Sunday 30 April 2017

Kuidas Villiku tundides viilida?!

Härra Raigo Aasmaa tuli ühes minu personaaltrennis geniaalsele ideele välja anda raamat/õpik "Kuidas Villiku tundides viilida?!" Leidis, et see oleks läbi aegade kergeim viis rikastuda ehk raamatu müügi eest meeletult rutsi taskusse lükata. Viga seisneb vaid selles, et ta ei viitsi seda kokku kirjutada. Seega mõtlesin antud ideed ise kirja panna ja lisada omapoolsed kommentaarid. Kui selline teos kunagi siiski trükki peaks jõudma, siis selgelt autoriõigused on härra Aasmaal ja mina jään endiselt vaeseks. Või nohh...temalt korjan juba praegu ju kõik raha trennide eest ära.
Kui ma antud käsiraamatust ka teistele klientidele rääkisin, siis hakkas tulema uusi ideid ja mõtteterasid uksest ja aknast ja keldrist ja pööningult ja põrandaliistu vahelt ja äravoolutorust ja stepslist. Stop! Siinkohal võib jääda mulje, et ma tapan inimesi trennis, et seal muule ei mõeldagi kui viilimisele ja eluga pääsemisele. Samas, makstakse raha ja tullakse tagasi ja öeldakse "Egle, tee mind ilusaks". Seda saab teha siiski igaüks ise, mina annan vaid ideid ja juhiseid. Mõnikord ongi need raskesti teostatavad, aga kui hea vorm tuleks kergelt, siis oleks me ju kõik ideaalsed. See selleks. Millistele ideedele siis on tuldud, et tunnis viilida ja minu halastusele loota? Toon mõned neist välja ja lisan juurde kommentarid (tärniga) kuidas ja kas need töötaks. Ka enda poolt välja öeldud punktid, mille kasutamine kindlasti toimiks. Ideede autoreid eraldi nimetama ei hakka. Honorar läheb ju niikuinii ühe mehe taskusse :D


1. Kui ta ei vaata, lohista jalgu 
*Ma vaatan!
2. Vii jututeema mujale. 
*Hea point, aga mul võib korduste lugemine segi minna ja tõenäoliselt tuleb siis topelt teha.
3. Lama maas ja mängi surnut.
*Kui sa seal juba vedeled, siis tee vähemalt tagapalnku.


4. Pinguta nii kõvasti, et ninast tuleks veri välja, siis tal äkki hakkab kahju.
*Pühi veri ära.
5. Ütle, et seda harjutust on võimatu teostada.
*Just näitasin ette, on võimalik teostada!
6. Lõhu tööjuures asju, et ülemus ütleks, et sa oled liiga tugev ja ei tohi enam trenni minna.
*Saada see ülemus siia.


7. Süsti talle rahusteid, et ta saaks magada ja ei mõtleks öösel neid harjutusi välja.
*Good point!
8. Ütle, et sul olid eile võistlused.
*Töötab - oleneb mis koha said
9. Ütle, et sul on homme maraton.
*Töötab
10.Ütle, et sa oled selles trennis esimest korda
*Töötab
11.Ütle,et sul on olnud vähemalt 2 nädalat trennipausi.
*Töötab
12.Ütle, et sa vihkad teda
*Aww kui armas, tee 1 kükk vähem
13.Ütle, et sa armastad teda
*Oookeyy, kätekõverdused on lõpuks meeldima hakanud, jätkame siis lõuatõmmetega


14.Ütle, et sa sõid enne trenni kogemata liiga palju
*Töötab
15.Ütle, et sa sõid terve kringli ära
*Kuidas see peaks asja leebemaks tegema?
16.Tee harjutust hästi aeglaselt, et aega venitada
*Väga hea, tunnetad lihaseid paremini


17.Tee harjutused hästi kiiresti ära, et asjaga ühelepoole saada
*Mul on neid veel
18.Näita,et sul on pulss liiga kõrgel
*Töötab
19.Ütle talle, et ta on nõid
*Räägi midagi uut
20.Räägi talle mida sa eile sõid, et tal süda eisma jääks
*Mida ei ole, see ei saa seisma jääda


