Monday, 27 July 2026

Expedition Estonia 2026

 


Kui nüüd minna päris algusesse, siis tuleks ära rääkida story kuidas ma üldse Expedition Estoniale osalema sattusin. Eks ma oma peas olin seda mõtet vaikselt ikka hekseldanud, aga enamasti jäi see mõte jälle selle taha, et pole kellega ja millega minna. Rääkisin sõpradele juba kevadel seda ideed, aga sel korral pigem saadeti pikalt mind oma lollustega (muidu nad mulle eriti EI ei ütle). Aga tasub asju valjult välja öelda. Nii nagu pakkumise Võhandule minna koos Huum tiimiga, sain ka lambist pakkumise Expedition Estonial ühe tiimiga liituda. Tambet on süüdi, tema viis mind kokku Arnega, kes otsis oma tiimi naisliiget. Lõpuks läks nii, et sai isegi 2 naist :)

Kuna sel korral sain pakkumise 6 nädalat enne võistlust (Võhanduks oli aega valmistuda kõigest 4 nädalat), siis tundus aega piisavalt. Enne Arnele vastuse andmist uurisin, et kui head ujujat ja kui pädevat orienteerujat nad otsivad. Siis vastuseks sain, et talle endale meeldib orienteeruda ja ujumist pole palju. Aga ratast tuleks alla teha piisavalt. Nohhh, sain ju kevadel Karolynilt ratta, et natuke ringi töllerdada ja olin juba 2 sõitu teinud ju :)) Aga selgus, et ratta etapid on päris pikad. Sealt tuli ka mõte rattarallil osaleda (kuhu regasin paar päeva enne võistlust) ja vähemalt see 61km ots ära teha. Nii saigi paika, et tuleb minna ja Expedition ka ära teha.

Mis see võistlus siis endast kujutab? Tegemist on ca 200km ja max 40 tunnise seiklusüritusega. Näiteks sel aastal kujunesid etapid vastavalt: ratas 23km, jalgsi 12km, ujumine jões 2km, ratas 60km, jalgsi rabas 14km, ratas 10km, kanuuga jõel 18km (selle sees 3km jalgsi mudas ja rabas), ratas 65km (selle sees sutsakas ujumist järves). Kõike seda orienteerudes ja 100 kontrollpunkti läbides. Ametlik distants kokku 207km. Selgelt tuleb mähkimistega tunduvalt pikem ots. Aega on raja läbimiseks 40h.

Oma tiimi nägin esimest korda vahetult enne starti. Arnega olin korra kohtunud kui tuli oma ratast testida andma. Seega hüppasin nii mitmeski mõttes pea ees tundmatus kohas vette. Kuna teised tiimiliikmed olid antud võistlust varem läbinud, siis ma ei muretsenud ja läksin nendega kaasa nagu daam keda kätel kantakse :) Nii Allaril, Arnel kui Piretil on seiklusspordis selgelt rohkem kogemust kui minul, siis kerge hirm oli nahavahel ikka, et kas olen piisavalt pädev. Tiimi nimeks sai Täielik Harmoonia (et kaks naist ja kaks meest tasakaalustavad asjad paika)!

Meie tiim osales expedition klassis. Mis tähendab seda, et võistkonnas peab olema 4 liiget (kellest vähemalt 1 vastassoost). Kasutada võib vaid korraldajate poolt antud kaarti ja kompassi (telefonid, gps jne keelatud - 1 telefon pidi kaasas olema hädaabiks, aga väljalülitatult). Garmini kella võis kasutada vaid Adventure Race reziimis (et gps kasutada ei saa). Keelatud on oma abistaja kasutamine stardist finishini. Ning kohustuslik varustus peab pidevalt kaasas olema.

