Sunday, 28 October 2018

50km esimest lund!


Kui sain mailile infokirja üritusest nimega „100km 24h“, et välja selgitada Kaitseliidu Tartu maleva vastupidavaim kaitseliitlane, siis päris esimene reaktsioon oli, et ohhh võiks ju. Teine reaktsioon oli, et nop, see on liiga palju kannatamist. Aga mõte jäi kuklasse. Ja kui siis Grete tuli lagedale, et davai piffid lähme, oli otsustatud. Tuleb minna. Kindlasti mitte läbima tervet rada, aga katsetama, et palju reaalne siis on endast välja pigistada. Ja saab ju iga hetk rajalt maha tulla.

Kõige pikem distants, mille järjest läbinud olen, on 48km. Samas, see oli väga heas füüsilises vormis olles tehtud. No ehk siis 40km peab äkki ikka vastu seekord? See on ju maratoni distants, pagan…palju ikka.

Ürituse mõte oli siis läbida jalgsi 100km 24 tunni jooksul. Võidab see, kes kõige kaugemale jõuab. Võimalus läbida ka lühendatud rada ehk 50km, mis peab olema läbitud 12 tunni jooksul. Tartu maleva üritusest kasvas asi üle Eestiliseks. Erinevatest malevkondades registreerus 47 „poolemeelset“. Starti tuli 44.

Ilmaennustus lubas laupäevaks rohkelt lund ja lörtsi ja külma ja igasugust jama. Pidas oma sõna. Tõepoolest, kõige selle jamaga ta meid ka õnnistas! Juba stardis tuli vihmakeep peale tõmmata, sest sadu algas ilusti hommikul pihta kohe…esialgu vihmana. Esimeste kilomeetritega kaasnes lumesadu. Jah, selle aasta esimene lumi. Pole hullu, elame üle. Pikendasin vähe sammu, et sooja saada. Kaarti taskust välja võtta ei tahtnud, sest see oleks kohe märjaks saanud ja kindad olid ligumärjad juba esimese 10 kilomeetriga. Täiesti kasutud. Väänasin vett välja ja panin need taskusse ära ja paljaste kätega siis edasi. Tuleb võtta mõnele samas tempos tegelasele sappa, et ise kaardiga jändama ei peaks. Eemal lähevad 3 sõdurit paraja sammuga. Okey tõmban järgi ja vaatan kas suudan tempos püsida. 10km kontrollpunktis siis liitusin kahega neist (kolmas läks ees minema). Hakkas pihta reaal-komöödiashow. Tüüpide tekst ja üksteise kallal tõmbamine hoidis mul klemmi ikka kõrvuni nonstop.
Asi hakkas juba väga hapuks minema 20km kandis. Käed täiesti jääs ja lund ladistas pähe järjest rohkem. Jalad ja meeleolu kannatasid veel hästi edasi minna. Olen eluvõlglane poistele uue paari kinnaste eest! Mis siis, et neid tuli kätte jukerdada pool tundi, sest sõrmed ei liikunud ja käed külmast üli paistes juba. Paari kilomeetriga olid ka need kindad läbimärjad, aga no kaitsesid tuule eest ikka. Ligunema hakkasid jalad. Saapad vett täis ja püksid järjest raskemad. Kilo lund seljas ja paar liitrit vett pükstes ja saabastes. Pole hullu, teeme nalja ja lähme edasi. Poistel hakkasid vigastused välja lööma. Põlved ja reied jne. Kutid on elus päris palju traumasid üle elanud, aga näe ikka rajal. Minul oli selles osas kõik hästi ja tegin ise tempot. Samas, külm muutus ikka suhteliselt talumatuks. Mingil hetkel mõtlesin, et päris niiiii külm polegi mul vist kunagi elus olnud. Üks asi on karm talvepakane, aga teine asi on külm tuul ja jäide mis näkku sajab kui ise üleni läbimärg oled. Jalad ka järjest tuimemad selle vee sees.

Poiste samm aeglustub ja sai selgeks, et üle 40km nemad kaasa ei tee. Olin juba nõus 4. kontrollpunktis ise ka nendega maha tulema. Siiski hakkasin mõtlema, et minu jalad ju lubavad tegelikult edasi minna ja ma kahetseks seda hiljem kui liiga vara ära loobun. See külm pani mitu korda mõtlema, et kogu pull ei ole seda väärt…aga samas? Võtsin poistelt viimased juhised, et 40km punktist edasi järgmised 10km on suhteliselt otse minek ja väga eksida ei anna. Ma polnud nõus ikka oma kaarti välja võtma, sest käed ei oleks seda teha suutnud lihtsalt. Litsusin neil eest minema paar kilomeetrit enne 40km punkti. Lihtsalt, et naaatukenegi sooja saada. Punktis sõin paar lusikatäit suppi ja otsustasin ikka edasi minna. Siis juba olin üksi rajal. Eelmine võistleja oli arvatavasti suhteliselt pikalt eest ära ja tagant ei tundunud ka kedagi peale tulevat. Selles punktis oli juba päris mitmeid katkestajaid. 30km punktis öeldi, et on 13 katkestanut ja 40ndal siis tuli neid veel juurde. Minu siht oli siiski 50km ära teha.

Läks pimedaks. Pealamp põlema ja joostes edasi. Sooja ei olnud muul moel võimalik saada. Jooks ja kiirkõnd vahelduvalt. Rada järjest lopasem ja märjem. Kui mingi maani oli mõttes veel õhkõrn plaan teha äkki 75km või vähemalt 60km, siis see mõte sai surma hiljemalt 48km kandis. Lisaks külmale ja rasketele vett  täis saabastele hakkasid ka jalad kergelt üles ütlema. Ja pime ka, no ei taha üksi edasi orienteeruda. Viimasel kilomeetril sai selgeks, et need puusad matavad mu elusalt kui kohe ära ei lõpeta kogu pulli. Kuiva jalaga oleks ehk 10km veel kannatanud. Aga see ilm võttis tahtejõu külili maha. 50km kontrollpunkti jõudes oli mu esimene lause, et mulle nüüd küll aitab. Nõrk tulemus, aga mis teha, ilm murdis seekord ka minu. Tavaliselt on sitad ilmastikuolud vesi minu veskile. Aga seda vett oli seekord ikka liiga palju.

Minule teadaolevalt läksid sellest punktist edasi veel vähemalt 13 inimest ja võimalik, et tagant tuli veel paar tükki, kes jätkasid teekonda. Hetkel pole tulemustega kursis. Aga tean seda, et hull loom Roos tegi jälle oma töö ja läbis kogu raja (100km!!!) umbes 12 tunniga! No kuiiiii reaalne see saab olla?? Loomad, ma ütlen. Tõsine respekt, kes lõpuni pingutasid. Austus nende suhtes, kes poolelt maalt edasi läksid teibitud jalgadega! Ja tegelikult tugev käepigistus kõigile, kes üldse sellele rajale astusid! Nägin ja kuulsin mis piinasid seal üle elati (kes kust katki oli). Võin endaga rahul olla, et minul polnud ju suuremat häda midagi kui, et külllmm oli rsk noh. Kartsin veidi alajahtumist ja otsustasin, et järgmine aasta teen parema tulemuse! Vähemalt panen kalipso selga ja ujun kui vaja.