21.Ütle talle, et sul on käed nõrgad
*Teeme tugevaks
22.Ütle talle, et sa tahad kükkide asemel jalapressi teha
*Teeme kükke
23.Tee nägu nagu sa ei jõuaks
*Draamakool
24.Keera rattal koormust maha siis kui ta ei näe
*Väga hea, said aru, et üle pingutada pole vaja!
25.Ähvarda ta auto betooni täis valada
*Ega järgmine kord see Tabata kergem ei saa olema
26.Ähvarda kõik fit-pallid tühjaks lasta
*Teeme siis kummilintidega, ise sa seda tahtsid
27.Ähvarda kõik TRX-id läbi lõigata
*Ega tund aega järjest lõuga tõmmata kätekõverdustega vahelduvalt parem ju pole
28.Ähvarda pärast trenni Maci minna
*Väga hea, arvuta burgeri makrod kokku ja ütle mulle ka pärast


29.Pane sama värvi särk selga mis tal on
*Töötab
30.Tee käärküki asemel istessetõuse
*Jätka samas vaimus, sest see on täitsa nunnu, et õige harjtus meelest ära läks ;)

Seda loetelu võiks jätkata Tõe ja Õiguse esimese osa jagu, aga mu mälu on õnneks lühike. Kommentaaridesse on ikka oodatud teie suurepärased viilimistehnikad ja meetodid ;)



Sunday 23 April 2017

Ei oska ikka rahulikult võtta

Lühidalt. Tehvandi mäejooks. Naistest 2. koht, võistkondadest 3. koht ja kokkuvõttes 29. koht. Pole paha onju? Tegelikult on see makrohea - ülikõvv! Terve see nädal on palju trenne olnud ja kahtlane olemine - pulss ajab mingit oma asja ja kops on kurgus pidevalt. Enne tänast starti kerge sörgi pealt oli tunne, et sinna rajale ma jään. Ajuvärk ütles, et kui ma nüüd oma keha kuulaks ja inimene oleks, siis starti ma ei läheks, vaid võtaks paar nädalat pausi. Aga kui juba kirjas olla ja kohal olla, siis tuleb inimeseks olemine ära unustada.
Raja üldpikkus 5,85km Tehvandi "väikeste tõusukeste" rajal...või siis pigem üks-tõus-teise-tõusu-otsas-ilma-punasest-välja-tulemata. No eks oli ju laskumisi ka, aga see on nüüd just minu nõrk koht. Üks kohe ei oska mäest alla joosta. Ma ei tea, lähen eratunde võtma Viljarilt - kuidas mäest alla saada lihaseid sodiks põrutamata ja teistele jalgu jäämata. Enivei, kogu see tõusude pull tippnes boonustõusuga. Tehvandi K90 suusahüppetorni maandumisrajalt ülesronimisega. Kõigest 110m käpuli mäkketõusu. 
Mis siin pikalt ikka nämmutada. Tõmbasin suhteliselt alguses punasesse ära ja seal ma lõpuni panin siis. Päris lõpu vast juba neoonpunases. Kogu raja vältel omasin enam vähem aimu kui kaugel liidrid ees on, aga ei olnud päris kindel mitu naist ees on. Möödusin roosast neiust lõpuks ja rohkem naisi ees ei näinud. Aga kunagi ei tea. Arvasin, et päris ees ehk mõni veel on. Nagu öeldud, siis jooksudel tõusud mulle sobivad. Astun suht külmalt mööda meestest/naistest/vanuritest, aga laskumistel lasen nad jälle kannale. Lollakas, võiks lõpuks allamäge liikuma õppida. See selleks. Viimasel pikal laskumisel põrutasin reied krampi, aga õnneks polnud lõpp kaugel. Ninast oli veri väljas muidugi ja pilt tuublis (hea, et üldse ette jäi...hetkeks oli kahtlusi). A ära ikka ei loobu ju. Laskumise lõpus kepsles roosa neiu uuesti mööda minust. Võtsin alguses küll sappa, aga mööda minna enam ei üritanud. Ja nüüd ei teagi kuidas oleks läinud kui ma oleks teadnud, et olin pikalt naistest esikohal. Vahet polegi. Ronisin siis küünte, hammaste, randme- ja reiekrampidega hüppetorni ära. Ja kui roosa neiu oli finishisse jõudnud, siis kuulisn, et esimene naine jõudis. Raisk! A no teine olla on ka okey. Kaotasin natuke üle 30 sekundiga. Intervjuus ütles ta ka, et tema eelis minu ees oli, et jooksis allamäge kiiremini. Kolmas naine minu järel oli pea minutiga maas. Üllatav jällegi, et nii palju ees olin - ega ma taha vaadata ei julgend ju ka. Äkki mõni roosa tuleb veel :D
No ja siis teine purakas. Küsin finishis Marekilt, et kuidas läks? (eelmine aasta oli ta jooksu kolmas). Ütles, et suht sitasti. Ma, et oih mis juhtus, et mitmes siis? Kodanik kõrvalt: "No ära võitis noh". Aff. Tüüp võttis pika eduga jooksu endale. Palju õnne herr Võsu!
Kolmas purakas. Meeskondlik (ProRunnerite naiskonnaga) kolmas koht. MEESkondade kõrval naiskonnaga kolmandal poodiumiastmel olla on ka peaaegu edev :P
Mhmmm, üks lubas mitte võistelda see hooaeg. Aga see pole minu süü, et jalad teevad ise mis tahavad. A päris ausalt Viljandi järvejooksu lähen longin trenni mõttes läbi ja kopsu kokku lükkama ei hakka. Järgmine pingutus vast 7.mail 23km Otepäält Elvasse. Siiski jälgin keha ja kui ta ikka ei taha, siis viskan jala sirgu ja lähen kalale hoopis või midagi.
Aga davai, homme tuhande trenni päev...hiadööd mudilased!

