Monday, 11 September 2017

SEB Tallinna Maraton 2017 42,2km - check

Eessõna: Alustasin kirjutamist eile ehk siis pärast jooksu. Aga jäi pooleli ja jätkasin täna. Ümber ei viitsi vormistada ja seega võib tekkida segadust ajalises vormingus. Aga ma usun teisse ja saate lugemisega hakkama kindlasti :D 

Kui nii edasi läheb, siis võib neid maratone ju täitsa ette võtta veel. Kas ma hoidsin piisavalt palju tagasi või mis värk on, aga raske ei olnud. Ükski maraton (ehk 42,2km) ei saa loomulikult kerge olla, aga ma ütleks, et nii mõnigi 10km jooks on minu jaoks hullem olnud. Usun, et asi on siiski pigem selles, et tänast maratoni läksin trennina jooksma. See tähendab, et lihtsalt üks pikk jooks ja mitte aja peale võistlemine. Kui taastumine peaks kenasti sujuma, siis võistelda võiks Tartu Linnamaratonil vähem kui kuu aja pärast. Aga seda taastumise asja ei tea kunagi ette. Täna võib ju olukord hea tunduda, aga surm saabub tavaliselt paar päeva hiljem. Olgem ausad, eelmise aasta maratonist ma taastusin tegelikult umbes pool aastat.

No jooksust endast lähemalt. Alguses oli plaan Tallinnasse sõita hommikul, mis oleks tähendanud kell 5 starti kodust. Mis muidu minu jaoks on no problemo. Aga sõit ise väsitab ja siis kohe maraton joosta ja veel tagasi Tartusse sõita? Tehtav. Aga liigne pingutus ehk. Ühesõnaga läksin Tallinnasse eile ja sain asju rahulikult majandada. Siinkohal megasuuuured tänud majutajale!!! Enam mugavamaks ei oleks olnud võimalik asja minu jaoks teha.

Magasin millegipärast suhteliselt halvasti. Või noh keskmiselt. Higistasin terve öö. Palav ei olnud, aga keha on ikka stressis ja teeb imetrikke siin. Eile laetud süsikad siis panid asja nii tööle, et öösel sai nagu poolmaraton juba ära joostud. Mis viis selleni, et hommikul üritasin küll rohkem juua, aga ei saa ju magu ääreni vett täis tankida. Kokkuvõttes tundsin ikka vedelikupuudust. Seda terve jooksu vältel.

Start kell 9:00. Stardis oli olemine üllatavalt hea ja energiline. Imelikul kombel ei löönud ükski vana vigastus (mida mul tegelt polegi), ega muu jama välja. Me kõik teame kuidas just stardi eel igasugused probleemid välja ilmuma hakkavad.  Plaanisin joosta kas üksi või siis alustuseks 4:00 grupiga (eeldatav lõpuaeg 4h). Ja siis jooksvalt tunde pealt vaadata, et kui kiiresti või aeglaselt edasi.

Alustasingi 4:00 pundis. Kaotasin ühe geeli kohe esimesel kilomeetril ja otsustasin, et see geelide vöö ikka pole minusugustele mõeldud. Seda ei saa piisavalt väikseks regullida minu järgi. No mina kui see kitsapuusaline kesksoost elajas. Vöö loksus ja pidin päris tihti kontrollima, et vähemalt järelejäänud 2 geeli alles oleks (võtsin ise 3 geeli kaasa ja 2 andsin Marise kätte).

Vahepõikena. Panime Marisega enne jooksu paika, et mis kilomeetritel ta rajaääres on ja kus millega mind varustab. Vesi, spordijook, muusika ja geelid. Kõik töötas nii nagu pidi ja pareminigi veel. Maris on kullatükk!!! St kullakamakas! Või pigem tema kärbeskaalu arvestades siis ikka tükk.

Esimesed 10km läksid mängeldes. Ehk isegi liiga kergelt. Hoidsin ennast kahesajaga tagasi. Egle, sa ei hakka kohe panema! Egle, sa ei hakka täna üldse panema! See on lihtsalt pikk trenn. Said aru? Las olla kerge. Ole normaalne ja hoia kordki elus ennast tagasi! Selline sisemine dialoog siis põhimõtteliselt terve jooks. 

Mingist hetkest olin siiski 4:00 pundist lahti rebinud ja 3:45 grupile järgi jõudnud. Täiesti pingutamata. Isegi kohati vaid läbi nina hingates. Ajasin seal pundis Teaga mõned sõnad juttu ja kui tundsin, et hakkan ikka liialt takerduma, siis tõmbasin neist ette. Jätkasin enamus jooksu soolos.

Mulle ikka meeldib soolot panna. Seal on mitmeid põhjuseid. Aga neid ei viitsi hetkel lahkama hakata (see aruandlus läheb siin niigi pikaks). Kui keegi järgi jõudis, siis lasin ilusti mööda joosta ilma ürituseta kaasas püsida. Ja kui kellegi eesoleva tempo ikka aeglane tundus, siis läksin mööda jne. Kellal väga palju aega dikteerida ei lasnud, kuid aegajalt siiski heitsin pilgu peale. Mingi kell siin minu tempot ei määra eksole!

Nii rahulikult joostes on vabalt aega jälgida, et mis teised rajal teevad ja mis rajaääres toimub. Kaasaelajaid oli päris mõnusalt, aga alati võiks rohkem olla. Korduvalt pandi mind täna naeratama just rajaäärest öeldud innustushüüetega. Ärgem olgem nendega kitsid!

Esimese geeli võtsin 13km kandis ja edasise jätsin saatuse hooleks. Sest üks kadus ju ära. Et kas näen Marist ja saan juurde või siis toidupunktidest vms. Selles osas sujus kõik suurepäraselt. Ühest punktist võtsin varugeeli (mida ei kasutanudki). Sain oma geelid ja joogid ja asjad ilusti kätte õigetes kohtades.

Siiski enamuse ajast olin janus. Joogipunktides üritasin juua võimalikult palju, aga ei saa ju rohkem kui mõned lonksud korraga ja teine tops kraevahele. Magusad geelid tegid ka oma töö ja tekitasid janu juurde. Aga no sain hakkama. Ma ikka olen üritan mõelda ka, et see kutt kes Ateenasse jooksis Marathoni lahingu võidusõnumit viima ja maha suri kohale jõudes (noh jooksnud 42,2km...millest ka maratoni distants tulnud on), tema ei saanud ei geele, ega banaane ega soolaleiba ega spordijooki ja asju. Ja tal ei olnud ka Nike tossu jne jne. No, et mina ei sure ju maha kui kõike täpselt arvestatud kohas ja koguses ei saa. Eks see mõjutab jah raja läbimise aega. Aga täna oli ju trenn ja suva see aeg.

Imestusega vaatan millises geelide ja jookide ja asjade lahingvarustuses rajale minnakse. Vööd on nagu relvasalved ümber kere. Et no ikka iga kilomeetri kohta oma maitsega energialaks sisse. Noh jah, aga eks ma olen ka veel amatöör sellel alal/distantsil.

Raja kohta veel, et muidu täitsa mõnus ja suhteliselt kerge rada. Üksikud lauged tõusud ja ei midagi hullu. Aga see läbi pargi jooks mööda kruusateed...Muidu oleks ju täitsa okey, aga vihmaga oli see asi seal ikka sopaseks tõmband. Tegi jala veid raskemaks, aga polnud probleemi. No asi oli ju kokkuvõttes ikka sama kerge kui pühapäevane jalutuskäik pargis ;)

Üldisest veel, et joogi ja toidupunktid hästi korraldatud ja kõik timm. Üritasin igas punktis juua nii palju kui arvasin, et magu mõistlikult vastu võtab ja ülejäänud kraevahele. Krampe õnneks ei tekkinud ja seega oli järelikult asi veega kontrolli all. Pidev janutunne muidugi on vastiiik ja häiriv.