Miks ma seda endale teen te küsite? Ma ei tea. Aga kui rajal rääkisime, et normaalsed inimesed ärkavad laupäeva hommikul hiljem kui tavaliselt, teevad pannkooke, naudivad kohvi ja vaatavad telekat. Siis grupp ebanormaalseid aga ärkavad kell 6 ja lähevad tuule, vihma ja lumega 100km kõndima. Tõdesin, et ma ei oleks tahtnud olla üks pannkoogi sööjatest, vaid olin kõigele vaatamata rahul just seal rajal olles. Pannkooke saan teha ja kohvi nautida terve ülejäänud elu kui tahan (tegingi täna hommikul muide;) ). Minu jätkuv mõte on teha iga nädal midagi sellist, mis pikemaks ajaks meelde jääb. Kindlasti ei pea see olema enese piinamine. Tihti lihtsalt on selleks mingis mõttes enese ületamine siiski. Hetkel on minu elus väga palju meeldejäävaid hetki. Ja see teeb mind rahulolevaks. Nii tavamõistes naudinguid kui ka eneseületus-naudinguid. Kõik peab olema tasakaalus. Tavanaudingud muutuvad ju mingist hetkest igavaks. Et neid nn tavanaudinguid rohkem oleks ja ka päriselt nauditavad, siis väiksed ekstreemsused aitavad ainult kaasa. Ei mäletagi millal nii rahulolev olin.  Jah, isegi nende väsinud puusadega on hea olla. Sest olen enda jaoks jälle nii mõndagi tõestanud ja sellel on toetajaid J

Tänks Grete, et andsid väikse tõuke asi ette võtta! Tänks kutid, et meeleolu üleval hoidsite ja käte elu päästsite! Tänan Kärti, kes lihtsalt on oma tegevustega motivatsiooniks (loodan, et ta jõudis soovitud 75km peale). Tänks Mel, et need vingumised üle elad J Tänan vanaisa, kellele mõtted ikka aitavad jamast läbi minna!


Selle saime kaela juba stardis! Kahjuks 100km läbinute märk finishis jäi seekord saamata :/


Stardis on alati lõbus lahke nägu peas :P



 Algus tundub ju paljulubav...

 Keskpaigas tundub aga veits kahtlasem....

 Lõpp päris p... Kas siis selliseid käsi me tahtsime? Need ei liigu ju... :D


50ndal tulen maha ära, raisk! :D

LISA: Nüüd mõni päev hiljem tuli ka protokoll. Selgus, et saavutasin naiste kolmanda koha. Novott siis:) Stardis oli siiski 46 inimest ja 100km läbis vaid 6 kanget meest. Kärt jõudiski 75km peale. Ülikõva!!!

Saturday, 6 October 2018

7. Tartu Linnamaraton 21km


Keeruline on alustada kirjutamist, sest emotsioonid on segased või pigem olematud. Terve suvi oli jooksu osas võistluspaus ja no nii mõnigi muu paus ja vaimselt ehk veidi keeruline aeg. Ei teinud ka ühtegi jooksutrenni alates juuni algusest.
Jalad korjasin alla kuu aega tagasi (septembri alguses) ja tegin oma esimese jooksukatsetuse. Päris nutune on see algus ikka. Kuivõrd treeninghooaeg algas ka spordiklubis, siis pikemate otsade jookse tuli kokku ikka vähe. Ühe korra 20km ja paar korda 10-15km. Selle treeningu pealt selgelt aega jooksma ei lähe. Aga polnud plaaniski. Hea kui järgmiseks hooajaks vormi timmida kannatab. Selgemaks aga sai see, et jooks ikka on minu teema ja PÄRIS maha jätta ma seda ei suuda. Üleüldiselt hakkab olek normaliseeruma ja edasimineku tahe tagasi tulema.

Täna tegin paar viga ehk laadimise osas, aga ei kannatanud selle all, sest võtsin asja vabalt ja ei läinud panema. Hommikul oli kõht tühi ja laadisin liiga hilja liiga suure portsu putru. Selles osas ma tavaliselt vigu ei tee, aga no võistlustest on aega palju möödas ja lähevad ju detailid meelest. Ka geelidega ma ei jama ja ei katseta võistlustel. Aga kuna sain sünnipäevaks kaks suurt karpi geele (erinevad) ja nendest vaid ühte olen proovinud (pikemal jooksul 1 geeli) ning see tundus okey, siis millegipärast eeldasin, et ju see teine on sama okey. Treeningul proovitud geel oli hästi vedel ja mugav tarbida, natuke ehk magus, aga ajas asja ära ja tundus, et töötab. Täna võtsin jooksule kaasa aga teisest karbist geeli ja õnneks ühe vana hea SISi oma ka. No ma ütlen, et ära mängi tulise munaga eksole. See geel oli nii paks, et ei tulnud pakendist väljagi korralikult. Ja no tõeliselt magus tükk oli suulaes kinni ja minu keel oli ka seal suulaes samuti kinni. Miks ma selle valiku üldse tegin? Sest pakend ütles, et selles on rohkem süsikaid kui teises. Noovott. Imesin siis niipalju kui lihased imeda lubasid sellest pakist ja Eedeni juures lennutasin üle poole paki prügikasti. Trennis vast on okey, aga võistlustel mitte eriti. Samas on poolmaraton piisavalt lühike maa, et maha ei sure kui kahte tervet geeli sisse ei lükka.

