Kui sain mailile infokirja üritusest nimega „100km 24h“, et
välja selgitada Kaitseliidu Tartu maleva vastupidavaim kaitseliitlane, siis
päris esimene reaktsioon oli, et ohhh võiks ju. Teine reaktsioon oli, et nop,
see on liiga palju kannatamist. Aga mõte jäi kuklasse. Ja kui siis Grete tuli
lagedale, et davai piffid lähme, oli otsustatud. Tuleb minna. Kindlasti mitte
läbima tervet rada, aga katsetama, et palju reaalne siis on endast välja
pigistada. Ja saab ju iga hetk rajalt maha tulla.
Kõige pikem distants, mille järjest läbinud olen, on 48km.
Samas, see oli väga heas füüsilises vormis olles tehtud. No ehk siis 40km peab
äkki ikka vastu seekord? See on ju maratoni distants, pagan…palju ikka.
Ürituse mõte oli siis läbida jalgsi 100km 24 tunni jooksul.
Võidab see, kes kõige kaugemale jõuab. Võimalus läbida ka lühendatud rada ehk 50km,
mis peab olema läbitud 12 tunni jooksul. Tartu maleva üritusest kasvas asi üle
Eestiliseks. Erinevatest malevkondades registreerus 47 „poolemeelset“. Starti
tuli 44.
Ilmaennustus lubas laupäevaks rohkelt lund ja lörtsi ja
külma ja igasugust jama. Pidas oma sõna. Tõepoolest, kõige selle jamaga ta meid
ka õnnistas! Juba stardis tuli vihmakeep peale tõmmata, sest sadu algas ilusti
hommikul pihta kohe…esialgu vihmana. Esimeste kilomeetritega kaasnes lumesadu.
Jah, selle aasta esimene lumi. Pole hullu, elame üle. Pikendasin vähe sammu, et
sooja saada. Kaarti taskust välja võtta ei tahtnud, sest see oleks kohe märjaks
saanud ja kindad olid ligumärjad juba esimese 10 kilomeetriga. Täiesti kasutud.
Väänasin vett välja ja panin need taskusse ära ja paljaste kätega siis edasi.
Tuleb võtta mõnele samas tempos tegelasele sappa, et ise kaardiga jändama ei
peaks. Eemal lähevad 3 sõdurit paraja sammuga. Okey tõmban järgi ja vaatan kas
suudan tempos püsida. 10km kontrollpunktis siis liitusin kahega neist (kolmas
läks ees minema). Hakkas pihta reaal-komöödiashow. Tüüpide tekst ja üksteise
kallal tõmbamine hoidis mul klemmi ikka kõrvuni nonstop.
Asi hakkas juba väga hapuks minema 20km kandis. Käed täiesti
jääs ja lund ladistas pähe järjest rohkem. Jalad ja meeleolu kannatasid veel
hästi edasi minna. Olen eluvõlglane poistele uue paari kinnaste eest! Mis siis,
et neid tuli kätte jukerdada pool tundi, sest sõrmed ei liikunud ja käed
külmast üli paistes juba. Paari kilomeetriga olid ka need kindad läbimärjad,
aga no kaitsesid tuule eest ikka. Ligunema hakkasid jalad. Saapad vett täis ja
püksid järjest raskemad. Kilo lund seljas ja paar liitrit vett pükstes ja
saabastes. Pole hullu, teeme nalja ja lähme edasi. Poistel hakkasid vigastused
välja lööma. Põlved ja reied jne. Kutid on elus päris palju traumasid üle elanud,
aga näe ikka rajal. Minul oli selles osas kõik hästi ja tegin ise tempot.
Samas, külm muutus ikka suhteliselt talumatuks. Mingil hetkel mõtlesin, et
päris niiiii külm polegi mul vist kunagi elus olnud. Üks asi on karm
talvepakane, aga teine asi on külm tuul ja jäide mis näkku sajab kui ise üleni
läbimärg oled. Jalad ka järjest tuimemad selle vee sees.
Poiste samm aeglustub ja sai selgeks, et üle 40km nemad
kaasa ei tee. Olin juba nõus 4. kontrollpunktis ise ka nendega maha tulema.
Siiski hakkasin mõtlema, et minu jalad ju lubavad tegelikult edasi minna ja ma
kahetseks seda hiljem kui liiga vara ära loobun. See külm pani mitu korda
mõtlema, et kogu pull ei ole seda väärt…aga samas? Võtsin poistelt viimased
juhised, et 40km punktist edasi järgmised 10km on suhteliselt otse minek ja
väga eksida ei anna. Ma polnud nõus ikka oma kaarti välja võtma, sest käed ei
oleks seda teha suutnud lihtsalt. Litsusin neil eest minema paar kilomeetrit
enne 40km punkti. Lihtsalt, et naaatukenegi sooja saada. Punktis sõin paar
lusikatäit suppi ja otsustasin ikka edasi minna. Siis juba olin üksi rajal.
Eelmine võistleja oli arvatavasti suhteliselt pikalt eest ära ja tagant ei
tundunud ka kedagi peale tulevat. Selles punktis oli juba päris mitmeid
katkestajaid. 30km punktis öeldi, et on 13 katkestanut ja 40ndal siis tuli neid
veel juurde. Minu siht oli siiski 50km ära teha.
