Sunday 28 October 2018

50km esimest lund!


Kui sain mailile infokirja üritusest nimega „100km 24h“, et välja selgitada Kaitseliidu Tartu maleva vastupidavaim kaitseliitlane, siis päris esimene reaktsioon oli, et ohhh võiks ju. Teine reaktsioon oli, et nop, see on liiga palju kannatamist. Aga mõte jäi kuklasse. Ja kui siis Grete tuli lagedale, et davai piffid lähme, oli otsustatud. Tuleb minna. Kindlasti mitte läbima tervet rada, aga katsetama, et palju reaalne siis on endast välja pigistada. Ja saab ju iga hetk rajalt maha tulla.

Kõige pikem distants, mille järjest läbinud olen, on 48km. Samas, see oli väga heas füüsilises vormis olles tehtud. No ehk siis 40km peab äkki ikka vastu seekord? See on ju maratoni distants, pagan…palju ikka.

Ürituse mõte oli siis läbida jalgsi 100km 24 tunni jooksul. Võidab see, kes kõige kaugemale jõuab. Võimalus läbida ka lühendatud rada ehk 50km, mis peab olema läbitud 12 tunni jooksul. Tartu maleva üritusest kasvas asi üle Eestiliseks. Erinevatest malevkondades registreerus 47 „poolemeelset“. Starti tuli 44.

Ilmaennustus lubas laupäevaks rohkelt lund ja lörtsi ja külma ja igasugust jama. Pidas oma sõna. Tõepoolest, kõige selle jamaga ta meid ka õnnistas! Juba stardis tuli vihmakeep peale tõmmata, sest sadu algas ilusti hommikul pihta kohe…esialgu vihmana. Esimeste kilomeetritega kaasnes lumesadu. Jah, selle aasta esimene lumi. Pole hullu, elame üle. Pikendasin vähe sammu, et sooja saada. Kaarti taskust välja võtta ei tahtnud, sest see oleks kohe märjaks saanud ja kindad olid ligumärjad juba esimese 10 kilomeetriga. Täiesti kasutud. Väänasin vett välja ja panin need taskusse ära ja paljaste kätega siis edasi. Tuleb võtta mõnele samas tempos tegelasele sappa, et ise kaardiga jändama ei peaks. Eemal lähevad 3 sõdurit paraja sammuga. Okey tõmban järgi ja vaatan kas suudan tempos püsida. 10km kontrollpunktis siis liitusin kahega neist (kolmas läks ees minema). Hakkas pihta reaal-komöödiashow. Tüüpide tekst ja üksteise kallal tõmbamine hoidis mul klemmi ikka kõrvuni nonstop.
Asi hakkas juba väga hapuks minema 20km kandis. Käed täiesti jääs ja lund ladistas pähe järjest rohkem. Jalad ja meeleolu kannatasid veel hästi edasi minna. Olen eluvõlglane poistele uue paari kinnaste eest! Mis siis, et neid tuli kätte jukerdada pool tundi, sest sõrmed ei liikunud ja käed külmast üli paistes juba. Paari kilomeetriga olid ka need kindad läbimärjad, aga no kaitsesid tuule eest ikka. Ligunema hakkasid jalad. Saapad vett täis ja püksid järjest raskemad. Kilo lund seljas ja paar liitrit vett pükstes ja saabastes. Pole hullu, teeme nalja ja lähme edasi. Poistel hakkasid vigastused välja lööma. Põlved ja reied jne. Kutid on elus päris palju traumasid üle elanud, aga näe ikka rajal. Minul oli selles osas kõik hästi ja tegin ise tempot. Samas, külm muutus ikka suhteliselt talumatuks. Mingil hetkel mõtlesin, et päris niiiii külm polegi mul vist kunagi elus olnud. Üks asi on karm talvepakane, aga teine asi on külm tuul ja jäide mis näkku sajab kui ise üleni läbimärg oled. Jalad ka järjest tuimemad selle vee sees.

