Elva tänavajooks ja preemiakook

Otsustasin siiski hommikul, et lähen vaatan selle Elva jooksu ikka üle. Elvasse jõudes muidugi hakkas jooksuisu üle minema, sest autost välja tulles lõi päike nuiaga pähe ja kuumus andis reaalsuse-släpi piki feissi. Õhus siis +31 kraadi. Aga ega tagasi minema ka ju ei hakka ja süümekas ei lubaks siis seda külmkapis ootavat toorjuustukooki puutuda. Enne töö, siis palk.

10km rada kulges mööda Elva tänavaid kaks 5 kilomeetrist ringi. Stardis oli plaan vähemalt algust rahulikult võtta, aga no teadagi. Juba esimestel kilomeetritel sai selgeks, et ega see pull nüüd kerge olema ei saa. Siiski jooksin esimese ringi päris heas tempos ja nagu hiljem selgus, siis olin suisa kolmas naine ja oma vanusegrupi teine. Seda ma sel hetkel veel ei teadnud. Samas vahet vist poleks olnud, sest sein tuli ette 5,5km peal. Jõud kadus lihtsalt ära ja hingamine läks tuntavalt raskemaks. Vett oleks rohkem vaja olnud. Umbes kuuendal kilomeetril läks üks neiu mööda (arvasin millegipärast, et ta on juba ammu pikalt ees) ja hakkas ilusa sammuga eest ära astuma. Selge oli see, et sabas ma ei püsi. Ootasin joogipunkti. Vesi aitas täpselt ühe kilomeetri ilusti vastu pidada ja siis oleks järgmist jooki vaja olnud, aga finishini oli veel 2km ja teadsin, et rohkem joogipunkte ei tule. Need tundusid lõputud kilomeetrid. Viimasel kilomeetril läksid veel kaks tüdrukut minust korraga mööda ja ma isegi ei üritanud enam järel püsida. Raja äärest öeldi meile, et jooks käib neljandale kohale. See tuli mulle üllatusena. Aga noh suva see neljas koht. Oleks veel kolmandale pretendeerinud, siis ehk oleks viimase piisa ka välja pigistanud, samas, ega mul seal sees enam midagi ei olnud kah. See kuumus oli minult võtnud kõik, mis veel võtta sai. Kokku suutsin võtta ennast veel mõned meetrid enne finishijoont kui kuulsin, et keegi tuleb tagant ja üritab enne joont mööda saada. Vot seda ma enam kinkida ei saanud. Sprint lõppu ja pillid kotti. Aeg 46:05. Arvestades rajaprofiili ja temperatuuri, siis jällegi üle ootuste hästi! Ise lubasin ju trenni mõttes kesmise jooksu teha ja veel poolmaratonist raskeid jalgu lahti joosta. Pole mõtet lubadusi anda, selgelt :) 

Viimased 500m jooksin mõttega, et saaks juba koju ja oma eile valmis tehtud toorjuustukoogi kallale minna.

Nüüd siis koogist. Tegu ei ole erilise patutoiduga. Koogi põhi on valmistatud kookoshelvestest, mandlijahust, võist ja banaanist. Kiht vanaema juurest korjatud aedmaasikaid vahele. Kate koosneb vahukoorest, toorjuustust, zelatiinist, sidrunimahlast ja palmisuhkrust. Pealmine kiht on oma väikeste näpukestega korjatud metsmaasikatest ;) Ideaalne taastustoit!

Siin ka videod finishi-spurdist ja esmased emotsioonid!

https://www.youtube.com/watch?v=0egEQv3vEsE&feature=youtu.be

https://www.youtube.com/watch?v=vYUsUGtpr-A&feature=youtu.be

Üks üritab rajal veel head nägu teha - fake :D (olen palju harjutanud)

 Finishi-spurt! Kabuhirmus!