Kas siis üldse raskeks ei läinudki? Loomulikult läks, aga see ei ületanud minu taluvuspiire. Kui tempo langema hakkas ja jalad enam nii kerged polnud, siis hakkas ka tuju trikke tegema. Aga pidasin endaga kohe udupeene dialoogi ja fiksisin asja ära. Et ei, see ei ole küll veel koht kus raske peaks olema ja vinguma peaks hakkama. Tegin endaga 28ndal kilomeetril diili, et esimene vingumise mõte võib tulla 33ndal kilomeetril ja siis juba rohkem virisemist 38nda paiku. Et noh kui veel 10km on joostud, siis tõenäoliselt võiks ju raskeks minna. Nii oligi. 33ndal ei hakanud pirtsutama. Otsisin hoopis kohta kuhu tühi geelipakk visata ja no ei leidnud. Andsin selle siis ühele rajaääres liikuvale ja telefoniga vestevale (noh pigem vestles vast sõbra mitte telefoni endaga) noormehele. Et ole hea palun viska see ära. Kutt oli ootamatust pöördumisest esialgu hämmingus, aga hakkas kaasa jooksma ja teavitas sõpra ka, et kuule oota ma hakkasin siin just ühe blondi piffiga maratoni jooksma, ma helistan pärast. Jooksis siis veidi maad kaasa ja oli valmis juttu tegema. Aga ütlesin, et sry ma ei saa väga siin lobiseda, mul on 33 km joostud ja hakkab raskeks minema. Enivei aitas mul ühest pundist mööda joosta ja lahkus siis dzentelmenina rajalt minu geelipakki ära viskama. No kui ikka viskas ära. Hahaa.

Aga päriselt raskeks läks ikka just 38ndal kilomeetril. Tempo langes 5:01 pealt sujuvalt 5:30 peale ja aeglasemakski. Otsisin muusikast abi ja veidi saingi. Ja siis paaril korral mõtlesin inimesele, kellele selle jooksu pühendan ja polnudki väga hullu enam. Ma jah pühendan enamus raskemaid võistlusi kellelegi. Kui raskeks läheb, siis ei loobu ära, vaid mõtlen, et temal on mingitel hetkedel kindlasti veel raskem olnud.

40ndal kilomeetril otsustasin, et liiga vähe on lõpuni jäänud, et seda maad niisama ära lohiseda. Listist tuli täpselt õige lugu peale ja viskasin sammu pikemaks (kes mul spinnis käivad, need teavad täpselt seda 10 minutilist kõrbelõiku :P). Nagu ka eelmisel aastal, siis viimased 2km võtsin põhimmõtteliselt mängleva kergusega. Mõnusa pika kerge sammuga surevatest kodanikest mööda ja lõpuni. Vaatasin kella ja tegin väiksed arvutused ja panin eesmärgiks, et noh 3:40 sisse võiks ikka tulla. Kui ka kõndima hakkan, siis alla 3:45 tuleb ikka. Kruttisin veel uuegi mõtte pähe, et aga võiks siis juba nii teha, et 4 ei tulegi ette. Ühesõnaga jalad selga ja viimastel meetritel sprint ja sekunditega võidujooks. Ajaks tuli täpselt 3:39:59!

Pärast jooksu muidugi jalad sodid, aga ei midagi märkimisväärselt hullu. Hull oli hoopis Tallinnast tagasi Tartusse sõit. Läbi selle räige vihma. Mitmel korral mõtlesin, et see maraton oli wayyyyy kergem kui hetkel autoga siin vee sees liuelda.

Sain veel korraliku lihashoolduse peale õhtul ja täna on keha täitsa korras. Noh hetkeseisuga...eks ma trennis räägin teist juttu. 

Kes rajal ei naerata....see jäb pildile kole! Foto: Mait Marttila


Ilma patsita mina ei jookse


 Julge hundi rind on numbreid täis!


Enne ja pärast


Rull on abiks ikka...aga asjatundlikud käed on paremad :P

Pliis gaad, et see Tartu Linnamaraton sama iisilt tuleks! 
Mis mu vigastus muidu on te küsite? Et pole eilsest jooksust jalgu veel allagi saanud ja juba mõtleb uuest maratonist. Kohe vastangi...ma ei tea!



Saturday, 9 September 2017

Ela kaasa!

Minult on ikka küsitud, et kas see rajaääres kaasaelamine tegelikult annab ka võistlejale midagi? Ja siin ei pea ootama minu pikemat sisemist arutelu iseendaga, vastan valguskiirusel, et JAAA! 

Kaasaelamine ja innustamine annab VÄGA palju juurde. Võib tunduda uskumatuna, aga nii see on. Kõige lähem näide on viimastelt võistlustelt Pärnus, kus kuulsin oma nime rajaäärest hõigatuna ja vaatasin, et Silja laksib käsi kokku ja ergutab. See andis vähemalt järgmiseks kilomeetriks tunduvalt kergemad ja kiiremad jalad alla. See oma nime kuulmine on nagu väike adreka süst. 
Keegi ei arva, et sul kerge on, nad näevad,et sa pingutad ja tahaks nagu aidata kuidagi. Ja nii ju aitabki. Üks asi on niisama kerge plaksutamine (mis on parem kui mitte midagi siiski), aga teine tera on see kui tehakse korralikult häält ja näidatakse emotsioone. Mida kõvema häälega kaasa elatakse, seda kõvema tõuke sellega võistlejale annab. 

Olen alati öelnud, et võistlustel kaasaelamine aitab võistlejaid tohutult. Vähemalt mind. Loomulikult ülirasketel hetkedel võib tekkida tahtmine öelda, et kle proovi ise joosta siin ja siis tule targutama, et jõuad küll. Aga see on pigem „värskete“ võistlejate mõte. Kui sa oled alles oma esimestel võistlustel ja üritad ellu jääda, siis rajakõrvalt torgatud lause „Jõuad küll, kohe oled kohal“ võib tunduda pigem nöökimisena. Näed ju, et ei jõua tegelt! Aga mida võistlus edasi, seda enam innustavad kõik kaasaelajad ja pöidlahoidjad – vahet siis pole mismoodi nad motiveerivad või välja ütlevad. Või siiski on vahe? Natuke nagu on. Mis siis minu puhul töötab ja ei tööta ja kuidas ise kaasa elan?

Hea mõte ei ole rajaääres õpetama hakata kuidas joosta (kui tegu ei ole just oma treeneriga). A la, et tõsta põlve rohkem või võta madalam samm vms. Õppimine ja õpetamine ja testimine toimub trennides. Võistlustel võiks lasta kehal teha nii nagu ta trennis on harjunud. Ja kui on valesti harjunud, siis tuleb trennis ümber õppida, mitte võistlusrajal. Seal ajab õpetamine pigem närvi või viib kinnitõmbamiseni. Aga see on eraldi teema.

Mulle vägagi meeldib käia võistlusi vaatamas ja kaasaelamas, aga paraku ei ole selleks just palju aega ja enamjaolt olen ise võistlustules. Minu isiklikud lemmik lööklaused, mida olen hääle kadumiseni karjunud,  on näiteks:
 „Liiga kerge on!“
 „Tegutse nüüd! Puhkad pärast kodus või restoranis!“ 
„Näita nüüd milleks sa siiani trenni teinud oled!“ 
„Lase see loom nüüd välja!“
 „Mõtle, et see kõik on liiga lihtne!“
 „Sa ei pea siin kedagi järgi ootama, finishis ootad!“
 „Nad annavad sulle andeks kui sa neid mööda ei lase ja järgi ei oota!“ 
  „See kang kaalub ju vähem kui naine, näita lihast!“ 
„Raske hakkab, siis pane edasi…meelega…kiusu pärast!“ 
„Mingi gravitatsioon sind ei murra!“
 „Just seda mäge oled sa terve oma elu oodanud!“
 „Jookse nüüd kõik pikali!“ 
„Ära ole nii kade, jaga oma higi teistele ka!“
 „Ära loobud, saad vitsa!“ 
„Enam ei ole vaja tagasi hoida, võib liigutama hakata, sest lõpp on liiga lähedal!“
 „Panna on vaja!“
 „Peab ju meeldima!“ 
„Lõpp on kaugel, aga see ei loe!“
 „Kergemaks ei lähe, raskemaks läheb, aga ela krt üle ja pane lõpuni“ 
„Sulle ju meeldib kui raske on!“
 „Finish on sealpool, võid kõigist mööda panna, nüüd tead kuhu minna!“ 
„Kes andis korralduse puhata keset rada?“ 
„Sai ju räägitud, et võitma peab!“
 „Karista kõik ära nüüd!“


