See küsimus tekkis mul eile ja täna jooksuringile minnes. Et mis eesmärgil mina ja üldse inimesed trenni teevad tegelikult? Eks igaühel ole oma eesmärk ja neid on kindlasti palju erinevaid. Aga jagagem hetkel jämedalt kaheks need eesmärgid. Et kas mäng käib puhtalt välimuse nimel või siis sportlike tulemuste parandamise pärast. Paljudel kindlasti mõlemad koos. Aga kumb siiski on tähtsam kellegi jaoks? Jah, spordialad, kus hinnataksegi välimust, on teine teema. Aga teema, millest tegelikult mööda minna ei saa. Olen antud alaga ka ise tegelenud ja kerge see ei ole - meeletu tahtejõu proovilepanek. Kindlasti ka väga hariv, just enda tundmaõppimise osas. Aga alles viimase aastaga olen aru saanud, et vale eesmärgiga ala. Vähemalt minu jaoks. Kogu mäng käib välimuse ja ilu ümber. Eks ilu on vaataja silmades ja paljude jaoks on ka bikiinifitness grillkanade väljanäitus. Seda siis pigem nende jaoks, kes tegelikku tausta ei tea ja ei oma aimu kui tugev treening (vaimne ja füüsiline) selle ala taga on. Selge on see, et pärast selle alaga tegelemist, ei vaata keegi ennast enam päris sama pilguga kui varem. Ka toitu ei vaata sama pilguga - nii heas kui halvas mõttes. Aga hetke teemat ei tahaks ma ajada antud ala süva analüüsimiseks. Võtan selle teema ehk eraldi ette.
Tegelikult oli küsimus, et kui paljud inimesed lähevad trenni pigem süütundest kui lihtsalt trenni nautima? Ikka kipub tagamaa olema selles, et eile sai rohkem söödud kui oleks pidanud ja täna tuleb siis see kõik tasa treenida. Ehk siis siht ikka välimuse suunas. Või - nii nüüd on asjad käest ära läinud ja ei kannata peeglisse enam vaadata ja tuleb trenni minna. Kindlasti on palju ka neid, kes lihtsalt trennitegemist naudivad ja ei seagi sellega mingeid eesmärke. Need on ehk kõige õnnelikumad inimesed. Neid ei peksa tagant mingid ülekilod ega rekordid jooksurajal. Lihtne nauding trennist ja liikumisest endast. Ja siis on need, kes seavad sihtideks enda sportlike tulemuste parandamise. Päris tippsportlastest ma siinkohal eraldi ei räägi, siis peaks ka iga ala eraldi ette võtma. Aga nimetame asja siis rahvaspordiks. Minu enda eesmärgid on küll muutuma hakanud ja ma tunnen, et minu jaoks positiivses suunas. Ei ole enam sihiks mega hea raam ja ettevalmistus välimuse hindamiseks. Ei saa öelda, et välimusest oleks täiesti ükskõik ja ei tohikski olla, aga prioriteedid on teised. Välimus käib sellega lihtsalt kaasas. Kui üldiselt kipub mõte olema sellises suunas, et ok täna sõin ühe jäätise rohkem kui oleks tohtinud ja homme tuleb see nüüd maha sportida. Siis minu mõte on kujunenud pigem selliseks, et okey täna laen rohkem toitu sisse, et jõuaks homse distantsi hea tulemusega ära joosta. Või et peaksin järgmise paari päeva trennid hästi vastu ja ei kustuks ära. Ja kui ei ole tulemas võistlusi või suure koormusega päevi, siis järelikult ei ole vaja ka suurema kaloriga toitu sisse lükata. Ja kui ikka juhtubki, et sai shokolaad liiast, siis ei võta ekstra eesmärki sellest järgmine päev vabaneda...las ta siis olla. Päris maha ju ei tapa. Seda ei tohiks aga siis igapäevaselt juhtuda lasta. Puht tervislikust seisukohast juba.
Tahan öelda, et kui eesmärk on puhtalt esteetiline ja välimuse ja ilu pärast ja seda just kaalunumbri osas ja rasvaprotsenti silmas pidades. Siis võib kogu asi piirduda ka toidulaua ülevaatamisega. Ei ole tarvis ennast trenni sundida. Trenn olgu eesmärgiga kehale toonuse andmine, proportsioonide muutmine, võhma ja vastupidavuse parandamine, jõunäitajate parandamine jne. Seega trenni on igal juhul vaja. Aga ärgem sidugem seda üle ja alasöömisega. Toit peab trenni toetama. Et õige kalor oleks õigel ajal laetud ja kasutamiseks valmis. Kui neid kaloreid on kaua ladustatud ja kilodena peale korjatud, siis ega see lao tühjendusmüük ei käi ka paari päevaga. Mida kauem on kogutud, seda kauem tuleb ka lahtisaamisega tegeleda. Kui lao täistoppimine on kestnud päeva või kaks, siis selle tühjendamine toimub ka sama kiiresti. Tõmbasid paar portsu pastat sisse ja järgmise päeva võistlustega on see nullis. See on sihipärane tegevus. Asi ei tohiks lihtsalt minna sihipäratuks ülesöömiseks ja seda päevi, kuid ja aastaid jutti. Tervis ju kannatab. Ja üleüldine olemine. Kui ka peegelpilt pole oluline, siis tervis võiks ju ikka olla.