Rajal sai nii tuult kui vihma ja asju, aga need on endiselt vesi minu veskile. Hoidsin tempot jooksu alguses nii, et mõte oli asja mitte raskeks ajada vähemalt esimesed 10km. Ei olnudki raske. Sealt edasi ei viitsinud ka enam raskemaks ajada ja kulgesin sarnase tempoga edasi. 
Tegelikult oleksin võinud ja ehk tahtnud kiirendada, aga sees oli stabiilselt tunne, et kui rohkem pingutama hakkan, siis võib asi halvaks minna. Ju see puder ja geel ja asjad mängisid olukorda minu vastu, aga samas hoidsid tagasi ja seda on hetkel ka vaja. SISi geel läks 15km kandis ja nii ma siis lõpuni kulgesin. Vaimselt ühtegi rasket hetke ette ei tulnud. Suure pingutusega võistlustel ikka saan endaga dialooge pidada. Täna polnud vaja. Viimasel kolmel kilomeetril läks ümbes 6 naist veel mööda, aga ei pannud kulmu liigutama. Tavaliselt ma selliseid asju ei kingi ja üritan ikka lõpus kohti tagasi võtta. Täna jättis võitlustahe mind maha ja täiesti külma kõhuga lõpuni ma kulgesin. Ei saa muidugi öelda, et pfff täiega kerge. Sest kas saab olla poolmaraton täiega kerge? Aga ei midagi hullu kah.
Rajale läksin mõttega, et vaatab üle mis seisus keha üdse on ja norm kui alla 2h ära läbin selle pulli. Et iga sekund, mis tuleb alla 1h ja 50min on puhas boonus. Ajaks tuli 1h 41min (keskmine tempo 4:48min/km). Ehk siis pääääris palju boonusminuteid. Põhimõtteliselt 15min kiirem arvatust. Kõik ei ole veel kadunud.
Kokkuvõtes lõpetasin naistest 27. kohal (334st) ja oma vanuseklassi 6. koht on kah pandav.
Hullult kahju oli mitte täispikale maratonirajale minna, aga maraton ongi vanade inimeste jooks...seega aega veel on :)
Hetkel ei ole treeningplaanid otseselt jooksuga seotud ja üldiselt vaatan õunte pealt mis saama hakkab. Momendil veidi teised eesmärgid. Iga asi omal ajal. Ei luba, et nüüd jooksurajal tagasi olen kohe. Libisen läbi elu ;)


Tuesday, 2 October 2018

Vanaisa lugu vol. 2


Vägitegude juurde jäime siis pooleli…

Vat see sügis kui sõjast ära tulime aeti sõjakomisiariaati, Vene sõjaväkke. Tartus, Kingissepas seal mäepeal. Esimest korda kutsuti, siis ma ei läinud sisse, teist korda kutsuti siis komissar  käratas „Kussa kurat olid? Mis sul viga on?“ Näitasin siis paremat kõrva, et sellega ma ei kuule. Tuli arst (valge kittel seljas, aga sõjaväepüksid jalas) ja uuris ja urgitses seda kõrva. Küsiti siis kõrvalt, et kumma kõrvaga sa ei kuule? Ma ei teinud väljagi. Urgitses edasi ja lõpuks siis käratas „Lähed metsa puid lõikama!“ Mul oli hea meel kohe, et saab metsa. Oli töö pataljonides. Mul oli ju kohe see patt peal, et alguses ei läinud Punaarmeesse. Siis veel omakaitse ja Saksa sõjaväes allohvitser. No seda ei saanud küll öelda. Aga kõige hullem oli jah, et miks Punaarmeesse ei läinud ja Saksa sõjaväkke küll, kohe oleks Siberisse saadetud. Aga näe õnn, et see kõrv mul nii oli, see päästis. No et ei lasnud mul kõnelda (Ei kuulatud üle. Sõpra kuulati 20 korda üle). Aga 1945ndal siin Alatskivil vanas koolimajas uuesti komissariaati ja küsiti kohe, et miks 41sel aastal Punaarmeesse ei läinud? Ütlesin, et ah kopsud olid haiged, ei võetud vastu. Siis käratas, et kas nüüd on terved?! Ma ei tea, pisted on rinnus. Kirjutas paberi, et Tartusse Õpetajate tänavale röntgenisse (no sinna tundub, et ei läinud :D). Vot pääsesin.

Kas sina vanaisa kunagi närvi ka lähed? (jube rahulik vana on ja mina pole teda ärritununa kunagi näinud)

Eiii läähe!
…jätkab poolelijäänud juttu. Siis pandi metsa puid lõikama. Tulime sealt Karulinna poolt pimedas, talvel lumega. Kuulsime, et mingi viiksuv hääl on kuskil. Vaatame 10 meetrit eemal must auk. Endine karjakaev. Vanamoor (mingi Kaarli naine) oli sisse kukkunud. Küllaltki sügav kaev. Läksin siis alla ja tõstsin ta üles ja sõber tõmbas kätest ja saime vanamoori kätte (naerab). No oli tulnud Antoni saunast ja tahtis Maali poole minna (no ma ei saa.. naerame). Novot selle siis päästsin ära.
Ja tead misasi..Irene (vanaisa õde) pulmad olid siin. Tuli Rebase Riida siia (siin toas, rahvas oli teises toas) ja keegi ei pannud nagu tähelegi. Kui mina tuppa astusin, siis Mäe Aadi upakil toanurgas ja Riida peal ja kägistab. Läksin siis vahele. Aadi tuli ja tänas, et jumal sa päästsid mu surmast. No õigest oleks ära kägistanud muidu. (Räägib põhjusest ka natuke ja et läks veel suuremaks löömaks ka kui tema juba teise tuppa läks, meestel kulmud rullis…no vot olid tugevad naised J ).  No suur vanamoor oli ja kõva jõud kurrat! A mind ta ei puutunud J J

Kas sina oled üldse kakelnud kunagi kellegagi?

Mina ei ole kakelnud rohkem kui korra lõin Eldi Elmari kraavi J J See oli 1943 aastal, siis kui ennast varjasime. (Räägib pikema lambi toomise saaga, et miks kuti kummuli lõi ja kuidas pärast Liide sõimas neid jänesteks, et varjavad ja ei taha sõjaväkke minna)

Ega sina haavata ei saanud sõjas?

Ei saanud. Olime kaevikutes ja ega venelased rahule ei jätnud ju, pidevalt lennati üle ja lasti pomme. Palju meie üldse lasta saime... Suurtükid kallid ju ja lasksime ainult vajadusel. Aga venelane see kurat tõmbas nii, et jätkus.
Ma olen 31. patareil ühe mehe ära tapnud. Pikali kus ta seal oli, tõmbasin kõri läbi. Ja hiljem Krivasool, no see venelane kohe üldse ei jätnud..iga öö ikka tõmmati tuli peale. (Räägib lühidalt kuidas neid lõpus seal üles rivistati ja tänati. Selle kohta küsin kindlasti rohkem kunagi).

Kas sina kahetsed ka midagi oma elus?

A mis ma kahetsen (laiutab käsi). Ma ei tea kahetseda midagi.

Mille üle sa kõige rohkem uhke oled?

(naerab ja laiutab käsi) Ma ei mõista midagi öelda J

Iseenda üled oled uhke ikka..

Novot jah, et nii kaua olen elanud J

Kas sa mäletad kuidas sa vanaemaga kohtusid?

Ehhe nojah…ega mind hobusega viidi sinna ja mina ei teadnud midagi. No nägime ja sealt see hakkas. Enne seda käisime Sepa Lainega, aga temaga läksin tülli J Kurask laskis teise poisiga ringi (no piisas sellest, et kutsus teise poisi tuppa ja vanaisal sai kohe küllalt J ).

