SEB Tallinna Maraton 2017 42,2km - check

Eessõna: Alustasin kirjutamist eile ehk siis pärast jooksu. Aga jäi pooleli ja jätkasin täna. Ümber ei viitsi vormistada ja seega võib tekkida segadust ajalises vormingus. Aga ma usun teisse ja saate lugemisega hakkama kindlasti :D 

Kui nii edasi läheb, siis võib neid maratone ju täitsa ette võtta veel. Kas ma hoidsin piisavalt palju tagasi või mis värk on, aga raske ei olnud. Ükski maraton (ehk 42,2km) ei saa loomulikult kerge olla, aga ma ütleks, et nii mõnigi 10km jooks on minu jaoks hullem olnud. Usun, et asi on siiski pigem selles, et tänast maratoni läksin trennina jooksma. See tähendab, et lihtsalt üks pikk jooks ja mitte aja peale võistlemine. Kui taastumine peaks kenasti sujuma, siis võistelda võiks Tartu Linnamaratonil vähem kui kuu aja pärast. Aga seda taastumise asja ei tea kunagi ette. Täna võib ju olukord hea tunduda, aga surm saabub tavaliselt paar päeva hiljem. Olgem ausad, eelmise aasta maratonist ma taastusin tegelikult umbes pool aastat.

No jooksust endast lähemalt. Alguses oli plaan Tallinnasse sõita hommikul, mis oleks tähendanud kell 5 starti kodust. Mis muidu minu jaoks on no problemo. Aga sõit ise väsitab ja siis kohe maraton joosta ja veel tagasi Tartusse sõita? Tehtav. Aga liigne pingutus ehk. Ühesõnaga läksin Tallinnasse eile ja sain asju rahulikult majandada. Siinkohal megasuuuured tänud majutajale!!! Enam mugavamaks ei oleks olnud võimalik asja minu jaoks teha.

Magasin millegipärast suhteliselt halvasti. Või noh keskmiselt. Higistasin terve öö. Palav ei olnud, aga keha on ikka stressis ja teeb imetrikke siin. Eile laetud süsikad siis panid asja nii tööle, et öösel sai nagu poolmaraton juba ära joostud. Mis viis selleni, et hommikul üritasin küll rohkem juua, aga ei saa ju magu ääreni vett täis tankida. Kokkuvõttes tundsin ikka vedelikupuudust. Seda terve jooksu vältel.

Start kell 9:00. Stardis oli olemine üllatavalt hea ja energiline. Imelikul kombel ei löönud ükski vana vigastus (mida mul tegelt polegi), ega muu jama välja. Me kõik teame kuidas just stardi eel igasugused probleemid välja ilmuma hakkavad.  Plaanisin joosta kas üksi või siis alustuseks 4:00 grupiga (eeldatav lõpuaeg 4h). Ja siis jooksvalt tunde pealt vaadata, et kui kiiresti või aeglaselt edasi.

Alustasingi 4:00 pundis. Kaotasin ühe geeli kohe esimesel kilomeetril ja otsustasin, et see geelide vöö ikka pole minusugustele mõeldud. Seda ei saa piisavalt väikseks regullida minu järgi. No mina kui see kitsapuusaline kesksoost elajas. Vöö loksus ja pidin päris tihti kontrollima, et vähemalt järelejäänud 2 geeli alles oleks (võtsin ise 3 geeli kaasa ja 2 andsin Marise kätte).

Vahepõikena. Panime Marisega enne jooksu paika, et mis kilomeetritel ta rajaääres on ja kus millega mind varustab. Vesi, spordijook, muusika ja geelid. Kõik töötas nii nagu pidi ja pareminigi veel. Maris on kullatükk!!! St kullakamakas! Või pigem tema kärbeskaalu arvestades siis ikka tükk.

Esimesed 10km läksid mängeldes. Ehk isegi liiga kergelt. Hoidsin ennast kahesajaga tagasi. Egle, sa ei hakka kohe panema! Egle, sa ei hakka täna üldse panema! See on lihtsalt pikk trenn. Said aru? Las olla kerge. Ole normaalne ja hoia kordki elus ennast tagasi! Selline sisemine dialoog siis põhimõtteliselt terve jooks. 

Mingist hetkest olin siiski 4:00 pundist lahti rebinud ja 3:45 grupile järgi jõudnud. Täiesti pingutamata. Isegi kohati vaid läbi nina hingates. Ajasin seal pundis Teaga mõned sõnad juttu ja kui tundsin, et hakkan ikka liialt takerduma, siis tõmbasin neist ette. Jätkasin enamus jooksu soolos.