Enne esimesele rattaetapile minekut tuli läbida proloog ehk ca 1km orienteerumist Suure-Jaanis ja sealt hooga rattale ja stardikaare alt läbi rajale. Start oli reede õhtul kell 21:00, seega saime juba rattaetapi lõpus lambid põlema panna. Enamus rajast metsateedel ja kruusal (natuke vale otsuse tõttu meil ka korralikult juurikate otsas ratsutamist). Jalgsietapile läksime juba kottpimedas ja see 12km oli läbinisti metsas orienteerumist. Kella 3 ajal öösel jõudsime ujumisetapile. Vot see oli esimene ebamugavam etapp minu jaoks. Vesi ei ole minu suurim sõber ja kindlasti mitte keset ööd. Samas mitte just eriti suurt eneseületust nõudev, sest lubatud olid madratsid ja muud abivahendid (va paadid selgelt). Samas kohustuslik varustus pidi kaasas olema - seega seljakott seljas. Mina panin oma seljakoti veekindlasse kotti ka kõhu alla madratsil. Olin õige valiku teinud ka labade osas (kalipso materjalist ja aitasid käsi veidi soojas hoida). Siiski oli antud etapp pingutust nõudev, sest väljas oli vaid 10 kraadi ja kehal oli külm juba enne vette minekut. Jõgi oli kiire vooluga ja tegi teatud kohtades kontrollpunktide avastamise keeruliseks. Nii me ühest punktist mööda panimegi ja siis algas trall vastuvooli tagasi ukerdamisega. Selgelt ujudes oli seda võimatu teha ja tuli madratsid kaenasse korjata ja mööda nõgeseid ja pilliroogu tagasi ukerdada. See tegevus nõudis vähemalt 20 lisaminutit. Uuesti vette ja järgmisi punkte taga ajama. Kuna Piretil polnud labasid, siis tempo oli aeglasem ja ta külmetas päris kõvasti. Juba esimeses kontrollpunktis pidime mudas sumpama ja rinnuni vees käima, seega olime märjad ja külm hakkas kohe. Nii me seal jões külmetades madistasime mingi 1h 40min. Välja tulles jalad ei allunud ja keha vappus kontrollimatult. Riiete vahetamine oli korralik tuleproov. Ükski jäse ei allunud minu tahtele. Aga no peab meeldima. Kuivad riided selga, Kasekese komm hammaste vahele ja rattale ja tuld. 

Järgmine 60km rattaga oli nii metsas, maanteel kui kruusal. Õnneks hakkas vastu hommikut valgeks minema ja enamus etapist sai valges teha. Ees ootas 14km raba ja laukaid. Korralik madistamine pea 5 tundi. Katsu sa orienteeruda kui orientiirideks pole muud kui laukad ja need tuleb enne üles leida. No tehtud ta sai ja kõik punktid leitud. Tuli esimene ja viimane pikem söögipaus. Sai suisa sooja toitu teha. Tactical Food paki kotike nahavahele, kuivad riided selga ja uuesti rattale. Teised toidukorrad tuli teha hoo pealt ja kontrollpunktides kiirelt reorge tehes - tühjad kotikesed ja geelipakikesed ära ja uued varud asemele käepärastesse taskutesse. Need 10km rattal möödusid pigem kiiresti ja kanuuetapile jõudes oli lootust, et ka selle saab valges tehtud. Aga voilaa - paate pole. Kanuuetapp osutus oodatust raskemaks ja eelmised võistlejad polnud lõpetanud, et kanuud õigeks ajaks meieni jõuaks. Tuli oodata 1,5h. Selle aja sisustamiseks tuli jalgsi ära võtta kanuu etapi esimene kontrollpunkt. Mis tähendas minule üle pea takjate ja nõgeste läbimist päris jupp maad. Saime ka rattad lahti putitatud ja kanuu jaoks ette valmistatud ja ikka jäi aega üle. See kanuude ootamise aeg lubati lõpuprotokollis maha arvestada. 

Pull hakkas pihta siis kui selgus, et osad kanuud on väiksemad kui varasematel aastatel on olnud ja rataste peale pakkimine pool tuumateadust. Pika mähkimisega me nad paati pakitud saime ja nii me Allariga seal paadis kägaras olime. Selleks ajaks oli selge, et valges me seda kanuu pulli ei lõpeta. Küsitavaks jäi kas jõuame valges ära teha  jalgsi osa rabas, mis kanuuetapi sees oli. Väga napilt jõudsime. Tagasi paati saime hämaras. Jalgsi osa kulges läbi korraliku muda rabasse, seal 2 kontrollpunkti ja tagasi ekslemine mudasse ja lootusega, et paadid selles võsas üldse üles leiame. Edasi kanuus juba kottpimedas 10km ja uuesti maale ning mitu kontrollpunkti vanades majades. Tagasi paati palvetades, et ümber ei käiks. Saksa tiim käis kummuli ja kaotasid aeru. Meil oli reaalne oht vähemalt kolmel korral - puu taga kinni (paat risti jõel), siis teise puu otsas kinni ja kolakas veealuselt kivilt kah. No sai eluga välja tuldud. Minu jaoks kõige ebamugavam etapp. Valges ja kajakis ja ilma rattata on pisut mugavam :)