küüned, hambad, biitseps...kõik abiks

 hops hops
võimlemisekärbes

 a kumma jala sina ette paneks?

 nutiajastu...kas soeng on korras (muidu starti ei lähe) 
lükkab pikali selle torni




päris käpuli veel ei olegi

või siis...ikka on küll



ihhihiii...saimegi putru ja makarone pastakaga ;)

ah ära müra, ise oled...kiire

mehed

naised ka

ProRunner paugutab


 
salajutud
ära eputa..mine too makaronid ära!



Sunday 16 April 2017

Alfa-emane ja tema tegemised

Millega ma siis päriselt tegelen? Või vähemalt tahaks kui aega oleks...
Alfa-Emane. Just sellise hüüdnime ma hiljuti endale sain ja külge see ka jäi. Nimelt tegi üks meie spordiklubi uutest administraatoritest jõusaalis trenni ja nähes mind saali sisenemas, tekkis tal millegipärast kohe aukartus. Et kui ma siis otsejoones lõuatõmbekangi juurde astusin ja käed "pulbriseks" tegin ja tuima näoga oma 5-10seid lõuatõmbeseeriaid tegema hakkasin...oli tal tahtmine koos jalapressiga kuhugi nurka ära kolida ja hästi vaikselt seal oma seeriad ära lõpetada ja kiiresti oma väiksed kettad pealt maha korjata. Talle tundus, et ka mehed varjusid hantliriiulite taha ja minu ümber tekkis mitmemeetrine raadius kuhu sisse keegi ilma lubaküsimata astuda ei julgenud. Sealt tuligi nimi Alfa-Emane. Ja kui ta seda kõike mulle hiljem rääkis, siis mu silmad reaalselt käisid 2 korda põrandal ära ja imestusirve ei tahtnud näolt kaduda. Sest no kui ma oma trenni tegema lähen, siis ma tõesti üli harva märkan mis ümberringi toimub. Minu jõusaalitreeningud ei kesta üle 20-30 minuti ja kõik harjutused ja pikad seeriad teen järjest ära - mikromini pausidega. Paus kestab nii kaua kuni järgmiseks harjutuseks vahendeid paika panen. Ikka imetlen neid, kes suudavad jõusaalis mitmeid tunde veeta ja on motiveeritud veel pealekauba. Oma kogemus ütleb, et pärast 45min korralikku trenni ei suuda keha enam harjutusi korrektselt teha ja edasine on juba tolku maala tegevus. Pikad pausid seeriate vahel tõmbavad motivatsiooni maha ja enamus trenni võib aiatahaläinuks nimetada.
