Sunday, 25 November 2018

DANCON MARCH 2018

Reedel 23.nov sai läbitud järjekordne rännak - Taani marss! 
Täpsemalt: Dancon rännak on traditsiooniline Taani kaitseväe 25 või 40 kilomeetrine jalgsirännak, mida korraldatakse alates 1972. aastal riikides, kus teenivad Taani Kuningriigi sõdurid. Seni on rännakuid korraldatud Küprosel, Horvaatias, Kosovos, Iraagis, Afganistanis, Liibanonis, Eritreas, Kuveidis ning Araabia Ühendemiraatides. Eestis on antud rännak toimunud viiel korral ning see on kuues ja viimane kord enne kui taanlased koju lähevad. Järgmine võimalus avaneb alles 2020. aastal.

 Tegu on Scoutsrännakule sarnase katsumusega. Seljas peab olema vähemalt 10kg kaaluv kott või rakmed ning jalas saapad mitte jookutossud (välivorm ühesõnaga). Sel korral oli raja pikkuseks 25km. Osalejaid oli 250 kandis. Tartust ei tulnudki rohkem rändajaid kui mina ja härra Roos. Kas oli tegu liiga kerge üritusega või siis on mõtted juba jõuludel ja aitab nendest võistlustest küll? Eks osavõtjate arvu kahandas ka tööpäev. Aga no vähemalt minu mõistes kerge rännakuga kindlasti tegemist ei olnud. 

 Start kell 9 hommikul Tapal. Seega väljasõit Tartust kell 6. Mulle sobib. Registreerimisega oli veidi segadusi seal ja start hilines, aga muidu kõik viispluss. Rada enamasti maanteel ja lõpus linnatänavatel. Pikemalt kogu võistlust lahti kirjutama ei hakka. Poolel rajal oli tagasipöörde punkt ja seal sain kinnitust, et olen naistest teisel kohal. Esimene loomulikult Kärt (ta lihtsalt teebki ja võidabki kõik ära :D). Kolmas naine (Taai naine) ei olnud sel hetkel minust veel kuigi kaugel. Et kohta kindlustada siis alates 15km jooksin vähemalt 3km ilma pausita. Alguses oli strateegia 1km kõndi ja 1km jooksu. Aga kuna tundsin, et tuhhi on, siis sai enamasti 2km jooksu jutti. Lõpus enamuse jooksin ja kõndi tegin suhteliselt vähe vahele. Eks see 11kg turjal hakkas mingist hetkest piinama muidugi. Viimased 5km oli kannatamine puhtalt. Trapetsi arvates oleks ma võinud pekki minna juba 10ndal kilomeetril. Pidi lihtsalt kiiremini liigutama, et vaevast varem lahti saada. 

 Nädala algusest saati maadlesin haigusega. Kurguhädad ja räige nohu ja asjad. Kui ma olen paari aasta jooksul korral haige, siis selgelt täpselt sellel ajal kus peaks heas vormis olema. Aga ma ütlen, et ei saa mina vedelema jääda. Eelmine nädalavahetus oli üle 5 nädala esimene vaba päev ja selgelt olen mina pingelangusega kohe pikali maas. Panna on vaja eksole. Molutad, siis karistab ära kohe. Kolmapäeval otsustas nina verest tühjaks joosta ja neljapäeva hommikul igaks juhuks ühe korra veel. Reede hommikuks selgelt verd enam ei jätkunud, vaid lihtsalt tatti ja see pole ju enam mingi takistus. Terve raja ma muidugi löristasin, aga energiat õnneks oli ja nii see haigus seljatatakse. Ei soovita kodus järgi proovida muidugi! 