Poiste samm aeglustub ja sai selgeks, et üle 40km nemad kaasa ei tee. Olin juba nõus 4. kontrollpunktis ise ka nendega maha tulema. Siiski hakkasin mõtlema, et minu jalad ju lubavad tegelikult edasi minna ja ma kahetseks seda hiljem kui liiga vara ära loobun. See külm pani mitu korda mõtlema, et kogu pull ei ole seda väärt…aga samas? Võtsin poistelt viimased juhised, et 40km punktist edasi järgmised 10km on suhteliselt otse minek ja väga eksida ei anna. Ma polnud nõus ikka oma kaarti välja võtma, sest käed ei oleks seda teha suutnud lihtsalt. Litsusin neil eest minema paar kilomeetrit enne 40km punkti. Lihtsalt, et naaatukenegi sooja saada. Punktis sõin paar lusikatäit suppi ja otsustasin ikka edasi minna. Siis juba olin üksi rajal. Eelmine võistleja oli arvatavasti suhteliselt pikalt eest ära ja tagant ei tundunud ka kedagi peale tulevat. Selles punktis oli juba päris mitmeid katkestajaid. 30km punktis öeldi, et on 13 katkestanut ja 40ndal siis tuli neid veel juurde. Minu siht oli siiski 50km ära teha.

Läks pimedaks. Pealamp põlema ja joostes edasi. Sooja ei olnud muul moel võimalik saada. Jooks ja kiirkõnd vahelduvalt. Rada järjest lopasem ja märjem. Kui mingi maani oli mõttes veel õhkõrn plaan teha äkki 75km või vähemalt 60km, siis see mõte sai surma hiljemalt 48km kandis. Lisaks külmale ja rasketele vett  täis saabastele hakkasid ka jalad kergelt üles ütlema. Ja pime ka, no ei taha üksi edasi orienteeruda. Viimasel kilomeetril sai selgeks, et need puusad matavad mu elusalt kui kohe ära ei lõpeta kogu pulli. Kuiva jalaga oleks ehk 10km veel kannatanud. Aga see ilm võttis tahtejõu külili maha. 50km kontrollpunkti jõudes oli mu esimene lause, et mulle nüüd küll aitab. Nõrk tulemus, aga mis teha, ilm murdis seekord ka minu. Tavaliselt on sitad ilmastikuolud vesi minu veskile. Aga seda vett oli seekord ikka liiga palju.

Minule teadaolevalt läksid sellest punktist edasi veel vähemalt 13 inimest ja võimalik, et tagant tuli veel paar tükki, kes jätkasid teekonda. Hetkel pole tulemustega kursis. Aga tean seda, et hull loom Roos tegi jälle oma töö ja läbis kogu raja (100km!!!) umbes 12 tunniga! No kuiiiii reaalne see saab olla?? Loomad, ma ütlen. Tõsine respekt, kes lõpuni pingutasid. Austus nende suhtes, kes poolelt maalt edasi läksid teibitud jalgadega! Ja tegelikult tugev käepigistus kõigile, kes üldse sellele rajale astusid! Nägin ja kuulsin mis piinasid seal üle elati (kes kust katki oli). Võin endaga rahul olla, et minul polnud ju suuremat häda midagi kui, et külllmm oli rsk noh. Kartsin veidi alajahtumist ja otsustasin, et järgmine aasta teen parema tulemuse! Vähemalt panen kalipso selga ja ujun kui vaja.

Miks ma seda endale teen te küsite? Ma ei tea. Aga kui rajal rääkisime, et normaalsed inimesed ärkavad laupäeva hommikul hiljem kui tavaliselt, teevad pannkooke, naudivad kohvi ja vaatavad telekat. Siis grupp ebanormaalseid aga ärkavad kell 6 ja lähevad tuule, vihma ja lumega 100km kõndima. Tõdesin, et ma ei oleks tahtnud olla üks pannkoogi sööjatest, vaid olin kõigele vaatamata rahul just seal rajal olles. Pannkooke saan teha ja kohvi nautida terve ülejäänud elu kui tahan (tegingi täna hommikul muide;) ). Minu jätkuv mõte on teha iga nädal midagi sellist, mis pikemaks ajaks meelde jääb. Kindlasti ei pea see olema enese piinamine. Tihti lihtsalt on selleks mingis mõttes enese ületamine siiski. Hetkel on minu elus väga palju meeldejäävaid hetki. Ja see teeb mind rahulolevaks. Nii tavamõistes naudinguid kui ka eneseületus-naudinguid. Kõik peab olema tasakaalus. Tavanaudingud muutuvad ju mingist hetkest igavaks. Et neid nn tavanaudinguid rohkem oleks ja ka päriselt nauditavad, siis väiksed ekstreemsused aitavad ainult kaasa. Ei mäletagi millal nii rahulolev olin.  Jah, isegi nende väsinud puusadega on hea olla. Sest olen enda jaoks jälle nii mõndagi tõestanud ja sellel on toetajaid J

Tänks Grete, et andsid väikse tõuke asi ette võtta! Tänks kutid, et meeleolu üleval hoidsite ja käte elu päästsite! Tänan Kärti, kes lihtsalt on oma tegevustega motivatsiooniks (loodan, et ta jõudis soovitud 75km peale). Tänks Mel, et need vingumised üle elad J Tänan vanaisa, kellele mõtted ikka aitavad jamast läbi minna!