Mulle ikka meeldib soolot panna. Seal on mitmeid põhjuseid. Aga neid ei viitsi hetkel lahkama hakata (see aruandlus läheb siin niigi pikaks). Kui keegi järgi jõudis, siis lasin ilusti mööda joosta ilma ürituseta kaasas püsida. Ja kui kellegi eesoleva tempo ikka aeglane tundus, siis läksin mööda jne. Kellal väga palju aega dikteerida ei lasnud, kuid aegajalt siiski heitsin pilgu peale. Mingi kell siin minu tempot ei määra eksole!

Nii rahulikult joostes on vabalt aega jälgida, et mis teised rajal teevad ja mis rajaääres toimub. Kaasaelajaid oli päris mõnusalt, aga alati võiks rohkem olla. Korduvalt pandi mind täna naeratama just rajaäärest öeldud innustushüüetega. Ärgem olgem nendega kitsid!

Esimese geeli võtsin 13km kandis ja edasise jätsin saatuse hooleks. Sest üks kadus ju ära. Et kas näen Marist ja saan juurde või siis toidupunktidest vms. Selles osas sujus kõik suurepäraselt. Ühest punktist võtsin varugeeli (mida ei kasutanudki). Sain oma geelid ja joogid ja asjad ilusti kätte õigetes kohtades.

Siiski enamuse ajast olin janus. Joogipunktides üritasin juua võimalikult palju, aga ei saa ju rohkem kui mõned lonksud korraga ja teine tops kraevahele. Magusad geelid tegid ka oma töö ja tekitasid janu juurde. Aga no sain hakkama. Ma ikka olen üritan mõelda ka, et see kutt kes Ateenasse jooksis Marathoni lahingu võidusõnumit viima ja maha suri kohale jõudes (noh jooksnud 42,2km...millest ka maratoni distants tulnud on), tema ei saanud ei geele, ega banaane ega soolaleiba ega spordijooki ja asju. Ja tal ei olnud ka Nike tossu jne jne. No, et mina ei sure ju maha kui kõike täpselt arvestatud kohas ja koguses ei saa. Eks see mõjutab jah raja läbimise aega. Aga täna oli ju trenn ja suva see aeg.

Imestusega vaatan millises geelide ja jookide ja asjade lahingvarustuses rajale minnakse. Vööd on nagu relvasalved ümber kere. Et no ikka iga kilomeetri kohta oma maitsega energialaks sisse. Noh jah, aga eks ma olen ka veel amatöör sellel alal/distantsil.

Raja kohta veel, et muidu täitsa mõnus ja suhteliselt kerge rada. Üksikud lauged tõusud ja ei midagi hullu. Aga see läbi pargi jooks mööda kruusateed...Muidu oleks ju täitsa okey, aga vihmaga oli see asi seal ikka sopaseks tõmband. Tegi jala veid raskemaks, aga polnud probleemi. No asi oli ju kokkuvõttes ikka sama kerge kui pühapäevane jalutuskäik pargis ;)

Üldisest veel, et joogi ja toidupunktid hästi korraldatud ja kõik timm. Üritasin igas punktis juua nii palju kui arvasin, et magu mõistlikult vastu võtab ja ülejäänud kraevahele. Krampe õnneks ei tekkinud ja seega oli järelikult asi veega kontrolli all. Pidev janutunne muidugi on vastiiik ja häiriv.

Kas siis üldse raskeks ei läinudki? Loomulikult läks, aga see ei ületanud minu taluvuspiire. Kui tempo langema hakkas ja jalad enam nii kerged polnud, siis hakkas ka tuju trikke tegema. Aga pidasin endaga kohe udupeene dialoogi ja fiksisin asja ära. Et ei, see ei ole küll veel koht kus raske peaks olema ja vinguma peaks hakkama. Tegin endaga 28ndal kilomeetril diili, et esimene vingumise mõte võib tulla 33ndal kilomeetril ja siis juba rohkem virisemist 38nda paiku. Et noh kui veel 10km on joostud, siis tõenäoliselt võiks ju raskeks minna. Nii oligi. 33ndal ei hakanud pirtsutama. Otsisin hoopis kohta kuhu tühi geelipakk visata ja no ei leidnud. Andsin selle siis ühele rajaääres liikuvale ja telefoniga vestevale (noh pigem vestles vast sõbra mitte telefoni endaga) noormehele. Et ole hea palun viska see ära. Kutt oli ootamatust pöördumisest esialgu hämmingus, aga hakkas kaasa jooksma ja teavitas sõpra ka, et kuule oota ma hakkasin siin just ühe blondi piffiga maratoni jooksma, ma helistan pärast. Jooksis siis veidi maad kaasa ja oli valmis juttu tegema. Aga ütlesin, et sry ma ei saa väga siin lobiseda, mul on 33 km joostud ja hakkab raskeks minema. Enivei aitas mul ühest pundist mööda joosta ja lahkus siis dzentelmenina rajalt minu geelipakki ära viskama. No kui ikka viskas ära. Hahaa.