Kella 1 ajal öösel randumine (oli vist, kes neid aegu enam täpselt mäletab), rattad kokku ja edasi 65km rattaetapile. Minul oli uneprobleemidega õnneks hästi. Paaril korral tuli rammestus peale ja oleks nagu magada tahtnud, aga mitte sellist olukorda, et seistes või kõndides magaks (mida on õppustel ette tulnud). Küll aga hakkas paaril korral teine magamata öö Piretit mõjutama ja tegime selle etapi jooksul kokku 3 pisikest pausi tukastamiseks (5-10min), sest ka Arnel hakkas rattal korra silm kinni vajuma.

Sellel etapilt oli üks kontrollpunkt (81) millest ei taha kindlasti mitte keegi rääkida :) Olenevalt otsutest ja väsinud peaga süvenemisvõimest tegid enamus tiime räige rännaku läbi läbimatu võsa rattaid tassides. Olime nende hulgas ka meie. See mets sai paljude tiimide külluslikku sõnavara kuulda.

Siiski hakkas lõpus adrekas oma tööd tegema ja viimased 18 punkti võtsime sellise kiirusega, mida terve raja jooksul polnud sisse tõmmanud :) Väike ujumis sutsaks järves saarele kontrollpunkti ja uuesti riidesse ja lõpupedaalimine oli juba hoia mütsi kihutamine. Finishis oleks tegelikult väike pisar tahtnud tulla küll, aga ei hakka mina rahva ees pillima. Ja seda mitte just eneseületust nõudnud raskest võistlusest, vaid pigem väsimuse tingitud emotsioonidest ja sõprade kaasaelamisest. Aega kulus meil rajal 36 tundi (sellest siis 1,5h kanuu ootamist maha) ja minu kell sai raja pikkuseks 238km. Läbisime kõik 100 kontrollpunkti.

Kokkuvõtteks ütlen, et täiesti tehtav üritus. Füüsiliselt ei midagi hullu, sest keha saab vaheldust erinevatel etappidel ja tempod pole hullud. Liidrid muidugi panevad segast, aga noh prode värk. Meie läksime läbima. Kui osata hakkama saada väsimusega, mis on tingitud pikast pidevast liikumisest ja mittemagamisest, siis täiesti okey asi mida teha :) Vürstsi lisab muidugi pidev mõttetöö orienteerumisele, aga see tehti minu eest ju pmts ära. Erinevalt näiteks Taliharja Vanakurjast, Kondimootorist, Võhandu maratonist  ja eriti Scoutsrännakust ei ole mul täna ühtegi valutavat lihast. Uni oli hea (mis tavaliselt on pärast raskeid võistlusi väga katkendlik)! Näiteks pärast Kevadtormi oli nii keha kui vaim kordades hullemas seisus. Eks see väsimuselaine veel tuleb ja näljatunne ka, aga hetkel all good :) Rajal ei tulnud kordagi tahtmist maha ära tulla ega mõtet, et miks ma seda endale teen. Roppusi ikka lendas, aga see oli pigem sellest, et ratta lõhkumisest rägastikus oli kahju ja silmade pärast kerge mure, et need terveks jääks (õppustel on ju kaitseprillid kohustulikud). Aga nalja oli rohkem! Tiimi koosseis on oluline ja see oli meil vinge!

Üli suur tänu Arnele, et mind tiimi värbas ja niiii hea rattaga varustas ning pealampide teemadega tegeles! Ning Allarile ja Piretile, tänu kellele saan veelgi rohkem aru, et seiklussport on nii kõva asi ja tahtmine seda edasi teha kasvab. Minu tuju ei langenud kordagi. Kui tuli väsimushetk, siis tõmbas olemise lihtsalt vaiksemaks, aga loobumistunnet mitte hetkekski.