Esimene ametlik poolmaraton

Olen ju trenni mõttes jooksnud küll 21km ja ka kevadine SEB maraton oli ju 23km, aga võistluste mõttes siis ametlik poolmaraton sai joostud alles nüüd. Selleks oli Pärnu Võidupüha maraton. Läks üle ootuste hästi. Veel eelmisel nädalal võitlesin päris tõsiste ületreeningu nähtudega. Keha polnud taastunud sellest kolme päeva maratonist ja muudest trennidest. Organism ei allunud kohe üldse minu tahtele. Tuju oli alla igasugust arvestust ja jalgade alla saamine äärmiselt raskendatud. Suure pingutusega sai ennast igaks trenniks kokku võetud. Oli tahtmine isegi personaaltreninguid ära tühistada, sest suhtlusvõime oli nullilähedane. Olin suhteliselt kindel, et korralikult ma selleks jooksuks ära ei taastu, sest veel esmaspäeval oli spinning, teisipäeval spinning, combat ja SKT ning kolmapäeva hommikul veel spinning. Jooks ise siis kolmapäeva õhtupoolikul. Üritasin nädala alguse trenne üli rahulikult võtta ja keha kuulata. Unega ka omad teemad - lihtsalt ei magagi üle 3-5h kui organism stressis on. Igatahes otsustasin selle raja kuidagi ära kulgeda. Varem sai antud ka lubadus, et kui Võidupüha poolmaratoni alla 1h 45min ära jooksen, siis sügisel lähen maratonile.
Võistluspäeva hommikul oli tunne siiski täitsa okey. Jalad olid juba paremas seisus ja eluisu ka tagasi. Stardis sain päris pikalt autos oodata ja vedeleda. Keha kuulamine tuli kasuks. Stardijoone taga oli tunne juba päris hea. Kuna ma raja kohta jällegi suurt midagi ei teadnud, siis oli raske arvata kui kerge või raske saab olema. Ja üldiselt ongi nii parem kui ei tea.
Rada nii pika jooksu jaoks just kerge polnud. Vaheldusrikas: mets, natuke liiva, mullast teeperve ja kõvakatet - kõike sai. Alguse tempo läks liiga kiireks ja kohati üritasin ennast tagasi hoida, et mitte kinni joosta. Aga siis otsustasin, et kui jalad tahavad minna, siis las lähevad. Üritasin kinni hoida ühest hea tempoga seltskonnast ja tundub,et just see aitas kiirem olla. Lõpuks läks asi jälle minu võitlushimulise loomuse peale. Käisid läbi mõtted, et huvitav mitmes naine ma olen? Kas ma mahun esimese 10 sisse? Meenutasin, et kui palju naisi ma täheldasin jooksu alguses minust eespool olevat. Taha vaadates sealt keegi peale tulemas ei olnud. samas ees jooksjad tundusid jällegi liiga püüdmatud olevat. Kui muidu olen üritanud energiat nii jagada, et veel viimased 2km kiiremini joosta, siis seekord ei olnud küll enam midagi üleliigset sees lõpus. Pigem oli raske sama tempot säilitada. Sellest sai suur eesmärk, et ka viimastel kilomeetritel tempo üle 5min/km ei langeks. Üldiselt suutsin 4:45 peal püsida. Viimasel 5 kilomeetril näitasid kiired arvutused, et kui samas vaimus jätkan, siis on võimalik isegi 1h 40min sisse joosta. Sellest ideest siis kinni hoidsingi. Lõpp läks raskeks, aga aeg tuli 1:39:05. Ise ka ei usu! Kokkuvõttes 8. naine ja oma vanusegrupi 5. koht. Ning reaalsuseks peab saama lubadus sügisel maraton läbida.

Vahetult pärast jooksu oli päris hea olemine, aga ei meeldinud tunne,et süüa küll ei taha. Sundisin ühe viilu leiba sisse ja väikse topsi pudingut. Ja enne kui see süsivesik kehasse hakkas jõudma keeras olemise ikka päris halvaks. Külmavärinad ja sees korralik keeramine. Õnneks läks asi paari tunniga üle ja järgi jäi vaid väsimus. Olen nüüd paar päeva maganud nagu väike laps. Nii kui külje maha saan, siis pilt kaob. Öösiti magan ka rekordilisi unetunde. Minu jaoks 8h jutti magada on ikka väga palju. Reede hommikul üritasin teha väikse sörgi, et lihased uuesti ellu äratada. Aga jooksuks seda just nimetada ei saanud. Rahulik 5km kulgemine 35 minutiga. Täna olen füüsilisest pingutusest täiesti eemale hoidnud (no koristamine ei lähe arvesse) ja ürtanud lasta kehal veel taastuda. Andsin hoopis ajule rohkem tööd referaadi kirjutamisega.
Homme on Elva tänavajooks 10km ja plaan minna jooksutrenn seal ära teha. Aga kindlat midagi ei ole veel paika pannud. Kui keha ikka veel ei taha, siis ei lähe ja teen pikema sörgi hoopis rahulikult omaette. Nädalas 2 võistlust tundub natuke palju. Jah, isegi mulle :D
Ahjaa, olen nüüd siis ka ametlik ProRunner ;) Suured tänud Marekile dressika laenamise eest - ma oleks pooleks külmunud seal finishis muidu!