Aga päriselt raskeks läks ikka just 38ndal kilomeetril. Tempo langes 5:01 pealt sujuvalt 5:30 peale ja aeglasemakski. Otsisin muusikast abi ja veidi saingi. Ja siis paaril korral mõtlesin inimesele, kellele selle jooksu pühendan ja polnudki väga hullu enam. Ma jah pühendan enamus raskemaid võistlusi kellelegi. Kui raskeks läheb, siis ei loobu ära, vaid mõtlen, et temal on mingitel hetkedel kindlasti veel raskem olnud.

40ndal kilomeetril otsustasin, et liiga vähe on lõpuni jäänud, et seda maad niisama ära lohiseda. Listist tuli täpselt õige lugu peale ja viskasin sammu pikemaks (kes mul spinnis käivad, need teavad täpselt seda 10 minutilist kõrbelõiku :P). Nagu ka eelmisel aastal, siis viimased 2km võtsin põhimmõtteliselt mängleva kergusega. Mõnusa pika kerge sammuga surevatest kodanikest mööda ja lõpuni. Vaatasin kella ja tegin väiksed arvutused ja panin eesmärgiks, et noh 3:40 sisse võiks ikka tulla. Kui ka kõndima hakkan, siis alla 3:45 tuleb ikka. Kruttisin veel uuegi mõtte pähe, et aga võiks siis juba nii teha, et 4 ei tulegi ette. Ühesõnaga jalad selga ja viimastel meetritel sprint ja sekunditega võidujooks. Ajaks tuli täpselt 3:39:59!

Pärast jooksu muidugi jalad sodid, aga ei midagi märkimisväärselt hullu. Hull oli hoopis Tallinnast tagasi Tartusse sõit. Läbi selle räige vihma. Mitmel korral mõtlesin, et see maraton oli wayyyyy kergem kui hetkel autoga siin vee sees liuelda.

Sain veel korraliku lihashoolduse peale õhtul ja täna on keha täitsa korras. Noh hetkeseisuga...eks ma trennis räägin teist juttu. 

Kes rajal ei naerata....see jäb pildile kole! Foto: Mait Marttila

Ilma patsita mina ei jookse

 Julge hundi rind on numbreid täis!

Enne ja pärast

Rull on abiks ikka...aga asjatundlikud käed on paremad :P

Pliis gaad, et see Tartu Linnamaraton sama iisilt tuleks! 
Mis mu vigastus muidu on te küsite? Et pole eilsest jooksust jalgu veel allagi saanud ja juba mõtleb uuest maratonist. Kohe vastangi...ma ei tea!

Ela kaasa!

Minult on ikka küsitud, et kas see rajaääres kaasaelamine tegelikult annab ka võistlejale midagi? Ja siin ei pea ootama minu pikemat sisemist arutelu iseendaga, vastan valguskiirusel, et JAAA! 

Kaasaelamine ja innustamine annab VÄGA palju juurde. Võib tunduda uskumatuna, aga nii see on. Kõige lähem näide on viimastelt võistlustelt Pärnus, kus kuulsin oma nime rajaäärest hõigatuna ja vaatasin, et Silja laksib käsi kokku ja ergutab. See andis vähemalt järgmiseks kilomeetriks tunduvalt kergemad ja kiiremad jalad alla. See oma nime kuulmine on nagu väike adreka süst. 

Keegi ei arva, et sul kerge on, nad näevad,et sa pingutad ja tahaks nagu aidata kuidagi. Ja nii ju aitabki. Üks asi on niisama kerge plaksutamine (mis on parem kui mitte midagi siiski), aga teine tera on see kui tehakse korralikult häält ja näidatakse emotsioone. Mida kõvema häälega kaasa elatakse, seda kõvema tõuke sellega võistlejale annab. 

Olen alati öelnud, et võistlustel kaasaelamine aitab võistlejaid tohutult. Vähemalt mind. Loomulikult ülirasketel hetkedel võib tekkida tahtmine öelda, et kle proovi ise joosta siin ja siis tule targutama, et jõuad küll. Aga see on pigem „värskete“ võistlejate mõte. Kui sa oled alles oma esimestel võistlustel ja üritad ellu jääda, siis rajakõrvalt torgatud lause „Jõuad küll, kohe oled kohal“ võib tunduda pigem nöökimisena. Näed ju, et ei jõua tegelt! Aga mida võistlus edasi, seda enam innustavad kõik kaasaelajad ja pöidlahoidjad – vahet siis pole mismoodi nad motiveerivad või välja ütlevad. Või siiski on vahe? Natuke nagu on. Mis siis minu puhul töötab ja ei tööta ja kuidas ise kaasa elan?

