DANCON MARCH 2018

Reedel 23.nov sai läbitud järjekordne rännak - Taani marss! 

Täpsemalt: Dancon rännak on traditsiooniline Taani kaitseväe 25 või 40 kilomeetrine jalgsirännak, mida korraldatakse alates 1972. aastal riikides, kus teenivad Taani Kuningriigi sõdurid. Seni on rännakuid korraldatud Küprosel, Horvaatias, Kosovos, Iraagis, Afganistanis, Liibanonis, Eritreas, Kuveidis ning Araabia Ühendemiraatides. Eestis on antud rännak toimunud viiel korral ning see on kuues ja viimane kord enne kui taanlased koju lähevad. Järgmine võimalus avaneb alles 2020. aastal.

 Tegu on Scoutsrännakule sarnase katsumusega. Seljas peab olema vähemalt 10kg kaaluv kott või rakmed ning jalas saapad mitte jookutossud (välivorm ühesõnaga). Sel korral oli raja pikkuseks 25km. Osalejaid oli 250 kandis. Tartust ei tulnudki rohkem rändajaid kui mina ja härra Roos. Kas oli tegu liiga kerge üritusega või siis on mõtted juba jõuludel ja aitab nendest võistlustest küll? Eks osavõtjate arvu kahandas ka tööpäev. Aga no vähemalt minu mõistes kerge rännakuga kindlasti tegemist ei olnud. 

 Start kell 9 hommikul Tapal. Seega väljasõit Tartust kell 6. Mulle sobib. Registreerimisega oli veidi segadusi seal ja start hilines, aga muidu kõik viispluss. Rada enamasti maanteel ja lõpus linnatänavatel. Pikemalt kogu võistlust lahti kirjutama ei hakka. Poolel rajal oli tagasipöörde punkt ja seal sain kinnitust, et olen naistest teisel kohal. Esimene loomulikult Kärt (ta lihtsalt teebki ja võidabki kõik ära :D). Kolmas naine (Taai naine) ei olnud sel hetkel minust veel kuigi kaugel. Et kohta kindlustada siis alates 15km jooksin vähemalt 3km ilma pausita. Alguses oli strateegia 1km kõndi ja 1km jooksu. Aga kuna tundsin, et tuhhi on, siis sai enamasti 2km jooksu jutti. Lõpus enamuse jooksin ja kõndi tegin suhteliselt vähe vahele. Eks see 11kg turjal hakkas mingist hetkest piinama muidugi. Viimased 5km oli kannatamine puhtalt. Trapetsi arvates oleks ma võinud pekki minna juba 10ndal kilomeetril. Pidi lihtsalt kiiremini liigutama, et vaevast varem lahti saada. 

 Nädala algusest saati maadlesin haigusega. Kurguhädad ja räige nohu ja asjad. Kui ma olen paari aasta jooksul korral haige, siis selgelt täpselt sellel ajal kus peaks heas vormis olema. Aga ma ütlen, et ei saa mina vedelema jääda. Eelmine nädalavahetus oli üle 5 nädala esimene vaba päev ja selgelt olen mina pingelangusega kohe pikali maas. Panna on vaja eksole. Molutad, siis karistab ära kohe. Kolmapäeval otsustas nina verest tühjaks joosta ja neljapäeva hommikul igaks juhuks ühe korra veel. Reede hommikuks selgelt verd enam ei jätkunud, vaid lihtsalt tatti ja see pole ju enam mingi takistus. Terve raja ma muidugi löristasin, aga energiat õnneks oli ja nii see haigus seljatatakse. Ei soovita kodus järgi proovida muidugi! 

 Kas siis on vaja poolhaigena panna ja kas üldse on vaja naisel selliseid asju ette võtta? Jah, sest mulle meeldib! Vinguda meeldib mulle ka, aga panna meeldib rohkem (et siis oleks mille üle vinguda jälle :P) Ja miks ma neid asju siia üldse üles kirjutan? Ise enda jaoks, et mul ka aastate pärast oleks meeles mida ma teinud olen ja mis tundega. Kui järgmiselt Scoutsrännakult tulen, siis on hea üle lugeda mis tunded olid aasta tagasi samal üritusel näiteks. Või et kuidas kunagi tundus 10km jooksu kõige hullem asi maailmas, aga kuidas ajaga muutub isegi 42km normaalseks jne. Medalid ja diplomid jäävad alles, aga emotsioonid tuhmuvad. Olulisem on pigem just neid alles hoida! 

