Sunday, 12 August 2018

Võistlen või ei võistle siis ikkagi?

Mis see võistluspaus siis endaga kaasa toonud on siiani? Ausalt? Noh, kolm võistlust, paar kilo pekki, pidu ja uusi sõpru. Võtame siis juppideks selle kokkuvõtte?

Ka parema tahtmise juures ei oleks sel suvel olnud võimalik samal tasemel võistelda ja treenida nagu eelnevatel hooaegadel. Esiteks muidugi see taastumise vajadus, mis pekasb aega maha võtma ja nii mõnelgi (harrastus)sportlasel hooaega vahele jätma. Siis raadiotöö, mis venitab päevad ikka pikemaks ja keeruline on hommikuse stuudio töö ja sealt edasi treeneritöö vahele oma treeninguid suruda. Lihtsam on käega lüüa ja üldse ära loobuda ja ka nädalavahetuse treeningute asemel hoopis klaasitõstmis sporti harrastada.
Jah, olen aus. Nii palju molutanud ja mööda olenguid ehk pidustusi ringi traavinud pole vähemalt 4 aastat. Ei oska öelda, kas seda tegelikult on vaja...pigem ei ole...Aga ikka on ju hea öelda, et ju kulub ära ja ju siis on vaja. Ei saa koguaeg endaga karm olla jne. Head vabandused ringilaaberdamiseks onju tegelikult ;) Noh, et YOLO ja värki. Edasiviiiv jõud see just pole. Samas, tundes ennast, siis küll kord tuleb päeva kus Kalev jälle koju jõuab ja kõik lööb lõkendama ja minagi oma vormikõverat tõusujoonele suunama hakkan.

Päris laiaks ma oma prinki kanni muidugi istuda pole saanud. Äraräägitav nagu ma olen. Pärast Kekkose jooksu lubasin küll sel hooajal üldse mitte võistelda, aga paar sirakat andsin ikka. Kõigepealt Kaitseliidu sõjalise kolmevõistluse meistrivõistlused. Ma ütlen, et mulle eiiii meeldi võistelda aladel, mida ma pole piisavalt harrastanud ega harjutada saanud. Aga no eks kogemus loeb ja kui meeldib, siis tuleb edaspidi harrastama hakata eksole. No, et kui esimest korda vette hüpates päris ära ei upu, siis võib ujumine ju meeldima hakata. Igatahes võistelda tuli kolmel alal: granaadi vise kauguse ja täpsuse peale, automaadist märki lasta 200 meetri pealt ja peale joosta 4km krossi.
Ütleme nii, et kui ma granaati viskasin veel nii enam vähem keskpäraselt (kes see siis viitsis aega leida harjutamas käimiseks), siis laskmise kohta seda öelda ei saa. Päris puhtaks märklaud muidugi ei jäänud, aga pigem oli tulemus kole. Sellelt kauguselt pole varem lasta saanud ja 2 päeva enne võistlusi, siis ühe korra sain tiirus käia. A mida siin vabandada. Piinlikkust tundma ei pea, sest püssi hoidsin käes esimest korda aasta tagasi ja kus sa ikka seda harjutada saad niiväga. Enivei, pärast kahte ala olin oma vanusegrupi eelviimasel kohal ehk siis 8. Jooksurajale läksin sügavas savitundes, sest noh vahet ju enam pole. Jookseb ninast vere välja ja eks näis. Võistluspausile minnes ei teinud enam ka ühtegi jooksutrenni enne seda võistlust. Aga torust tuli ikka nii palju, et naistest ma selle jooksu võitsin ja punkte kogunes suisa nii palju, et üldarvestuses tõusin tagasi kolmandale kohale oma vanusegrupis. Seega on selge, millised need minu liistud on mille juurde ideeliselt peaks jääma....või siis mugavus/lösutus/molutus-stsoonist välja tulema ja ka teisi alasid harjutama hakkama! Tartu Maleva tõime esimesele kohale nendel võistlustel!

Või(s)tlus-õed I Malevkonnast :P

Järgnes kuu aega pausi (võistlustest) ja tööd ja pidu ja pillerkaart. Räägiti maha Jõustruktuuride Sportmängudele Kaitseliitu esindama crossfitis ja sisesõudmises. Halleluuja...üks pole 3 aastat normaalsete raskustega jõusaalis ühtegi kangi liigutanud. Mis seal ikka, kui kuu aega on aega, siis liigutab ära need kangid noh. Samas, olgem ausad, kuu ajaga tugevaks ei treeni nullist alustades. Või noh suht madalalt alustades. Tõstsin siis klientidega koos neid kange ja eks see midagi juurde tõi. Pikalt ei viitsi peatuda sel teemal. Crossfitis oli vaja madistada 40kg kangiga jõutõmbeid, 20kg kangi peakohale rebimist, 12kg sangpommiga ka peakohale jauramist, traktori rehvi kantimist, kohvrite tassimist ja kosmonaute ja asju. No tegelik nimi oli asjal jõuraja läbimine. Selgelt sealt mingit head kohta ei tulnud (tegin asja ära  4min 30sek, mis pole muidugi üldse paha). Aga kuivõrd olin terve Eesti peale ainus naine oma vanuseklassis Kaitseliitu esindamas, siis punktid saime ikka kätte. Järgmisel päeval sõudeergomeetril 500m rapsimist. No ei olnud asja ka finaali. Õnneks jättis sisse kiusu, et nüüd tahaks õige raskusega seda ala harjutada ja aru saada et kuidas on krt võimalik alla 2min 500m lebolt ära tõmmata. No muidugi tuleks 5kg juurde süüa, siis läheks libedamalt. Aga see on juba teine jutt. Igatahes tulime Kaitseliiduga võistlustel kokkuvõttes kolmandale kohale. Yasssss!!!
Kui erilisi tulemusi ette pole näidata, siis vähemalt võistlus- ja esindussärgis eputamine on mu tugevam külg!