Neid lauseid võib vabalt ka mulle karjuda rajaääres. 
Ühesõnaga ärgem kartkem minna sõprade, tuttavate, pereliikmetega kaasa võistlustele neile kaasa elama. See toetab ja motiveerib rohkem kui te arvatagi oskate. Kui raske saab olla rajaääres keksida ja käsi kokku lüüa ja karjuda…võrreldes sellega, mis on rajal reaalselt pingutades? Mhm, ise nad ju sinna rajale ronivad ja oma asi ja pingutagu siis ja keegi ju ei sunni. Jah, oma valik muidugi, mis ei tähenda aga, et tugi head ei teeks. 

Kindlasti on neid, kes ütlevad, et ah vahet pole ja saan ise hakkama ja ei ole vaja tulla kaasa elama. Samas mööda külgi maha see ei jookse kindlasti. Juba teadmine, et keegi kuskil kaasa elab ja pöialt hoiab, annab powerit juurde. Võib täitsa nii olla, et mõnigi rekord tuleb just tänu innustusele, mis tuleb kõrvalt.

Ma aasta tagasi pärast oma esimest maratoni kirjutasin ka sellest, et kuidas rajaäärne elu või selle puudumine mõjutab emotsioone ja pingutust rajal. Et kuidas seal tühja Ihaste vahel oli üks kutt rattaga, kes kõvahäälselt oma sõbrale kaasa elas ja aitas sellega kogu punti! Mina näiteks naersin ja samm oli kohe kordades kergem tänu nendele naljadele ja lööklausetele. See sama kutt - Priit - on päris mitmetel võistlustel häälekas kaasaelaja. 
Ühesõnaga kui ikka kodus midagi targemat teha ei ole kui telekast Õnne 13 vaadata ja moosisaiia peale süüa, siis võiks tegelikult minna välja ja paar kõvemat innustavat sõna võistlejate poole teele saata. Ärge jätke meid üksi!

Kerget jalga kõigile homsel SEB maratoni (ka pooliku) rajal!
Ja palju õnne Marisele tänase 10km rajal joostud tugeva isikliku puhul!


Monday, 4 September 2017

Rahvaspordiüritustel osalejale väike ABC

ProRunneri tsikid hoiavad ühte sammu ;)

Olen siin juba päris pikalt võtnud hoogu, et üles tähendada mõned meelespead rajal käitumise kohta. Täpsemalt aasta olen hoogu võtnud. No sellest ajast kui eelmisel Kahe Silla jooksul üks meeskodanik rajal mulle korduvalt ette astus ja ühtlase jooksutempo säilitamist häiris hoolega. Ja ehk anda mõned juhised rahvaspordi üritustel esmakordselt osalemist plaanivatele tervisesportlastele.

Mina muidugi lähtun eelkõige jooksuüritustest, aga eks enamus nn reeglitest kehtib ka teistel aladel. Kõigepealt siis, et kuidas üldse alustada? Lahti on läinud massiline jooksu-ratta-rulluisu-triatloni-kanuu-orienteerumise-jne ühisüritustel osalemine. Äärmiselt positiivne ju. Inimesed liiguvad rohkem ja mõtlevad oma tervisele? Või siis...? 

Esiteks. Võta plaan võistlustel osaleda ette siis kui oled ikka juba mõnda aega antud ala harjutanud. Ei ole hea plaan kütta kohe 10km jooksule plaaniga tõestada naabrimehele, et saad sellega hakkama...endal oli viimane trenn aasta tagasi. Või noh sai korra sörkimas käidud. Enne võistlustel osalemist võiks olla joostud (viimase kuu/kahe jooksul) 3 korda võistlusdistantsi pikkune maa ja vähemalt ühe korra antud distants ka korraga läbitud. Ehk siis kui plaan osaleda 10km jooksul, siis eelnevalt trennis läbitud 30km kokku (võib vabalt olla 3-5km otsad näiteks) ja ühe korra ka 10km järjest läbi joostud. Ei ole vaja kellelegi tõestamiseks ennast lõhkuma hakata. Asi peab ju meeldima.

Teiseks. Vali välja üritus ja registreeru. Neid rahvaspordiüritusi on lugematu arv. Võta lihtsalt sobiv kuupäev ja toimumispaik. Näiteks http://marathon100.com/kalender/eesti/jooks on abiks ikka!

Oled kirjas. Mis saab edasi? Jälgi ürituse kodulehte ja infot. Kui on võimalus saada stardinumber ja materjalid kätte varem, siis soovitan need eelneval päeval välja võtta ja tutvuda. Kui ei saa varem, siis mine enne starti kohale nii, et sul oleks piisavalt aega materjalid välja võtta ja number kinnitada ja soojendus teha jne. Soovituslikult tund enne starti vähemalt. Et saaksid rahulikult parkimiskoha leida jne. Jah, suurüritustel võib just parkimine osutuda kõige närvesöövamaks teemaks. Kui niigi on ärevus sees, siis väldi lisapingeid ja tee kõike pigem varem ja rahulikult. Pigem jäägu aega üle (saad võistluspaigaga tutvuda). Kui, et sõimad mehel näo täis, et näe ma ei saa sinu pärast nüüd numbrit korralikult kinnitatud ja soojendus jääb tegemata ja kus see kuradi stardikoridor üldse on ja mida sa jokutad loll?!

Materjalid käes. Mis nüüd? Kui autoni ei ole palju maad, siis vii kõik rajal mittevajaminev mant autosse. Tutvu juhendiga kuidas rinnanumber kinnitada. Soovitan autos hoida varuks haaknõelu. Need kipuvad maha kukkuma ja kaduma. Noh jällegi, et vältida seda, et mees peab nüüd karistuseks käpuli murul haaknõelu otsima...sest no parkimisega ei saanud ju hakkama ja mingit tolku muidu tast pole ju. Enamasti on ajavõtukiip rinnanumbri tagaküljel. Kui ei ole, siis on eraldi kiip ja juhised kuidas see jala külge kinnitada jne. Kui autot ei ole või on kaugel, siis otsi üles riietumistelk ja pakihoid. Ära vea rajale kaasa tülikaid asju. Anna asjad pakihoidu, saad need kiirelt pärast rinnanumbri järgi kätte. Mõtle kodus valmis, et kuhu (vöökott, tasku) paned autovõtme kui asjad sinna jätad.

Numbrid, kiibid, pulsivööd ja muud vidinad küljes ja pakid vööris. Nüüd? Vaata millisesse stardigruppi sa oled paigutatud. Kui tegu on suure osalejate arvuga üritusega, siis nubri järgi näed millisest grupist startima pead. Kui jaotust pole, siis paiguta ennast ise starti oma arvatavate võimete järgi. Kui ikka 10km tunniga ära ei jookse, siis ei ole mõtet Mukunga ja Nurme vahele trügida esiritta. Et mitte kiirematele ette jääda, siis alusta pigem tagumistest gruppidest. Võib jah ette tulla, et pead ehk alguses palju trügima ja läheb aega enne kui õiges tempos liikuma saad hakata, aga iga kogemus loeb ja edaspidi tead juba kuhu ennast paigutada.

Ok! Stardipauk käis! Panen täiega leekima? Ära pane. Võid panna kui tahad, noh kui sulle meeldib rajal või finishis kõigile näidata mida hommikuks sõid. Vali tempo alguses nii, et viimasel paaril kilomeetril suudaksid seda veel tõsta. Tark ei torma. Või noh kui ta just kiire ja treenitud tark ei ole.