Aga mitte ainut jõusaalist ei tahtnud ma rääkida. Vaid pigem oma töö-ja trennivälistest tegevustest. Selge on see, et on jäänud mulje, et minu elus polegi muud kui trennid ja toitumine. Eks see suures osas nii ongi. Aga muid asju ma lihtsalt ehk ei kajasta eriti. Samas kas kõik see trennide ja hobide värk teebki minust selle alfa-emase? Tahaks arvata, et mitte. Mu huvid ja tegevused ja ehk ka iseloom on kindlasti mehelikumad kui keskmisel naisel. Ja ehk kui nii mõnelgi mehel. Mis ei tähenda aga seda, et ma ei suudaks naiselik olla. Kui mulle meeldib ise oma autot putitada, kalal käia, puid lõhkuda -ja laduda, jõusaalis kangi rebida, meestega võidu joosta, püssi lasta, viskenuge loopida, olmetehnikat parandada (nii palju kui nupp nokib), ehitada, ronida jne jne. Ja kui ma nii mõnestki mehest rohkem kätekõverdusi ja lõuatõmbeid teen ja kiiremini jooksen. Siis kas ma kohe olengi mehelik? Tahaks loota, et mitte. Sest no ma hea meelega panen kleidi selga ja eriti kõrged kontsad alla ja joonistan näo pähe kui vaja. Hea meelega teen süüa ja vaatan mõnda nutufilmi. Seda viimast muidugi harva ja nutma ka ei hakka :D Kui veel hobidest ja töövälistest tegevustest rääkida, siis eriti kindel asi on see, et pean teatud aja tagant (võimalikult tihti) saama metsa minna ja seal rahus ringi kolada. Fotograafiks ma ennast ei pea, aga pilte klõpsin ka hea meelega. Videosid kokku klopsida on ka normalnja, aga selleks peab aega olema. Teatris, kinos ja kontsertitel (klassika ja jazz...mitte Rihanna-Taukar-MeieMees värki) pean saama käia kavõimalikult tihti. Muusikat kuulan muidu rokist-dupstepini. Samas niisama muusika kuulamine on suhteliselt raskendatud. Kuna spinningu tunni taustamuusika klapin ise kokku, siis kõrv kuulab enamjaolt muusikat selle pilguga, et kuidas seda trennis kasutada saaks. Ma ei tea kas see nüüd hobi on, aga koristamine näiteks on täitsa okey tegevus. Raamatute lugemine on the must! Aga teleka vaatamine on out. No ma ei tea, oleks aega rohkem, siis teeks ju igast värki veel...Aga laias laastus on elu ju ikka trenn-toit-uni..
Mis on selle kõige juures sellist, mis inimesi hirmutab? Kuulen tihti, et mind kardetakse...why? Külm, otsekohene, isane? No kuulge, nalja ju ikka teen ja tegelt olen norm sõps kui mu haigele huumorile pihta saada :D

Kui visata siis võib ka tabada...mõnikord

Õliseks

Esimesed paugud 

Kui kala ei ole....siis vahet pole 

Kes ei loe, see ei loe..see jookseb ja teenib medaleid...kes ei jookse, see ei jookse...see teeb muud sporti ja teenib karikaid...kes ei tee sedagi, see teeb midagi muud...kes ei tee midagi, see ei tee midagi...lihtne! 

Kui metsas ei käi...siis sammalt ei näe noh 

Bassi peab saama... 