Niii, jõustruktuuride võistlused olid siis neljapäeval ja reedel ja pole ju hullu kui laupäeval üks 10km jooks otsa teha. Jällegi plaaniväline võistlus. Kuna ma igal suvel olen Skechersi Suvejooksule soojendust ja venitust läbi viinud, siis nii ka sel aastal. Ja mida seal ikka passida, tuleb kaasa joosta. Selgelt ei olnud plaani aega jooksma minna. Sest noh kahe viimase kuu jooksul on olnud kõige pikem jooksuots 4km jõusaalis lindil tuterdades. Samas ei lasnud jalga ka päris sirgeks. Rasssskeee oli muidugi. Ilm palav ja väsimus sees ja niu niu. Jooksin tempos, mis varem oleks suisa piinlik olnud võistlustel ja ikka tundus raske. Vat nii läheb kui teed võistluspausi. Aga päris  häbisse ei jäänudki. Jooksin isegi parema aja kui eelmisel aastal samal jooksul (no siis oli muidugi sada muud häda lisaks). Aeg 46:06 vms tõi mu naiste 12.kohale ja vanusegrupi 5. Pole hullu, eriti kui mõelda, et hetkel on jooksud maas. Jällegi, pani natuke kripeldama, et vist tahaks nüüd mõned sammud jälle jooksule anda. No näis. September on ees ja siis taas teine elurütm. 
Start

Finish...vahet nagu polekski

Nii lihtsalt see suvi nüüd kokku võetud saigi. Luban natuke vähem pidustusi ja rohkem treeninguid....eehhh nooot! :D Vist :O

Sunday, 24 June 2018

Aupaugud ja Maakaitsepäev

Miks ma Kaitseliitu astusin? Seda küsimust esitatakse ikka agaralt. Miks küsimus on aga teatavasti kõige tüütum küsimus. No miks mitte? Viivika kutsus mind sinna esiteks malevkonda esindama spordivõistlustel. Ja teiseks ju mul siis ikka piisav huvi oli. Hetkel näen, et see alateadlik huvi oli isegi päris suur. Olen Kaitseliidu Tartu Maleva I Malevkonna liige olnud nüüd natuke üle aasta ja selle ajaga korraliku hunniku kogemusi selga korjanud. 
Ja ei ole vaja arvata, et peab paras sõjard olema, et naisena astuda sellisesse organisatsiooni. Üldsegi mitte. Kaitseliitlane mitte ei taha sõdida, vaid tahab, et sõda ei oleks ega tuleks. Kui aga peaks tulema, siis omab mingeidki teadmisi ja oskusi olukorras käituda. Mitte suurt vajadust sõdida vaid vajadust kaitsta! Kogemused ja oskused tulevad ajaga. Kui ka hetkel ei ole suurt oskust olukordi hästi lahendada, siis on seda ikkagi rohkem kui mitte midagi tehes ega õppides.
Kui küsite, et no kas tunned nüüd kõiki relvi ja sõjamasinaid ja tead unepealt Eesti ajaloo sündmusi kuupäevaliselt. Siis ma küsin, et kas oskad teha peedist pesumasinale trumli? Mina olen asja sees olnud aasta ja igal õppusel saan mõnusalt kogemusi ja oskusi juurde lahingtegevuse osas ning julgen väita, et iga järgmisega veelgi rohkem. Aga kas sina kolme aasta pärast saad selle trumliga valmis kui nüüd peedi maha paned ja kuivatite tehnoloogiat õppima hakkad? On vaja tahet ja huvi ja õiget sisetunnet. Kogemus on see, mis tegelikult õpetab.
Ja kogemusi ma saan. 
Eriliselt suure au osaliseks sain eelmisel nädalavahetusel. Kui toimus kahe tundmatu Vabadussõjas langenud sõduri ümbermatmiste tseremoonia Krabil. See on esimene kord kui taasiseseisvunud Eestis maetakse ümber vabadussõjas hukkunuid. Mina olin üks saluudimeeskonna liikmetest. Kokku 5 laskurit ja aupaugud lastakse üheaegselt ning see peaks kõlama kui ühest relvast lastuna. Kuidas see kõlas, saab kuulata väikselt videolõigult. Auväärt ülesanne ja unustamatu kogemus!