Ära trügi Marekiga ühele joonele kui temast kiirem pole ;)

Hästi, tempo on valitud. A kõik kütavad ju mööda! Las kütavad. Nad kas ongi siis kiiremad või näitavad ise sulle hiljem mis nad hommikuks sõid. Mingist hetkest vajud sa oma tempoga sobivate kodanikega ühte punti ja siis läheb rahulikuks. Stardisebimine on vaja üle elada lihtsalt.
Alguses sõltudki teiste tempost, küll leiad õige sammu ja pundi kellega edasi panna.

Oh ongi suurem tõuklemine läbi ja tempo ühtlane. A sellest tüübist oleks ikka vaja mööda minna, jääb juba jalgu. Jah, siis minegi mööda. Aga kuidas? Enne kui talle kõrvale astud, et mööda minna, siis vaata üle õla, et keegi parasjagu sinust ei ole möödumas või ei ole just sinu kõrval jooksmas! Palun vaata üle õla enne kui teed oma trajektoori muutvaid liigutusi! Autoga ei vaheta ju rida ja ei soorita möödasõitu kui ei ole veendunud, et tagant keegi peale ei tule. See sama kohtib ka jooksu/ratta/rulluisu/jne rajal. Eriti kui sul on klapid peas ja raju motivatsioonirokk silitab kõrva ja sa ei kuule mis kõrval ja taga toimub. Ära astu teistele ette! Sellega on rikutud taganttulija ühtlane tempo ja tema peab ka kiire manöövri tegema, et sulle mitte otsa astuda. Või noh kui sa just nägid, et päris kabe piff jookseb paar sammu tagapool, siis astu ette jah ja las ta siis astub sulle kannale ja kukkuge koos maha ja tehke seda romantikastseeni keset jooksurada. Et kus üks kukub alla ta teine peale ja toimub armastus esimesest silmapilgust ja üldse ei pane tähele, et ülejäänud rahvamass üle jookseb ja pähe astub.
Ühesõnaga kui oled rajal mingil trajektooril, siis hoia seda ja kui muudad, siis veendu, et teisi ei takista ootamatute liigutuste ja suunamuutustega.
Ikka juhtub...

No nii, romantikat ei teinud ja kõik kombes, aga nüüd tahaks juua. Joogipunkt. Samad reeglid. Ära astu ette. Joogipunkti näed juba kaugelt ja vali raja seepoolne äär kust plaanid vett võtta. Kuula ja vaata, et saad endale sobiva joogi. Kui ei ole spordijooke jne testinud, siis alati on kindlam valik lihtsalt vesi. Kui hoo pealt joomine on keeruline, siis võta samm kõnni peale, aga ära jää paugust seisma teistele ette. Võta jook kerge hoo pealt ja otsi raja see osa kus sa ees pole (ääres), võta samm kõnni peale või jää korraks seisma ja joo (kindlasti mitte raja keskel). Ära joo kõhtu vett täis. Paarist lonksust piisab. Kui on kuum ilm, siis vala ülejäänud vesi pähe või kraevahele. Kui vaja siis võta veel teine tops ja vala pähe. Suundu rajale tagasi ohutult.
Kui jood hoopealt, siis vaata kuhu ja kuidas sa topsi viskad. Kui oled prügikottidest juba möödas, siis  viska tops teeservale (mitte kaugele võssa kus siis joogipunkti inimesed pärast peavad turnima ja prahti taga ajama), mitte keset rada. Et tagantulijad peavad takistusjooksu harrastama. Veendu, et ei taba topsiga tagantulijat. Ühesõnaga samad reeglid, et mõtle ja jälgi. Esiotsa jooksjate seas tuleb vähem ette neid mõtlematuid liigutusi ja päris tipud kindlasti ei teagi ja ei mäleta enam neid probleeme, mis tuleb ette trügimisel stardis ja joogipunktides jne. Aga kunagi ei tea. Isegi eilsel jooksul nägin kuidas minu ees üks vend astus konkreetselt teisele ette joogipunktis. Viimasel hetkel otsustas käe veetopsi järgi sirutada ja täpselt teise tüübi nina all. Ja seda siis suhteliselt kiire tempo pundis kus tavaliselt sellseid asju enam ei näe. Ühesõnaga arvesta kaasvõitlejatega.

Mõnus ju tops teistele kodaratesse loopida ;)

Mhm, joodud ja edasi joostud. Krt nüüd hakkas pistma. Võta sammu natuke aeglasemaks ja venita seda poolt kust pistab. Paremas küljes on pisted, siis tõsta parem käsi üles ja venita külge ja jälgi toimuvat. Läheb üle, siis on edasi panna vaja. Kaugel see lõpp ikka on.

Ongi finish. Elus. Teen sprindi enne lõppu? Võid teha küll, siis on edevam lõpetamine. Aga ära jää kohe finishijoonel seisma. Käed põlvedel ja viimasest sprindist pilti ette saama. Jõudsid lõpus sprintida, siis jõuad veel mõned sammud edasi astuda ja finishikoridorist väljuda. Pane kohe pärast finishit kell kinni (mitte finishijoonel nii, et käed rinnanumbri ette jäävad) ja liigu ühtlaselt edasi medali-tsikkideni. Finishikoridoris riputatakse sulle aumedal kaela, antakse kätte veepudel või suurem auhinnamandi kott ja nii see üritus õnneliku lõpu ongi saanud. Kallista medali-tsikki ja ütle talle pisarsilmil, et ta on parim asi, mis temaga tänase päeva jooksul juhtuda on saanud vms.
Paneb uhke pulsikella kinni pärast finishijoone ületamist ;)

Tarbi piisavalt vett. Kui tahad oma ametlikku aega teada, siis oota ja otsi üles sein kuhu riputatakse finishiprotokoll. Uuemad süsteemid suurematel üritustel on kiibipõhised ka. Lähed arvuti juurde. Paned skänneri oma rinnanumbri juurde ja ekraanile kuvatakse sinu aeg ja koht jne jne. Peen värk.

Need olid siis kokkuvõtlikud "üldreeglid" kuidas stardis, rajal ja finishis käituda. Et mitte möla pikaks ajada hetkel, siis kirjutan mõni teine kord ka sellest, et kuidas ja mida siis enne ja võistluspäeval süüa ja mida selga panna.

Teeme sporti ja oleme sõbrad edasi ja arvestame, et teised tahavad ju ka panna!

Sunday, 3 September 2017

Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks 2017 ja mis seis on?

