Sunday 24 June 2018

Aupaugud ja Maakaitsepäev

Miks ma Kaitseliitu astusin? Seda küsimust esitatakse ikka agaralt. Miks küsimus on aga teatavasti kõige tüütum küsimus. No miks mitte? Viivika kutsus mind sinna esiteks malevkonda esindama spordivõistlustel. Ja teiseks ju mul siis ikka piisav huvi oli. Hetkel näen, et see alateadlik huvi oli isegi päris suur. Olen Kaitseliidu Tartu Maleva I Malevkonna liige olnud nüüd natuke üle aasta ja selle ajaga korraliku hunniku kogemusi selga korjanud. 
Ja ei ole vaja arvata, et peab paras sõjard olema, et naisena astuda sellisesse organisatsiooni. Üldsegi mitte. Kaitseliitlane mitte ei taha sõdida, vaid tahab, et sõda ei oleks ega tuleks. Kui aga peaks tulema, siis omab mingeidki teadmisi ja oskusi olukorras käituda. Mitte suurt vajadust sõdida vaid vajadust kaitsta! Kogemused ja oskused tulevad ajaga. Kui ka hetkel ei ole suurt oskust olukordi hästi lahendada, siis on seda ikkagi rohkem kui mitte midagi tehes ega õppides.
Kui küsite, et no kas tunned nüüd kõiki relvi ja sõjamasinaid ja tead unepealt Eesti ajaloo sündmusi kuupäevaliselt. Siis ma küsin, et kas oskad teha peedist pesumasinale trumli? Mina olen asja sees olnud aasta ja igal õppusel saan mõnusalt kogemusi ja oskusi juurde lahingtegevuse osas ning julgen väita, et iga järgmisega veelgi rohkem. Aga kas sina kolme aasta pärast saad selle trumliga valmis kui nüüd peedi maha paned ja kuivatite tehnoloogiat õppima hakkad? On vaja tahet ja huvi ja õiget sisetunnet. Kogemus on see, mis tegelikult õpetab.
Ja kogemusi ma saan. 
Eriliselt suure au osaliseks sain eelmisel nädalavahetusel. Kui toimus kahe tundmatu Vabadussõjas langenud sõduri ümbermatmiste tseremoonia Krabil. See on esimene kord kui taasiseseisvunud Eestis maetakse ümber vabadussõjas hukkunuid. Mina olin üks saluudimeeskonna liikmetest. Kokku 5 laskurit ja aupaugud lastakse üheaegselt ning see peaks kõlama kui ühest relvast lastuna. Kuidas see kõlas, saab kuulata väikselt videolõigult. Auväärt ülesanne ja unustamatu kogemus!


Samal üritusel sain ka teise ülesande, mis oli minu kogemustepagasis samuti esmakordne. Nimelt kanda memoriaali jalamile presidendi poolt saadetud pärg. See ülesanne ehk ei tulnud meil päris perfektselt välja aga nii minu kui Samoldini jaoks oli see esimest korda sellist asja teha ja pidime pärjakandjatest esimesed olema, siis... Jällegi hindamatu kogemus.




Sellel nädalavahetusel aga sain olla abiks Maakaitsepäeva korraldamisel. Turvatiimis tegev olemine oli jällegi esmakordne kogemus. Saime hakkama küll :) Kui muidu eeldaks Jaanilaupäeval hommikul pikalt magamist ja siis vaba päeva ja õhtul pidu ja lõket ja vorsti. Siis mina olen tõesti hea meelega pigem tegevuses vabatahtlikuna ja aitan korraldada midagi, mis inimestele korda läheb. Kaitseliit on ju koht kus liikmed on vabatahtlikud ja kogu tegevus toimub sisemisest tahtest. Austagem seda!


 ...ka uus sõber ;)

Ja üli suureks boonuseks on uued sõbrad ja tuttavad, kelle olen Kaitseliidust leidnud. Viispluss seltskond!
Eelolevad nädalavahetused abikäsi mõnel õppusel. Ja ehk ka ühed võistlused (oleneb harjutamise võimalustest).
Viskab mõned granaadid :)

Sunday 3 June 2018

Jooksutuur 2018 ja võistluspaus!


Ei teagi kust alustada. Emotsioonid löövad ikka oma laineid peakohal kokku veel. Kõhklemata võin öelda, et tänased võistlused olid seni emotsionaalseimad.
Kui ma juba Tehvandi Mäejooksul tundsin, et tahaks rajalt  maha tulla, siis pärast seda võistlust olekski pidanud nii tegemagi. Ja lihtsalt korralikuma taastusperioodi võtma. Mõistus võib ju seda öelda ja keha ka, aga see kuradi emotsiooniahv seal peas paneb edasi tegutsema. Ühesõnaga Viljandi Järvejooks oli siis niigi ülekurnatud kehale veel laks labidaga kuklasse. Ja kuigi Tartu Maastikumaratoni tegin lonkides ja rahulikumalt, siis ega see taastumist kergemaks ei teinud. Asi läks sinnamaani, et pärast neid jookse pole ma tegelikult ühtegi päeva tunda saanud, et olen nüüd taastunud ja on hea olla. Hullemad unehood ja jõuetus ja emotsionaalsus ja nigu eit noh! Hingamisega raskused ja trennis suutmatus kokku võtta ennast. Külili asend ainus rahuldav olek.