Selle saime kaela juba stardis! Kahjuks 100km läbinute märk finishis jäi seekord saamata :/


Stardis on alati lõbus lahke nägu peas :P



 Algus tundub ju paljulubav...

 Keskpaigas tundub aga veits kahtlasem....

 Lõpp päris p... Kas siis selliseid käsi me tahtsime? Need ei liigu ju... :D


50ndal tulen maha ära, raisk! :D

LISA: Nüüd mõni päev hiljem tuli ka protokoll. Selgus, et saavutasin naiste kolmanda koha. Novott siis:) Stardis oli siiski 46 inimest ja 100km läbis vaid 6 kanget meest. Kärt jõudiski 75km peale. Ülikõva!!!

Saturday 6 October 2018

7. Tartu Linnamaraton 21km


Keeruline on alustada kirjutamist, sest emotsioonid on segased või pigem olematud. Terve suvi oli jooksu osas võistluspaus ja no nii mõnigi muu paus ja vaimselt ehk veidi keeruline aeg. Ei teinud ka ühtegi jooksutrenni alates juuni algusest.
Jalad korjasin alla kuu aega tagasi (septembri alguses) ja tegin oma esimese jooksukatsetuse. Päris nutune on see algus ikka. Kuivõrd treeninghooaeg algas ka spordiklubis, siis pikemate otsade jookse tuli kokku ikka vähe. Ühe korra 20km ja paar korda 10-15km. Selle treeningu pealt selgelt aega jooksma ei lähe. Aga polnud plaaniski. Hea kui järgmiseks hooajaks vormi timmida kannatab. Selgemaks aga sai see, et jooks ikka on minu teema ja PÄRIS maha jätta ma seda ei suuda. Üleüldiselt hakkab olek normaliseeruma ja edasimineku tahe tagasi tulema.

Täna tegin paar viga ehk laadimise osas, aga ei kannatanud selle all, sest võtsin asja vabalt ja ei läinud panema. Hommikul oli kõht tühi ja laadisin liiga hilja liiga suure portsu putru. Selles osas ma tavaliselt vigu ei tee, aga no võistlustest on aega palju möödas ja lähevad ju detailid meelest. Ka geelidega ma ei jama ja ei katseta võistlustel. Aga kuna sain sünnipäevaks kaks suurt karpi geele (erinevad) ja nendest vaid ühte olen proovinud (pikemal jooksul 1 geeli) ning see tundus okey, siis millegipärast eeldasin, et ju see teine on sama okey. Treeningul proovitud geel oli hästi vedel ja mugav tarbida, natuke ehk magus, aga ajas asja ära ja tundus, et töötab. Täna võtsin jooksule kaasa aga teisest karbist geeli ja õnneks ühe vana hea SISi oma ka. No ma ütlen, et ära mängi tulise munaga eksole. See geel oli nii paks, et ei tulnud pakendist väljagi korralikult. Ja no tõeliselt magus tükk oli suulaes kinni ja minu keel oli ka seal suulaes samuti kinni. Miks ma selle valiku üldse tegin? Sest pakend ütles, et selles on rohkem süsikaid kui teises. Noovott. Imesin siis niipalju kui lihased imeda lubasid sellest pakist ja Eedeni juures lennutasin üle poole paki prügikasti. Trennis vast on okey, aga võistlustel mitte eriti. Samas on poolmaraton piisavalt lühike maa, et maha ei sure kui kahte tervet geeli sisse ei lükka.