Samal üritusel sain ka teise ülesande, mis oli minu kogemustepagasis samuti esmakordne. Nimelt kanda memoriaali jalamile presidendi poolt saadetud pärg. See ülesanne ehk ei tulnud meil päris perfektselt välja aga nii minu kui Samoldini jaoks oli see esimest korda sellist asja teha ja pidime pärjakandjatest esimesed olema, siis... Jällegi hindamatu kogemus.




Sellel nädalavahetusel aga sain olla abiks Maakaitsepäeva korraldamisel. Turvatiimis tegev olemine oli jällegi esmakordne kogemus. Saime hakkama küll :) Kui muidu eeldaks Jaanilaupäeval hommikul pikalt magamist ja siis vaba päeva ja õhtul pidu ja lõket ja vorsti. Siis mina olen tõesti hea meelega pigem tegevuses vabatahtlikuna ja aitan korraldada midagi, mis inimestele korda läheb. Kaitseliit on ju koht kus liikmed on vabatahtlikud ja kogu tegevus toimub sisemisest tahtest. Austagem seda!


 ...ka uus sõber ;)

Ja üli suureks boonuseks on uued sõbrad ja tuttavad, kelle olen Kaitseliidust leidnud. Viispluss seltskond!
Eelolevad nädalavahetused abikäsi mõnel õppusel. Ja ehk ka ühed võistlused (oleneb harjutamise võimalustest).
Viskab mõned granaadid :)

Sunday, 3 June 2018

Jooksutuur 2018 ja võistluspaus!


Ei teagi kust alustada. Emotsioonid löövad ikka oma laineid peakohal kokku veel. Kõhklemata võin öelda, et tänased võistlused olid seni emotsionaalseimad.
Kui ma juba Tehvandi Mäejooksul tundsin, et tahaks rajalt  maha tulla, siis pärast seda võistlust olekski pidanud nii tegemagi. Ja lihtsalt korralikuma taastusperioodi võtma. Mõistus võib ju seda öelda ja keha ka, aga see kuradi emotsiooniahv seal peas paneb edasi tegutsema. Ühesõnaga Viljandi Järvejooks oli siis niigi ülekurnatud kehale veel laks labidaga kuklasse. Ja kuigi Tartu Maastikumaratoni tegin lonkides ja rahulikumalt, siis ega see taastumist kergemaks ei teinud. Asi läks sinnamaani, et pärast neid jookse pole ma tegelikult ühtegi päeva tunda saanud, et olen nüüd taastunud ja on hea olla. Hullemad unehood ja jõuetus ja emotsionaalsus ja nigu eit noh! Hingamisega raskused ja trennis suutmatus kokku võtta ennast. Külili asend ainus rahuldav olek.

Tuli võtta vastu otsus, et peab mõneks ajaks loobuma. Mitte trennidest, aga võistlemistest. Ja ka võistlustel osalemistest, sest mina ei oska osaleda päris rahulikult. Selgelt ma ei oska enam kaotada. Missa teed kui see või(s)tleja hing sees on?! Ja et võimaldada kehal taastuda, tuleb eemal olla olukordadest kus tekib ahvatlus panema hakata ja üle panna.

Otsustasin osaleda veel Savekate Jooksutuuril, noh kui viimasel võistlusel. Küll aga teadmisega, et sel aastal poodiumikohtadeta. Kui seal olen ikka auhinnalisi kohti nii mõnedki korjanud, siis vaimselt on raske minna "kaotama". Algselt oli plaan osaleda (või vähemalt proovida) kõigil kolmel päeval. Ehk siis kolme päevaga maraton. Aga magamata öö vastu reedet ja üleüldine väsimus ja jõuetus tegid otsuse ümber. Et osalen vaid viimasel päeval ehk Kekkoneni jooksul.  See on 15km maastikujooksu, mis mulle üldiselt väga sobib ja meeldib.

Siinkohal tuleks aga öelda, et pärast Tartu Maastikumaratoni oli mu pikem treeningjooks 5km ja sedagi hing paelaga kaelas. Seega ei mingeid lootusi ka tänase osas. Eelmisel aastal olin sellel jooksul naiste 3. ja vanusegrupi esimene. Paras pinge minna starti teadmisega, et nüüd tuleb null...kui üldse raja joostes läbida suudan.

Esimesel kilomeetril nägin veel naiste esikolmikut enda ees, aga selgelt libisesid kiirelt minema. Enne neljandat kilomeetrit lasin järgmise pundi mehi ja naisi mööda ja viiendal läks neid veelgi eest minema. Kurat, kui raske oli! Mitte ainult füüsiliselt. Vägagi emotsionaalselt. Ma olen harjunud ise mööda jooksma, mitte teisi mööda laskma. Aga mis teha. Tuleb õppida kaotama. Sildi juures, mis näitas 9km lõpuni, tekkis hingetorus minu jaoks uus ja võõras situatsioon. Pole olnud olukorras kus hing kinni jääb. St, et õhku peale tõmmata ei saa. Välja tuleb, aga peale ei saa. See võis olla seotus nutukolombiga kurgus. Jäin korraks mõtlema, et see nüüd siis ongi viimane jooks jah ja hakkas nuttu kurku tõmbama. Siis järgmisena mõte vanaisale (alati kui raske hakkab võistlustel, mõtlen temale millegipärast) ja korras - klomp kurgus ja hingata ei saa. Tegelesin vast minuti jagu hingamise taastamisega. Vähemalt kannatas edasi joosta. Pärast Harimäe tõusu (umbes poolel rajal) võtsin sisse oma glükoosiampulli ja sain vett ka peale. Rada läks ka mulle sobilikuks. Palju väikeseid tõuse. Ja jalg läheb mul ka lahti kas 4ndal kilomeetril või siis 8ndal. Ja kui ei lähe 8 km kandis, siis ei lähe üldse ja jooks pekkis. Täna õnneks läks ja teine pool rajast oli täiesti nauditav. See nauditavus ja power tulid muidugi liiga hilja. Seal enam põhipundile järgi ei jookse. Ja eks vaim oli ka juba alla andnud.