 Teen nüüd mõni nädal aja maha võtmist ja üritan molutamisega ka sinapeale saada :P

Legendaarne stardieelne lõbus-lahke nägu :P

Satart on kõlanud! Kõik need Taani ja Briti sõdurid jooksen pikali!

Naiste II koht. Raja läbisin 3h 13min...peab meeldima!

Jääb meelde küll!

Õhtul jõudsime veel treeneritega uue Myfitness Annelinna klubi avamist tähistama! Kes teeb see teeb (ja pärast vingub, et ei jaksa :P)

Jätkuvalt soovitan iga nädal teha midagi sellist mis pikemaks ajaks meelde ka jääb ;) Mis eelmisest nädalast meelde on jäänud? ;)

Minu aasta 2018 Kaitseliidus

Eile toimus Kaitseliidu Tartu maleva 101 aastapäeva pidulik tähistamine. Peen üritus Vanemuises millel ma lähemalt ei peatu, mis aga pani tagasi vaatama sellele aastale. Võiks ju ikka kokku võtta meeldejäävamad tegemised. Kui üldiselt mõelda, siis aasta 2018 ei ole minu jaoks just parimate killast olnud. Küll aga tegus kaitseliidus ja selle esindamisel.

Võtab siis aste madalamaks ja teeb kokkuvõtte ära ;) Mida mu mälunatuke siis ka talletanud on nendest üritustest?

Kohe aasta alguses (veebruaris) osalesin Paju jooksul (7km), kust tagasi tulin nelja karikaga: naiste esikoht,  vanuseklassi esikoht, parim kaitseväelane (naistest), parim kaitseväelane (vanuseklassis).

Tegu oli hooaja esimese võistlusega ja selgelt raske. Kerge külma ja korraliku lörtsiga võitlemine. 

Veebruaris toimusid ka aasta esimesed õppused laskmise lihvimiseks. Sealt peale peaks Kunn mu küljeluu olema (või siis mina tema oma). Aga algselt kohe sai kehtestatud, et tema tassib oma kula ja moona ja minu relva ja minu moona ja mind ka kui vaja on. Vaene mees.

Kevade jooksul tegin ära ka A- ja B- kati pioneeriõppused. Külm küll oli, aga pauku ju sai.

24. veebruaril Vabariigi aastapäeva aktusel oli mul au anda Kaitseliidu vanne. 

Märtsis osalesin Kuperjanovi retkel (24km). Tegu ei olnud just ametliku võistlusega, aga lõpetasin selle esimese naisena ja paarilisega olime esimesed "vormis" lõpetajad. Jällegi külm ja paar kergemat krampi, aga ei midagi hullu.

Märtsis juba kõvasti suuremat pingutust nõudev Scoutsrännak. Seljas 10kg kott pluss relv (minul oli kokku 16kg turjal) ja rada 31km pikk. Läbisin selle kõndi ja jooksu vahelduvalt tehes. Nõudis juba korralikumat enesemotiveerimist ja tahtejõu proovilepanekut. Lõpetasin võistluse teise naisena (vormis) ja olin ka esimese saja mehe hulgas. Rada sai läbitud 4h ja 9 minutiga. Võistlus, mida kõigile just ei soovitaks, aga ise tahaks vist uuesti minna küll.

Aprillis õppused kus sai läbi harjutatud asulates liikumisi ja märulikostüümis taidlemist. Kaitseliidus veel nii värske olijana õpin absoluutselt igal õppusel ja koolitustel enda jaoks täiesti uusi asju. Molutamas just ei käi.

Mais suurõppus SIIL. Esimene soomukis sõitmine ja linnalahingud. Öises linnas patrullimised ja politseitöö lähemalt nägemine.

Juunis sain eelmise aasta sõduri baaskursust meelde tuletada kui nüüd käisin selle aasta baaskursustel abiks ja sooritasin ka välikoka kursused. Selle seltskonnaga läheks ükskõik kuhu ja ükskõik mida tegema :)

Juunis sain ka suure au osaliseks olla saluudimeeskonnas Esimeses maailmasõjas langenud kahe sõduri ümbermatmisel. Seal siis aupauku lastes ja presidendi poolt saadetud pärga kandes.