Kaunid kunstid ja kontsakleidid

A kus kõik Alfa-Isased on..? :D

Sunday 2 April 2017

Läbipõlemine ja väljatulemine

Sellest on nüüd mõni tilk vett merre voolanud kui viimane postitus sai tehtud. Aga umbes sellest ajast algas ka mu teekond allakäigutrepist üles. Nagu ma ikka öelnud olen, et kord elus tuleb põhjas ära käia, et teada saada, mis tunne on sealt välja tulla. Seda ütlen ma küll peamiselt trennides ja sügavate kükkide kohta. Ja pigem loodan, et päriselus seda kogema ei pea. Mõnda aega tagasi lugesin mingist ajakirjast artiklit, mis rääkis läbipõlemisest ja ametitest, mis on suure riskifaktoriga selles osas. Ja treenerite töö oli seal kohe täitsa ära mainitud. On see ju siiski amet, kus tuleb tegutseda nii vaimse kui füüsilise pingega. Pidev suhtlus erinevate isiksustega, õpetamine, motiveerimine, innustamine, nõustamine – seda kõike ise füüsiliselt pingutades ja endast 100% välja andes mitu korda päevas. Vahet siis pole mis tuju tegelikult endal on, kas keha valutab või mis seis isiklikus elus on. Energiline ja motiveeriv külg tuleb endas üles leida igas olukorras. Jah, see on ju teadlik valik ja keegi ei sunni seda ametit pidama. Nagu ka mitte ühtegi teist ametit. Otseloomulikult peab see töö meeldima ja väga. Mis aga ei tähenda, et iga inimene ei võiks ka väsida. Treenerid muidugi pole teatavasti inimesed ;) Puhkust vajame me kõik, kes rohkem kes vähem. Iseasi on aga kui palju me sea endale lubada saame.
Nüüd tagasi minu allakäigutrepi juurde. Juba detsembrist saati tundsin motivatsioonilangust ja vaimset väsimust. On olnud pikk ja raske hooaeg – nii töö kui võistluste osas. Aprillist oktoobrini pidevad võistlused ja omad trennid ning füüsiline töö sinna otsa. Novembrist töökoormus suurenes. Võistlushooaeg sai küll läbi, aga läbi olin ka ise. Olen ka varem olnud suhteliselt lähedal läbipõlemisele, aga päris sellist seisu nagu tekkis veebruaris...pole kindel, kas olen kogenud. Tiheda ja väsitava töögraafiku juurde ei mahtunud enam omad trennid (just jooksud). Jooks on küll füüsiliselt väsitav, aga on minu jaoks alati olnud ka lõõgastus. See on aeg, kus puhkan ja laen oma vaimu. Kui aga see osa elust välja jääb, siis on kõik tasakaalust nihkes. Leidsin ennast olukorras kus ei tahtnud näha mitte kedagi, suhelda mitte kellegagi, teha mitte midagi. Ometigi tuli ennast igal hommikul kokku võtta ja rahva ette minna. Ma ei ole teatavasti just kõige pehmom versioon naisest (tõenäoliselt tugevam ka nii mõnestki mehest) ja üldiselt nutta väga ei oska. Arvatakse, et mulle polegi äkki pisarakanaleid loodud või on need higistamiseks ümber kodeeritud. Kui aastas ühe kuni maks kaks korda silmast vee välja saan, siis selleks peab ikka tugev põhjus olema. Suvel korra sain…Aga mis siis nüüd? Veebruaris olin jõudnud sellesse punkti kus kraanid olid lahti peaaegu iga päev. Piinlik tunnistada, aga ühe kodaniku õlad sai läbivettimiseni täis ulutud mitu korda. Oli olukordi kus ärkad ja tunned, et ohh täitsa okey on ju olemine, siis aga 15min hiljem avastad ennast kõõksumas ja vägisi kokku võtmas, et kraanid kinni keerata ja rahva ette ilmuda. Ei ole ju varianti, et ahh ma tahan täna töinata ja trenni ei lähe. Tõmban parem topsi jäätist ette ja panen mingi pisaraavaja