Kas sa seda mäletad kui mina sündisin? (loll küsimus muidugi...kui ta mäletab detailselt palju kaugemaid aegu)

No miks ma ei mäleta. Mäletan teid kõiki! (vanaisal on 2 last, 5 lapselast ja 4 lapselapselast)

Sa vist kunagi suitsetasid ka ja kuidas selle maha jätsid?

Jah! 1941.aastal hakkasin ja 1956. jätsin maha kui Vambola sündis. Mul oli kaksteistsõrmiksoole haavand ja olin haiglas. Taheti ära lõigata, aga paranes ära. Suitsetamise jätsin päeva pealt maha jah. Oli veel 7 pakki Priimat, andsin need vanamehele ja jätsin maha (Räägib ka kuidas haigesse kõrva lõi põletiku ja elu oleks ka sellesse haigusesse napilt maha jäänud, pääses.)
No ja järgmine napikas oli siis kui metsas jahil olles lasti kähriku pähe pauk minu pihta. Mul on praegu need haavlid veel sees, ligi 50 tükki (olen ise ka neid katsunud). Ega neid ei tunnegi enam, on sügavamale läinud. Oleks suuremad olnud, oleks…Ütle lolli, laseb kähriku pähe inimest! Viidi jah Tartu Maarjamõisasse. Siis politseisse, aga no ütlesin, et eks ma ise olin süüdi (ei esitanud sõbrale süüdistust).
Ise ma olin päris hea laskja. Jahis pauk käis, kui öeldi et Meinhard lasti, no selge siis on loom maas. Olen lasnud 40 põtra ja 60 siga.

Kas sa kunagi mingit sporti oled teinud?

Ei ole. Aga no VTK „Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“ norme ma täitsin 1941. aastal. Tuhat meetrit oli joosta, mis ma jooksin…3min ja 25sek oli norm (3 või 4 sekundiga jäin teiseks). Kõrgushüpe oli vist 1m 20cm. Kaugushüpe oli midagi 4 meetri ümber. Kätega üles tõmbamise (lõuatõmme) norm oli 8 korda, mis ma tõmbasin 14-15 korda. Ja kuulitõuge oli 8 meetrit. Täitsin ära kõik normid ikka. Pandi VTK märgid rinda. Ilusad märgid olid juJ

Mis spordiala sulle kõige rohkem vaadata meeldib? (vanaisa on tugev tugitoolisportlane)

No ma ei teagi, hüppamised..kaugus, jooksud. Kõike meeldib vaadata. Eks ma ise ka natuke jooksin. Peenike ma olin sinuviisi J

(Räägib veel paarist sõjaväepolitsei käest pääsemisest).

Kuhu sinu sõduririided ja relvad siis jäid? Metsa?

Jah, Laiksaare turbarappa. Riided ja püstolid. Aga seljakott, kus olid pesu ja tööriided, jäi sinna sauna kus ma sain need räbalad selga. No pagunid ja märgid kohe maha ja kilomeeter läbi metsa sinna rappa peitsime need asjad ja riided.

Millised pagunid sul olid?

No see hõbelint oli ümber Underscharführer ehk Nooremallohvitser (?).
No sealt edasi olid juba Untersturmführer ehk Nooremleitnant ja Obersturmführer ehk Leitnant. Führerid olid SS-is kõigil lõpus, aga Wehrmachtis neid minesid ma ei tea.
Kui meie läksime, siis määrati kohe 20. SS diviisi. Kui ära tulime sealt sõjakoolist Eesti leegioni, siis anti käise peale sinimustvalge vapp. Muidu krae peal oli SS, aga kui rindele tulime võeti SS ära ja anti eesti leegioni märgid. Tehti kiired õppused, küll oli raske.
Ja tead, meil seal suurtüki peal ei olnud ju süüa. Saime selle kandilise leiva kolme päeva peale. Tead, nii hirrrrmsasti tahtsid süüa! Vot see leivaveovanker oli ja ma varastasin sealt ühe leiva. Ma lihtsalt ei saanud tead vaadata ja terve pätsi tõmbasin ära jah. Ja tead ma sõin selle korraga ära. Kilose pätsi kohe sisse, vett ka ei olnud. Ise veel mõtlesin, et kui see nüüd välja tuleb (leivavargus), mis siis saab? Aga keegi ei kõssanud. Eks neid oli teisigi.

Mida sa sööd, et sa nii vanaks oled elanud?

(naerab) No mis mulle siin antakse (vanaema ju vaaritab). Kala, 2 muna iga päev, sardelli ja mis siin ikka. (Tean, et sööb kaerahelbeputru igal hommikul suure hulga suhkruga J. Sai ja või on ka laual, aga juurikaid ei söö. Kohvi jõi kunagi palju ja magus on ka mokka mööda olnud…ma tean kust ma pärit olen J ) Iga päev söön ühe õuna ka ära! No ei tea kaua mul veel lastakse elada. Aga raske on olnud küll.

Vanaisa, kui minul on võistlustel raske, siis ma mõtlen alati, et aga sinul on ju veel raskem olnud!

Jah, ega elu ja surma piiril on oldud.
On öeldud, et kõige verisemad lahingud peeti teises ilmasõjas Narva all. No meie oma suurtükkidega lasime kaugemalt (vastus küsimusele, et on vist palju laipu näinud), ei teagi mis seal eespool võis olla. Meie 12 toru lasime, suurtükid, 6 –tollised. Stalini käsk oli meid ümber piirata ja hävitada. Inimelud ei lugenud.

Küsin sinult kindlasti veel täpsemalt selle aja kohta kunagi…
No mul on küllalt rääkida J

Kõik see jutt on muidugi videos palju ehedam ja lihtsalt trükitud tekst võtab emotsiooni maha. Vanaisaga on millest rääkida :)



x

Sunday, 30 September 2018

Minu vanaisa lugu


Tänu eilsele Kaitseliidu Esimese Malevkonna tutvustamise üritusele ja õhtusele koosviibimisele ning mitmele mõtlemapanevale kõnele/sõnavõtule teostus täna mu plaan teha väike intervjuu oma vanaisaga. Seda olen plaaninud juba väga pikka aega. Vanaisa on mees, kes on mulle alati eeskujuks olnud ja pärast tänast vestlust temaga kasvas minu respekt veelgi (kui see üldse võimalik saab olla).
Võtsin kogu jutuajamise ka videosse, aga teen siia kokkuvõtte vestlusest. Jätsin palju sisse tema enda sõnavara, aga kohati muutsin "murrakut" veidi oma sõnastusse :) Olgu öeldud, et kutt on praegu 96 aastat noor ja kuulmisega on veidi halvasti, aga vesteldud saab. See ta on...Meinhard Villik.




Vanaisa, kui palju sa omal ajal teadsid Kaitseliidust midagi kui üldse?