Et nüüd minu suhteliselt rahulolevat emtsiooni põhjendada pean alustama algusest. Ehks siis eelmisest nädalavahetusest. Nimelt pühapäevast, kus oleksin pidanud tegema pika jooksu. No 30-32km kanti. Ei teinud. Ei teinud meetritki. Lamasin diivanil päris palju kilomeetreid. Terve maailm oli minu vastu ja kõik teised maailmad ka, kui neid peaks leiduma. Hommikul tundisn nagu kõhuviiruse laadset asja. Ootasin, et see üle läheks ja kui lõunaks polnud läinud, siis lõin käega ja hakkasin toitu sisse kugistama (enne jooksu ma ei söö). Olemine läks paremaks ja kõht vist nagu oleks lubanud joosta (päris täpselt aru ei saanud ka), aga siis oli juba hilja. Magu manti täis ja enam ei jookse kuhgi. Kogu galaktika langes minu õlgadele ja igasugune tahtmine suhelda ja midagi teha ja eriti joosta oli täiesti kadunud. Üldse oli tunne, et krt viimane võimalus enne maratoni pikk ots teha ja nüüd ei tee ja ma ei tahagi enam mitte kunagi joosta. I´m done! Kogusin hunniku manti ligi ja reaalselt olin terve päeva diivanil horisontaalis. Passisin filme ja sõin 9 kuud rasedaks ennast. No juu oli vaja. Esmaspäeva hommikul otsustasin viga parandada ja kahte vaba tundi ära kasutada. Et joosta vähemalt 21km vms. Et nagu midagigiiii... Ropp sõna siinkohal! Esimene kilomeeter ütles mulle, et bitch please...you are so done! Sääre esiosad kohe valutama ja jalad üldiselt viis tonni rasked. Tempo olematu. Samas hingamine lõpuks rahuldav. Aga no tempol 6 min/km ongi hingamine ju rahuldav, sest see on krdi jalutamine ju. Kui mõnikord lähevad jalad lahti neljandal kilomeetril, siis nop, seekord mitte, vastupidi. Sääre valu süvenes. Aju tõmbas 21km plaani sujuvalt 18km peale. Üsna pea tõmbas ta selle 18 pealt 13km peale. Ja asi lõppes 11 kilomeetriga. Koju jõudes tuli naabrimees rattaga välja ja küsis, et noh oli kiire jooks?....#/%¤#"%## (ei tõlgi) Lasin vihaga 30min und. Kui siis tööle minema hakkasin ja kaks korrusevahet trepist alla liikusin, sain kätte mõnusad reiekrambid...no wtf? Seda tuleb ette heal juhul pärast 30km jooksu.....NEVER tunnen midagi pärast 11km. No kaput noh. Kui maratonile regatud poleks, siis oleks kohe otsus tulnud, et jääb raudselt ära. See keha ei taha hetkel enam midagi teha. Rühmatrennid sujusid siiski normaalselt. Kolmapäeval üritasin uuesti ja tegin lindil rahuliku 1,5km ja läksin välja ja suutsin rahulikult 5,5km peale kulgeda veel. No hea just polnud...jalg endiselt raske ja tempo tigu. Neljapäeval sörkisin lindil 60 minutit. Tempos 8,5 km/h. Tundus juba enam vähem. Kiiremat ei üritanudki. Reedel tegin trennidest puhkepäeva. Laupäeva hommikul (eile) läksin uuele katsele, et enne tänast võistlust mingigi soojendusjooks alla teha. Astusin uksest välja õndsas teadmatuses kuhu ja kui palju üldse joosta. Üllatuseks oli jalg päris kerge. Tempot muidugi kiireks ei ajanud ja libisesin 8km kenasti linnavahel. Jalg oleks rohkemgi tahtnud, aga hoidsin tagasi.
Täna hommikul ei olnud nagu mingit tunnet. Ei head ei halba. Keha tundus okey olevat. Aga tegime Marisega jälle diili, et jookseme sel aastal ka selle jooksu ilma kellata. Eelmise aasta Kahe Silla jooksu tegime ilma ja tuli isiklik 10km aeg. Et ei oleks seda diktaatorit seal randmel. Jookseb lihtsalt nii nagu keha tahab. Ei sunni ja ei pidurda. Suva! Terve jooksu vältel oligi suva. Jalg suhteliselt kerge. Vähemalt pool distantsist. Tänu eelmise aasta heale jooksule sain startida teisest grupist ehk suhteliselt eest ja ei olnud mingit koperdamist ja muud jama. Pigem olin ise teistel jalus. Lihtsalt jooksin muusikasse. Pingutasin loomulikult, aga üle ei pannud ja ala ei pannud. Maksimum pingutuseni jäi väääike maa. Tempost ja ajast polnud õrna aimugi. See on mõnus tunne kui saad oma aja teada alles finishijoone kellalt. Kui aega nägema hakkasin, siis suutsin paar sammu kiiremini teha, aga kapsaid ninast välja ei pigistanud. Reaalajas jooksin 2sek kiiremini kui eelmisel aastal. Ehk siis tegelikult uue isikliku ikkagi. Netoajas jäi isiklikust 2sek maha. Kust see pauk nüüd tuli? Who knows. Igatahes 10km netoaeg 44:20. Üldarvestuses 331. koht (lõpetanuid pea 1900), naistest 31. koht ja vanusegrupi 9. koht. Pole paha. Suur jooks ja palju häid tegijaid koos. Ja kuivõrd 10km on minu jaosk kõige raskem distants, siis igati bueno. Kui ma aasta tagasi veel ei teadmud, milline distants on minu lemmik jooksudel, siis nüüd võin vist öelda, et 21km ehk poolmaraton. Täispikk maraton on liiga pikk kannatamine selgelt. 5km on liiga kiire ja mul ei ole kiirust, no ja saab liiga kiiresti ka läbi muidugi. 10km aga on täislaks pingutuseks liiga pikk jällegi. 21km on selline paras, et saab tempot sättida ja muuta ja noh piisavalt pikalt kannatada/nautida.
Järgmise pühapäeva maraton (42km) saab muidugi olema täis-piin. Pikki jookse on liiga vähe all. Ja ma siiani ei tea veel mis seisus mu keha tegelikult on. Lähen lihtsalt läbima ja las ma palun jooksen 4h ja üle selle kui vaja...noh ilma küsimusteta, et nooo kas tuleb isiklik ja mis ajaga paugutad jne jne jne...Panna on vaja, aga mitte alati. Lõhkuda ei ole vaja. Kuigi noh ega iga maraton ongi lõhkumine, vahet pole mis vormi pealt joostuna. Ärge seda kodus järgi tehke :P
Eeenivei, täna läks kenasti ja proovin nädalaga ära taastuda ja jätan kõik saatuse hooleks ;)

Vanuri kohta käib see tulemus küll :P

Eile olin veel õndsas teadmatuses...