filmi peale ja haletsen ennast siis seal diivaninurgas. Vat ei ole seda võimalust. Samas kui need võimalused ka tekkisid, siis ega need kasutamata ei jäänud. Oli ka olukordi kus õhtuti kukud kummuli voodisse, sest oled surmväsinud ja mõtled, et ma nüüd ulun häääästi ruttu ära, sest pean magama jääma, et hommikuks välja magada. Jah, ka nutma peab aja peale. Aga läbipõlemise ja üleväsimuse iva ongi veel selles, et siis sa ei magagi ju. Oled väsinum kui laisklooma ja laiba ristsugutis, aga ei maga ikka. Saad öö peale 3h und kokku, siis on hästi läinud. Jaa jaaa seda unerohtude ja asjade juttu sain ma söögi alla ja söögi peale, aga ikka ju mõtled, et eiii mina seda kraami ei tarbi ja küll ma täna öösel kõik une korraga ära magan…noh. Ja see söögi värk ka veel. Kui minu organism on harjunud saama toitu regulaarselt ja 4-6x päevas. Siis nüüd oli isudega nii, et päris mitu päeva võis minna nii, et söömine oli täiesti meelest läinud ja isud nullis. Toitu vastumeelselt sisse toppides tuli asju ajada. Batoonid ja spordijoogid olid kohati ainus lahendus. Ja siis kui ikka isu lõpuks tuligi, siis tuli korralikult…ja sisse läks valimatult ja koguseid vaatamata KÕIKE. Minu organismile tähendab selline käitumine otseloomulikult kaost ja lisakilosid. Ei ei mitte üks ega kaks….vaid suisa kuus! Jaa jaa ei ole ju eriti näha. Aga tunda on, uskuge mind. Õnneks suur osa sellest ka lihase arvelt, aga see on teine jutt (jooksu asemel võtsin tagasi jõusaali treeningud alates detsembrist). Nüüd saab nii mõnigi kergendatult hingata, et huhhh no kui isegi Eglel kilod juurde tulevad, siis pole midagi hullu kui ma ka veidi juurde võtan :D Või siis kellel ma pinnuks silmas olen saab parastada, et hahh läheb paksuks…hästi :D Jah, ka mina olen inimene ja muide veel sedasorti inimene, kes peab vägagi jälgima, mis toidulaual toimub ja need kümned trennid nädalas ei päästa päeva kui ikka magusaneelud käima hakkavad. Mhmm ma pean vägagi palju vaeva nägema, et võistluskaalus püsida ja vormi hoida. Ei ole mul geneetilisi häid soodumusi ega ka suurt annet. Ropp töö, mis tuleb ära teha lihtsalt :P Halbade geenide ja vanuse taha pugemise jutuga ei maksa lagedale tulla. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida (siiski võtan selle teema päevakorda edaspidi).
Jutt läheb küll pikaks, aga antud teema on kindlasti tuttav paljudele. Enamus üritab oma stressi ja läbipõlemist varjata ja sellest vaikselt välja tulla. Mõnel see kindlasti ka õnnestub. Siiski on neid, kes alla annavad ja lahendust ei leiagi. Mina sain korduvalt nn nõuandeid, et peaksin puhkama ja reisile minema vms. Siinkohal pean ma lahti rääkima selle teema, et üksi oma elu majandava treeneri juurde ei maksa minna kunagi jutuga, et aga tee siis vähem trenne ja puhka rohkem ja reisi jne. Enne kui selle niinimetatud nõuandega minna, võiks minna küsimusega, et ega sul ei oleks võimalik puhkust võtta vms? Enamus treenereid on tööl tunnitasu alusel. Mis tähendab, et kui ei tee siis ei saa. Ei ole ette nähtud tasulist puhkust ega kindlat kuupalka. Kui võiks arvata (ja olen päris palju kuulnud, et arvataksegi), et antud füüsilise töö juures on tasu kindlasti kaunis ja märkimisväärne, siis tunnitasu mõttes ehk ongi, aga kas