 Kas siis on vaja poolhaigena panna ja kas üldse on vaja naisel selliseid asju ette võtta? Jah, sest mulle meeldib! Vinguda meeldib mulle ka, aga panna meeldib rohkem (et siis oleks mille üle vinguda jälle :P) Ja miks ma neid asju siia üldse üles kirjutan? Ise enda jaoks, et mul ka aastate pärast oleks meeles mida ma teinud olen ja mis tundega. Kui järgmiselt Scoutsrännakult tulen, siis on hea üle lugeda mis tunded olid aasta tagasi samal üritusel näiteks. Või et kuidas kunagi tundus 10km jooksu kõige hullem asi maailmas, aga kuidas ajaga muutub isegi 42km normaalseks jne. Medalid ja diplomid jäävad alles, aga emotsioonid tuhmuvad. Olulisem on pigem just neid alles hoida! 

 Teen nüüd mõni nädal aja maha võtmist ja üritan molutamisega ka sinapeale saada :P
Legendaarne stardieelne lõbus-lahke nägu :P

Satart on kõlanud! Kõik need Taani ja Briti sõdurid jooksen pikali!

Naiste II koht. Raja läbisin 3h 13min...peab meeldima!

Jääb meelde küll!

Õhtul jõudsime veel treeneritega uue Myfitness Annelinna klubi avamist tähistama! Kes teeb see teeb (ja pärast vingub, et ei jaksa :P)

Jätkuvalt soovitan iga nädal teha midagi sellist mis pikemaks ajaks meelde ka jääb ;) Mis eelmisest nädalast meelde on jäänud? ;)


Sunday, 18 November 2018

Minu aasta 2018 Kaitseliidus

Eile toimus Kaitseliidu Tartu maleva 101 aastapäeva pidulik tähistamine. Peen üritus Vanemuises millel ma lähemalt ei peatu, mis aga pani tagasi vaatama sellele aastale. Võiks ju ikka kokku võtta meeldejäävamad tegemised. Kui üldiselt mõelda, siis aasta 2018 ei ole minu jaoks just parimate killast olnud. Küll aga tegus kaitseliidus ja selle esindamisel.


Võtab siis aste madalamaks ja teeb kokkuvõtte ära ;) Mida mu mälunatuke siis ka talletanud on nendest üritustest?

Kohe aasta alguses (veebruaris) osalesin Paju jooksul (7km), kust tagasi tulin nelja karikaga: naiste esikoht,  vanuseklassi esikoht, parim kaitseväelane (naistest), parim kaitseväelane (vanuseklassis).
Tegu oli hooaja esimese võistlusega ja selgelt raske. Kerge külma ja korraliku lörtsiga võitlemine. 

Veebruaris toimusid ka aasta esimesed õppused laskmise lihvimiseks. Sealt peale peaks Kunn mu küljeluu olema (või siis mina tema oma). Aga algselt kohe sai kehtestatud, et tema tassib oma kula ja moona ja minu relva ja minu moona ja mind ka kui vaja on. Vaene mees.


Kevade jooksul tegin ära ka A- ja B- kati pioneeriõppused. Külm küll oli, aga pauku ju sai.

24. veebruaril Vabariigi aastapäeva aktusel oli mul au anda Kaitseliidu vanne. 

Märtsis osalesin Kuperjanovi retkel (24km). Tegu ei olnud just ametliku võistlusega, aga lõpetasin selle esimese naisena ja paarilisega olime esimesed "vormis" lõpetajad. Jällegi külm ja paar kergemat krampi, aga ei midagi hullu.

Märtsis juba kõvasti suuremat pingutust nõudev Scoutsrännak. Seljas 10kg kott pluss relv (minul oli kokku 16kg turjal) ja rada 31km pikk. Läbisin selle kõndi ja jooksu vahelduvalt tehes. Nõudis juba korralikumat enesemotiveerimist ja tahtejõu proovilepanekut. Lõpetasin võistluse teise naisena (vormis) ja olin ka esimese saja mehe hulgas. Rada sai läbitud 4h ja 9 minutiga. Võistlus, mida kõigile just ei soovitaks, aga ise tahaks vist uuesti minna küll.


Aprillis õppused kus sai läbi harjutatud asulates liikumisi ja märulikostüümis taidlemist. Kaitseliidus veel nii värske olijana õpin absoluutselt igal õppusel ja koolitustel enda jaoks täiesti uusi asju. Molutamas just ei käi.