Saturday, 19 August 2017

5. Skechers Tartu Suvejooks...ikkagi inimene

Enne kui hakkab tulema küsimusi, et mis juhtus? Vastan: "Tuleb välja, et ma olen ikkagi inimene" :P Miks ma ei jooksnud 10km isiklikku, isegi mitte selle lähedale midagi? Põhjuseid on mitmeid ja peamine on, et no nõrk olen noh! Aga seda sõna otseses mõttes. Tühi olen. Rakvere jooksust taastumine on keerulisemaks osutunud kui arvasin ja üleüldse TÜHI noh. Ja teiseks...ma ei tahagi enam 10km isiklikku taga ajada, sel hooajal vähemalt mitte. Selgelt on minu distants pigem pikem maa. Aga see selleks. Lihtsalt ma pean ju midagi ütlema neile, kes ei suuda minu nii halba 10km aega uskuda :P Panna on vaja, aga mitte alati ;)
Kui nüüd päris algusest pihta hakata, siis sellele jooksule läksingi põhjusega, et lihtsalt võistelda. Regasin teadmisega, et ei lähe paugutama. Sest see jooks ei olnud mulle muus osas vajalik kui, et keha hoida võistlus-harjumuses. Pigem teen nädala sees vähem jookse või üldse mitte, aga hoian vormi võistlustega, ka kergematega. Mitte, et tänane kerge oleks olnud. Mkm, retsilt raske oli. Aga seda kuuma ilma ja halva taastumise tõttu. Mulle muidu kuumus ja üldse ilmastik väga ei loe.Või noh loeb, aga pean vastu. Täna see päike ei sobinud. Ja tundsin, et üks joogipunkt oleks võinud veel olla. Aga sellest, et kiiret jooksu ei tule, sain aru juba esimesel kilomeetril. Päris ära loobusin viiendal kilomeetril. Aeg näitas, et isikliku tempos ma ei lähe ja siis ei ole ju mõtet ka pahupidi paugutada ennast. Loobusin ära ja võtsin rahulikumaks. Siiski mitte kergeks. Lihtsalt oligi raske. Jalad täitsa okey. Pulssi ei tea (ei pane vööd viimasel ajal peale võistlustel - ahistab) - oletan, et enam vähem. Aga kops koos ja no ei jõua noh. Juba jooksu esimene pool näitas kell sama kilomeetri aega nagu Rakveres poolmaratonil. Ja see ei tähenda head, sest 10km aeg võiks ikka wayyy kiirem olla. Mingi 7km kandis nägin kellal isegi numbreid 5:06min/km. Tõdesin, et nii aeglast 10km võistlust pole mul kahel viimasel hooajal ikka olnudki. Aga süda oli rahul ja mingeid süümekaid ei trüginud pähe. Päevad pole vennad ja tuleb välja, et ka mina olen siiski inimene. Kindlasti ei mõjutanud võistlust sissejooksmata tossud ja riided. Nende osas olen pigem positiivselt üllatunud. Nimelt olin taaskord Suvejooksu soojendaja-treener ja sain Skechersi poolt selga ja jalga Skechersi tossud ja riided. Megasuured tänud! Tossud sain kätte kolmapäeval ja seega ei jõudnud neid sisse joosta. Aga 10km ei ole ka nii pikk maa. Et kui toss poleks üldse sobinud, siis selle maa kannatab ikka ära. Seda prbleemi polnud. Tossud olid selleks maaks väga head. Paksu pehme tallaga ja päris hea tõugata - kõvale pinnasele täiesti mõnusad! Pikemale distantsile võistlusteks ehk just mitte, aga treeningul ja kuni 10km võistlustel täiesti soovitan! Särgi ja püksid sain kätte täna vahetult enne starti ja seega polnud kindel kui hästi nad seljas istuvad. Ja nagu tossud, tuleb ka riided enne võistlusi sisse joosta. Samas jällegi 10km on distants, mille jookseb ka paljajalu ja öösärgis ära kui vaja. Jällegi olen meeldivalt üllatunud kui mugavad need püksid just on! Selle ilma jaoks jah pikad liiga, aga no üli mugavad. Ja särk on ka seljas mugav. Selle ilma jaoks liiga paksust riidest, aga no muidu trenni jaoks jällegi mega hea. Seda ei kirjuta ma promo mõttes, vaid lihtsalt nii ongi. Võistluste jaoks on mul muidu omad riided ja jalatsid, mis on sisse joostud ja igas mõttes testitud. Aga treeningute jaoks võin nüüd küll Skechersi asju täiesti soovitada. Ja ka võistlustele, kui ei ole veel kindlalt väljakujunenud eelistusi. Olgem ausad, et ma küll kasutan trennides palju Nike riideid ja tosse, ka võistlustel Nike pükse. Aga üldiselt ei ole nad jooksu jaoks mugavad. No minu jaoks. Rühmatrennides okey, aga jooksus eelistan Crafti, Asicsit ja Joma. Nüüd annan poolthääle ka Skechersile.
Ok, asi läks ära teemast kõrvale. Tossude ja riiete osas plaanin ka teha eraldi postituse mingi hetk. Hetkel on mul veel 4 teemat ootel, mis vajavad ärakirjutamist :)
Aga ühesõnaga, jooks ei olnud raske ei sissejooksmata riiete pärast ega kuuma ilma pärast (mis muidugi oma 28 kraadiga oli siiski liiast). Nende mõjutajate pärast oleksin kaotanud ehk kuni minuti vms. Aga pigem on asi ikka mittetaastumises. Ja peab ikka jälgima mis mul selle lõõtsutamisega on. Annab aega atra seada ja kui kui see ader ka seatud ei saa, siis mis seal ikka...alati on ju järgmine hooaeg. Ja no peamine, et kui raskeks läheb, siis loobu ära! :P Tänase äraloobumise tulemused on siis vastavad, et aeg tuli 47:50 (jaaa korjame kõik nüüd oma mahaveerenud silmamunad põrandalt üles...uskumatult aeglane, aga peab uskuma). Naistest 20. koht ja vanusegrupi 8. koht - mis ei olegi ju kõige hullem või mis ;) Stabiilseslt siiski esi 20 seas :D
Aga ProRunnerid paugutasid tublisti! Kristi ja Triinu tegid ikka selle kuumaga täitsa ilusad ajad ja kohad (Kristi, I know...see vanuse 4. koht...õõhhh nohh :D). Poisid kupatasid vanuseklassi komikvõidu - viispluss!!! Ja no Rauno tegi puhta töö oma esikohaga! Naabrimees Kaido tuli tänu oma kõrgele eale ilusti teisele kohale oma vanuseklassis...haahaa. Vaatab, mis siis teised ProRunnerite poisid ja plikad täna õhtul Peetri jooksul korda saadavad - edu neile! 
Kokkuvõttes ei ole mul vabanduseks muud öelda kui, et lihtsalt nõrk ja no who cares?!


Enne starti võib ju naljakas olla...
...aga pärast finishit on ka :P

Oranz särk ja medal olid ka veel just puudu...nüüd on olemas

Liduvad küll :P Sinised paelad on proovimata, äkki on veel kiiremad ;)

Jooksuks ei ole ju muud vaja kui bcaad, kella, tosse, põlvikuid, maikat...ise ei peagi midagi tegema :P


ProRunnerid - Panna on vaja! Ja panevadki!

Saturday, 12 August 2017

Ööjooks (slash Vägilasejooks vol 2) läbi imetabase tormi

Kõigepealt vabandused naabrimehe ees. Et kui sa juba ärganud oled ja kohvi kõrvale kohe lugeda ei saanud, aga no eiiii viitsinud kell 1 öösel typima hakata enam. Eks jooksen paar trahviringi järgmises ühistrennis või midagi. Aga samas olen juba maast lahti. Sest teadaolevalt ei seisa tühi kott püsti ja selgub, et ei seisa ka pikali. Rämeräige nälg ajas jalad alla juba 6 paiku :/ 
Eniveis...kuidas see Rakvere "spartaaaa" siis oli kah? Tähendab, raske on öelda kuidas kokkuvõttes läks, sest aegade registreerimisega läks seal nüüd veits nihu - force majeure tegi oma töö. Uputas ära lihtsalt kõik süsteemid. Toon välja lõigu Ööjooksu feissi lehelt:

„See oli tõeline loodusstiihia: inventar, tehnika, rajapiirded – kõik oli marutuule ja paduvihma meelevallas,“ rääkis Eesti Ööjooksu peakorraldaja Marko Torm. „Suutsime ainult tänu abiliste ja meeskonna ennastsalgavale tööle vältida hullemat. Kahjuks sattusid looduse meelevalda ka ajavõtusüsteemid, mis jäid paarikümne sentimeetri sügavuse vee alla. Lõpuajad on seetõttu puudulikud ja ametlikke tulemusi ajavõtu teostaja paljudele paraku kinnitada ei suuda. Võistluse järgselt me küll parimaid tunnustasime, kuid tegime seda järjestuse visuaalse kindlaksmääramise abiga. Palume siinkohal vabandust kõigi osalejate ees, kelle lõpuaeg ilmastikuoludest johtuvalt ei fikseerunud.“