Eestiaegsest Kaitseliidust? No poiskene ma olin, aga mäletan küll. Sai käia vaatamas kui nad Kuningvere järve otsas märki lasid. Me käisime vaatamas Kangro vastas tipus saja meetri pealt kui kaitseliitlased lasid seal. Ma ei tea kes siit oli ...Verdi Aleks vist oli ja Padakõrvest oli Silva August ja Viljused ja kes iganes seal olid veel kõik need kaitseliitlased. No sai käidud laskmisi vaatamas jah ja padrunikesti korjamas, poisikesed nagu me olime. Olin vast 16-17 aastane.

Sündinud oled sa siin Savastveres ja koolis käinud?

Jah. Koolis käisin jah kõik neli klassi siin ja kaks seal (?) Ega siis 6 klassi ainult oligi ja rohkem ei olnud. Kes edasi tahtis õppida, tuli minna Tartusse, gümnaasiumid ja asjad. Mina olen siin jah elanud lapsest saati. Ega ma ei ole kunagi ära olnud. Ainult nii palju kui sõjas aasta.

Kuidas sa sõtta lüdse sattusid ja kus sa olid?

No kõigepealt tuli käsk siis kui sõda hakkas 1941. aastal Vene sõjaväkke. Käsk Punaarmeesse. Õhtapoole see käsk tuli, et hommikuks Tartusse raudteejaama. Meie ei läinud. Läksime metsa! No siis hakkasid hävituspataljoni mehed taga ajama. Lõhmuse Einoga me kahekesi olime. Nad olekski meid kätte saanud. Ma magasin keldri laepeal ja Eino tuli siis, et mis sa magad! Paugud käisid siin all (viipab käega metsa suunas). Lauri ja Alberti vend (üks Pärnumaa mees) olid sõjaväest ära tulnud ja Venemaale ei läinud, varjasid end siin. Need panid jooksu...lasti siis üks maha ja teine tuli ise välja. Meie kuulsime pauku ja panime jooksu alla järve, pilliroo sisse peitu, pea oli ainult väljas veest. Oli kuulda kuidas nad kaldal käisid rohu sees. Aga ei saanud kätte.

Teine haarang oli nädalpäevi hiljem koolimaja juures, see perv käidi risti läbi ja sealt pealt oli siis näha kuidas tammi ääres otsiti.
Sellega oligi siis nii, et Punaarmeesse ei läinud.
No siis oli see omakaitse ja asjad seal..

Siis tulid sakslased 1943. aastal kõigepealt aprillis ja siis me ei läinud. Varjasime ennast. Osad läksid Soome ja varjasid seal. No need Soome poisid ja kõik, kurat (naerab).

Ja siis tuli 1944-ndal talvel veebruaris käsk – üldmobilisatsioon. No siis läksime. Kõigepealt Tartu. No kuhu meid kõik viidi tead, hobustega. Vana Vanemuine oli veel seal mäe all, sealt edasi Kloogale. Ja sealt viidi edasi Tšehhoslovakkiasse. Sinna suurtükiväe kooli. Neweklau sõjakooli. Kool sai läbi, siis tulime kõik suurtükid Narva rindele. Nii kaua olime Narva all kui üle jõe tuli vastane. Hiljem läksime ümbert (viipab käega) Krivasohu. Olime Krivasoos niikaua kui Tartu alt üle Emajõe tulid, siis taganesime sealt ümberringi kõik kurrat Kilingi-Nõmme. No hobustega. Seal olid lintautodega vastas, pandi suurtükid autodele taha ja läksid nii, et tolmas ära Lätimaale. No meid hobustega jäeti maha, no sinna peale ei mahtunud enam ja kuhu sa enam lähed. Panime ära metsa.

No sealt siis hakkasin tulema koos teise poisiga. Vanad riided saime selga ühest talust. Püksid olid katki. Pintsak oli, aga kraed peal ei olnud (vahemärkusena, et vanaisa kannab enamus ajast pintsakut ja viigipükse). Ja saime kuni Kilingi-Nõmme kui teepeal kaks venelast jooksid vasta. Ühel oli püstol ja puss siin (puusal). Minu poisil olid korralikumad riided, temal võeti kohe rinnust kinni ja taheti pussiga lüüa. Aga teine sõdur hoidis tagasi ja õnneks ei löönud. No mind otsiti läbi, aga minul polnud ju midagi, ainult tühi tubakakarp ja ziletiaparaat (?). No siis lasti tulema.

Eks me siis päeval tulime ja ööd olime kus saime. Korra olime, kurrat teab kus see oli, suure maja lakas kus olid sõjapõgenikud. Kuulsime siis kuidas venelased õues käratsesid, hobustega. Tulid trepist üles ja valgustasid laepealset. Aga me kõik olime erariietes ja meist ei tehtud välja.

Niikaua siis tulime kuni Pikassillani Võrtsjärve otsa. Siis teine poiss (oli Võrumaa poiss) läks mööda oma piiri edasi ja mina tulin siis siiapoole. Sain veel ühe Koosa mehega kokku. Temaga koos tulime. Tema jäi Kilki. Tulin üksi edasi, Matjamaani. Kui teepeal tuli jälle üks „konn“ vastu ja kohe, et kes sa oled ja kust sa tuled. Aga ma teadisn et Lõhmuse Eino vend elas sealsamas. Ütlesin siis, et olen Lõhmuse Enn ja tulen sõbra poolt. Ähvardas veel, et noo ma lähen vaatan seda asja, aga mina astusin piki teed edasi. Sain siis lõpuks siia (silm läheb niiskeks…nii temal kui minul), no videvik oli ja rehepeks käis. Ja üks hõikab juba mind nimepidi – tundis ära. Tulin koju! Kas sa TEAD KUIII HEA MEEL on kui sa KODU uksest sisse tuled?!! Kui sa oled põrgust välja tulnud!!! (vaatab sügavalt silma..noogutame). Ma olin täiu täis, olin ju pesemata kuude viisi. Vanamees kuulis kui koju tulin, ütles kohe mutile, et läheme tapame lamba ära (naerab).

Kaua sa siis kokku ära olid?