Võib ju tunduda kaagutamisena "lihtne ju rääkida", et kui ees ei oota just suuremat pingutust nõudvat tegevust, siis ei ole tegelikult vaja ka neid komme ja jäätiseid ja keekse. Mitte, et neid üldse vaja oleks, aga eks isu teeb ju oma. Isu ongi see, mis meid orjastab ja millest on raske üle olla. Aga mina olen enda jaoks leidnud mooduse, et kui see isu ka tuleb, siis küsin endalt, et kas ma lähen homme põldu kündma või poolmaratoni jooksma ja kui vastus on ei, siis võib ka see isu oodata. Jah, milleks ennast piinata ja elame ju vaid korra jne jne. Mhmmm, nii oskan ka mina ennast petta :P Ja kui ikka tahta nii mõelda, siis palun väga...ja ei saa keegi keelata trennide lõhkumist eesmärgiga kilosid kaotada ja jubesuperhead peegelpilti taga ajada. Aga saab ka lihtsamalt :)
Samas ei saa panna eesmärkideks ka jube suuri sportlike tulemuste parandamisi kui selleks puudub vastav ettevalmistus. Et okey, täna sõin üle ja homme siis lähengi jooksen 5km rekordaja. Samas muidu jooksmas käin kuus korra või vähem. Või siis, et okey täna vedasin saunas meesteha kihla kasti õlle peale, et teen selle rattamaratoni ära ja parema ajaga kui naabrimees. Ilma ettevalmistavate trennideta võistlustele peale lendamine ei saa kunagi olla hea mõte. Siinkohal kindlasti kirutakse ka neid rahvaüritusi. Suured massid koos ja kõik on järsku sportlased ja panevad liduma ja on pettunud kui tuli mõni sekund halvem aeg kui eelmisel aastal. Selle kõigega on nii ja naa. Kõik oleneb ettevalmistusest. Kui eesmärgid ja sihid on paigas, siis töö selle nimel peaks käima pidevalt. Mitte, et enne kevadist jooksumaratoni käin kaks korda lonkimas. Kui oledki ainult kaks korda lonkimas käinud, siis mine ja longi niisama see võistlus ka läbi. Täiesti aus ju. Teadlikult "kopsu kokku" jooksma võiks ikka minna need, kes on selleks ka valmistunud ja tunnevad enda keha. Nende puhul on ka aus see solvumine kui ei tulnud ajaparandust. Siiski ei ole need rahvaüritused üldse halvad asjad. Panevad pingutama ka neid, kes muidu trennis ehk ei leia motivatsiooni mugavustsoonist väljatulemiseks. Trennid on jäänud ehk ühetaolisteks ja kergemini läbitavateks, aga ei aita ka enam arengule kaasa. Siis ei ole üldse paha aegajalt osa võtta võistlustest. Seal toimub igal juhul suurem pingutus kui tavatrennis ja teinekord just seda vaja ongi. Kõik olgu sihi- ja eesmärgipärane. Nii trenn, toitumine kui võistlused. Mis ei tähenda, et peaks olümpiat sihtima hakkama ja iga kalorit taldrikul lugema (kuigi vajadusel tuleb ka seda teha). Tuleb leida tegevus, mis pakub naudingut ja milles tekivad eesmärgid paremuse suunas. Areng ei toimu tihti (pigem ei toimugi) mugavsustsoonis. Nõuab pingutust ja paneb loobumismõtteid hauduma, aga eks siis tulevad eesmärgid appi ja loomulikult tahtejõud. Ka mina läksin täna jooksma mõttega, et ah kui viitsin, siis teen 20km kanti kui ei, siis longin niisama natuke. Ehk siis juba eos tõmbasin asja mugavaks. Aga tänu jooksukaaslasele hoopis ületasin eesmärki, tulin mugavusest välja, ja tegin 24km. Kuidas mina ennast motiveerin ja millele trennides mõtlen, sellest teen ka mingi hetk eraldi teema. See jutt siin läheb pikaks kätte ära.
Kõik, mis öelda tahtsin oli, et ärgem olgem selles ilu teemas kinni ja nautigem trenni. Sõnstame oma eesmärgid ümber kui vaja. Mitte, et ma tahan keha rasvavabaks saada (kui tahad, siis vaata toitumine üle), vaid, et ma tahan olla vastupidavam, tugevam, painduvam, tervem, kiirem jne. Küll see ilu tuleb sellega kaasa. Mina ei võta tõsiselt näiteks neid ütlusi enda suunas, et oi olid jooksurajal kõige ilusam. Vaid küsimusi, et oh palju liidrist maha jäid või et respect, et isikliku tegid jne.
Kiire mõte veel lõppu, et kui isegi tegeled mingi kindla spordialaga, siis ära jää vaid ühe tegevuse juurde. Põhiala vajab muidugi kõige rohkem tähelepanu, aga toeta seda ka teiste aladega. Mida mitmekülgsemad on treeningud, seda parem areng. Pidev liikumises püsimine on mõnus.
Panen siia mõned pildid oma tänasest lisaliikumisest. Et kui tekib küsimusi, et kas tõesti oli 24km jooksust veel vähe ja oli ikka vaja sinna metsa ka minna? Siis jah. Ma ei läinud ei jooksma ega metsa oma eile sissesöödud kaloreid meelega maha trampima, et äkki muidu tuleb rasvumine. Vaid kasutasin ära oma üliväheseid vabu päevi. Esiteks, et jooksupõhja all hoida - hetkel teen pigem pikemaid otsi ja madala pulsiga. Lõigud võtan ette kui tööst natuke vabam aeg tuleb. Ja metsa läksin saapaid sisse kandma, et laagrisse minnes päris uusi saapaid jalga ei lükkaks. Fotokat pole ka jupp aega kätte võtnud ju. Ja värskes õhus töllamine on puhas-toores nauding. Lihtne!
ega seen tüvest kaugele ei kuku
mis teil on siin metsas kõige vanem asi?
kohe kohe saab süüa...värk õitseb