Hea mõte ei ole rajaääres õpetama hakata kuidas joosta (kui tegu ei ole just oma treeneriga). A la, et tõsta põlve rohkem või võta madalam samm vms. Õppimine ja õpetamine ja testimine toimub trennides. Võistlustel võiks lasta kehal teha nii nagu ta trennis on harjunud. Ja kui on valesti harjunud, siis tuleb trennis ümber õppida, mitte võistlusrajal. Seal ajab õpetamine pigem närvi või viib kinnitõmbamiseni. Aga see on eraldi teema.

Mulle vägagi meeldib käia võistlusi vaatamas ja kaasaelamas, aga paraku ei ole selleks just palju aega ja enamjaolt olen ise võistlustules. Minu isiklikud lemmik lööklaused, mida olen hääle kadumiseni karjunud,  on näiteks:

 „Liiga kerge on!“

 „Tegutse nüüd! Puhkad pärast kodus või restoranis!“ 

„Näita nüüd milleks sa siiani trenni teinud oled!“ 

„Lase see loom nüüd välja!“

 „Mõtle, et see kõik on liiga lihtne!“

 „Sa ei pea siin kedagi järgi ootama, finishis ootad!“

 „Nad annavad sulle andeks kui sa neid mööda ei lase ja järgi ei oota!“ 

  „See kang kaalub ju vähem kui naine, näita lihast!“ 

„Raske hakkab, siis pane edasi…meelega…kiusu pärast!“ 

„Mingi gravitatsioon sind ei murra!“

 „Just seda mäge oled sa terve oma elu oodanud!“

 „Jookse nüüd kõik pikali!“ 

„Ära ole nii kade, jaga oma higi teistele ka!“

 „Ära loobud, saad vitsa!“ 

„Enam ei ole vaja tagasi hoida, võib liigutama hakata, sest lõpp on liiga lähedal!“

 „Panna on vaja!“

 „Peab ju meeldima!“ 

„Lõpp on kaugel, aga see ei loe!“

 „Kergemaks ei lähe, raskemaks läheb, aga ela krt üle ja pane lõpuni“ 

„Sulle ju meeldib kui raske on!“

 „Finish on sealpool, võid kõigist mööda panna, nüüd tead kuhu minna!“ 

„Kes andis korralduse puhata keset rada?“ 

„Sai ju räägitud, et võitma peab!“

 „Karista kõik ära nüüd!“

Neid lauseid võib vabalt ka mulle karjuda rajaääres. 

Ühesõnaga ärgem kartkem minna sõprade, tuttavate, pereliikmetega kaasa võistlustele neile kaasa elama. See toetab ja motiveerib rohkem kui te arvatagi oskate. Kui raske saab olla rajaääres keksida ja käsi kokku lüüa ja karjuda…võrreldes sellega, mis on rajal reaalselt pingutades? Mhm, ise nad ju sinna rajale ronivad ja oma asi ja pingutagu siis ja keegi ju ei sunni. Jah, oma valik muidugi, mis ei tähenda aga, et tugi head ei teeks. 

Kindlasti on neid, kes ütlevad, et ah vahet pole ja saan ise hakkama ja ei ole vaja tulla kaasa elama. Samas mööda külgi maha see ei jookse kindlasti. Juba teadmine, et keegi kuskil kaasa elab ja pöialt hoiab, annab powerit juurde. Võib täitsa nii olla, et mõnigi rekord tuleb just tänu innustusele, mis tuleb kõrvalt.

Ma aasta tagasi pärast oma esimest maratoni kirjutasin ka sellest, et kuidas rajaäärne elu või selle puudumine mõjutab emotsioone ja pingutust rajal. Et kuidas seal tühja Ihaste vahel oli üks kutt rattaga, kes kõvahäälselt oma sõbrale kaasa elas ja aitas sellega kogu punti! Mina näiteks naersin ja samm oli kohe kordades kergem tänu nendele naljadele ja lööklausetele. See sama kutt - Priit - on päris mitmetel võistlustel häälekas kaasaelaja. 

Ühesõnaga kui ikka kodus midagi targemat teha ei ole kui telekast Õnne 13 vaadata ja moosisaiia peale süüa, siis võiks tegelikult minna välja ja paar kõvemat innustavat sõna võistlejate poole teele saata. Ärge jätke meid üksi!

Kerget jalga kõigile homsel SEB maratoni (ka pooliku) rajal!

Ja palju õnne Marisele tänase 10km rajal joostud tugeva isikliku puhul!