Rajal sai nii tuult kui vihma ja asju, aga need on endiselt vesi minu veskile. Hoidsin tempot jooksu alguses nii, et mõte oli asja mitte raskeks ajada vähemalt esimesed 10km. Ei olnudki raske. Sealt edasi ei viitsinud ka enam raskemaks ajada ja kulgesin sarnase tempoga edasi. 
Tegelikult oleksin võinud ja ehk tahtnud kiirendada, aga sees oli stabiilselt tunne, et kui rohkem pingutama hakkan, siis võib asi halvaks minna. Ju see puder ja geel ja asjad mängisid olukorda minu vastu, aga samas hoidsid tagasi ja seda on hetkel ka vaja. SISi geel läks 15km kandis ja nii ma siis lõpuni kulgesin. Vaimselt ühtegi rasket hetke ette ei tulnud. Suure pingutusega võistlustel ikka saan endaga dialooge pidada. Täna polnud vaja. Viimasel kolmel kilomeetril läks ümbes 6 naist veel mööda, aga ei pannud kulmu liigutama. Tavaliselt ma selliseid asju ei kingi ja üritan ikka lõpus kohti tagasi võtta. Täna jättis võitlustahe mind maha ja täiesti külma kõhuga lõpuni ma kulgesin. Ei saa muidugi öelda, et pfff täiega kerge. Sest kas saab olla poolmaraton täiega kerge? Aga ei midagi hullu kah.
Rajale läksin mõttega, et vaatab üle mis seisus keha üdse on ja norm kui alla 2h ära läbin selle pulli. Et iga sekund, mis tuleb alla 1h ja 50min on puhas boonus. Ajaks tuli 1h 41min (keskmine tempo 4:48min/km). Ehk siis pääääris palju boonusminuteid. Põhimõtteliselt 15min kiirem arvatust. Kõik ei ole veel kadunud.
Kokkuvõtes lõpetasin naistest 27. kohal (334st) ja oma vanuseklassi 6. koht on kah pandav.
Hullult kahju oli mitte täispikale maratonirajale minna, aga maraton ongi vanade inimeste jooks...seega aega veel on :)
Hetkel ei ole treeningplaanid otseselt jooksuga seotud ja üldiselt vaatan õunte pealt mis saama hakkab. Momendil veidi teised eesmärgid. Iga asi omal ajal. Ei luba, et nüüd jooksurajal tagasi olen kohe. Libisen läbi elu ;)


Tuesday 2 October 2018

Vanaisa lugu vol. 2


Vägitegude juurde jäime siis pooleli…

Vat see sügis kui sõjast ära tulime aeti sõjakomisiariaati, Vene sõjaväkke. Tartus, Kingissepas seal mäepeal. Esimest korda kutsuti, siis ma ei läinud sisse, teist korda kutsuti siis komissar  käratas „Kussa kurat olid? Mis sul viga on?“ Näitasin siis paremat kõrva, et sellega ma ei kuule. Tuli arst (valge kittel seljas, aga sõjaväepüksid jalas) ja uuris ja urgitses seda kõrva. Küsiti siis kõrvalt, et kumma kõrvaga sa ei kuule? Ma ei teinud väljagi. Urgitses edasi ja lõpuks siis käratas „Lähed metsa puid lõikama!“ Mul oli hea meel kohe, et saab metsa. Oli töö pataljonides. Mul oli ju kohe see patt peal, et alguses ei läinud Punaarmeesse. Siis veel omakaitse ja Saksa sõjaväes allohvitser. No seda ei saanud küll öelda. Aga kõige hullem oli jah, et miks Punaarmeesse ei läinud ja Saksa sõjaväkke küll, kohe oleks Siberisse saadetud. Aga näe õnn, et see kõrv mul nii oli, see päästis. No et ei lasnud mul kõnelda (Ei kuulatud üle. Sõpra kuulati 20 korda üle). Aga 1945ndal siin Alatskivil vanas koolimajas uuesti komissariaati ja küsiti kohe, et miks 41sel aastal Punaarmeesse ei läinud? Ütlesin, et ah kopsud olid haiged, ei võetud vastu. Siis käratas, et kas nüüd on terved?! Ma ei tea, pisted on rinnus. Kirjutas paberi, et Tartusse Õpetajate tänavale röntgenisse (no sinna tundub, et ei läinud :D). Vot pääsesin.