Mais suurõppus SIIL. Esimene soomukis sõitmine ja linnalahingud. Öises linnas patrullimised ja politseitöö lähemalt nägemine.



Juunis sain eelmise aasta sõduri baaskursust meelde tuletada kui nüüd käisin selle aasta baaskursustel abiks ja sooritasin ka välikoka kursused. Selle seltskonnaga läheks ükskõik kuhu ja ükskõik mida tegema :)

Juunis sain ka suure au osaliseks olla saluudimeeskonnas Esimeses maailmasõjas langenud kahe sõduri ümbermatmisel. Seal siis aupauku lastes ja presidendi poolt saadetud pärga kandes.

Jaanipäeval osalesin Maakaitsepäeva korraldamisel. Seal siis turvatiimi liige olles. Ükski kogemus ei jookse mööda külgi maha. Minu jaoks on need õppimis- ja arenemiskohad.

Juulis osalesin Kaitseliidu meistrivõistlustel sõjalises 3-võistluses. Minu jaoks täiesti uus ala. Esimene ala granaadivise kauguse ja täpsuse peale, mis läks keskpäraselt. Teine ala 200m pealt lamades laskmine, mis minu jaoks kõige nõrgem ja täiesti aiataha. Või noh lasud ikka märklauda mitte päris aiataha. Kolmas ala 4km jooks, mis oli küll raske, aga päästis mu päeva (sealt tuli alavõit naiste arvestuses). Kokkuvõttes 3. koht oma vanuseklassis ja Tartu malevaga meeskondlikult esikoht.

Augustis jõustruktuuride võistlused. Esindasin Kaitseliitu jõuraja läbimisel ja sisesõudmises (sõudeergomeetril). Minu tulemused olid pigem tagasihoidlikud, aga Kaitseliiduga tulime kolmandale kohale.

Augustis, septembris veel paar õppust nii klassiruumides kui metsas.

Tegin ära ka NAK-i katsed ja tundub, et järgmine aasta saab "põnev" olema.

Septembris osalesin meie malevkonda tutvustaval üritusel rääkides oma esimesest Kaitseliidus oldud aastast. Mõnus meeldetuletus ka enda jaoks. Ja tähelepanu juhtimine, et Kaitseliit ei ole koht kus mehed käivad metsas viina joomas. Ükski õppus ei ole kerge ja vähemalt mina saan alati targemaks. Seltskond on ülim! Ja kelle arvamus on endiselt, et Kaitseliidus on mehed, kes tahavad naise juurest kodust ära saada ja käivad metsas molutamas või siis piffid tänavalt kelle kätte oma riiki küll usaldada ei saa...siis igaühel on õigus oma arvamusele. Aga keegi ei keela kampa lüüa ja ka ise midagi ära teha ja näidata enda paremaid oskusi ;)

Oktoobris sain osaleda NAKi lõpueksamil olles jaoliige. Väga väärt kogemus edaspidiseks ja enda tulevaste õppuste jaoks.

Tegelikult veetsin oktoobris kõik nädalavahetused ühel või teisel viisil Kaitseliidus olles. Läbisin 24h/100km rännakul 50km esimese lumega ja äärmiselt raskete ilmastikuoludega. Ei oska siiani võrdlust tuua kas tegu oli sama raske või raskema üritusega kui Scoutsrännak. Naistest kolmas koht ja ühe karastuskogemuse võrra rikkam.

Novembri alguses kolmepäevane juhtimispraktika koolitus. Vajalik nii igapäevaelus inimeste juhtimisel kui "põllul" olles.

Ja kuivõrd aasta pole veel läbi, siis eelmise nädalavahetuse veetsin järjekordselt võssis lahinglaskmistel. Kus esmakordselt sain õlale Gustavi ja ka paar kõmmu välja pigistatud. Kaks ja pool päeva külma tuule meelevallas ja kõhuli kividel. Aga peab meeldima. Ja mis põhiline, et meeldibki. 