FitGames

Võtan siis nüüd kokku kaks etappi FitGames võistlustest. Täna oli teine etapp ja olen üsna sodi, sest sõit Tallinnasse ja tagasi ning võistlused ja kaasaelamine - pikk päev. Võistlustel andsin ka endast maksimumi ja elus esimest korda lõpetasin võistlused nii, et pärast pingutuse lõppu sain tunda krampe jalas.
 Kuidas ma sellele võistlusele siis üldse sattusin? Mul ei olnud antud võistlustest õrna aimugi, aga Gaidi saatis lingi, et mutt pane valmis ja osaleme. Mõeldud mõeldud. Polnud õrna aimugi millesse mässin end taaskord. Aga just nii mulle sobibki, et ma ei tea :D
FitGames´il on suve jooksul kokku 6 etappi, mille käigus siis selgitatakse välja vastavalt vanuseklassidele klassifitseeritud FitGames kuninganna (üle 34 aastased naised), printsess (alla 34a), kuningas (üle 34a mehed) ja prints (alla 34a). Igal etapil saavad võistlejad vastavalt kohtadele punkte ja viimasel etapil siis liidetakse kõik kokku ja selguvad võitjad. Igal etapil premeeritakse ka vastava etapi võitjaid.
Esimene etapp toimus Põltsamaal 29.mail. Läksin kohale asja üle vaatama ja proovima. Juhtus nii, et võitsin oma vanuseklassi - kuninganna tiitli. Ja ajaliselt edestasin ka teisi. Aga tegu oli aladega, mis mulle hästi sobivad. Tarvis on vastupidavust ja tegutseda tuli põhiliselt oma keharaskusega. Jõusaal on hetkel väga tagaplaanil ja jõudu nõudvad alad ei ole just meelepärased. Esimese etapi alad olid siis: joonejooks (torbikute korjamine), 30 kosmonauti, 10kg kettaga kelgu lükkamine, seina ääres kükis istumine 3minutit, uuesti kelgu lükkamine, veel 30 kosmonauti ja joonejooks. Paljude jaoks sai raskuspunktiks just seina ääres istumine. Minu lihasele staatilised asjad aga hetkel sobivad. Jooksud on oma töö teinud. Seal mul see edu sisse tuligi. Kosmonaudid meeldivad kah. Asjast ülevaade siis allolevas videos:

https://www.youtube.com/watch?v=hny2c2b7VmM

Teine etapp toimus täna Tallinnas. Sel korral sain ma ennast ikka ilusti proovile panna. Sest sees oli ala, mille kohta ma teadsin, et see saab olema nõrk koht. Ja oligi. Täna pidin leppima oma vanuseklassi kolmanda kohaga ja kokkuvõttes punktide järgi hetkel siis teisel kohal. Tänase etapi alad olid: triitsepsi surumine (dipid) 25 kordust, 8kg sangpommiga rebimine 25 kordust ja 6kg topispalliga wallball 2,7m kõrgusele, jooks 300m ja nii kolm ringi (viimases ringis jooksu polnud). Kõik vägagi sobivad alad minu jaoks - välja arvatud see üks. Wallball. Pall minu jaoks liiga raske - õigemini liiga suur. Sama raskusega aga väiksemate mõõtudega pall sobib mulle paremini. Ja viske kõrgus ka liiga kõrge. Ning seda ala nii suure palliga olen vaid ühe korra varem proovinud. Selgelt ei olnud see ala vaid üksi minu jaoks raske. Mitu naist katkestas võistluse antud ala juures. Aga mis siin viriseda - ala ei ole raske, vaid ise olen nõrk. Nõrkade külgedega aga tuleb tegeleda. Oi ma vandusin ja vihastasin, aga no ei tulnud kordagi mõttesse, et lõpuni ei pane. Teen kas või hommikuni, aga lõpuni. Ja siinkohal suured tänud ka häälekatele kaasaelajatele ;) Üleüldse pean rääkima ka sellest kuiii toredad inimesed neil võistlustel koos on. See on jällegi nii teistmoodi ala ja kokku on tulnud üli muhedad tegelased. Väga loodan, et neid võistlusi hakatakse rohkemgi tegema ja osalejate arv kasvab. Annan endapoolse panuse, et motiveerida kõiki proovima. Siin ei olegi kellelgi otseselt eelist või nõrkust - kõigil on omad tugevad ja nõrgad küljed. Need võistlused just need küljed välja toovadki. On alad, kus on vaja pigem jõudu ja on alad, mis vajavad pigem vastupdavust. Seega võimalus on kõigil! Ja lisaks lihtsalt fun! Mina kipun võistlustel asju liiga tõsiseks ajama ja saan kurjaks enda peale kui välja ei tule. Siiski saab kõike seda teha ka läbi naudingu!
FitGames´i järgmised etapid on sel suvel veel Põltsamaal, Tartus, Tallinnas ja viimased taaskord Põltsamaal.

Mina väga soojalt soovitan vähemalt ühe etapi kaasa teha ja asja ära proovida :)
Siin siis tänane sooritus ka videos. Pooled pallivisked siis Maris Tammele ja pooled Marek Võsule - nende eilse Narva jooksu pingutuse eest :)

https://www.youtube.com/watch?v=kygLBs6OSdM&feature=youtu.be

Nautige ;) :D

Statement! Alkovaba aasta lõpuni

Jah, vot täpselt sellise lubaduse annangi, et vähemalt üritan aasta lõpuni alkoholist eemale hoida! Ma tean, et nüüd hakkab tulema ridamisi küsimusi, et aga miks ma seda teen ja miks ennast piinan jne jne? Minu küsimus on kohe vastu, et miks peaks alkost loobumine olema piin? Kui see on piin, siis see on ju sõltuvus. Minu jaoks on näiteks magusast loobumine piin ja see ongi mul sõltuvus (siin olen ka edusamme juba teinud). Miks peaks iga toreda ürituse ja koosviibimisega kaasas käima alkohol. Pajude jaoks on see jah üks lõõgastumise viise, aga no mina suudan lõõgastuda ka lihtsalt teleka ees vedeledes ja head toitu nautides. Samuti suudan olla seltskondlik ilma kangema joogita. Eks hetkel tekib paljudel küsimus, et noh jah nüüd pööraski ikka täitsa ära, lisaks kõigele muule karsklaseks kah veel. Varem oli nii normaalne :D Alati olen öelnud, et klaas veini ei tee kellelegi halba, aga samas kas peaks olema probleem ka ilma selleta olla? Ja kui paljud ikka piirduvad ühe klaasiga kui see juba võetud on?

Millest selline statement siis järsku tuli? Respectist oma sõprade vastu muide. Andsin selle konkreetse lubaduse Marekile, kes jooksis tänasel Narva poolmaratonil üli hea aja. Ja see austusavaldus läheb ka Marisele, kes läks püüdma aega alla 1:30 ja sai sellega hakkama. Nemad pingutasid täna maksimumi ja mina olen olnud lödipüks ja diivanil vedelenud. Olgu jah, olen tööd teinud ja õppinud ja lugenud terve päeva ja puhkama pean ju ka, aga ikkagi! See, et väljas sajab ei peaks olema eriline vabandus, et ma ei saa ju jooksma minna. Õnneks on palju tegemisi ja vihm ei ole ainus vabandus.
Igatahes lubasin Marekile, et hoian tema eeskujul ennast alkost eemale aasta lõpuni. Kui peaksin mingi ime läbi sel aastal siiski maratoni jooksma, siis peermiaks on lubatud üks vein, aga hetkel seda plaanis pole. Kanget alkoholi ei tarbi ma niikuinii (kui ei eksi, siis viimane kangem jook oli eelmise aasta detsembri alguses), aga punast veini on läinud küll ehk liigagi palju. Kui ma sellega hakkama ei saa, siis põhikaristuseks on muidugi häbitunne, aga Marek lubas ka reaalse karistuse välja mõelda! Midagi karmi see ei saavat olla, sest siis see pole minu jaoks ju karistus...haahaaa :D
Kas on neid, kes tulevad minu statementiga nüüd kaasa ka? Või pigem saan ma risti löödud? ;)
Mõnusat jalka-püha!