Kas sina vanaisa kunagi närvi ka lähed? (jube rahulik vana on ja mina pole teda ärritununa kunagi näinud)

Eiii läähe!
…jätkab poolelijäänud juttu. Siis pandi metsa puid lõikama. Tulime sealt Karulinna poolt pimedas, talvel lumega. Kuulsime, et mingi viiksuv hääl on kuskil. Vaatame 10 meetrit eemal must auk. Endine karjakaev. Vanamoor (mingi Kaarli naine) oli sisse kukkunud. Küllaltki sügav kaev. Läksin siis alla ja tõstsin ta üles ja sõber tõmbas kätest ja saime vanamoori kätte (naerab). No oli tulnud Antoni saunast ja tahtis Maali poole minna (no ma ei saa.. naerame). Novot selle siis päästsin ära.
Ja tead misasi..Irene (vanaisa õde) pulmad olid siin. Tuli Rebase Riida siia (siin toas, rahvas oli teises toas) ja keegi ei pannud nagu tähelegi. Kui mina tuppa astusin, siis Mäe Aadi upakil toanurgas ja Riida peal ja kägistab. Läksin siis vahele. Aadi tuli ja tänas, et jumal sa päästsid mu surmast. No õigest oleks ära kägistanud muidu. (Räägib põhjusest ka natuke ja et läks veel suuremaks löömaks ka kui tema juba teise tuppa läks, meestel kulmud rullis…no vot olid tugevad naised J ).  No suur vanamoor oli ja kõva jõud kurrat! A mind ta ei puutunud J J

Kas sina oled üldse kakelnud kunagi kellegagi?

Mina ei ole kakelnud rohkem kui korra lõin Eldi Elmari kraavi J J See oli 1943 aastal, siis kui ennast varjasime. (Räägib pikema lambi toomise saaga, et miks kuti kummuli lõi ja kuidas pärast Liide sõimas neid jänesteks, et varjavad ja ei taha sõjaväkke minna)

Ega sina haavata ei saanud sõjas?

Ei saanud. Olime kaevikutes ja ega venelased rahule ei jätnud ju, pidevalt lennati üle ja lasti pomme. Palju meie üldse lasta saime... Suurtükid kallid ju ja lasksime ainult vajadusel. Aga venelane see kurat tõmbas nii, et jätkus.
Ma olen 31. patareil ühe mehe ära tapnud. Pikali kus ta seal oli, tõmbasin kõri läbi. Ja hiljem Krivasool, no see venelane kohe üldse ei jätnud..iga öö ikka tõmmati tuli peale. (Räägib lühidalt kuidas neid lõpus seal üles rivistati ja tänati. Selle kohta küsin kindlasti rohkem kunagi).

Kas sina kahetsed ka midagi oma elus?

A mis ma kahetsen (laiutab käsi). Ma ei tea kahetseda midagi.

Mille üle sa kõige rohkem uhke oled?

(naerab ja laiutab käsi) Ma ei mõista midagi öelda J

Iseenda üled oled uhke ikka..

Novot jah, et nii kaua olen elanud J

Kas sa mäletad kuidas sa vanaemaga kohtusid?

Ehhe nojah…ega mind hobusega viidi sinna ja mina ei teadnud midagi. No nägime ja sealt see hakkas. Enne seda käisime Sepa Lainega, aga temaga läksin tülli J Kurask laskis teise poisiga ringi (no piisas sellest, et kutsus teise poisi tuppa ja vanaisal sai kohe küllalt J ).

Kas sa seda mäletad kui mina sündisin? (loll küsimus muidugi...kui ta mäletab detailselt palju kaugemaid aegu)

No miks ma ei mäleta. Mäletan teid kõiki! (vanaisal on 2 last, 5 lapselast ja 4 lapselapselast)

Sa vist kunagi suitsetasid ka ja kuidas selle maha jätsid?

Jah! 1941.aastal hakkasin ja 1956. jätsin maha kui Vambola sündis. Mul oli kaksteistsõrmiksoole haavand ja olin haiglas. Taheti ära lõigata, aga paranes ära. Suitsetamise jätsin päeva pealt maha jah. Oli veel 7 pakki Priimat, andsin need vanamehele ja jätsin maha (Räägib ka kuidas haigesse kõrva lõi põletiku ja elu oleks ka sellesse haigusesse napilt maha jäänud, pääses.)
No ja järgmine napikas oli siis kui metsas jahil olles lasti kähriku pähe pauk minu pihta. Mul on praegu need haavlid veel sees, ligi 50 tükki (olen ise ka neid katsunud). Ega neid ei tunnegi enam, on sügavamale läinud. Oleks suuremad olnud, oleks…Ütle lolli, laseb kähriku pähe inimest! Viidi jah Tartu Maarjamõisasse. Siis politseisse, aga no ütlesin, et eks ma ise olin süüdi (ei esitanud sõbrale süüdistust).
Ise ma olin päris hea laskja. Jahis pauk käis, kui öeldi et Meinhard lasti, no selge siis on loom maas. Olen lasnud 40 põtra ja 60 siga.