Karolyn, niii suur aitäh sulle ratta kasutamiseks andmise eest! See aitas vajalikud trennid ära teha! Ja Smirnov, Kreem, Link te olete asendamatud - kui keegi peaks väitma, et leidub vingemaid sõpru, siis valetamise eest vangi! Tambet, aitäh utsitamast!

Pildi- ja videomaterjal lisandub hiljem sotsiaalmeediakanalites :P









Friday, 3 April 2026

Scoutsrännak 2026

 Eelmisel aastal olin suhteliselt kindel, et mõnda aega vähemalt enam Scoutsil ei osale kui viies karikas käes oli. Aga sellel aastal andsin rumala lubaduse, et kui Taliharja Vanakurjal 101km ära läbin, siis lähen Scoutsrännakule ka. Lubadusi tuleb pidada! Aga selgelt tuleb Scoutsiks ka korralikumalt trenni teha. Tuli omal nahal ära proovida kuidas tunne on kui trennid on väga kesiseks jäänud. See tunne oli kordades ebameeldivam kui ette võis kujutada!

Oma osa oli kindlasti ultratest taastumisel, et ei jäänud aega tugevamateks trennideks. Kuigi Taliharja oli jaanuaris ja Kondimootor veebruaris, siis nende vahe oli täpselt taastumiseks ja tugevamaid trenne ei kannatanud teha. Veebruaris ja märtsis jällegi mitu õppust ja samuti aega pikemateks ja raskemateks trennideks vähe. Oli selge, et puudu jäi korralikust jõusaali treeningust (eriti jõutõmbed ja kükid) ning vähemalt 2 pikka raskema kotiga ja saapaga jooksutrenni. Kokku tegin üldse 3 kotiga trenni ainult ja need ka liiga lühikesed. Kuperjanovi retke distants oli küll piisava pikkusega (26km), aga 5,5kg kott siiski liiga kerge selleks, et selg õige tunde kätte saaks ja ajaliselt ka Scoutsile juba liiga lähedal. Ühesõnaga ma olin teadlik, et saab raske olema ja et esikolmikusse ei pruugi asja olla. Kuna aga lubadus oli antud, siis algne mõte oli lihtsalt läbima minna ja suva need kohad ja karikad. Kui aga lasin ikka ennast meeskondlikku arvestusse ka suruda, siis oli selge, et peab ennast liigutama ka rajal.

Start kulges sujuvalt ja esimesed paar kilomeetrit oli tempo kena ja olek suhteliselt okey. Kuigi juba enne starti oli selge, et see kott tundub raskem kui tunduda võiks. Peas olin endaga rahu teinud, et eelmise aasta aega (3h 39min) püüdma ei lähe selle treenituse pealt, aga järeleandmisi tegema ka ei hakka just. Ja juba kolmandal kilomeetril hakkas asi hapuks kiskuma. Teadmine, et ees on veel 27km ei ole just see mis antud hetkel rõõmu teeb. Alaselg andis juba tunda ja asi kiirgas ka vasakusse jalga. Edasi oli juba täitsa suva mis mu tempo on. Peaasi, et mingiski jooksusammus liiguks. Paap-Pärtel soovis rajal edu ja küsis, et kas lähen jälle võitma. Ütlesin väga konkreetse EI! Sel aastal las jääb. Samal ajal jõudsid Luise ja Katriin ka järgi ja julgustasid, et lähme koos ja teeme blondide esikolmiku ära. Ma loobusin ära ja ütlesin, et selle seljaga täna ei tule välja ja julgustasin neid edasi minema. Vahe läkski päris suureks. Kadusid mu vaateväljast ära. Peas lihtsalt olin nii ära loobunud. Ja seda minu peas just tihti ette ei tule. See näitas, et keha ei ole valmis sel korral midagi korda saatma. Nutumaik suus liikusin edasi, et kogu see asi lihtsalt kaelast ära saada. Ja mingit jooksusammu hoida, et vähemalt nelja tunni sisse ajaliselt jõuda.

Ilm oli ka parajalt palav, aga see oli ju kõigile sama nagu ka rada. Korduvalt üritasin ennast valust üle rääkida, et kui pea läheb siis lähevad ka jalad. Ei õnnestunud. Tegin peas kõik varasemad motivatsioonikõned läbi mida muidu võistlustel kasutan ja mis on jalad liikuma pannud...sel korral ei töötand. Enam ei huvitanud üldse mitu naist eespool on või mis mu lõpuajaks tuleb - saaks lihtsalt läbi see rada.