Tegin mõnusa lõpujooksu. Finishis vajusin käpuli ja nutsin südamest. Suurest kahjutundest. Aitäh Igor heade sõnade eest!!! Vanusegrupi 5. koht pole kõige hullem, aga selgelt rahuldamatu minu jaoks. Aeg 1h 19min ka tigukäik, a nüüd on lihtne seda parandada edaspidi ju ;)

Tõeliselt kahju on loobuda. Aga vähemalt sel suvel enam võistelda ei plaani. Tuleb puhata ja mängida. Näis, mis sügis toob, aga ei panusta ka sellele veel. Võimalik, et osalen takistustega jooksudel jne. Aga seda siis funni pärast ja juhul kui keha lubab. Kohtadele ei panusta niipea. Tahan võistluste ja üldse jooksu nautimist enne tagasi saada. Ja üldse seda puhanud lõbusa lahke näo ja sita huumorisoonega Eglet üles leida ;)

Pühendun rohkem Kaitseliidu tegevustele, sõpradele ja tööle. Ära ma ei kao, sest alates homsest saab mu möla kuulata igal hommikul Ring FM kanalilt hommikuprogrammis. Trenne annan endiselt edasi ja personaalide jaoks olen ikka olemas. Uusi ei pruugi kahjuks eriti peale mahutada.
Jällekirjutamise ja peamiselt kuulmiseni ;)

Maskott nimega Pannaonvaja-Kuimeeldib on räigelt imestunud, et miks nüüd järsku aeglaselt panema peab? Kui meelib noh!

Raskelt Ilus! Need põlvikud muide on täiestiii minu jalgade ja jooksusõbralikud. Pole ammu põlvikutes jooksnud, aga need on üllatavalt mugavad ja sain kompressioonpõlviku usu tagasi ;)

Täiesti kohane number ;) 


Monday, 14 May 2018

36. Tartu Maastikumaraton

Lõbus lahke nägu pähe ka siis kui aimad mis ees seisab!

Kes usub kui Villik ütleb, et seekord ei lähe panema võistlustele? Nobody. Nojah, eks need mittepanemised on tihti lõppenud ikka paugutamisega. Aga on ka kordi kus olengi rahulikult võtnud ja mittevõistelnud. Kes neid ikka mäletab, eksole.

Eelmise teisipäeva hommikul tööle joostes tekkis sügav tunne, et enam ei taha joosta.Või noh joosta tahaks küll, aga rahulikult ja omaette ja omas mõnusas tempos. Ei taha valmistuda võistlusteks ja teha lõike ja tunda vere maitset suus võistlustel. Seega, ei taha võistelda. Mitte tulemuse peale vähemalt. Võtsin vastu otsuse, et osalen veel neil võistlustel millele juba reganud olen. Ehk siis Tartu Maastikumaratonil ja Jooksutuuril (kolme päevaga maraton Otepääl). Ja kui siis lampi tuleb tahtmine suve jooksul veel osaleda, siis regan jooksvalt ja lähen pigem nautima.

Maastikumaratoni osas võtsin vastu kindla otsuse, et kohti ja aega taga ajama ei lähe, vaid teen lihtsalt pika trenni. Viimane pikem jooks oli aasta alguses 15km ja üle 20km jooks jäi sügisesse (Tartu Linnamaraton). Et äkki tuleb tagasi jooksu nautimine.

Teadmine, et esimese kolme naise sekka niikuinii ei ole võimalik tulla 23km rajal ja et vanuseklassi parimaid ei autasustata, tõmbas pinged maha. Ühesõnaga ei ole vaja panema minna. Et mitte keha provokatsioonidele alluda (juhul kui tahab ikkagi paugutada) ei pannud isegi muusikat pähe. Enne starti arutasime veel Ukuga, et tuleb distsipliini harjutada (mis minu jaoks pole ju muidu probleem) ja arendada oskust asju rahulikult võtma. Vat rahulikult võtta on mul keeruline. Lihtsalt tuleb tagasi hoida ja seda endas arendada. Eks keeruliseks teeb selle ka asjaolu, et kaasaelajaid on päris palju ja seda "no Egle, mis ajaga siis panema lähed?", rajaääres innustamist jne. Keeruline on seletada, et eiiii lähe panema ja eiii jookse aega ja võtan rahulikult. Olen muidugi väga tänulik toetajatele ja kaasaelajatele, aga mõnkord olen ka mina inimene :)

Need aasta alguse rasked retked ja mitu rasket jooksuvõistlust (kus saigi auhindade peale pandud) ja õppused ja Siilid ja magamata ööd ja vähene taastumisaeg. See kõik on jätnud oma jälje. Tuleb võtta rahulikumalt ja päriselt ka taastuda.