Otepää Jooksutuur - kolme päevaga maraton

Olen küll hetkel mega väsinud, aga emotsioonid on üleval ja mälestused veel värsked. Talvel rääkis Tea Pärnik mulle sellisest üritusest nagu kolme päevaga maratoni jooksmine Otepää Jooksutuuril. Pidasin seda esialgu hullumeelseks ideeks. Samas jäi mõte kuklasse tiksuma. Jaanuaris proovisin iseseisvalt kolme päevaga maratoni joosta (esimesel päeval 15km, teisel 15km ja kolmandal 12km). Sain täitsa hakkama, aga kartsin, et päris võistlustingimustes ja tempos on see ikka liiga raske. Siiski võtsin kevadel vastu otsuse, et tuleb ära proovida. Mööda külgi maha see kogemus ju ei jookse. Longin niisama läbi, sest suuremat eesmärki ju polnud. Olen sel hooajal juba oma eesmärgid jooksudes aegade suhtes ära täitnud (sellest mõnes hilisemas kirjatükis). Aga nagu ikka, kui lähen midagi niisama ja nalja pärast tegema, siis saab sellest kohe ka suurem eesmärk.
Jooksutuuri esimene päev oli reedel Tehvandil 10km rajal. Tunne ei olnud üldse hea. Jalg kuidagi pehme ja olemine tuim. Trenninädalast väsimus sees. Ja teadmine, et õhtused jooksud ei ole päris minu kehale. Olen harjunud jooksma pigem hommikul, lõunal, äärmisel juhul päeval. Adrekas hakkas kergelt sisse tulema kui mul paluti esindada ProRunnerite naiskonda - olla üks kolmest liikmest. Natuke kahtlesin, sest ma ei ole ju jooksja. Aga Kristi on osav läbirääkija ;) Hirmutav oli ka see, et jooksust osavõtjaid oli algselt 200 kanti ja kõik tundusid tegijad jooksjad. Enda õnneks oli see jällegi mulle tundmatu rada - kõik jooksud lähevad paremini kui ma rada ei tea. Panin kohe mõnusas tempos minema, kerge just ei olnud, aga raske ka mitte....algus. Üritasin ühtlast tempot hoida, nii palju kui see neil tõusudel üldse võimalik oli. Mida lähemale lõpule, seda hullemaks rada läks ja kohe nii hulluks, et paaril tõusul oli tahtmine samm kõnni peale võtta. Peas tagus mõte, et no eiiii...elus esimest korda ma ei hakka nüüd rajal kõndima! Jooksin viimased 3 km põhimõtteliselt ninast veri väljas tundega. Kui finishijoonel kuulsin, et olen neljas naine, siis sain nagu selgusele toova kannalöögi kuklasse. See pingutus oli ennast ära tasunud. Aga samas, kohe ka teadmine, et hakkab nüüd see pull pihta jälle...asi läheb tõsiseks ja edasi ei tule enam niisama läbilonkimist ja tukerdamist ja nautlemist, et noh vaatab, mis see järgmine päev ka toob ja kuidas rada on ja eesmärki ju pole jne. Nüüd oli asjal juba hoopis teine eesmärk ja lähenemine. Esiteks tuli naiskonna au üleval hoida ja ka enda positsiooni säilitada. Kokkuvõttes küll naiste neljas koht, aga olulisem, et oma vanusegrupi teine koht. Eufooriat lisas asjaolu, et esikohal on minu jaoks jooksumaastikul suur eeskuju Maris Tamm. Tema järel teine olla ei ole just häbiasi.
Teise päeva jooks oli lõuna ajal Pühajärvel 17,125km. Seda rada ma tean hästi, aga vaid 10km ulatuses. Viimasest 7 km polnud mul jällegi õrna aimugi. Noh õnneks. Sest see viimane 7km oli jällegi jalad alt, ninast veri välja, tatt magedaks ja kops kokku pingutus. Enamuse rajast teadsin, et minu ees on 3 naist, aga et minu taga on neid veel palju ja järgmine ei ole just väga kaugel. Üllatuseks sain kolmanda koha 3km enne lõppu kätte ja läksin möödagi. Siiski pidin finishisirgel selle koha jällegi ära loovutama. Siiski aegade kokkuvõttes olin ikkagi naiste kolmandale kohale tõusnud ja vanusegrupi teise koha säilitanud. Kolmandaks päevaks pinge veelgi suurem peal, sest eesmärk ikkagi kõrge.