Tuli võtta vastu otsus, et peab mõneks ajaks loobuma. Mitte trennidest, aga võistlemistest. Ja ka võistlustel osalemistest, sest mina ei oska osaleda päris rahulikult. Selgelt ma ei oska enam kaotada. Missa teed kui see või(s)tleja hing sees on?! Ja et võimaldada kehal taastuda, tuleb eemal olla olukordadest kus tekib ahvatlus panema hakata ja üle panna.

Otsustasin osaleda veel Savekate Jooksutuuril, noh kui viimasel võistlusel. Küll aga teadmisega, et sel aastal poodiumikohtadeta. Kui seal olen ikka auhinnalisi kohti nii mõnedki korjanud, siis vaimselt on raske minna "kaotama". Algselt oli plaan osaleda (või vähemalt proovida) kõigil kolmel päeval. Ehk siis kolme päevaga maraton. Aga magamata öö vastu reedet ja üleüldine väsimus ja jõuetus tegid otsuse ümber. Et osalen vaid viimasel päeval ehk Kekkoneni jooksul.  See on 15km maastikujooksu, mis mulle üldiselt väga sobib ja meeldib.

Siinkohal tuleks aga öelda, et pärast Tartu Maastikumaratoni oli mu pikem treeningjooks 5km ja sedagi hing paelaga kaelas. Seega ei mingeid lootusi ka tänase osas. Eelmisel aastal olin sellel jooksul naiste 3. ja vanusegrupi esimene. Paras pinge minna starti teadmisega, et nüüd tuleb null...kui üldse raja joostes läbida suudan.

Esimesel kilomeetril nägin veel naiste esikolmikut enda ees, aga selgelt libisesid kiirelt minema. Enne neljandat kilomeetrit lasin järgmise pundi mehi ja naisi mööda ja viiendal läks neid veelgi eest minema. Kurat, kui raske oli! Mitte ainult füüsiliselt. Vägagi emotsionaalselt. Ma olen harjunud ise mööda jooksma, mitte teisi mööda laskma. Aga mis teha. Tuleb õppida kaotama. Sildi juures, mis näitas 9km lõpuni, tekkis hingetorus minu jaoks uus ja võõras situatsioon. Pole olnud olukorras kus hing kinni jääb. St, et õhku peale tõmmata ei saa. Välja tuleb, aga peale ei saa. See võis olla seotus nutukolombiga kurgus. Jäin korraks mõtlema, et see nüüd siis ongi viimane jooks jah ja hakkas nuttu kurku tõmbama. Siis järgmisena mõte vanaisale (alati kui raske hakkab võistlustel, mõtlen temale millegipärast) ja korras - klomp kurgus ja hingata ei saa. Tegelesin vast minuti jagu hingamise taastamisega. Vähemalt kannatas edasi joosta. Pärast Harimäe tõusu (umbes poolel rajal) võtsin sisse oma glükoosiampulli ja sain vett ka peale. Rada läks ka mulle sobilikuks. Palju väikeseid tõuse. Ja jalg läheb mul ka lahti kas 4ndal kilomeetril või siis 8ndal. Ja kui ei lähe 8 km kandis, siis ei lähe üldse ja jooks pekkis. Täna õnneks läks ja teine pool rajast oli täiesti nauditav. See nauditavus ja power tulid muidugi liiga hilja. Seal enam põhipundile järgi ei jookse. Ja eks vaim oli ka juba alla andnud.

Tegin mõnusa lõpujooksu. Finishis vajusin käpuli ja nutsin südamest. Suurest kahjutundest. Aitäh Igor heade sõnade eest!!! Vanusegrupi 5. koht pole kõige hullem, aga selgelt rahuldamatu minu jaoks. Aeg 1h 19min ka tigukäik, a nüüd on lihtne seda parandada edaspidi ju ;)

Tõeliselt kahju on loobuda. Aga vähemalt sel suvel enam võistelda ei plaani. Tuleb puhata ja mängida. Näis, mis sügis toob, aga ei panusta ka sellele veel. Võimalik, et osalen takistustega jooksudel jne. Aga seda siis funni pärast ja juhul kui keha lubab. Kohtadele ei panusta niipea. Tahan võistluste ja üldse jooksu nautimist enne tagasi saada. Ja üldse seda puhanud lõbusa lahke näo ja sita huumorisoonega Eglet üles leida ;)

Pühendun rohkem Kaitseliidu tegevustele, sõpradele ja tööle. Ära ma ei kao, sest alates homsest saab mu möla kuulata igal hommikul Ring FM kanalilt hommikuprogrammis. Trenne annan endiselt edasi ja personaalide jaoks olen ikka olemas. Uusi ei pruugi kahjuks eriti peale mahutada.
Jällekirjutamise ja peamiselt kuulmiseni ;)

Maskott nimega Pannaonvaja-Kuimeeldib on räigelt imestunud, et miks nüüd järsku aeglaselt panema peab? Kui meelib noh!

Raskelt Ilus! Need põlvikud muide on täiestiii minu jalgade ja jooksusõbralikud. Pole ammu põlvikutes jooksnud, aga need on üllatavalt mugavad ja sain kompressioonpõlviku usu tagasi ;)

Täiesti kohane number ;) 


Maskiga või maskita? Vingumisega viiruse vastu

 Nüüd mul on aega kirjutada, sest istun kodus. Ja elukaaslane istub ka kodus. Ehk lapsega tegelemine on jaotatud. Jah, isolatsioonis. Jah, e...