Ühesõnaga suutsin endale antud lubaduse juurde jääda ja läbida 24km pikkune rada treeningtempos. Esimesi kilomeetreid nautisin täiega. Sain tunda jälle, et ka võistlused võivad mõnusad olla. Et hingamine võib rajal rahulik olla ja et on aega ringi vaadata ja kaasvõitlejatega mõned sõnad juttugi ajada. Läksin rajale vaid sellepärast, et olin sinna juba regatud ja et see on üks mu lemmikradadest. Olin juba tõsiselt valmis ka mitte minema.

Kuumus tegi selgelt oma töö ja siiski ei jäänud kogu jooks nauditavaks. Kujunes ikka joogipunktist järgmisse jõudmiseks. 7km enne lõppu hakkasid kerged kõhukrambid hirmutama. Ja viimased 5km tulid ikka väga raske jalaga. Ei ole puusad ja jalad pikkade jooksuotsadega ikka harjunud. Siiski võtsin asja rahulikult ja vägagi tuimalt lasin kõigil mööda minna ja ei tundnud kiusatust sappa tõmmata. Kui muidu tekib ikka rajal võistlustunne ja ei lepi möödaminekutega kergelt, siis nüüd jäi hing rahulikuks.

Eelmise aasta aeg oli 1:48:27 (siis oli raja pikkuseks 23,3km), siis nüüd lõpetasin jooksu ajaga 2:05:18 (rada oli veidi muudetud ja minu kell näitas pikkuseks 24,3km). Märkimisväärselt aeglasem, aga kuumakraadid olid päikese käes 32C ja treeningtempo jaoks päris okey tulemus.

Pärast jooksu sain siis teada, et vanuseklassi esikohti siiski autasutati ja pingutuse korral oleks võiduaeg täiesti teostatav olnud. Eks see näo natuke hapuks tõmbas, aga pole hullu. Kui oleks panema läinud, siis oleks selgelt üle panud ja veel rohkem katki olnud. Olen endale tänulik! Mega raske jooks oli see ilma tõttu kõigi jaoks! Täna selgelt väsimushood ja eks selle taastumisega läheb nüüd jälle aega, aga tore trenn ja annan endale 5+ hindeks tagasihoidmise oskuse eest!

Kokkuvõttes siis 324. koht üldarvestuses, naistest 27. koht ja vanuseklassi 4. koht. Pole üldse paha mittepaugutamise kohta!

Et see numbri kinnitamine võtab alati pool tundi..maivõi

Kõigile kaameratele oli aega naeratada seekord :P

Kui sellist vihma vaid rohkem oleks olnud...oleks rada märg olnud :D

Lõbus lahke nägu pähe ka pärast kopsud kotti üritust!

Panna on vaja, aga mitte alati. Meeldima igatahes peab!


Saturday, 12 May 2018

SIIL 2018

Suurõppus Siil 2018 hakkab kohe kohe läbi saama. Lõuna-Eestis veel madistatakse. Minu osalus sellel oli vaid kaks ja pool päeva. Ehk siis eelmine nädalavahetus. Jah, mõned ongi 10 päeva metsas müttamas ja teised paar päeva linnavahel patrullimas. Nii see asi käibki.

Mina sain selgemaks selle kuidas linnavahel patrullida. Ehk siis, et kuidas politsei seda teeb. (Õppused toimusid koostöös poitsei- ja piirivalveametiga.) Ning osaleda paaris linnalahingus. Nii soomukiga kui ilma. Ütleme nii, et jälle targem ja osavam.

Veel sain ma selgemaks, et mida arvatakse nii politseinikest kui kaitseliitlastest. Ja seda just öises linnas ringiliikujate poolt. Oli nii neid, kes leidsid, et see mida teeme on vajalik ja tänuväärne. Oleme me ju kõik vabatahtlikud. Aga saime kuulda ka seda millised klounid me oleme. No ega midagi targemat polegi ju kuulda hommikul kell 6 Leveli ees patrullides, et meie oleme ju esimesed, kes kodus patja nutavad kui päris olukord peaks tulema. No selgelt on need noored teadjad ja hakkajad tegelased esimesena rindel. See selleks. Ebakainust näeb nädalavahetuste varahommikutel linnas liigagi palju - kahjuks.

Siilist endast polegi palju rääkida. Väheste unetundide tõttu oli väsimus päris suur veel terve järgnev nädal. Või noh minu puhul on pigem asi selles, et taastumisaega pole ja tuleb kohe trenne peale kütta. Väärt kogemuse sain igal juhul ja iga õppusega tunnen ennast selles vormis ja varustuses üha kindlamalt. Õppida on muidugi veel meeletult palju. Samas, tahtmist on.