Kokkuvõtteks siis...on õpitud ja pingutatud! Erilise boonusena aga ...on mega lahedaid inimesi oma ellu juurde saadud!

Nagu ma olen ikka öelnud, et küll tuleb ka see aeg kus saan pühapäeva hommikud teleka ees pannkooke süües veeta. Aga, et neid kooke rohkem nautida siis tuleb teha ka ebamugavaid asju. Ka mugavus võib rutiiniks ja igavaks muutuda. Mina naudin mugavust rohkem kui olen eelnevalt pingutanud ja niiöelda välja teeninud need mõnuhetked!

Hetkel on mu esimene vaba nädalavahetus üle väga pika aja ja ma ütleks, et üle kahe päeva ei viitsi küll molutada ;) Praegu veel on hea muidugi :D

(Ja üldsegi, oleks pigem kolm päeva metsas kui veedaks terve õhtu kõrgetel kontsadel seistes...see on väljakutse :D)

Sunday, 28 October 2018

50km esimest lund!


Kui sain mailile infokirja üritusest nimega „100km 24h“, et välja selgitada Kaitseliidu Tartu maleva vastupidavaim kaitseliitlane, siis päris esimene reaktsioon oli, et ohhh võiks ju. Teine reaktsioon oli, et nop, see on liiga palju kannatamist. Aga mõte jäi kuklasse. Ja kui siis Grete tuli lagedale, et davai piffid lähme, oli otsustatud. Tuleb minna. Kindlasti mitte läbima tervet rada, aga katsetama, et palju reaalne siis on endast välja pigistada. Ja saab ju iga hetk rajalt maha tulla.

Kõige pikem distants, mille järjest läbinud olen, on 48km. Samas, see oli väga heas füüsilises vormis olles tehtud. No ehk siis 40km peab äkki ikka vastu seekord? See on ju maratoni distants, pagan…palju ikka.

Ürituse mõte oli siis läbida jalgsi 100km 24 tunni jooksul. Võidab see, kes kõige kaugemale jõuab. Võimalus läbida ka lühendatud rada ehk 50km, mis peab olema läbitud 12 tunni jooksul. Tartu maleva üritusest kasvas asi üle Eestiliseks. Erinevatest malevkondades registreerus 47 „poolemeelset“. Starti tuli 44.

Ilmaennustus lubas laupäevaks rohkelt lund ja lörtsi ja külma ja igasugust jama. Pidas oma sõna. Tõepoolest, kõige selle jamaga ta meid ka õnnistas! Juba stardis tuli vihmakeep peale tõmmata, sest sadu algas ilusti hommikul pihta kohe…esialgu vihmana. Esimeste kilomeetritega kaasnes lumesadu. Jah, selle aasta esimene lumi. Pole hullu, elame üle. Pikendasin vähe sammu, et sooja saada. Kaarti taskust välja võtta ei tahtnud, sest see oleks kohe märjaks saanud ja kindad olid ligumärjad juba esimese 10 kilomeetriga. Täiesti kasutud. Väänasin vett välja ja panin need taskusse ära ja paljaste kätega siis edasi. Tuleb võtta mõnele samas tempos tegelasele sappa, et ise kaardiga jändama ei peaks. Eemal lähevad 3 sõdurit paraja sammuga. Okey tõmban järgi ja vaatan kas suudan tempos püsida. 10km kontrollpunktis siis liitusin kahega neist (kolmas läks ees minema). Hakkas pihta reaal-komöödiashow. Tüüpide tekst ja üksteise kallal tõmbamine hoidis mul klemmi ikka kõrvuni nonstop.
Asi hakkas juba väga hapuks minema 20km kandis. Käed täiesti jääs ja lund ladistas pähe järjest rohkem. Jalad ja meeleolu kannatasid veel hästi edasi minna. Olen eluvõlglane poistele uue paari kinnaste eest! Mis siis, et neid tuli kätte jukerdada pool tundi, sest sõrmed ei liikunud ja käed külmast üli paistes juba. Paari kilomeetriga olid ka need kindad läbimärjad, aga no kaitsesid tuule eest ikka. Ligunema hakkasid jalad. Saapad vett täis ja püksid järjest raskemad. Kilo lund seljas ja paar liitrit vett pükstes ja saabastes. Pole hullu, teeme nalja ja lähme edasi. Poistel hakkasid vigastused välja lööma. Põlved ja reied jne. Kutid on elus päris palju traumasid üle elanud, aga näe ikka rajal. Minul oli selles osas kõik hästi ja tegin ise tempot. Samas, külm muutus ikka suhteliselt talumatuks. Mingil hetkel mõtlesin, et päris niiiii külm polegi mul vist kunagi elus olnud. Üks asi on karm talvepakane, aga teine asi on külm tuul ja jäide mis näkku sajab kui ise üleni läbimärg oled. Jalad ka järjest tuimemad selle vee sees.