Kolmanda päeva hommikuks oli juba võistluspinge ka peale kerinud. Mul üldiselt puudub selline asi. Eesmärk tulla naiste seas kolmandale kohale, aga selge teadmine, et selle koha eest tuleb väääga tugevalt võidelda. Ja seda ma ka tegin. Kolmanda päeva rada oli Käärikul 15km metsas ja no jällegi tahtejõu maksimum proovilepaneva rajaprofiiliga - mitte üks ega kaks rasket tõusu, vaid vähemalt tuhat ma ütleks. Samas tõusud mulle just ju sobivadki. Jällegi terve rada pulss punases - meelega ei pannud ühelgi päeval pulsivööd peale, sest see oleks minus rajal shoki tekitanud. Teadsin, et alla punase seal midagi ei toimunud. Jalga sirgu ei lasnud küll kordagi, kõrvade vahel oli pidev teadmine, et see saab karistatud kui lõdvaks lasta. Seega maksimum pingutusega kogu 15km ja jah ka see Harimäe tõus jne.
Läks täpselt nii nagu ma pingutanud olin. Naiste absoluudis kolmas koht, oma vanusegrupi teine koht, Kekkoneni (kolmanda päeva eraldi arvestuses jooks) jooksu naiste kolmas ja kokkuvõttes naiskonna (ehk selle ProRunner 2 tiimi) esimene koht. Ja mis kõige olulisem, et olen nüüd elus esimest korda saanud poodiumile astuda koos Marise ja Teaga! Seda tunnet ei saa ikka keegi kuidagi ära võtta ja millegagi asendada. Kolme päevaga joostud maratoni aeg tuli kokkuvõttes 3h 22min ja 35sek! Eesmärgiks olin seadnud sinna 4h kanti  - just arvestades rajaprofiile. Selle nädalavahetusega olen ennast ületanud päris mitmekordselt. Ja polnud üldse hull minna veel kolmanda päeva õhtul 2 trenni andma ja hetkel siin pärast neid trenne istuda ja kokkuvõtet kirjutada ;) Aga eks ma homme siis olen koomas :D Järgmine nädal toob kõigest 11 trenni - seal hulgas 3 pikka koolipäeva ja lisaks Narva Energiajooksu poolmaratoni ning FitGamesi teise etapi Tallinnas. Üks kunagi kuskil ütles, et kes teeb see jõuab. Samas mina ütlen, et kui ikka üle panna, siis ei tee midagi ja ei oleks mingi ime kui ma nüüd paari päevaga jalad alt niidetud saan ja külili olen. Loodame siiski parimat :)

Nüüd võiks ju puhata ja mängida, aga ain´t nobody got time for that :P ;)

Lugemist

Olen hetkel oma trennide, jooksmiste ja muude asjadega nii sisse pakkinud, et lugemine suhteliselt kannatab. Pooleli on korraga mitu raamatut ja läbi ei saagi ühtegi. Samas, ütleks jällegi, et kättevõtmise asi. Kes käseb õhtuti tund aega feissis passida? Üli lihtne oleks ju raamat kätte võtta ja see tund asjalikult sisustada. Hetkel leian maksimum 15 minutit enne magamajäämist raamatute jaoks. Seda on häbiväärselt vähe. Ka koolimaterjalide lugemine on vägagi tagaplaanil. Jällegi, kas prioriteedid on valed või käest ära lastud aja planeerimine. Ata ata ja raamat kätte...
Mõned soovitused läbiloetud raamatutest:

Hetkel pooleli:

Veel ootel:

Seni loetuid ja hetkel pooleliolevaid julgen soojalt soovitada :)