Küll aga tahaksin puudutada veidi teemat, et Kaitseliit on ju see, et mehed käivad aegajalt metsas viina joomas, paugutamas ja niisama hängimas. Ei oskagi öelda, et kust ja mis ajast see arvamus on tekkinud, aga kindlalt võin väita, et asi on sellest väga kaugel. Alkohol on nulltolerantsiga. Paugutamine on ikka sihipärane õppus ja no kui seda niisama töllerdamist palju oleks, siis ei oleks neid magamata öid ju ka. Eks passimist tuleb ikka ette, aga kõik käib ju käsuliini mööda ja see võtab aega. 

Aegajalt ikka kuulen räägitavat, et ah mis see Kaitseliit muud teeb kui käivad metsas kogunemas, et kodust naise juurest ära saada ja meestega kangemat kraami kõrist alla lasta. Ja kui ma siis küsin, et kust need teadmised ja jutud tulevad, siis ega täpselt ei osatagi öelda. Sa vabandage väga, aga minul ei ole vaja kodust naise juurest ära saada ja kui juua tahan, siis ööklubi on palju lähem ja soojem koht selleks tegevuseks.

Selle aasta jooksul, mis mina olen Kaitseliidus olnud, ma olen ikka väääga palju õppinud. Ja mitte ainult püssi laskma, vaid päris palju eluks vajalikke oskusi ja teadmisi omandanud. Kuidas mingites olukordades käituda. Kuidas sõjaväeline süsteem üldse välja näeb. Ja mis peamine, ise enda kohta nii mõndagi teada saanud. Kuidas mina mingites olukordades käitun ja kui kergelt või raskelt olukordi lahendada suudan. Et külm, kuum, nälg ja magamatus ei tapagi. Et inimesed, kellega muidu ei läviks ja kokku ei puutuks, on väga teravad ja toredad tegelased. Kaitseliitu tulevad ju vabatahtlikud ja seda väga erinevatest eluvaldkondadest. Üli erinevad inimesed on külg külje kõrval koos ja peavad arvestama ja hakkama saama. Ja saavadki. Ja vennastuvad kindlasti tunduvalt kiiremini ja rohkem kui tavaelus ja linnapildis.

Kaitseliitlane ei pea olema loomult sõdalane ega sõdur. Vaid piisab tahtest endast midagi riigi ja kaaskodanike jaoks teha ja anda. Tahtest õppida ja kasvada. Ei pea suutma teha 20 rind maha kätekõverdust ega jooksma ühte miili 3 minutiga. Ei pea suutma isegi ühte lõuatõmmet teha. Loomulikult tuleb füüsiline hea vorm kasuks, aga see on ju kasuks ka igas teises valdkonnas. Kaitseliitlasena saab hakkama nii 50 kilone tüdruk kui ka 70 aastane vanahärra. Õppused ei ole kerged, see on selge. Kerge on kodus diivanil ja kui see meeldib, siis meeldibki. Piisab tahtest ja kõik muu tuleb jooksvalt. Selleks õppused ongi.

Jah, võib ju mõelda, et ah mis me ikka ära teeme kui mõni suurem "naaber" tuleb oma karvast kätt õlale suruma. Et meil ei ole seda võimu, et vastu hakata ja ennast päriselt ka kaitsta. Et siis nutame ikka kodus patja. Aga nii suhtuma jäädes on ka raske kuhugi jõuda. Kui on olemas tahe ja oskused ennast kaitsta, siis on seda igatahes palju rohkem kui, et seda tahet ja oskust pole! Kaitseliit teeb ausat tööd. Ja kui on valida, et kas lähen metsa/linna õppustele ja saan midagi vajalikku juurde ja ennast teostada või siis ravin laupäeva hommikul reede õhtusest nautlemisest katkist olekut. On minu valiks suhteliselt selge. Aga elu ongi üks suur valik. Mis ühe jaoks õige võib teise jaoks täiesti mõttetu tunduda.

Lihtsalt vajas väljaütlemist, et Kaitseliit ei ole hirmus koht kus sunnitakse tegema võimatut või kus toimub mõttetu hängimine. Tegevus on vägagi mõtestatud ja sihipärane. Ja seda vabatahtlike poolt!

 Katan!

 Ka väike osalus on osalus!

 Kui roheline meeldib :P Kord olgu majas!

Kodus on hea, aga metsas on ka hea!

Tuesday, 1 May 2018

89. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Kui pole plaanis panna, siis polegi plaanis. Jalad kas panevad või ei. Mina ise täna ei pannud, aga tulemustest võiks arvata nagu jalad midagi ikka panid. No surprises - raske nagu arvata oligi ja vist isegi raskem.

Eile surfasin natuke stardiprotokollides ja tõdesin, et ei ole mõtet panema minna. Sest nimekirjas paar nime minu vanuseklassis, kes päris kindlasti on minust kiiremad. Ja Viljandi järvejooksudel on auhinnaline koht vaid vanuseklassi esimene (mitte esikolmik). Ja noh üldse ikka jooksueliit kohal. 
Keha ei ole ka kohe üldse mitte taastunud sellest Tehvandi möllust. Üleeile suutsin joosta 3km, millest 2 viimast olid läbi sääre-esiosa valude. Selg on viimased pool nädalat kummalist nalja teinud ja no still need väsimushood. Viu viu viu. Kaastunnet ei otsi ja selgelt ei avalda ka ise kaastunnet oma kehale...kuigi peaks.