No veebruari alguses läksime ja septembri lõpus tulin.
Ega kui meid viidi, siis öeldi kohe, et kui vaenlane tee kinni paneb, siis peab ise läbi murdma kodumaale. Hirmus press oli ju peal kõik. Korra taganedes kus vene lennukid tulid pealt, panin jooksu, maja oli tee kõrval (ära oli põlenud, aind müürid olid), ja kui käis see mürakas ja viskas mind vasta tsemendiseina…aga õnneks mul oli kiiver peas ja pea ei läinud puruks! Ja ronisin siis üles trepist (meetrine trepp) ja kaks sõdurit (eestlased) kükitasid seal koridoris. Vaatasin, et kurat verega koos kõik käed...ma olin ju uimane ja ei saanud midagi aru, et kust see veri nüüd siis. Aga nad ütlesid, et see on hobuse veri, trepp oli hobuse verega koos. Sain siis ringi vaadata, hobused traatides jne…istusin seal ja ei saanudki kuigi kaua olla kui siis 4 lennukit tulid. Kus käis see vihin üle pea, lasti piki teed ja üks plagin ainult käis, aga üle lasti meist. Oleks nad natuke madalamalt tulnud…

No rohkem lennukid meid ei pidanud. Aga teede peal tead kus oli põgenike voorid, vankrid puru, teed ummikutes…hobuseid oli palju maha lastud (kes ei jõudnud enam edasi minna). Novat ja siis pääsesin sealt põrgust jah!

Mina olin 3. patareis. Pühapäeva õhtul juba anti ära, et venelane on läbi murdnud, aga meie suurtükk ja mina jäime maha, jäeti veel laskma sinna ja kinni hoidma. Sõber sai eelmisel õhtul minema. Ega me ise ju ei teadnud kuhu minema peame, öeldi ainult ja läksid (Kuremäe, Jõhvi, Tudulinna, Simuna, Rakke). Võhmas siis anti siga süüa. Katelok oli kaasas ja selle siis toppisid täis. Nädalpäevi olime metsas ja sai ikka sealt siis võtta. Aga taludes, kus öösiti olime, anti igal pool ikka süüa. No 200 ja rohkemgi kilomeetrit ikka sai tuldud.

Kas sina pooldad seda, et mina Kaitseliidus olen?

NO MUIDUGI!

Kas sina pooldad seda kui NAKi tahan minna?

Miks mitte? Muidugi. Kui võimalus on. See on ju auasi!


Mis on sinu elu kõige suurem vägitegu?

Ah mis mul ikka vägitegusid. No kaks tükki olen surmasuust päästnud.

......

Siinkohal jätan hetkel jutu katki....et pikaks ei läheks  ja video üle kuulamine ja ümber trükkimine võtab aega korralikult. Aga sama palju juttu (rohkemgi) on veel lindis ja saab ka siia kantud (auastmed, nälg, veepuudus, sport, suitsetamine, 20. SS diviis, kuhu jäid riided ja relvad jne). 



Sunday, 12 August 2018

Võistlen või ei võistle siis ikkagi?

Mis see võistluspaus siis endaga kaasa toonud on siiani? Ausalt? Noh, kolm võistlust, paar kilo pekki, pidu ja uusi sõpru. Võtame siis juppideks selle kokkuvõtte?

Ka parema tahtmise juures ei oleks sel suvel olnud võimalik samal tasemel võistelda ja treenida nagu eelnevatel hooaegadel. Esiteks muidugi see taastumise vajadus, mis pekasb aega maha võtma ja nii mõnelgi (harrastus)sportlasel hooaega vahele jätma. Siis raadiotöö, mis venitab päevad ikka pikemaks ja keeruline on hommikuse stuudio töö ja sealt edasi treeneritöö vahele oma treeninguid suruda. Lihtsam on käega lüüa ja üldse ära loobuda ja ka nädalavahetuse treeningute asemel hoopis klaasitõstmis sporti harrastada.
Jah, olen aus. Nii palju molutanud ja mööda olenguid ehk pidustusi ringi traavinud pole vähemalt 4 aastat. Ei oska öelda, kas seda tegelikult on vaja...pigem ei ole...Aga ikka on ju hea öelda, et ju kulub ära ja ju siis on vaja. Ei saa koguaeg endaga karm olla jne. Head vabandused ringilaaberdamiseks onju tegelikult ;) Noh, et YOLO ja värki. Edasiviiiv jõud see just pole. Samas, tundes ennast, siis küll kord tuleb päeva kus Kalev jälle koju jõuab ja kõik lööb lõkendama ja minagi oma vormikõverat tõusujoonele suunama hakkan.

Päris laiaks ma oma prinki kanni muidugi istuda pole saanud. Äraräägitav nagu ma olen. Pärast Kekkose jooksu lubasin küll sel hooajal üldse mitte võistelda, aga paar sirakat andsin ikka. Kõigepealt Kaitseliidu sõjalise kolmevõistluse meistrivõistlused. Ma ütlen, et mulle eiiii meeldi võistelda aladel, mida ma pole piisavalt harrastanud ega harjutada saanud. Aga no eks kogemus loeb ja kui meeldib, siis tuleb edaspidi harrastama hakata eksole. No, et kui esimest korda vette hüpates päris ära ei upu, siis võib ujumine ju meeldima hakata. Igatahes võistelda tuli kolmel alal: granaadi vise kauguse ja täpsuse peale, automaadist märki lasta 200 meetri pealt ja peale joosta 4km krossi.
Ütleme nii, et kui ma granaati viskasin veel nii enam vähem keskpäraselt (kes see siis viitsis aega leida harjutamas käimiseks), siis laskmise kohta seda öelda ei saa. Päris puhtaks märklaud muidugi ei jäänud, aga pigem oli tulemus kole. Sellelt kauguselt pole varem lasta saanud ja 2 päeva enne võistlusi, siis ühe korra sain tiirus käia. A mida siin vabandada. Piinlikkust tundma ei pea, sest püssi hoidsin käes esimest korda aasta tagasi ja kus sa ikka seda harjutada saad niiväga. Enivei, pärast kahte ala olin oma vanusegrupi eelviimasel kohal ehk siis 8. Jooksurajale läksin sügavas savitundes, sest noh vahet ju enam pole. Jookseb ninast vere välja ja eks näis. Võistluspausile minnes ei teinud enam ka ühtegi jooksutrenni enne seda võistlust. Aga torust tuli ikka nii palju, et naistest ma selle jooksu võitsin ja punkte kogunes suisa nii palju, et üldarvestuses tõusin tagasi kolmandale kohale oma vanusegrupis. Seega on selge, millised need minu liistud on mille juurde ideeliselt peaks jääma....või siis mugavus/lösutus/molutus-stsoonist välja tulema ja ka teisi alasid harjutama hakkama! Tartu Maleva tõime esimesele kohale nendel võistlustel!