Mingi hetk sain Katriini uuesti kätte ja ka tema tõdes fakti, et jalad on läbi. Nii me siis motiveerisime üksteist. Mingi hetk läks tema pikemalt eest ära siis jälle jõudsin järgi ja läksin eest. Siis jälle tema mulle järgi ja eest ära. Nii me pendeldasime - selgelt mõlemal väga valus. Teadsin vaid, et Luise on väga pikalt eest ära ja see mõte isegi lohutas, sest ka tema oli meeskondlikus arvestuses ja vähemalt toob punkte. Aga kui palju naisi seal ees veel on, polnud õrna aimugi ja ei huvitanud ka. Geelide võtmist jätkasin plaanipäraselt ja lihtsalt lükkasin ennast 5km kaupa edasi. Mingist hetkest oli selge, et tuleb kõnnilõike sisse teha, need jalad lihtsalt pole võimelised järjest jooksma enam. Proovisin süsteemi luua, et 1km jooksu ja natukene kõndi. Aga lappama läks seegi plaan. Tegin lihtsalt midagi mis veel välja tuli üldse. Oma viimase õlekõrre olin säästnud 20km peale. Oi ma kannatasin, et seda kilomeetrit ära oodata. Nii kui kell 20km näitas, panin klapid lõpuks kõrva ja motivatsioonilood üürgama. Geeli tõmbasin sisse, lonks vett peale ja nüüd jäi veel loota, et need viimased 10km kuidagigiii üle saaks elatud. Mingi hetkeni täitsa töötas ja isegi tempo tõusis. Siiski käis kõik jube vahelduva eduga. Ka Tambet jõudis rajal mingil maal järgi ja üritas ergutada, aga hiljem kirjutas, et kartis, et ma täitsa ära murdun seal rajal, sest olin ikka maru nukker sel momendil. See näitab kui katki ma ikka olin.

Mingi 4km enne lõppu trügisin pundist prantslastest läbi, nad andsid ilusti teed ja avaldasid respekti. Ergutasid ja kiitsid takka. Veidi motiveeris ja panin kilomeetri julgemalt. Katriin oli selleks ajaks juba pikemalt maha jäänud. Kui siis umbes 1km enne lõppu märkasin tõusul kõndivat Luiset, ei uskunud vabsee oma silmi. Olin täiesti kindel, et ta ammu finishis jalgu puhkab. Jalad hakkasid iseenesest jooksma. Ka tema märkas mind ja otseloomulikult hakkas ka jooksma. Mul isegi ei olnud mingit plaani järgi jõuda, vahe oli vast 200m vms, aga jalad ei lubanud enam allahindlust ka teha. Nii me siis jooksime selle viimase kilomeetri. Muide rada oli sel korral kilomeeter pikem. See kilomeeter on ikka väga ränk. Ja päris paljudele läks see kilomeeter ka medali maksma (medali saavad need kes raja 4h 30min ära läbivad). Kes olid arvestanud, et tulevad 30km 4,5h sisse, siis see üks lisakilomeeter killis ära medalilootuse.

Luise lõpuajaks tuli 3h 54min ja mina lõpetasin 47 sekundit hiljem. Katriin jõudis 5min hiljem. Katki olime me kõik seal finishis, aga nii raskelt pole see teine koht mulle kunagi tulnud (ka need 2 esikohta ei olnud nii rasked). See karikas ei olnud mitte suur pingutus, vaid pigem suur üllatus! Arvestades viimaste aastate naiste esikolmiku aegu, siis ei olnud mul rajal mitte mingit lootust. Mu enda viimase kolme võistluse ajad on paremad olnud oluliselt. Aga selgelt aastad pole vennad. Ei saa isegi öelda, et lõpp hea kõik hea...no ei olnud ikka hea - valus oli! Rohkem ei taha...

Teine üllatus oli meeskondlik kuld! No vist ikka tasus kooleda seal rajal. Auhinnanänn on igati meeldiv!

Expedition Estonia 2026

  Kui nüüd minna päris algusesse, siis tuleks ära rääkida story kuidas ma üldse Expedition Estoniale osalema sattusin. Eks ma oma peas olin ...