Hommikul oli tunne suhteliselt okey, kuigi unetunde jäi võrdlemisi väheks. Kuivõrd startisin 2. grupis, siis algusest peale mingit erilist trügimist ei olnud ja pigem tuli isegi liiga kiiresti alustada. Starti oli tulnud üle 3100 jooksuhullu.
Pulssi terve jooksu vältel ei vaadanud, ei julgenud. Kops kurgus tunne ütles ära, et ilusaid numbreid seal ei ole. Jalad olid üllatavalt korras üle poole rajast kindlasti. Isegi viimasel kahel kilomeetril lubasid kiirendada. Küll aga ei saa öelda seda üldise enesetunde kohta. Lihtsalt ei jaksa noh.
See, et rada oli öise vihma tõttu porine, mind üldiselt ei morjenda. Maastik sobib ja meeldib mulle.

Viienda kilomeetri peal läks Kaire Matson minust mööda (üks neist minu vanuseklassi kiirematest) ja ma isegi ei üritanud sappa tõmmata. Oleks lõppenud totaalse kinnitõmbamisega hiljemalt kilomeetri vältel. Alates kuuendast kilomeetrist hakkas järjest rohkem tüüpe mööda voorima, aga õnneks ainult tüübid. Samas oli mul täiesti savi. Minge jah kõik mööda, ma võin viimane ka olla, sest ma ei jaksaa noh!

Viimasel kilomeetril läks veel paari naisega kohtade jagamiseks ja sealt see finish tuli. Ma ei pannud endale sihiks ei mingit kohta ega aega. Meelega ei vaadanud ka eelmise aasta tulemust, et ei tekiks kiusatust seda parandama hakata. Finishikell näitas 55min ja 50sek ja mulle sobis hästi, et aeg tuli alla 56min. Hiljem siis selgus, et eelmisel aastal olin 30 sekundit kiirem. Selgelt oli vorm parem ja rada kuivem...samas mida need sekundid ikka annavad. Ei anna isegi need kohad midagi. Finishis polnud õrna aimugi, et mis seis üldiselt on. Enne kui protokollist üldse mõtlemagi oli hakanud, sain Ahtolt sõnumi, et olen 30. naine ja vanuseklassi 3. koht ja Prorunnerite kiireim naine. Kõik need numbrid olid suureks üllatuseks. 

Hiljem finishiprotokollid uuenesid ja selgus, et olin vanuseklassi teisel kohal. Kaire kas katkestas või ei teagi mis juhtus :( Vanuseklassi võitjaks oli Liina Kivi, kelle kõik jooksutulemused on kaugelt kõvemad kui minul läbi aegade. Seega ei jäänud kripeldama midagi.

LISA: Sain selgust, et Kaire ei startinudki üldse ja ajasin ta kellegagi rajal segi.

Kokkuvõttes olin siis 465. ja naistest 27. kohal (lõpetajaid üle 2800). Enesetunnet arvestades on see enam kui suurepärane. 

Lasin sisse ka amtöörliku vea, mida ma üldiselt kunagi muidu ei tee. Nimelt ei söönud kohe pärast jooksu lõppu. Otsustasin enne koju jõuda ja siis laadida. Suur viga. Viljandist ei saa Tartusse ju hetkega. Selle aja peale oli veresuhkur nii alla läinud, et koju jõudes keha võbises ja ainus võimalik asend oli lamades. Eks sellele kõigele andis tõuke ikka jällegi maksimum pingutus. Üritasin küll ennast mitte punasesse sundida, aga pulsil on omad teed. Polarit analüüsides selgus, et pmts kordasin Tehvandi jooksu pingutust. Keskmine pulss 169 (ehk siis 93% maxist). No ei taha enam nii noh! Jooksuisu kaob ära ju kui iga võistlus hakkab olema kapsad kõrvast väljas ja pilt taskust mitte kaugel. Kui ikka ei teki aega ja võimalusi jooksutrenne teha, siis....hakkan malet mängima!

 Enne starti on ikka lõbus lahke nägu peas :P Pärast on sama nägu..aind, et verenire ninaall...

 Raskemetall

Wednesday, 25 April 2018

III Tehvandi Mäejooks

No mina ei tea, kas asi on vanuses või mis, aga iga järgmine võistlus tundub järjest raskem. Hetkel võin väita, et selle aasta Tehvandi Mäejooks oli elu üks suuremaid pingutusi.

Jooksule eelnenud nädalal lubasin, et kui antud võistlustel esikolmiku kohta ei tule, siis selleks hooajaks on adjöö võistlemistega. Esiteks olen sel aastal juba päris häid tulemusi teinud ja hunniku karikaid saanud (nii jooksudel kui retkedel), et põhimõtteliselt nagu terveks hooajaks ette ära. Teiseks ei ole ikka kohe üldse aega jooksmisega tegeleda. Tahtmine on suur, aga õnnelik hetk on see kui nädalas korra välja või lindile jooksma saan. Üldiselt ei õnnestu kordagi.