Rahvaspordiüritustel osalejale väike ABC

ProRunneri tsikid hoiavad ühte sammu ;)

Olen siin juba päris pikalt võtnud hoogu, et üles tähendada mõned meelespead rajal käitumise kohta. Täpsemalt aasta olen hoogu võtnud. No sellest ajast kui eelmisel Kahe Silla jooksul üks meeskodanik rajal mulle korduvalt ette astus ja ühtlase jooksutempo säilitamist häiris hoolega. Ja ehk anda mõned juhised rahvaspordi üritustel esmakordselt osalemist plaanivatele tervisesportlastele.

Mina muidugi lähtun eelkõige jooksuüritustest, aga eks enamus nn reeglitest kehtib ka teistel aladel. Kõigepealt siis, et kuidas üldse alustada? Lahti on läinud massiline jooksu-ratta-rulluisu-triatloni-kanuu-orienteerumise-jne ühisüritustel osalemine. Äärmiselt positiivne ju. Inimesed liiguvad rohkem ja mõtlevad oma tervisele? Või siis...? 

Esiteks. Võta plaan võistlustel osaleda ette siis kui oled ikka juba mõnda aega antud ala harjutanud. Ei ole hea plaan kütta kohe 10km jooksule plaaniga tõestada naabrimehele, et saad sellega hakkama...endal oli viimane trenn aasta tagasi. Või noh sai korra sörkimas käidud. Enne võistlustel osalemist võiks olla joostud (viimase kuu/kahe jooksul) 3 korda võistlusdistantsi pikkune maa ja vähemalt ühe korra antud distants ka korraga läbitud. Ehk siis kui plaan osaleda 10km jooksul, siis eelnevalt trennis läbitud 30km kokku (võib vabalt olla 3-5km otsad näiteks) ja ühe korra ka 10km järjest läbi joostud. Ei ole vaja kellelegi tõestamiseks ennast lõhkuma hakata. Asi peab ju meeldima.

Teiseks. Vali välja üritus ja registreeru. Neid rahvaspordiüritusi on lugematu arv. Võta lihtsalt sobiv kuupäev ja toimumispaik. Näiteks http://marathon100.com/kalender/eesti/jooks on abiks ikka!

Oled kirjas. Mis saab edasi? Jälgi ürituse kodulehte ja infot. Kui on võimalus saada stardinumber ja materjalid kätte varem, siis soovitan need eelneval päeval välja võtta ja tutvuda. Kui ei saa varem, siis mine enne starti kohale nii, et sul oleks piisavalt aega materjalid välja võtta ja number kinnitada ja soojendus teha jne. Soovituslikult tund enne starti vähemalt. Et saaksid rahulikult parkimiskoha leida jne. Jah, suurüritustel võib just parkimine osutuda kõige närvesöövamaks teemaks. Kui niigi on ärevus sees, siis väldi lisapingeid ja tee kõike pigem varem ja rahulikult. Pigem jäägu aega üle (saad võistluspaigaga tutvuda). Kui, et sõimad mehel näo täis, et näe ma ei saa sinu pärast nüüd numbrit korralikult kinnitatud ja soojendus jääb tegemata ja kus see kuradi stardikoridor üldse on ja mida sa jokutad loll?!

Materjalid käes. Mis nüüd? Kui autoni ei ole palju maad, siis vii kõik rajal mittevajaminev mant autosse. Tutvu juhendiga kuidas rinnanumber kinnitada. Soovitan autos hoida varuks haaknõelu. Need kipuvad maha kukkuma ja kaduma. Noh jällegi, et vältida seda, et mees peab nüüd karistuseks käpuli murul haaknõelu otsima...sest no parkimisega ei saanud ju hakkama ja mingit tolku muidu tast pole ju. Enamasti on ajavõtukiip rinnanumbri tagaküljel. Kui ei ole, siis on eraldi kiip ja juhised kuidas see jala külge kinnitada jne. Kui autot ei ole või on kaugel, siis otsi üles riietumistelk ja pakihoid. Ära vea rajale kaasa tülikaid asju. Anna asjad pakihoidu, saad need kiirelt pärast rinnanumbri järgi kätte. Mõtle kodus valmis, et kuhu (vöökott, tasku) paned autovõtme kui asjad sinna jätad.

Numbrid, kiibid, pulsivööd ja muud vidinad küljes ja pakid vööris. Nüüd? Vaata millisesse stardigruppi sa oled paigutatud. Kui tegu on suure osalejate arvuga üritusega, siis nubri järgi näed millisest grupist startima pead. Kui jaotust pole, siis paiguta ennast ise starti oma arvatavate võimete järgi. Kui ikka 10km tunniga ära ei jookse, siis ei ole mõtet Mukunga ja Nurme vahele trügida esiritta. Et mitte kiirematele ette jääda, siis alusta pigem tagumistest gruppidest. Võib jah ette tulla, et pead ehk alguses palju trügima ja läheb aega enne kui õiges tempos liikuma saad hakata, aga iga kogemus loeb ja edaspidi tead juba kuhu ennast paigutada.