Läks pimedaks. Pealamp põlema ja joostes edasi. Sooja ei
olnud muul moel võimalik saada. Jooks ja kiirkõnd vahelduvalt. Rada järjest
lopasem ja märjem. Kui mingi maani oli mõttes veel õhkõrn plaan teha äkki 75km
või vähemalt 60km, siis see mõte sai surma hiljemalt 48km kandis. Lisaks
külmale ja rasketele vett täis
saabastele hakkasid ka jalad kergelt üles ütlema. Ja pime ka, no ei taha üksi edasi
orienteeruda. Viimasel kilomeetril sai selgeks, et need puusad matavad mu
elusalt kui kohe ära ei lõpeta kogu pulli. Kuiva jalaga oleks ehk 10km veel
kannatanud. Aga see ilm võttis tahtejõu külili maha. 50km kontrollpunkti jõudes
oli mu esimene lause, et mulle nüüd küll aitab. Nõrk tulemus, aga mis teha, ilm
murdis seekord ka minu. Tavaliselt on sitad ilmastikuolud vesi minu veskile.
Aga seda vett oli seekord ikka liiga palju.
Minule teadaolevalt läksid sellest punktist edasi veel
vähemalt 13 inimest ja võimalik, et tagant tuli veel paar tükki, kes jätkasid
teekonda. Hetkel pole tulemustega kursis. Aga tean seda, et hull loom Roos tegi
jälle oma töö ja läbis kogu raja (100km!!!) umbes 12 tunniga! No kuiiiii
reaalne see saab olla?? Loomad, ma ütlen. Tõsine respekt, kes lõpuni
pingutasid. Austus nende suhtes, kes poolelt maalt edasi läksid teibitud
jalgadega! Ja tegelikult tugev käepigistus kõigile, kes üldse sellele rajale
astusid! Nägin ja kuulsin mis piinasid seal üle elati (kes kust katki oli). Võin
endaga rahul olla, et minul polnud ju suuremat häda midagi kui, et külllmm oli
rsk noh. Kartsin veidi alajahtumist ja otsustasin, et järgmine aasta teen
parema tulemuse! Vähemalt panen kalipso selga ja ujun kui vaja.
Miks ma seda endale teen te küsite? Ma ei tea. Aga kui rajal
rääkisime, et normaalsed inimesed ärkavad laupäeva hommikul hiljem kui
tavaliselt, teevad pannkooke, naudivad kohvi ja vaatavad telekat. Siis grupp ebanormaalseid
aga ärkavad kell 6 ja lähevad tuule, vihma ja lumega 100km kõndima. Tõdesin, et
ma ei oleks tahtnud olla üks pannkoogi sööjatest, vaid olin kõigele vaatamata
rahul just seal rajal olles. Pannkooke saan teha ja kohvi nautida terve
ülejäänud elu kui tahan (tegingi täna hommikul muide;) ). Minu jätkuv mõte on
teha iga nädal midagi sellist, mis pikemaks ajaks meelde jääb. Kindlasti ei pea
see olema enese piinamine. Tihti lihtsalt on selleks mingis mõttes enese
ületamine siiski. Hetkel on minu elus väga palju meeldejäävaid hetki. Ja see
teeb mind rahulolevaks. Nii tavamõistes naudinguid kui ka eneseületus-naudinguid.
Kõik peab olema tasakaalus. Tavanaudingud muutuvad ju mingist hetkest igavaks.
Et neid nn tavanaudinguid rohkem oleks ja ka päriselt nauditavad, siis väiksed
ekstreemsused aitavad ainult kaasa. Ei mäletagi millal nii rahulolev olin. Jah, isegi nende väsinud puusadega on hea
olla. Sest olen enda jaoks jälle nii mõndagi tõestanud ja sellel on toetajaid J
Tänks Grete, et andsid väikse tõuke asi ette võtta! Tänks
kutid, et meeleolu üleval hoidsite ja käte elu päästsite! Tänan Kärti, kes
lihtsalt on oma tegevustega motivatsiooniks (loodan, et ta jõudis soovitud 75km
peale). Tänks Mel, et need vingumised üle elad J
Tänan vanaisa, kellele mõtted ikka aitavad jamast läbi minna!
Selle saime kaela juba stardis! Kahjuks 100km läbinute märk finishis jäi seekord saamata :/
Stardis on alati lõbus lahke nägu peas :P
Algus tundub ju paljulubav...
Keskpaigas tundub aga veits kahtlasem....
Lõpp päris p... Kas siis selliseid käsi me tahtsime? Need ei liigu ju... :D
50ndal tulen maha ära, raisk! :D
LISA: Nüüd mõni päev hiljem tuli ka protokoll. Selgus, et saavutasin naiste kolmanda koha. Novott siis:) Stardis oli siiski 46 inimest ja 100km läbis vaid 6 kanget meest. Kärt jõudiski 75km peale. Ülikõva!!!
LISA: Nüüd mõni päev hiljem tuli ka protokoll. Selgus, et saavutasin naiste kolmanda koha. Novott siis:) Stardis oli siiski 46 inimest ja 100km läbis vaid 6 kanget meest. Kärt jõudiski 75km peale. Ülikõva!!!