Kas sa kunagi mingit sporti oled teinud?

Ei ole. Aga no VTK „Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“ norme ma täitsin 1941. aastal. Tuhat meetrit oli joosta, mis ma jooksin…3min ja 25sek oli norm (3 või 4 sekundiga jäin teiseks). Kõrgushüpe oli vist 1m 20cm. Kaugushüpe oli midagi 4 meetri ümber. Kätega üles tõmbamise (lõuatõmme) norm oli 8 korda, mis ma tõmbasin 14-15 korda. Ja kuulitõuge oli 8 meetrit. Täitsin ära kõik normid ikka. Pandi VTK märgid rinda. Ilusad märgid olid juJ

Mis spordiala sulle kõige rohkem vaadata meeldib? (vanaisa on tugev tugitoolisportlane)

No ma ei teagi, hüppamised..kaugus, jooksud. Kõike meeldib vaadata. Eks ma ise ka natuke jooksin. Peenike ma olin sinuviisi J

(Räägib veel paarist sõjaväepolitsei käest pääsemisest).

Kuhu sinu sõduririided ja relvad siis jäid? Metsa?

Jah, Laiksaare turbarappa. Riided ja püstolid. Aga seljakott, kus olid pesu ja tööriided, jäi sinna sauna kus ma sain need räbalad selga. No pagunid ja märgid kohe maha ja kilomeeter läbi metsa sinna rappa peitsime need asjad ja riided.

Millised pagunid sul olid?

No see hõbelint oli ümber Underscharführer ehk Nooremallohvitser (?).
No sealt edasi olid juba Untersturmführer ehk Nooremleitnant ja Obersturmführer ehk Leitnant. Führerid olid SS-is kõigil lõpus, aga Wehrmachtis neid minesid ma ei tea.
Kui meie läksime, siis määrati kohe 20. SS diviisi. Kui ära tulime sealt sõjakoolist Eesti leegioni, siis anti käise peale sinimustvalge vapp. Muidu krae peal oli SS, aga kui rindele tulime võeti SS ära ja anti eesti leegioni märgid. Tehti kiired õppused, küll oli raske.
Ja tead, meil seal suurtüki peal ei olnud ju süüa. Saime selle kandilise leiva kolme päeva peale. Tead, nii hirrrrmsasti tahtsid süüa! Vot see leivaveovanker oli ja ma varastasin sealt ühe leiva. Ma lihtsalt ei saanud tead vaadata ja terve pätsi tõmbasin ära jah. Ja tead ma sõin selle korraga ära. Kilose pätsi kohe sisse, vett ka ei olnud. Ise veel mõtlesin, et kui see nüüd välja tuleb (leivavargus), mis siis saab? Aga keegi ei kõssanud. Eks neid oli teisigi.

Mida sa sööd, et sa nii vanaks oled elanud?

(naerab) No mis mulle siin antakse (vanaema ju vaaritab). Kala, 2 muna iga päev, sardelli ja mis siin ikka. (Tean, et sööb kaerahelbeputru igal hommikul suure hulga suhkruga J. Sai ja või on ka laual, aga juurikaid ei söö. Kohvi jõi kunagi palju ja magus on ka mokka mööda olnud…ma tean kust ma pärit olen J ) Iga päev söön ühe õuna ka ära! No ei tea kaua mul veel lastakse elada. Aga raske on olnud küll.

Vanaisa, kui minul on võistlustel raske, siis ma mõtlen alati, et aga sinul on ju veel raskem olnud!

Jah, ega elu ja surma piiril on oldud.
On öeldud, et kõige verisemad lahingud peeti teises ilmasõjas Narva all. No meie oma suurtükkidega lasime kaugemalt (vastus küsimusele, et on vist palju laipu näinud), ei teagi mis seal eespool võis olla. Meie 12 toru lasime, suurtükid, 6 –tollised. Stalini käsk oli meid ümber piirata ja hävitada. Inimelud ei lugenud.

Küsin sinult kindlasti veel täpsemalt selle aja kohta kunagi…
No mul on küllalt rääkida J

Kõik see jutt on muidugi videos palju ehedam ja lihtsalt trükitud tekst võtab emotsiooni maha. Vanaisaga on millest rääkida :)



x

Maskiga või maskita? Vingumisega viiruse vastu

 Nüüd mul on aega kirjutada, sest istun kodus. Ja elukaaslane istub ka kodus. Ehk lapsega tegelemine on jaotatud. Jah, isolatsioonis. Jah, e...