Etteruttavalt võin öelda, et minu aeg siiski fikseerus. Kahjuks küll on koht ebaselge, aga nagu ma aru saan, siis kõige halvem see just ei ole.
Nagu ikka, siis ka eile ei läinud ma täiega panema, vaid pigem jällegi testima, et mis seis on ja mida see keha minust siis tahab nüüd. Viimasel ajal on hingamise paikasaamisega ikka totaalne jama. Lõõtsutan nagu 15-aastane koer juba 120 pulsi juures. Lihased on okey ja pulss ka suht perfekto, aga kiirus zero ja kopsud nagu papakoil. Jooksude ühistrennid lähevad kuidagi vaevaliselt ja ma still ei saa aru, et kas asi on halvas ja ebapiisavas taastumises või väheses võistlemises. Tõenäoliselt mõlemas. Eilsel jooksul sain ka aru, et kaal on jooksmseks ikka kõrge. No hästi jooksmiseks. A missa teed kui suhkur meeldib?!
Igatahes oli 21km rajale reganud üle 1400 jooksja. Pole veel uurinud, ja eks see on hetkel ka ebaselge, et kui paljud ka lõpetasid. Katkestajate arv oli ka kindlasti korralik. Stardi ajal oli ilm ideaalilähedane või pigem isegi liiga soe. Just kella 20:00 kohta (mhm, seekord oli ööjooksu kohta ebatavaliselt varajane start). Esimesed 10km sai ikka higistatud ja olin sunnitud joogipunktides ka kraevahele vett valama. Teisel ringil seda selgelt enam ise tegema ei pidanud. Ma usun, et terve Eesti sai oma sahmaka tormi kätte ja aimab, mis toimus rajal. Alustasin jooksu rahulikult - 5km kompasin piire ja need piirid tundusid kuidagi maru kõrged. Keha oli justkui kinni. Jalgadel polnud vigagi, aga üldine minek oli takistatud. Lasin päris palju jooksjaid mööda. Mitmeid kordi mõtlesin, et kas nii ongi, et lasen kõik need naised mööda ja enam kinni ei võtagi? Või siis ikkagi tibusid loetakse alles finishis. Hirm ennast kinni joosta oli ikka päris suur ja ei olnud tahtmist paugutama hakata. Otsustasin asja teise ringi peale jätta. Et kui tuhhi on, siis kasutan selle pigem lõpupoole ära. Aga imepärane avanemine tuli 8km paiku. Keha hakkas lahti minema ja asi tundus järkjärgult kergem. Või oli asi ilmas. Hakkas jahedamaks minema ja mingist hetkest ka veidi vihma tibutama. Kõik me teame, et kui loodus otsustab lollusi tegema hakata, siis on see vesi minu veskile. Mida sitemad tingimused, seda parem mulle. Välku sähvima hakkas ja tormiga ähvarama kukkus, siis tõusis koos tuulega ka naeratus minu näole. Mida tugevamaks muutus vihmasadu, seda tihedamalt kordas hääl minu sees "yeaaaahhhh beibi, bring it on!!!" Joogipunktidest sai juba tuima näoga mööda joosta, sest ülevaltpoolt valati pangega pähe. Ja nii ma ka mööduma hakkasin neist, kes enne minust mööda olid litsunud. Sattusin mingite pikkade kuttide punti, aga parku jäin ikka tuulepoolsele küljele ja ei saanud mingit varju neilt. Lombid olid juba nii sügavad, et tuli harrastada korralikku plvetõste-jooksu. Aga võitleja minus järjest kasvas ja loom tahtis välja tulla. Mitu korda mõtlesin, et huvitav, kas oleks variant katkestamiseks? Loomulikult mitte. Iga välgusähvatusega tuli sama lause, et yeahhh pane veel peale - küta ikka üle võlli, anna kõik alla sealt taevast mis anda on...Madness??! This is Spartaaaaa!!!. Ja no kui mingist hetkes jooksin vastu vihma nagu vastu seina ja hing oli totaalselt kinni. Siis tuli korraks pähe, et ooookeyyy see on nüüd natuke too much. Hingata tuli kõrvade kaudu, sest nina ja suu olid vett täis ja sõna otseses mõttes voolas koos tatiga vihmavesi välja igast peasolevast august. Ega rada ei näinud, jooksin sinna kuhu need kutid jooksid. Ja imestasin tõsimeeli, et kuidas ma üldse suuudan nende pundis püsida ja päris korralikku tempot hoida. Paljudest ka mööda joosta. Kui kõige hullem mööda sai ja tekkis võimalus ka geel sisse tõmmata (umbes 16km kandis), siis läks eriti lõbusaks. Lasin jalal minna, nii nagu ta tahtis ja ülakere lihtsalt kulges kaasa. Kui 3km enne lõppu hakkasid jälle need järgi jõudma, kellest mööda olin litsunud tormi ajal, siis aimasin, et äkki olen tempot vähendanud. Kella ma teisel ringil enam ei vaadanud. No ei näinud ju ka. Tõmbasin sammu pikemaks ja uuesti mööda ja enam naljalt ühtegi kohta ära ei kinkinud. Veidi pusimist oli 10km jooksjate ja kõndijate ja rajal sõitvate autodega (hämming). Aga õnneks väga palju pidurdama ei pidanud. Siiski jooksin viimased 5km kindlasti reiekrampides. A mingid krambid mind siin ei pidurda kui juba sellisest jamast on läbi tuldud. Tormi ja krampide provokatsioonidele mitte alludes panin viimasel paaril kilomeetril volüümi veel juurde ja nii see finish tuli. Ajaga 1h 39min. Pmts sama aeg, mis elmisel aastal. Aga tingimustest me juba rääkisime eksole. Kahjuks ei fikseerunud kõigi joosjate lõpuaeg ja seega ei ole ma kindel oma kohas. Hetke tulemused näitavad, et 10. naine ja vanusegrupi 6. koht, aga see ei ole kindlati õige. Päris esimeste naiste aegu pole kirjas. Siiski avastasin üllatusega, et tulemuste tabelis on päris mitmed sellised nimed minust tagapool, keda ma pole suutnud mitte kunagi rajal kätte saada ja siis need, kellest vähestel kordadel olen kiirem olnud. Isegi Eve Talts on minutiga maas. No päevad ei ole vennad ja selgelt sobivad sellised tingimused mulle kõvasti rohkem kui enamus normaalsetele inimestele.
Kui pärast poistega autos muljetasime, siis selgus, et näiteks kõige hullemas tormis mõtlesime ProRunnerite telgile. Et kas ja kuidas see püsti jääb. Tänu tugevatele meestele ja nende ennastsalgavale tegutsemisele jäi telk püsti. Kutid rippusid tuult ja tormi ja tuisku ja välku trotsides oma keharaskusega telgi küljes ja nii see päästetud sai. Vedas, et mõned tugevamad tüübid 10km rajale läksid ja õigeks ajaks finishis olid. Muide, Ülole veelkord õnnitlused 10km isikiku puhul! :) Suured tänud Cris Poll´ile, kes telgi püsti pani ja selle hiljem ka üksi maha võttis. Sest no pärast jooksu põgenesid kõik telgist (väljaarvatud sangarid, kes telgi päästsid) nagu rotid uppuvast laevast...kes siis kuhu ja mis suunas. Me Kaidoga panime ka kergelt kreeni suunas minema kohe ja orienteerumiskunnidena jõudsime nooooh keeerge ringiga spordihoonesse. Järgnes "paneme Villiku kannatuse proovile" Rakvere Tartu maanteel. Samast tormist tuli nüüd veel läbi ka sõita. Teetööd ja pime lisasid asjale vaid vürtsi. See selleks. A rohkem ma ei viitsi kirjutada, sest muidu peavad mõned siin teise tassi kohvi järgi minema :P
Finishis jagatud "auhinnakott" on seekord suhteliselt omapärase sisuga. Nagu kutid selgitasid mulle va teadmatule, et kummid käivadki koos. Näts on isegi oluisem kui see teine kumm. Et kui nätsu ei ole, siis jääb teine kumm kindlalt kasutamata. Selge, sain. Nätsu ma ei näri ja selgelt seletab see nüüd nii mõndagi.

Täpselt selline medal oli ka mul puudu veel...

Energiajooki, leiba, shoksi, kassitoitu, nätsu, kummi, higipulka, spa pääset, laevapiletit ja Tannut - mis sa hing veel ihkad?!

Korralik kombo - kassitoit, higipulk, magus ja kummid ikka käsikäes!


Aga kasutagem nüüd Tammelinna kohvikutepäeva ära näiteks. No kes just toidu-ja veinifestivalidest veel/enam koomas ei ole.
Merle näiteks peab Lipsukohvikut ja saatis suuvesistaja-pilte ahvatluseks:



Polar V800 ütles mulle just, et it´s time to move you lazy ass!