Ok! Stardipauk käis! Panen täiega leekima? Ära pane. Võid panna kui tahad, noh kui sulle meeldib rajal või finishis kõigile näidata mida hommikuks sõid. Vali tempo alguses nii, et viimasel paaril kilomeetril suudaksid seda veel tõsta. Tark ei torma. Või noh kui ta just kiire ja treenitud tark ei ole.

Ära trügi Marekiga ühele joonele kui temast kiirem pole ;)

Hästi, tempo on valitud. A kõik kütavad ju mööda! Las kütavad. Nad kas ongi siis kiiremad või näitavad ise sulle hiljem mis nad hommikuks sõid. Mingist hetkest vajud sa oma tempoga sobivate kodanikega ühte punti ja siis läheb rahulikuks. Stardisebimine on vaja üle elada lihtsalt.

Alguses sõltudki teiste tempost, küll leiad õige sammu ja pundi kellega edasi panna.

Oh ongi suurem tõuklemine läbi ja tempo ühtlane. A sellest tüübist oleks ikka vaja mööda minna, jääb juba jalgu. Jah, siis minegi mööda. Aga kuidas? Enne kui talle kõrvale astud, et mööda minna, siis vaata üle õla, et keegi parasjagu sinust ei ole möödumas või ei ole just sinu kõrval jooksmas! Palun vaata üle õla enne kui teed oma trajektoori muutvaid liigutusi! Autoga ei vaheta ju rida ja ei soorita möödasõitu kui ei ole veendunud, et tagant keegi peale ei tule. See sama kohtib ka jooksu/ratta/rulluisu/jne rajal. Eriti kui sul on klapid peas ja raju motivatsioonirokk silitab kõrva ja sa ei kuule mis kõrval ja taga toimub. Ära astu teistele ette! Sellega on rikutud taganttulija ühtlane tempo ja tema peab ka kiire manöövri tegema, et sulle mitte otsa astuda. Või noh kui sa just nägid, et päris kabe piff jookseb paar sammu tagapool, siis astu ette jah ja las ta siis astub sulle kannale ja kukkuge koos maha ja tehke seda romantikastseeni keset jooksurada. Et kus üks kukub alla ta teine peale ja toimub armastus esimesest silmapilgust ja üldse ei pane tähele, et ülejäänud rahvamass üle jookseb ja pähe astub.

Ühesõnaga kui oled rajal mingil trajektooril, siis hoia seda ja kui muudad, siis veendu, et teisi ei takista ootamatute liigutuste ja suunamuutustega.

Ikka juhtub...

No nii, romantikat ei teinud ja kõik kombes, aga nüüd tahaks juua. Joogipunkt. Samad reeglid. Ära astu ette. Joogipunkti näed juba kaugelt ja vali raja seepoolne äär kust plaanid vett võtta. Kuula ja vaata, et saad endale sobiva joogi. Kui ei ole spordijooke jne testinud, siis alati on kindlam valik lihtsalt vesi. Kui hoo pealt joomine on keeruline, siis võta samm kõnni peale, aga ära jää paugust seisma teistele ette. Võta jook kerge hoo pealt ja otsi raja see osa kus sa ees pole (ääres), võta samm kõnni peale või jää korraks seisma ja joo (kindlasti mitte raja keskel). Ära joo kõhtu vett täis. Paarist lonksust piisab. Kui on kuum ilm, siis vala ülejäänud vesi pähe või kraevahele. Kui vaja siis võta veel teine tops ja vala pähe. Suundu rajale tagasi ohutult.

Kui jood hoopealt, siis vaata kuhu ja kuidas sa topsi viskad. Kui oled prügikottidest juba möödas, siis  viska tops teeservale (mitte kaugele võssa kus siis joogipunkti inimesed pärast peavad turnima ja prahti taga ajama), mitte keset rada. Et tagantulijad peavad takistusjooksu harrastama. Veendu, et ei taba topsiga tagantulijat. Ühesõnaga samad reeglid, et mõtle ja jälgi. Esiotsa jooksjate seas tuleb vähem ette neid mõtlematuid liigutusi ja päris tipud kindlasti ei teagi ja ei mäleta enam neid probleeme, mis tuleb ette trügimisel stardis ja joogipunktides jne. Aga kunagi ei tea. Isegi eilsel jooksul nägin kuidas minu ees üks vend astus konkreetselt teisele ette joogipunktis. Viimasel hetkel otsustas käe veetopsi järgi sirutada ja täpselt teise tüübi nina all. Ja seda siis suhteliselt kiire tempo pundis kus tavaliselt sellseid asju enam ei näe. Ühesõnaga arvesta kaasvõitlejatega.