Jaanipäeval osalesin Maakaitsepäeva korraldamisel. Seal siis turvatiimi liige olles. Ükski kogemus ei jookse mööda külgi maha. Minu jaoks on need õppimis- ja arenemiskohad.

Juulis osalesin Kaitseliidu meistrivõistlustel sõjalises 3-võistluses. Minu jaoks täiesti uus ala. Esimene ala granaadivise kauguse ja täpsuse peale, mis läks keskpäraselt. Teine ala 200m pealt lamades laskmine, mis minu jaoks kõige nõrgem ja täiesti aiataha. Või noh lasud ikka märklauda mitte päris aiataha. Kolmas ala 4km jooks, mis oli küll raske, aga päästis mu päeva (sealt tuli alavõit naiste arvestuses). Kokkuvõttes 3. koht oma vanuseklassis ja Tartu malevaga meeskondlikult esikoht.

Augustis jõustruktuuride võistlused. Esindasin Kaitseliitu jõuraja läbimisel ja sisesõudmises (sõudeergomeetril). Minu tulemused olid pigem tagasihoidlikud, aga Kaitseliiduga tulime kolmandale kohale.

Augustis, septembris veel paar õppust nii klassiruumides kui metsas.

Tegin ära ka NAK-i katsed ja tundub, et järgmine aasta saab "põnev" olema.

Septembris osalesin meie malevkonda tutvustaval üritusel rääkides oma esimesest Kaitseliidus oldud aastast. Mõnus meeldetuletus ka enda jaoks. Ja tähelepanu juhtimine, et Kaitseliit ei ole koht kus mehed käivad metsas viina joomas. Ükski õppus ei ole kerge ja vähemalt mina saan alati targemaks. Seltskond on ülim! Ja kelle arvamus on endiselt, et Kaitseliidus on mehed, kes tahavad naise juurest kodust ära saada ja käivad metsas molutamas või siis piffid tänavalt kelle kätte oma riiki küll usaldada ei saa...siis igaühel on õigus oma arvamusele. Aga keegi ei keela kampa lüüa ja ka ise midagi ära teha ja näidata enda paremaid oskusi ;)

Oktoobris sain osaleda NAKi lõpueksamil olles jaoliige. Väga väärt kogemus edaspidiseks ja enda tulevaste õppuste jaoks.

Tegelikult veetsin oktoobris kõik nädalavahetused ühel või teisel viisil Kaitseliidus olles. Läbisin 24h/100km rännakul 50km esimese lumega ja äärmiselt raskete ilmastikuoludega. Ei oska siiani võrdlust tuua kas tegu oli sama raske või raskema üritusega kui Scoutsrännak. Naistest kolmas koht ja ühe karastuskogemuse võrra rikkam.

Novembri alguses kolmepäevane juhtimispraktika koolitus. Vajalik nii igapäevaelus inimeste juhtimisel kui "põllul" olles.

Ja kuivõrd aasta pole veel läbi, siis eelmise nädalavahetuse veetsin järjekordselt võssis lahinglaskmistel. Kus esmakordselt sain õlale Gustavi ja ka paar kõmmu välja pigistatud. Kaks ja pool päeva külma tuule meelevallas ja kõhuli kividel. Aga peab meeldima. Ja mis põhiline, et meeldibki. 

Kokkuvõtteks siis...on õpitud ja pingutatud! Erilise boonusena aga ...on mega lahedaid inimesi oma ellu juurde saadud!

Nagu ma olen ikka öelnud, et küll tuleb ka see aeg kus saan pühapäeva hommikud teleka ees pannkooke süües veeta. Aga, et neid kooke rohkem nautida siis tuleb teha ka ebamugavaid asju. Ka mugavus võib rutiiniks ja igavaks muutuda. Mina naudin mugavust rohkem kui olen eelnevalt pingutanud ja niiöelda välja teeninud need mõnuhetked!

Hetkel on mu esimene vaba nädalavahetus üle väga pika aja ja ma ütleks, et üle kahe päeva ei viitsi küll molutada ;) Praegu veel on hea muidugi :D

(Ja üldsegi, oleks pigem kolm päeva metsas kui veedaks terve õhtu kõrgetel kontsadel seistes...see on väljakutse :D)