Poiste samm aeglustub ja sai selgeks, et üle 40km nemad kaasa ei tee. Olin juba nõus 4. kontrollpunktis ise ka nendega maha tulema. Siiski hakkasin mõtlema, et minu jalad ju lubavad tegelikult edasi minna ja ma kahetseks seda hiljem kui liiga vara ära loobun. See külm pani mitu korda mõtlema, et kogu pull ei ole seda väärt…aga samas? Võtsin poistelt viimased juhised, et 40km punktist edasi järgmised 10km on suhteliselt otse minek ja väga eksida ei anna. Ma polnud nõus ikka oma kaarti välja võtma, sest käed ei oleks seda teha suutnud lihtsalt. Litsusin neil eest minema paar kilomeetrit enne 40km punkti. Lihtsalt, et naaatukenegi sooja saada. Punktis sõin paar lusikatäit suppi ja otsustasin ikka edasi minna. Siis juba olin üksi rajal. Eelmine võistleja oli arvatavasti suhteliselt pikalt eest ära ja tagant ei tundunud ka kedagi peale tulevat. Selles punktis oli juba päris mitmeid katkestajaid. 30km punktis öeldi, et on 13 katkestanut ja 40ndal siis tuli neid veel juurde. Minu siht oli siiski 50km ära teha.

Läks pimedaks. Pealamp põlema ja joostes edasi. Sooja ei olnud muul moel võimalik saada. Jooks ja kiirkõnd vahelduvalt. Rada järjest lopasem ja märjem. Kui mingi maani oli mõttes veel õhkõrn plaan teha äkki 75km või vähemalt 60km, siis see mõte sai surma hiljemalt 48km kandis. Lisaks külmale ja rasketele vett  täis saabastele hakkasid ka jalad kergelt üles ütlema. Ja pime ka, no ei taha üksi edasi orienteeruda. Viimasel kilomeetril sai selgeks, et need puusad matavad mu elusalt kui kohe ära ei lõpeta kogu pulli. Kuiva jalaga oleks ehk 10km veel kannatanud. Aga see ilm võttis tahtejõu külili maha. 50km kontrollpunkti jõudes oli mu esimene lause, et mulle nüüd küll aitab. Nõrk tulemus, aga mis teha, ilm murdis seekord ka minu. Tavaliselt on sitad ilmastikuolud vesi minu veskile. Aga seda vett oli seekord ikka liiga palju.

Minule teadaolevalt läksid sellest punktist edasi veel vähemalt 13 inimest ja võimalik, et tagant tuli veel paar tükki, kes jätkasid teekonda. Hetkel pole tulemustega kursis. Aga tean seda, et hull loom Roos tegi jälle oma töö ja läbis kogu raja (100km!!!) umbes 12 tunniga! No kuiiiii reaalne see saab olla?? Loomad, ma ütlen. Tõsine respekt, kes lõpuni pingutasid. Austus nende suhtes, kes poolelt maalt edasi läksid teibitud jalgadega! Ja tegelikult tugev käepigistus kõigile, kes üldse sellele rajale astusid! Nägin ja kuulsin mis piinasid seal üle elati (kes kust katki oli). Võin endaga rahul olla, et minul polnud ju suuremat häda midagi kui, et külllmm oli rsk noh. Kartsin veidi alajahtumist ja otsustasin, et järgmine aasta teen parema tulemuse! Vähemalt panen kalipso selga ja ujun kui vaja.