Mõnus ju tops teistele kodaratesse loopida ;)

Mhm, joodud ja edasi joostud. Krt nüüd hakkas pistma. Võta sammu natuke aeglasemaks ja venita seda poolt kust pistab. Paremas küljes on pisted, siis tõsta parem käsi üles ja venita külge ja jälgi toimuvat. Läheb üle, siis on edasi panna vaja. Kaugel see lõpp ikka on.

Ongi finish. Elus. Teen sprindi enne lõppu? Võid teha küll, siis on edevam lõpetamine. Aga ära jää kohe finishijoonel seisma. Käed põlvedel ja viimasest sprindist pilti ette saama. Jõudsid lõpus sprintida, siis jõuad veel mõned sammud edasi astuda ja finishikoridorist väljuda. Pane kohe pärast finishit kell kinni (mitte finishijoonel nii, et käed rinnanumbri ette jäävad) ja liigu ühtlaselt edasi medali-tsikkideni. Finishikoridoris riputatakse sulle aumedal kaela, antakse kätte veepudel või suurem auhinnamandi kott ja nii see üritus õnneliku lõpu ongi saanud. Kallista medali-tsikki ja ütle talle pisarsilmil, et ta on parim asi, mis temaga tänase päeva jooksul juhtuda on saanud vms.

Paneb uhke pulsikella kinni pärast finishijoone ületamist ;)

Tarbi piisavalt vett. Kui tahad oma ametlikku aega teada, siis oota ja otsi üles sein kuhu riputatakse finishiprotokoll. Uuemad süsteemid suurematel üritustel on kiibipõhised ka. Lähed arvuti juurde. Paned skänneri oma rinnanumbri juurde ja ekraanile kuvatakse sinu aeg ja koht jne jne. Peen värk.

Need olid siis kokkuvõtlikud "üldreeglid" kuidas stardis, rajal ja finishis käituda. Et mitte möla pikaks ajada hetkel, siis kirjutan mõni teine kord ka sellest, et kuidas ja mida siis enne ja võistluspäeval süüa ja mida selga panna.

Teeme sporti ja oleme sõbrad edasi ja arvestame, et teised tahavad ju ka panna!

Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks 2017 ja mis seis on?

Et nüüd minu suhteliselt rahulolevat emtsiooni põhjendada pean alustama algusest. Ehks siis eelmisest nädalavahetusest. Nimelt pühapäevast, kus oleksin pidanud tegema pika jooksu. No 30-32km kanti. Ei teinud. Ei teinud meetritki. Lamasin diivanil päris palju kilomeetreid. Terve maailm oli minu vastu ja kõik teised maailmad ka, kui neid peaks leiduma. Hommikul tundisn nagu kõhuviiruse laadset asja. Ootasin, et see üle läheks ja kui lõunaks polnud läinud, siis lõin käega ja hakkasin toitu sisse kugistama (enne jooksu ma ei söö). Olemine läks paremaks ja kõht vist nagu oleks lubanud joosta (päris täpselt aru ei saanud ka), aga siis oli juba hilja. Magu manti täis ja enam ei jookse kuhgi. Kogu galaktika langes minu õlgadele ja igasugune tahtmine suhelda ja midagi teha ja eriti joosta oli täiesti kadunud. Üldse oli tunne, et krt viimane võimalus enne maratoni pikk ots teha ja nüüd ei tee ja ma ei tahagi enam mitte kunagi joosta. I´m done! Kogusin hunniku manti ligi ja reaalselt olin terve päeva diivanil horisontaalis. Passisin filme ja sõin 9 kuud rasedaks ennast. No juu oli vaja. Esmaspäeva hommikul otsustasin viga parandada ja kahte vaba tundi ära kasutada. Et joosta vähemalt 21km vms. Et nagu midagigiiii... Ropp sõna siinkohal! Esimene kilomeeter ütles mulle, et bitch please...you are so done! Sääre esiosad kohe valutama ja jalad üldiselt viis tonni rasked. Tempo olematu. Samas hingamine lõpuks rahuldav. Aga no tempol 6 min/km ongi hingamine ju rahuldav, sest see on krdi jalutamine ju. Kui mõnikord lähevad jalad lahti neljandal kilomeetril, siis nop, seekord mitte, vastupidi. Sääre valu süvenes. Aju tõmbas 21km plaani sujuvalt 18km peale. Üsna pea tõmbas ta selle 18 pealt 13km peale. Ja asi lõppes 11 kilomeetriga. Koju jõudes tuli naabrimees rattaga välja ja küsis, et noh oli kiire jooks?....#/%¤#"%## (ei tõlgi) Lasin vihaga 30min und. Kui siis tööle minema hakkasin ja kaks korrusevahet trepist alla liikusin, sain kätte mõnusad reiekrambid...no wtf? Seda tuleb ette heal juhul pärast 30km jooksu.....NEVER tunnen midagi pärast 11km. No kaput noh. Kui maratonile regatud poleks, siis oleks kohe otsus tulnud, et jääb raudselt ära. See keha ei taha hetkel enam midagi teha. Rühmatrennid sujusid siiski normaalselt. Kolmapäeval üritasin uuesti ja tegin lindil rahuliku 1,5km ja läksin välja ja suutsin rahulikult 5,5km peale kulgeda veel. No hea just polnud...jalg endiselt raske ja tempo tigu. Neljapäeval sörkisin lindil 60 minutit. Tempos 8,5 km/h. Tundus juba enam vähem. Kiiremat ei üritanudki. Reedel tegin trennidest puhkepäeva. Laupäeva hommikul (eile) läksin uuele katsele, et enne tänast võistlust mingigi soojendusjooks alla teha. Astusin uksest välja õndsas teadmatuses kuhu ja kui palju üldse joosta. Üllatuseks oli jalg päris kerge. Tempot muidugi kiireks ei ajanud ja libisesin 8km kenasti linnavahel. Jalg oleks rohkemgi tahtnud, aga hoidsin tagasi.

