esimesed, kes kodus patja nutavad kui päris olukord peaks tulema. No selgelt on need noored teadjad ja hakkajad tegelased esimesena rindel. See selleks. Ebakainust näeb nädalavahetuste varahommikutel linnas liigagi palju - kahjuks.

Siilist endast polegi palju rääkida. Väheste unetundide tõttu oli väsimus päris suur veel terve järgnev nädal. Või noh minu puhul on pigem asi selles, et taastumisaega pole ja tuleb kohe trenne peale kütta. Väärt kogemuse sain igal juhul ja iga õppusega tunnen ennast selles vormis ja varustuses üha kindlamalt. Õppida on muidugi veel meeletult palju. Samas, tahtmist on.

Küll aga tahaksin puudutada veidi teemat, et Kaitseliit on ju see, et mehed käivad aegajalt metsas viina joomas, paugutamas ja niisama hängimas. Ei oskagi öelda, et kust ja mis ajast see arvamus on tekkinud, aga kindlalt võin väita, et asi on sellest väga kaugel. Alkohol on nulltolerantsiga. Paugutamine on ikka sihipärane õppus ja no kui seda niisama töllerdamist palju oleks, siis ei oleks neid magamata öid ju ka. Eks passimist tuleb ikka ette, aga kõik käib ju käsuliini mööda ja see võtab aega. 

Aegajalt ikka kuulen räägitavat, et ah mis see Kaitseliit muud teeb kui käivad metsas kogunemas, et kodust naise juurest ära saada ja meestega kangemat kraami kõrist alla lasta. Ja kui ma siis küsin, et kust need teadmised ja jutud tulevad, siis ega täpselt ei osatagi öelda. Sa vabandage väga, aga minul ei ole vaja kodust naise juurest ära saada ja kui juua tahan, siis ööklubi on palju lähem ja soojem koht selleks tegevuseks.

Selle aasta jooksul, mis mina olen Kaitseliidus olnud, ma olen ikka väääga palju õppinud. Ja mitte ainult püssi laskma, vaid päris palju eluks vajalikke oskusi ja teadmisi omandanud. Kuidas mingites olukordades käituda. Kuidas sõjaväeline süsteem üldse välja näeb. Ja mis peamine, ise enda kohta nii mõndagi teada saanud. Kuidas mina mingites olukordades käitun ja kui kergelt või raskelt olukordi lahendada suudan. Et külm, kuum, nälg ja magamatus ei tapagi. Et inimesed, kellega muidu ei läviks ja kokku ei puutuks, on väga teravad ja toredad tegelased. Kaitseliitu tulevad ju vabatahtlikud ja seda väga erinevatest eluvaldkondadest. Üli erinevad inimesed on külg külje kõrval koos ja peavad arvestama ja hakkama saama. Ja saavadki. Ja vennastuvad kindlasti tunduvalt kiiremini ja rohkem kui tavaelus ja linnapildis.

Kaitseliitlane ei pea olema loomult sõdalane ega sõdur. Vaid piisab tahtest endast midagi riigi ja kaaskodanike jaoks teha ja anda. Tahtest õppida ja kasvada. Ei pea suutma teha 20 rind maha kätekõverdust ega jooksma ühte miili 3 minutiga. Ei pea suutma isegi ühte lõuatõmmet teha. Loomulikult tuleb füüsiline hea vorm kasuks, aga see on ju kasuks ka igas teises valdkonnas. Kaitseliitlasena saab hakkama nii 50 kilone tüdruk kui ka 70 aastane vanahärra. Õppused ei ole kerged, see on selge. Kerge on kodus diivanil ja kui see meeldib, siis meeldibki. Piisab tahtest ja kõik muu tuleb jooksvalt. Selleks õppused ongi.

Jah, võib ju mõelda, et ah mis me ikka ära teeme kui mõni suurem "naaber" tuleb oma karvast kätt õlale suruma. Et meil ei ole seda võimu, et vastu hakata ja ennast päriselt ka kaitsta. Et siis nutame ikka kodus patja. Aga nii suhtuma jäädes on ka raske kuhugi jõuda. Kui on olemas tahe ja oskused ennast kaitsta, siis on seda igatahes palju rohkem kui, et seda tahet ja oskust pole! Kaitseliit teeb ausat tööd. Ja kui on valida, et kas lähen metsa/linna õppustele ja saan midagi vajalikku juurde ja ennast teostada või siis ravin laupäeva hommikul reede õhtusest nautlemisest katkist olekut. On minu valiks suhteliselt selge. Aga elu ongi üks suur valik. Mis ühe jaoks õige võib teise jaoks täiesti mõttetu tunduda.

Lihtsalt vajas väljaütlemist, et Kaitseliit ei ole hirmus koht kus sunnitakse tegema võimatut või kus toimub mõttetu hängimine. Tegevus on vägagi mõtestatud ja sihipärane. Ja seda vabatahtlike poolt!

 Katan!

 Ka väike osalus on osalus!

 Kui roheline meeldib :P Kord olgu majas!

Kodus on hea, aga metsas on ka hea!

89. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Kui pole plaanis panna, siis polegi plaanis. Jalad kas panevad või ei. Mina ise täna ei pannud, aga tulemustest võiks arvata nagu jalad midagi ikka panid. No surprises - raske nagu arvata oligi ja vist isegi raskem.

Eile surfasin natuke stardiprotokollides ja tõdesin, et ei ole mõtet panema minna. Sest nimekirjas paar nime minu vanuseklassis, kes päris kindlasti on minust kiiremad. Ja Viljandi järvejooksudel on auhinnaline koht vaid vanuseklassi esimene (mitte esikolmik). Ja noh üldse ikka jooksueliit kohal. 

Keha ei ole ka kohe üldse mitte taastunud sellest Tehvandi möllust. Üleeile suutsin joosta 3km, millest 2 viimast olid läbi sääre-esiosa valude. Selg on viimased pool nädalat kummalist nalja teinud ja no still need väsimushood. Viu viu viu. Kaastunnet ei otsi ja selgelt ei avalda ka ise kaastunnet oma kehale...kuigi peaks.

Hommikul oli tunne suhteliselt okey, kuigi unetunde jäi võrdlemisi väheks. Kuivõrd startisin 2. grupis, siis algusest peale mingit erilist trügimist ei olnud ja pigem tuli isegi liiga kiiresti alustada. Starti oli tulnud üle 3100 jooksuhullu.

Pulssi terve jooksu vältel ei vaadanud, ei julgenud. Kops kurgus tunne ütles ära, et ilusaid numbreid seal ei ole. Jalad olid üllatavalt korras üle poole rajast kindlasti. Isegi viimasel kahel kilomeetril lubasid kiirendada. Küll aga ei saa öelda seda üldise enesetunde kohta. Lihtsalt ei jaksa noh.

See, et rada oli öise vihma tõttu porine, mind üldiselt ei morjenda. Maastik sobib ja meeldib mulle.

Viienda kilomeetri peal läks Kaire Matson minust mööda (üks neist minu vanuseklassi kiirematest) ja ma isegi ei üritanud sappa tõmmata. Oleks lõppenud totaalse kinnitõmbamisega hiljemalt kilomeetri vältel. Alates kuuendast kilomeetrist hakkas järjest rohkem tüüpe mööda voorima, aga õnneks ainult tüübid. Samas oli mul täiesti savi. Minge jah kõik mööda, ma võin viimane ka olla, sest ma ei jaksaa noh!

Viimasel kilomeetril läks veel paari naisega kohtade jagamiseks ja sealt see finish tuli. Ma ei pannud endale sihiks ei mingit kohta ega aega. Meelega ei vaadanud ka eelmise aasta tulemust, et ei tekiks kiusatust seda parandama hakata. Finishikell näitas 55min ja 50sek ja mulle sobis hästi, et aeg tuli alla 56min. Hiljem siis selgus, et eelmisel aastal olin 30 sekundit kiirem. Selgelt oli vorm parem ja rada kuivem...samas mida need sekundid ikka annavad. Ei anna isegi need kohad midagi. Finishis polnud õrna aimugi, et mis seis üldiselt on. Enne kui protokollist üldse mõtlemagi oli hakanud, sain Ahtolt sõnumi, et olen 30. naine ja vanuseklassi 3. koht ja Prorunnerite kiireim naine. Kõik need numbrid olid suureks üllatuseks. 

Hiljem finishiprotokollid uuenesid ja selgus, et olin vanuseklassi teisel kohal. Kaire kas katkestas või ei teagi mis juhtus :( Vanuseklassi võitjaks oli Liina Kivi, kelle kõik jooksutulemused on kaugelt kõvemad kui minul läbi aegade. Seega ei jäänud kripeldama midagi.

LISA: Sain selgust, et Kaire ei startinudki üldse ja ajasin ta kellegagi rajal segi.

Kokkuvõttes olin siis 465. ja naistest 27. kohal (lõpetajaid üle 2800). Enesetunnet arvestades on see enam kui suurepärane. 

Lasin sisse ka amtöörliku vea, mida ma üldiselt kunagi muidu ei tee. Nimelt ei söönud kohe pärast jooksu lõppu. Otsustasin enne koju jõuda ja siis laadida. Suur viga. Viljandist ei saa Tartusse ju hetkega. Selle aja peale oli veresuhkur nii alla läinud, et koju jõudes keha võbises ja ainus võimalik asend oli lamades. Eks sellele kõigele andis tõuke ikka jällegi maksimum pingutus. Üritasin küll ennast mitte punasesse sundida, aga pulsil on omad teed. Polarit analüüsides selgus, et pmts kordasin Tehvandi jooksu pingutust. Keskmine pulss 169 (ehk siis 93% maxist). No ei taha enam nii noh! Jooksuisu kaob ära ju kui iga võistlus hakkab olema kapsad kõrvast väljas ja pilt taskust mitte kaugel. Kui ikka ei teki aega ja võimalusi jooksutrenne teha, siis....hakkan malet mängima!

 Enne starti on ikka lõbus lahke nägu peas :P Pärast on sama nägu..aind, et verenire ninaall...

 Raskemetall