Miks ma seda endale teen te küsite? Ma ei tea. Aga kui rajal rääkisime, et normaalsed inimesed ärkavad laupäeva hommikul hiljem kui tavaliselt, teevad pannkooke, naudivad kohvi ja vaatavad telekat. Siis grupp ebanormaalseid aga ärkavad kell 6 ja lähevad tuule, vihma ja lumega 100km kõndima. Tõdesin, et ma ei oleks tahtnud olla üks pannkoogi sööjatest, vaid olin kõigele vaatamata rahul just seal rajal olles. Pannkooke saan teha ja kohvi nautida terve ülejäänud elu kui tahan (tegingi täna hommikul muide;) ). Minu jätkuv mõte on teha iga nädal midagi sellist, mis pikemaks ajaks meelde jääb. Kindlasti ei pea see olema enese piinamine. Tihti lihtsalt on selleks mingis mõttes enese ületamine siiski. Hetkel on minu elus väga palju meeldejäävaid hetki. Ja see teeb mind rahulolevaks. Nii tavamõistes naudinguid kui ka eneseületus-naudinguid. Kõik peab olema tasakaalus. Tavanaudingud muutuvad ju mingist hetkest igavaks. Et neid nn tavanaudinguid rohkem oleks ja ka päriselt nauditavad, siis väiksed ekstreemsused aitavad ainult kaasa. Ei mäletagi millal nii rahulolev olin.  Jah, isegi nende väsinud puusadega on hea olla. Sest olen enda jaoks jälle nii mõndagi tõestanud ja sellel on toetajaid J

Tänks Grete, et andsid väikse tõuke asi ette võtta! Tänks kutid, et meeleolu üleval hoidsite ja käte elu päästsite! Tänan Kärti, kes lihtsalt on oma tegevustega motivatsiooniks (loodan, et ta jõudis soovitud 75km peale). Tänks Mel, et need vingumised üle elad J Tänan vanaisa, kellele mõtted ikka aitavad jamast läbi minna!


Selle saime kaela juba stardis! Kahjuks 100km läbinute märk finishis jäi seekord saamata :/


Stardis on alati lõbus lahke nägu peas :P



 Algus tundub ju paljulubav...

 Keskpaigas tundub aga veits kahtlasem....

 Lõpp päris p... Kas siis selliseid käsi me tahtsime? Need ei liigu ju... :D


50ndal tulen maha ära, raisk! :D

LISA: Nüüd mõni päev hiljem tuli ka protokoll. Selgus, et saavutasin naiste kolmanda koha. Novott siis:) Stardis oli siiski 46 inimest ja 100km läbis vaid 6 kanget meest. Kärt jõudiski 75km peale. Ülikõva!!!

Saturday, 6 October 2018

7. Tartu Linnamaraton 21km


Keeruline on alustada kirjutamist, sest emotsioonid on segased või pigem olematud. Terve suvi oli jooksu osas võistluspaus ja no nii mõnigi muu paus ja vaimselt ehk veidi keeruline aeg. Ei teinud ka ühtegi jooksutrenni alates juuni algusest.
Jalad korjasin alla kuu aega tagasi (septembri alguses) ja tegin oma esimese jooksukatsetuse. Päris nutune on see algus ikka. Kuivõrd treeninghooaeg algas ka spordiklubis, siis pikemate otsade jookse tuli kokku ikka vähe. Ühe korra 20km ja paar korda 10-15km. Selle treeningu pealt selgelt aega jooksma ei lähe. Aga polnud plaaniski. Hea kui järgmiseks hooajaks vormi timmida kannatab. Selgemaks aga sai see, et jooks ikka on minu teema ja PÄRIS maha jätta ma seda ei suuda. Üleüldiselt hakkab olek normaliseeruma ja edasimineku tahe tagasi tulema.