Viimane tõsisem jooksutrenn oli Parkmetsa jooks paar nädalat tagasi, mis oli küll võistlus, aga pigem võtan seda treeninguna. Tulemus ei olnud väga paha (naiste 10. ja vanuseklassi 5. koht), aga ju ei ole harjunud karikateta koju tulema enam. Jällegi raske jooks suure pingutusega. Samas ega kergemalt võtta ei oskagi. Kui ikka võistlused, siis võikski ju pingutada, niisama sörkida saab muul ajal kah. Või noh selgelt mina ei saa. 

Aga siis see Tehvandi jooks. Toimus laupäeval (21.apr) ehk siis mitte leebe tuulega päeval (pigem torm eksole).  Kui eelmisel aastal oli põhijooks 5km, siis sel aastal oli raja pikkuseks 11km ehk kaks ringi tehvandi rullirajal. Finishisse jõudmiseks tuli üles ronida Tehvandi suusahüppetorni laskumisrajalt mööda spets köitest võrku.

Esimese paari kilomeetriga sai selgeks, et sellest saab ninast veri välja võistlus või siis katkestamine. Tublid Areal tiimi naised panid kolmekesi kohe eest minema ja minu eesmärk oli lihtsalt sabas püsida. Esimese kahe naise eest äraminek oli juba alguskilomeetritel selge, et neile järele ei jõua. Otsustaval hetkel aga võtsin ennast kokku ja surusin kolmandast kohast mööda. Näha oli, et jällegi on minu jaoks tõusud kergemini võetavad ja seal võidan kohti, aga laskumistel endiselt kaotan. Mäest allajooksmine lihtsalt tõmbabki kinni mind. Kui oleks selle möödumisega veel passinud, siis tõenäoliselt hiljem ma poleks seda enam suutnud. Edasi tuli lihtsalt hambad ristis kohta hoida. Või noh hambad ristis seda teha ei saa. Proovige lõõtsutada kui hambad on kokku surutud. Mina igatahes lõõtsutan lõuad laiali. Ja sellel jooksul lõõtsutasin ma ikka tatt ripakil. Kui vastutuul üldse hingata lasi. Päris mitmel korral mõtlesin, et kaktkestaksin kui ei oleks kolmandal kohal. Kui oleks kolmandast kohast maha vajunud, siis oleksin rajalt maha tulnud või lihtsalt loobunud ja lõpuni sörkinud. Ja võin väita, et ma pole kunagi võistlustel katkestamisele veel mõelnud.

Teist ringi alustades tuli ahastus peale küll. Kas tõesti kogu see pingutus ühe korra veel??? No peab meeldima. Ega teistel ju ka kergem pole. Käed olid suhteliselt krampi külmunud ja kartsin veidi lõpu ronimise pärast. Aga sellega polnud probleemi. Ronimist alustades olin oma kolmandas kohas kindel ja võtsin seda osa suhteliselt vabalt. 100m  mööda laskumisrada ülesronimine võttis mul aega 3min ja 33sek. Kindlasti suudaksin kõvasti kiiremini seda teha. Aga antud hetkel polnud vajadust ja vahet ju polegi.

Üldiselt näitab kogu ponnistust Polari kokkuvõte jooksust. Raja läbimisele kulus mul 55min ja 51sek, millest terve aja olin punases. Ehk siis viiendas ehk viimases zonis. Jooksu keskmine pulss oli 93% maksimumist (keskmine pulss 170, max oli 178). Eks seda protsenti võtab natuke maha rahulikum lõpuronimine. Aga fakt, et 55min järjest enda pmts maksimumpulsil tööd ongi tappev tegevus. Sama tunnet saab katsetada näiteks nii, et hakkad lindil jooksma ja jõuad pulsini kust enam üles poole eriti minna ei anna ja jätad lindi samale tempole ja jooksed 55min sellel kiirusel ja pulsil. Ei soovita kodus proovida tegelt. Ei ole meeldiv ega tervislik. Ja kui nüüd tekib jälle küsimusi, et aga miks ma seda kõike teen, siis vastan küsimusega, et aga miks küsija seda ei tee? :P Kodus teleka ees ei ole mul mugavam. Ja kui tahaks, et oleks mugav, siis ei teeks tõesti jah.

Kokkuvõttes siis tulin naistest kolmandaks ja vanuseklassi esimeseks. Et kogu pingutus ikka paremini meelde jääks, siis kukutasin oma esikoha medali sodiks ja need mõrad meenutavad asja vääriliselt. Klaasist medal lihtsalt tuli kinnitusest lahti ja kukkus kaelast maha. Kolmanda koha eest medalit ei saanudki. Jooksu üldvõitjad esimesed kolm meest ja naist eraldi medaleid ega karikaid seekord ei saanud. Aga noh teadmine on, et pingutatud sai ja ekstreemjooksude sarja kuuluva jooksu kolmas koht on igati auväärne. Ja tundub, et tuleb ikka edasi võistelda nüüd...

 Veel terve medal :P (Foto: Jaanus Tanilsoo)

 No ei ole kiiret enam ;) (Foto: Jaanus Tanilsoo)

 Putru ja pannkoogijahu ;) (Foto: Jaanus Tanilsoo)

No läks veits hapusti...

Väike videokokkuvõte ;)

Mul muide on kosmonautika üritusest kokkuvõte juba alustatud, aga laiskus ei lase lõpuni viia :P