Või(s)tlus-õed I Malevkonnast :P

Järgnes kuu aega pausi (võistlustest) ja tööd ja pidu ja pillerkaart. Räägiti maha Jõustruktuuride Sportmängudele Kaitseliitu esindama crossfitis ja sisesõudmises. Halleluuja...üks pole 3 aastat normaalsete raskustega jõusaalis ühtegi kangi liigutanud. Mis seal ikka, kui kuu aega on aega, siis liigutab ära need kangid noh. Samas, olgem ausad, kuu ajaga tugevaks ei treeni nullist alustades. Või noh suht madalalt alustades. Tõstsin siis klientidega koos neid kange ja eks see midagi juurde tõi. Pikalt ei viitsi peatuda sel teemal. Crossfitis oli vaja madistada 40kg kangiga jõutõmbeid, 20kg kangi peakohale rebimist, 12kg sangpommiga ka peakohale jauramist, traktori rehvi kantimist, kohvrite tassimist ja kosmonaute ja asju. No tegelik nimi oli asjal jõuraja läbimine. Selgelt sealt mingit head kohta ei tulnud (tegin asja ära  4min 30sek, mis pole muidugi üldse paha). Aga kuivõrd olin terve Eesti peale ainus naine oma vanuseklassis Kaitseliitu esindamas, siis punktid saime ikka kätte. Järgmisel päeval sõudeergomeetril 500m rapsimist. No ei olnud asja ka finaali. Õnneks jättis sisse kiusu, et nüüd tahaks õige raskusega seda ala harjutada ja aru saada et kuidas on krt võimalik alla 2min 500m lebolt ära tõmmata. No muidugi tuleks 5kg juurde süüa, siis läheks libedamalt. Aga see on juba teine jutt. Igatahes tulime Kaitseliiduga võistlustel kokkuvõttes kolmandale kohale. Yasssss!!!
Kui erilisi tulemusi ette pole näidata, siis vähemalt võistlus- ja esindussärgis eputamine on mu tugevam külg!

Niii, jõustruktuuride võistlused olid siis neljapäeval ja reedel ja pole ju hullu kui laupäeval üks 10km jooks otsa teha. Jällegi plaaniväline võistlus. Kuna ma igal suvel olen Skechersi Suvejooksule soojendust ja venitust läbi viinud, siis nii ka sel aastal. Ja mida seal ikka passida, tuleb kaasa joosta. Selgelt ei olnud plaani aega jooksma minna. Sest noh kahe viimase kuu jooksul on olnud kõige pikem jooksuots 4km jõusaalis lindil tuterdades. Samas ei lasnud jalga ka päris sirgeks. Rasssskeee oli muidugi. Ilm palav ja väsimus sees ja niu niu. Jooksin tempos, mis varem oleks suisa piinlik olnud võistlustel ja ikka tundus raske. Vat nii läheb kui teed võistluspausi. Aga päris  häbisse ei jäänudki. Jooksin isegi parema aja kui eelmisel aastal samal jooksul (no siis oli muidugi sada muud häda lisaks). Aeg 46:06 vms tõi mu naiste 12.kohale ja vanusegrupi 5. Pole hullu, eriti kui mõelda, et hetkel on jooksud maas. Jällegi, pani natuke kripeldama, et vist tahaks nüüd mõned sammud jälle jooksule anda. No näis. September on ees ja siis taas teine elurütm. 
Start

Finish...vahet nagu polekski

Nii lihtsalt see suvi nüüd kokku võetud saigi. Luban natuke vähem pidustusi ja rohkem treeninguid....eehhh nooot! :D Vist :O

Sunday, 24 June 2018

Aupaugud ja Maakaitsepäev

Miks ma Kaitseliitu astusin? Seda küsimust esitatakse ikka agaralt. Miks küsimus on aga teatavasti kõige tüütum küsimus. No miks mitte? Viivika kutsus mind sinna esiteks malevkonda esindama spordivõistlustel. Ja teiseks ju mul siis ikka piisav huvi oli. Hetkel näen, et see alateadlik huvi oli isegi päris suur. Olen Kaitseliidu Tartu Maleva I Malevkonna liige olnud nüüd natuke üle aasta ja selle ajaga korraliku hunniku kogemusi selga korjanud. 
Ja ei ole vaja arvata, et peab paras sõjard olema, et naisena astuda sellisesse organisatsiooni. Üldsegi mitte. Kaitseliitlane mitte ei taha sõdida, vaid tahab, et sõda ei oleks ega tuleks. Kui aga peaks tulema, siis omab mingeidki teadmisi ja oskusi olukorras käituda. Mitte suurt vajadust sõdida vaid vajadust kaitsta! Kogemused ja oskused tulevad ajaga. Kui ka hetkel ei ole suurt oskust olukordi hästi lahendada, siis on seda ikkagi rohkem kui mitte midagi tehes ega õppides.
Kui küsite, et no kas tunned nüüd kõiki relvi ja sõjamasinaid ja tead unepealt Eesti ajaloo sündmusi kuupäevaliselt. Siis ma küsin, et kas oskad teha peedist pesumasinale trumli? Mina olen asja sees olnud aasta ja igal õppusel saan mõnusalt kogemusi ja oskusi juurde lahingtegevuse osas ning julgen väita, et iga järgmisega veelgi rohkem. Aga kas sina kolme aasta pärast saad selle trumliga valmis kui nüüd peedi maha paned ja kuivatite tehnoloogiat õppima hakkad? On vaja tahet ja huvi ja õiget sisetunnet. Kogemus on see, mis tegelikult õpetab.
Ja kogemusi ma saan. 
Eriliselt suure au osaliseks sain eelmisel nädalavahetusel. Kui toimus kahe tundmatu Vabadussõjas langenud sõduri ümbermatmiste tseremoonia Krabil. See on esimene kord kui taasiseseisvunud Eestis maetakse ümber vabadussõjas hukkunuid. Mina olin üks saluudimeeskonna liikmetest. Kokku 5 laskurit ja aupaugud lastakse üheaegselt ning see peaks kõlama kui ühest relvast lastuna. Kuidas see kõlas, saab kuulata väikselt videolõigult. Auväärt ülesanne ja unustamatu kogemus!


Samal üritusel sain ka teise ülesande, mis oli minu kogemustepagasis samuti esmakordne. Nimelt kanda memoriaali jalamile presidendi poolt saadetud pärg. See ülesanne ehk ei tulnud meil päris perfektselt välja aga nii minu kui Samoldini jaoks oli see esimest korda sellist asja teha ja pidime pärjakandjatest esimesed olema, siis... Jällegi hindamatu kogemus.




Sellel nädalavahetusel aga sain olla abiks Maakaitsepäeva korraldamisel. Turvatiimis tegev olemine oli jällegi esmakordne kogemus. Saime hakkama küll :) Kui muidu eeldaks Jaanilaupäeval hommikul pikalt magamist ja siis vaba päeva ja õhtul pidu ja lõket ja vorsti. Siis mina olen tõesti hea meelega pigem tegevuses vabatahtlikuna ja aitan korraldada midagi, mis inimestele korda läheb. Kaitseliit on ju koht kus liikmed on vabatahtlikud ja kogu tegevus toimub sisemisest tahtest. Austagem seda!