Täna hommikul ei olnud nagu mingit tunnet. Ei head ei halba. Keha tundus okey olevat. Aga tegime Marisega jälle diili, et jookseme sel aastal ka selle jooksu ilma kellata. Eelmise aasta Kahe Silla jooksu tegime ilma ja tuli isiklik 10km aeg. Et ei oleks seda diktaatorit seal randmel. Jookseb lihtsalt nii nagu keha tahab. Ei sunni ja ei pidurda. Suva! Terve jooksu vältel oligi suva. Jalg suhteliselt kerge. Vähemalt pool distantsist. Tänu eelmise aasta heale jooksule sain startida teisest grupist ehk suhteliselt eest ja ei olnud mingit koperdamist ja muud jama. Pigem olin ise teistel jalus. Lihtsalt jooksin muusikasse. Pingutasin loomulikult, aga üle ei pannud ja ala ei pannud. Maksimum pingutuseni jäi väääike maa. Tempost ja ajast polnud õrna aimugi. See on mõnus tunne kui saad oma aja teada alles finishijoone kellalt. Kui aega nägema hakkasin, siis suutsin paar sammu kiiremini teha, aga kapsaid ninast välja ei pigistanud. Reaalajas jooksin 2sek kiiremini kui eelmisel aastal. Ehk siis tegelikult uue isikliku ikkagi. Netoajas jäi isiklikust 2sek maha. Kust see pauk nüüd tuli? Who knows. Igatahes 10km netoaeg 44:20. Üldarvestuses 331. koht (lõpetanuid pea 1900), naistest 31. koht ja vanusegrupi 9. koht. Pole paha. Suur jooks ja palju häid tegijaid koos. Ja kuivõrd 10km on minu jaosk kõige raskem distants, siis igati bueno. Kui ma aasta tagasi veel ei teadmud, milline distants on minu lemmik jooksudel, siis nüüd võin vist öelda, et 21km ehk poolmaraton. Täispikk maraton on liiga pikk kannatamine selgelt. 5km on liiga kiire ja mul ei ole kiirust, no ja saab liiga kiiresti ka läbi muidugi. 10km aga on täislaks pingutuseks liiga pikk jällegi. 21km on selline paras, et saab tempot sättida ja muuta ja noh piisavalt pikalt kannatada/nautida.

Järgmise pühapäeva maraton (42km) saab muidugi olema täis-piin. Pikki jookse on liiga vähe all. Ja ma siiani ei tea veel mis seisus mu keha tegelikult on. Lähen lihtsalt läbima ja las ma palun jooksen 4h ja üle selle kui vaja...noh ilma küsimusteta, et nooo kas tuleb isiklik ja mis ajaga paugutad jne jne jne...Panna on vaja, aga mitte alati. Lõhkuda ei ole vaja. Kuigi noh ega iga maraton ongi lõhkumine, vahet pole mis vormi pealt joostuna. Ärge seda kodus järgi tehke :P

Eeenivei, täna läks kenasti ja proovin nädalaga ära taastuda ja jätan kõik saatuse hooleks ;)

Vanuri kohta käib see tulemus küll :P

Eile olin veel õndsas teadmatuses...