sa jõuad teha 8h trenne jutti nagu 8h istuvat tööd? Ja läbiviidud tund on üks asi, teine asi on tunni ettevalmistamine ja selleks kuluv aeg. Minu tööpäevad kujunevad aegajalt ka 12 tunniseks, millest siis konkreetselt tasustatud tunde on näiteks 2-6. Ja ei ole ikka päris nii, et ahh ma täna ei viitsi minna ja teen 5 trenni asemel 1 või üldse mitte. Pigem võtad hoopis asendusi juurde ja teed nädalas mõned trennid lisaks kui vaja. Kui sul puudub kindel sissetulek kuus, aga majandad ikka elamise, toidu, auto, riiete ja muude kuludega, siis sa lihtsalt ei saaaaa võtta puhkust ja palmi alla lennata. Olgem ausad, isegi ühte lisa puhkepäeva ei saa võtta kui just äärmuslikku vajadust pole. Ärgem saagem valesti aru, ma armastan oma tööd ja teen seda väga hea meelega, aga väsimus on paratamatu. Siis veel need nn nõuanded, et aga hakka mingit muud tööd tegema. Sa vabandage väga, aga seda ei saa kohe kuidagi nõuandena võtta. Kui idioot peab olema, et ise selle peale ei tule, et puhkama ka peaks ja et pole aegajalt ise mõelnud ka mõne muu tegevuse peale. Uskuge mind, me kõik mõtleme, et äkki mõni muu töö toidaks paremini ja et puhata on ju tore. Nõuandena saan ma võtta vaid konkreetseid ettepanekuid ja soovitusi. A la, et noh kuna sa nii aktiivne ja esineja oled, siis sulle kindlasti sobiks ja meeldiks ka raamatupidaja töö. No vaikselt kontoris nohistada päevad läbi ja paigal istuda. Saate ju aru küll, et need kaks asja kokku ei käi ja pigem oleks sobivust raske leida, aga vähemalt oleks see konkreetne soovitus. Mitte, et kle aga tee äkki hoopis midagi muud. Emmmm…mida? Ja mulle meeldib mu töö. Läbi põleda on võimalik ka iga teise ametiga.
Kuidas ma sellest siis välja tulin ja kas tulin? Terve veebruari nutsin ja halasin ja vigisesin ja väntsutasin ennast. Minu suur kaastunne Marisele, kes suure osa sellest laviinist enda peale sai ja kogu seda manti enda õlgadel pidi kandma. Tõeliselt suuured tänud, et vastu pidasid ja olemas olid. Maris teadis täpselt mida öelda ja veel olulisem, et mida mitte öelda. See tähendab, et mitte targutada. Lihtsalt kuulata ja erapooletut nõu anda. Peas oli päris korduvalt mõte kõik see siiapaika jätta ja vähemalt aastaks ära maale minna. Puid lõhkuda ja kalal käia ja metsas kolada ja põldu künda jne. Samas ma tean, et mul hakkab igav juba esimese paari kuuga (kui mitte paari nädalaga) kui peaksin trennidest ja klientidest eemal olema. Olin juba valmis kõigest loobuma ja alla andma. Kõik muutus kuidagi ülejõukäivaks. Neid soovitusi, et mine spetsialisti juurde ja räägi ära asjad ja saad ehk mingid rohud või asjad peale, siis need soovitused muidugi ajasid mind veel rohkem keema. Sest asi ei olnud ju selles, et ma ei oleks teadnud mis mul viga on. Ma teadsin täpselt, et olen üle pannud ja puhata on vaja ja just vaimset poolt. Tabletid ehk leevendavad olukorda, aga ei ravi põhjuseid. Nendega tuleb ikka endal tegeleda. Keegi sinu eest asju ju ära ei tee. Või ehk ka teeks, aga mina ei ole kindlasti paluja ja lunija. Ma võtan abi vastu kui seda pakutakse, aga ise ma ei küsi. Lihtsalt nii on ja jääb. Igatahes tegin mõned tunnid rohkem tööd veebruaris ja võtsin julmalt 3 vaba päeva (lisaks nädalavahetusele) märtsi alguses. Need olid juba väga