 ...ka uus sõber ;)

Ja üli suureks boonuseks on uued sõbrad ja tuttavad, kelle olen Kaitseliidust leidnud. Viispluss seltskond!
Eelolevad nädalavahetused abikäsi mõnel õppusel. Ja ehk ka ühed võistlused (oleneb harjutamise võimalustest).
Viskab mõned granaadid :)

Sunday, 3 June 2018

Jooksutuur 2018 ja võistluspaus!


Ei teagi kust alustada. Emotsioonid löövad ikka oma laineid peakohal kokku veel. Kõhklemata võin öelda, et tänased võistlused olid seni emotsionaalseimad.
Kui ma juba Tehvandi Mäejooksul tundsin, et tahaks rajalt  maha tulla, siis pärast seda võistlust olekski pidanud nii tegemagi. Ja lihtsalt korralikuma taastusperioodi võtma. Mõistus võib ju seda öelda ja keha ka, aga see kuradi emotsiooniahv seal peas paneb edasi tegutsema. Ühesõnaga Viljandi Järvejooks oli siis niigi ülekurnatud kehale veel laks labidaga kuklasse. Ja kuigi Tartu Maastikumaratoni tegin lonkides ja rahulikumalt, siis ega see taastumist kergemaks ei teinud. Asi läks sinnamaani, et pärast neid jookse pole ma tegelikult ühtegi päeva tunda saanud, et olen nüüd taastunud ja on hea olla. Hullemad unehood ja jõuetus ja emotsionaalsus ja nigu eit noh! Hingamisega raskused ja trennis suutmatus kokku võtta ennast. Külili asend ainus rahuldav olek.

Tuli võtta vastu otsus, et peab mõneks ajaks loobuma. Mitte trennidest, aga võistlemistest. Ja ka võistlustel osalemistest, sest mina ei oska osaleda päris rahulikult. Selgelt ma ei oska enam kaotada. Missa teed kui see või(s)tleja hing sees on?! Ja et võimaldada kehal taastuda, tuleb eemal olla olukordadest kus tekib ahvatlus panema hakata ja üle panna.

Otsustasin osaleda veel Savekate Jooksutuuril, noh kui viimasel võistlusel. Küll aga teadmisega, et sel aastal poodiumikohtadeta. Kui seal olen ikka auhinnalisi kohti nii mõnedki korjanud, siis vaimselt on raske minna "kaotama". Algselt oli plaan osaleda (või vähemalt proovida) kõigil kolmel päeval. Ehk siis kolme päevaga maraton. Aga magamata öö vastu reedet ja üleüldine väsimus ja jõuetus tegid otsuse ümber. Et osalen vaid viimasel päeval ehk Kekkoneni jooksul.  See on 15km maastikujooksu, mis mulle üldiselt väga sobib ja meeldib.

Siinkohal tuleks aga öelda, et pärast Tartu Maastikumaratoni oli mu pikem treeningjooks 5km ja sedagi hing paelaga kaelas. Seega ei mingeid lootusi ka tänase osas. Eelmisel aastal olin sellel jooksul naiste 3. ja vanusegrupi esimene. Paras pinge minna starti teadmisega, et nüüd tuleb null...kui üldse raja joostes läbida suudan.

Esimesel kilomeetril nägin veel naiste esikolmikut enda ees, aga selgelt libisesid kiirelt minema. Enne neljandat kilomeetrit lasin järgmise pundi mehi ja naisi mööda ja viiendal läks neid veelgi eest minema. Kurat, kui raske oli! Mitte ainult füüsiliselt. Vägagi emotsionaalselt. Ma olen harjunud ise mööda jooksma, mitte teisi mööda laskma. Aga mis teha. Tuleb õppida kaotama. Sildi juures, mis näitas 9km lõpuni, tekkis hingetorus minu jaoks uus ja võõras situatsioon. Pole olnud olukorras kus hing kinni jääb. St, et õhku peale tõmmata ei saa. Välja tuleb, aga peale ei saa. See võis olla seotus nutukolombiga kurgus. Jäin korraks mõtlema, et see nüüd siis ongi viimane jooks jah ja hakkas nuttu kurku tõmbama. Siis järgmisena mõte vanaisale (alati kui raske hakkab võistlustel, mõtlen temale millegipärast) ja korras - klomp kurgus ja hingata ei saa. Tegelesin vast minuti jagu hingamise taastamisega. Vähemalt kannatas edasi joosta. Pärast Harimäe tõusu (umbes poolel rajal) võtsin sisse oma glükoosiampulli ja sain vett ka peale. Rada läks ka mulle sobilikuks. Palju väikeseid tõuse. Ja jalg läheb mul ka lahti kas 4ndal kilomeetril või siis 8ndal. Ja kui ei lähe 8 km kandis, siis ei lähe üldse ja jooks pekkis. Täna õnneks läks ja teine pool rajast oli täiesti nauditav. See nauditavus ja power tulid muidugi liiga hilja. Seal enam põhipundile järgi ei jookse. Ja eks vaim oli ka juba alla andnud.

Tegin mõnusa lõpujooksu. Finishis vajusin käpuli ja nutsin südamest. Suurest kahjutundest. Aitäh Igor heade sõnade eest!!! Vanusegrupi 5. koht pole kõige hullem, aga selgelt rahuldamatu minu jaoks. Aeg 1h 19min ka tigukäik, a nüüd on lihtne seda parandada edaspidi ju ;)

Tõeliselt kahju on loobuda. Aga vähemalt sel suvel enam võistelda ei plaani. Tuleb puhata ja mängida. Näis, mis sügis toob, aga ei panusta ka sellele veel. Võimalik, et osalen takistustega jooksudel jne. Aga seda siis funni pärast ja juhul kui keha lubab. Kohtadele ei panusta niipea. Tahan võistluste ja üldse jooksu nautimist enne tagasi saada. Ja üldse seda puhanud lõbusa lahke näo ja sita huumorisoonega Eglet üles leida ;)

Pühendun rohkem Kaitseliidu tegevustele, sõpradele ja tööle. Ära ma ei kao, sest alates homsest saab mu möla kuulata igal hommikul Ring FM kanalilt hommikuprogrammis. Trenne annan endiselt edasi ja personaalide jaoks olen ikka olemas. Uusi ei pruugi kahjuks eriti peale mahutada.
Jällekirjutamise ja peamiselt kuulmiseni ;)

Maskott nimega Pannaonvaja-Kuimeeldib on räigelt imestunud, et miks nüüd järsku aeglaselt panema peab? Kui meelib noh!

Raskelt Ilus! Need põlvikud muide on täiestiii minu jalgade ja jooksusõbralikud. Pole ammu põlvikutes jooksnud, aga need on üllatavalt mugavad ja sain kompressioonpõlviku usu tagasi ;)

Täiesti kohane number ;) 


50km esimest lund!

Kui sain mailile infokirja üritusest nimega „100km 24h“, et välja selgitada Kaitseliidu Tartu maleva vastupidavaim kaitseliitlane, siis pä...