Sunday, 6 August 2017

Vägilase Jooks

No hakkab peale. Ma juba olin loobunud igasugustest multifunktsionaalsust nõudvatest võistlustest - Fitness5 ja FitGames jne. Noh plaaniga keskenduda rohkem jooksule. Ei jõua ju kõiki maailma erinevaid võistlusi läbi käia. Ja eks see vigastuste oht on ka neil üritustel veidi suurem. Ja kuna põhijooksud on veel ees, siis ei saa riskida nihestuste ja muude vigastustega. Ega jõudu ka ei ole just ülearu. Ühesõnaga ütlen siis välja ära, et kui ikka julguse kokku võtan, siis plaanin sügsel kahte täispikka maratoni joosta. Mhm, Tallinna ja Tartu omad mõlemad. Kas ja miks, sellest hiljem - kui kindlam otsus vastu on võetud. See selleks. Ise ei plaaninud sel aastal ei mudajookse, kõvamehe jookse ega vägilase ja muid jõu- ja ilunumbreid nõudvaid jookse kaasa teha. Kuna aga Kaitseliit tegi ettepaneku Vägilase jooksu Lähte etapil osaleda ja mul ei olnud sellele nädalavahetusele muid asju broneeritud ka, siis otsustasin minna. Väääga kahtlevalt muidugi. Treener Viljar veel ütles ka, et parem ärgu ma mingu või siis võin minna aind funnima. Ja nii ma plaanisingi, et lähen võtan asja rahulikult ja naudin päeva. Hommikul kallas taevast alla nonstop padukat ja selge oli see, et nii see nauding algabki. Kõik me teame, et mida sitemad tingimused ilmastiku mõttes, seda parem mulle. Enne starti aga keerati taevakraanid kinni ja päike pähe. Hommikul ei olnud sees veel mingit erilist tunnet. Aga Lähtele sõites hakkas nagu kerima ja isegi teatud asjade suhtes hirmu tekitama. Mu pöidlahoidja ikka vedas mind enne rajaga tutvuma ka, et no lähme vaatame need takistused üle. Ütleme nii, et vaprusevärinad suurenesid. Vesi ei ole just minu teema ja veega seotud olid päris mitu takistust. Nendest läksin silmad kinni mööda. No ja igasugused rippes ronimised redelil ja rõngastel ja plankude ületamised ja mudas sumpamised ja lõpus "ninast veri väljas ja sõrmeküüned maha" tõus jne jne. Ei jäänud muud üle kui käega lüüa ja lihtsalt peale minna hästi rahulikult. 8 kilomeetrisel rajal oli 31 takistust - nii looduslikud kui tehislikud. Ja no see Lähte rada on ise juba üks paras takistus nende tõusude ja küngaste ja liiva ja savi ja muu mandiga. Minu jaoks oli see esimest korda osaleda Vägilase jooksul, seega startisin kolmandast grupist. Grupid lasti rajale 10minutilise vahega. Võtsin starti suhteliselt rahulikult ja läksin nii nagu jalg minna tahtis, seega ikka suht grupi eesotsas :D Takistusi ma järjekorras ei mäletagi. Kõik käis nii kiiresti. Rajal oli ainus mõte, et mis see järgmine jama olla võib millest üle või alt või läbi pean saama. No ühesõnaga palkidest üle ja alt, mööda puudevahele veetud koormarihmadel kõndimist, puupakkude, autorehvide, liivakottide tassimine, endast tublisti kõrgemate plankude ületamine, torude läbimine, mudaste kraavide läbimine, roomamine, ripper rõngaste ja redelite mööda ronimine, liivased tõusud, savised rajad ja mudatiigid, juurikad ja muud ebatasasused tõusude ja laskumistega metsavahel, järves palkidest üle või alt läbi ujumine, vees takistuse alt läbi minemine kus aind nina on veest väljas, traktorirehvide kantimine jne jne. Ühesõnaga kui oli tegemist sellise takistusega mida ei suutnud läbida, siis tuli teha trahviring. Kas siis pikem rada läbi joosta või kosmonaute või kätekõverdusi teha. Mina pidin ainult ühte trahviringi kasutama. Sest esimene rippes ronimise torud olid liiga jämedad ja ma ei suutnud kinni hoida ja edasi liikuda ja kolatasin alla sealt. Trahviring oli muidugi päris pikk. Ülejäänud rippes asjad tegin aga hambad ristis läbi (kuigi 20 kätekõverdust oleks kiirem ja kergem variant olnud näiteks). Ka plankude ületamisel ma abi ei vajanud ja sain täitsa ise hakkama. Neid ma muidu kartsin, aga adreka pealt ikka liigutab mägesid ma ütlen. Veetakistused, mida ma kõige rohkem kartsin, olid aga pigem kõige kergemad. Ja päris hea oli ülepeakaela mudasena korraks järve saada. Palavus tegi ka oma töö ja ma terve raja ootasin neid veetakistusi, mis aga olid just raja lõpuosas. Imekombel avastasin ma vähemalt 10 korda rajal ennast mõttelt, et see täiega meeldib mulle. Raske on küll, aga no meeldib nohh. Päris paljud kõndisid raskemaid tõuse ja lõike. Täiesti arusaadav, sest pulss punases panna ei ole ka mõtet. Aga minu jaoks ei ole asi nii hull, sest seda võhma värki võiks juba olla ju küll. Ühesõnaga kõnnisamme tegin ikka väga vähe. Paar meetrit enne takistusi, et korra hinge tõmmata ja koguda ja siis ära läbida misiganes asi ees seisis.
Fun fun fun. Mulle meeldis! Ja pealtvaatajate jaoks ka mega üritus, sest rada oli nii risti rästi ja suhteliselt väikse ala peal, et enamus takistusi oli pealtvaatajatele ilusti jälgitavad. Muidu jooksudel näed starti ja siis pmts finishit. Aga sellel jooksul saab ikka stabiilselt kaasa elada ja kuklasse karjuda. Kui enne starti tehti asja minu jaoks järjest hullemaks juttudega, et njaa see on raske värk ja võdinvõdin tuleb sisse jne. Seda siis varem osalenute poolt. Aga nüüd, kus olen korra ise osalenud, siis järgmist sellist üritust enam ei kardaks nii, vaid pigem ootaks starti. Selgelt on see minu adreka värk, mis paneb selliseid asju nautima. Naiste jaoks on see muidugi suhteliselt raske jooks (eriti kui minna head aega tegema), aga noh mina ja naine ja see värk...teadagi.
Eks ma olin teatud kohtades ettevaatlik ja ei andnud endast maksimumi. Ei läinud aega tegema, vaid lihtsalt kogemust saama. Siis kokkuvõttes naiste arvestuses 11. koht ja vnusegrupi 9. koht on ju täitsa timm. Aega kulus kogu pulli peale 1h 3min. Parima naise aeg oli muidugi 49 minutit! :O Müstika!
Enivei enam ma ei ütle ei sellistele võistlustele :) Ja usutavasti kui nüüd oma teatud eesmärgid tavajooksudel ära teen, siis äkki hoopis selliseid nikerdamisi võtangi rohkem ette. Hea meelega vahetan 10km ninast veri ja kõrvast kapsad väljas aja peale jooksud hoopis selliste nikerdiste jooksude vastu. Pikemaid maid muidugi naudin võistluste osas edasi. Hetkel välja ei ütle, mis jooksud sel hooajal veel plaanis on. Sest vana tõde on see, et võta eesmärk ja valmistu selleks ja räägi ka sellest suure suuga ja täiesti kindel on, et see läheb siis ka aiataha!
Pilte lisan siia hiljem tõenäolselt veel. Kniksud ja kraapsud fotograafidele ja pöidlahoidjatele ;)

 Vot takoine medal mul puudu oligi just

küünarnukid muruseks

 Ega ma ei tule siit alla (a tõele au andes, see oli raske - märjad/libedad rõngad ja väsinud käed jne)

Standardtantsude klassi kuuluv õõtsuv liberaja-paaristants

No kui meeldib noh!

Lõputõusu alga...

...lõputõusu jätka ja möödu kõigist kellest mööduda annab!

Ei mahu need särgid kappi ära enam!
Kas ma nüüd olengi vägilane?!

 Aga üldiselt on mets seeni paksult täis ja sääsed tahavad toitmist. Ah, minge metsa!
söön seeni jõuludeni