viimasel minutil võetud vabad päevad. Murdumishetk oli käega katsuda. Jah, mis see 3 päeva ikka päästab eksole. No kuiii palju ma kuulsin seda, et sul on ikka kahte nädalat vähemalt vaja ja kuhugi ära minna siit üldse jne. Aga ma loodan,et tegin oma eelneva jutuga asjad selgemaks, miks see nii iizipriizi pole. Suured tänud inimesele (kelle õlad ma läbi leotasin), kes mind siis paariks päevaks väikesele tripile viis Eesti teise otsa. Hakkasin oma hingamist vaikselt tagasi saama. Olem ausad, ma olin inimvare juba. Nüüd, kolm nädalat hiljem alles hakkan tundma, et olen võimeline inimeseks hakkama. Olen ennast terve märtsi kuu julmalt kokku võtnud ja toitumist taas paika loksutanud, mõned korrad sörkimas käinud jne. Eks tuleb ette veel hetki kus ärritun lihtsate asjade peale, aga asi on ikka kordades parem. Huumor hakkab ka mu soontesse tagasi voolama tasapisi. Ühesõnaga elan veel (isegi ei ütle...aga mis elu see on?).
Olen korduvalt öelnud, et võistlemiste osas jätan selle hooaja vahele. Kindlasti osalen võistlustel, aga tulemuse peale midagi tegema ei lähe. Põhja pole all selleks hetkel ja aega ei paista ka juurde tulevat. Mis on ehk isegi hea, sest tööd on ja olen ekstra tänulik oma klientidele! Päris mitmel murdumishetkel sain muide motivatsiooni just klientidelt. Nähes kui väga nemad pingutavad millegi nimel ja kui raske see tegelikult on, siis miks peakski minul kerge olema. Ma reaalselt näen nende saavutustes edusamme ja see on parim tasu mida saada! Siiralt loodan ka edaspidi inspiratsiooniks ja motivaatoriks olla (kui isegi midagi erilist ise ei saavuta hetkel). Olgu minu läbipõlemised ja nutulaulud hoiatuseks teistele, et tuleb ennast kuulata ja õigel ajal pidurit tõmmata. Ja kui ikka käpuli kukkuda, siis vähemalt ennast kokku võtta ja välja tulla. Meile kõigile paistab üks päike, mõnele lihtsalt eredamalt, oleneb kui tumedate prillide tagant me seda vaatame. Ma tean, et mõnikord on äärmiselt raske ennast kokku võtta ja ahvatlus alla anda on kordades suurem. Siis tulebki äkki korraks alla anda, lihtsalt arvestada sellega, et väljatulek võib pikemaks ja raskemaks osutuda. Omal näitel tahan öelda, et kui oled nii käpuli, et põlved on puruks ja kogu maailm on sinu vastu….siis tegelikult seal ei ole abiks see, et pole hullu küll sa välja tuled ja hakkama saad. Võimalik, et ei tule niipea välja ja ei saagi pikalt hakkama ja äkki tulebki abi paluda. Mina lihtsalt otsustan aegajalt gravitatsioonile vastu hakata ja maa külgetõmbejõule ja provokatsioonidele lõuaga vastu põrandat lennata mitte alluda. Targutused ei päästa, et küll üle läheb ja asjad helgemaks lähevad. Ei pruugi minna, endale valetada pole ka mõtet. Oodata ja valetada pole mõtet. Küll aga võidelda ja proovida on mõtet. Kui ei tule välja, siis korraks alla anda (jah, see on täiesti aus) ja vaikselt seda lõvi endas uuesti otsima hakata…


Enivei, 8.aprillil on Parkmetsa jooks 7km. Kes tuleb mind kotti jooksma? Vaatan, mida vana (ja ka suures koguses uue) rasva pealt teha saab :P I´m back in da bisnisss!

Maskiga või maskita? Vingumisega viiruse vastu

 Nüüd mul on aega kirjutada, sest istun kodus. Ja elukaaslane istub ka kodus. Ehk lapsega tegelemine on jaotatud. Jah, isolatsioonis. Jah, e...