Täna tegin paar viga ehk laadimise osas, aga ei kannatanud selle all, sest võtsin asja vabalt ja ei läinud panema. Hommikul oli kõht tühi ja laadisin liiga hilja liiga suure portsu putru. Selles osas ma tavaliselt vigu ei tee, aga no võistlustest on aega palju möödas ja lähevad ju detailid meelest. Ka geelidega ma ei jama ja ei katseta võistlustel. Aga kuna sain sünnipäevaks kaks suurt karpi geele (erinevad) ja nendest vaid ühte olen proovinud (pikemal jooksul 1 geeli) ning see tundus okey, siis millegipärast eeldasin, et ju see teine on sama okey. Treeningul proovitud geel oli hästi vedel ja mugav tarbida, natuke ehk magus, aga ajas asja ära ja tundus, et töötab. Täna võtsin jooksule kaasa aga teisest karbist geeli ja õnneks ühe vana hea SISi oma ka. No ma ütlen, et ära mängi tulise munaga eksole. See geel oli nii paks, et ei tulnud pakendist väljagi korralikult. Ja no tõeliselt magus tükk oli suulaes kinni ja minu keel oli ka seal suulaes samuti kinni. Miks ma selle valiku üldse tegin? Sest pakend ütles, et selles on rohkem süsikaid kui teises. Noovott. Imesin siis niipalju kui lihased imeda lubasid sellest pakist ja Eedeni juures lennutasin üle poole paki prügikasti. Trennis vast on okey, aga võistlustel mitte eriti. Samas on poolmaraton piisavalt lühike maa, et maha ei sure kui kahte tervet geeli sisse ei lükka.

Rajal sai nii tuult kui vihma ja asju, aga need on endiselt vesi minu veskile. Hoidsin tempot jooksu alguses nii, et mõte oli asja mitte raskeks ajada vähemalt esimesed 10km. Ei olnudki raske. Sealt edasi ei viitsinud ka enam raskemaks ajada ja kulgesin sarnase tempoga edasi. 
Tegelikult oleksin võinud ja ehk tahtnud kiirendada, aga sees oli stabiilselt tunne, et kui rohkem pingutama hakkan, siis võib asi halvaks minna. Ju see puder ja geel ja asjad mängisid olukorda minu vastu, aga samas hoidsid tagasi ja seda on hetkel ka vaja. SISi geel läks 15km kandis ja nii ma siis lõpuni kulgesin. Vaimselt ühtegi rasket hetke ette ei tulnud. Suure pingutusega võistlustel ikka saan endaga dialooge pidada. Täna polnud vaja. Viimasel kolmel kilomeetril läks ümbes 6 naist veel mööda, aga ei pannud kulmu liigutama. Tavaliselt ma selliseid asju ei kingi ja üritan ikka lõpus kohti tagasi võtta. Täna jättis võitlustahe mind maha ja täiesti külma kõhuga lõpuni ma kulgesin. Ei saa muidugi öelda, et pfff täiega kerge. Sest kas saab olla poolmaraton täiega kerge? Aga ei midagi hullu kah.
Rajale läksin mõttega, et vaatab üle mis seisus keha üdse on ja norm kui alla 2h ära läbin selle pulli. Et iga sekund, mis tuleb alla 1h ja 50min on puhas boonus. Ajaks tuli 1h 41min (keskmine tempo 4:48min/km). Ehk siis pääääris palju boonusminuteid. Põhimõtteliselt 15min kiirem arvatust. Kõik ei ole veel kadunud.
Kokkuvõtes lõpetasin naistest 27. kohal (334st) ja oma vanuseklassi 6. koht on kah pandav.
Hullult kahju oli mitte täispikale maratonirajale minna, aga maraton ongi vanade inimeste jooks...seega aega veel on :)
Hetkel ei ole treeningplaanid otseselt jooksuga seotud ja üldiselt vaatan õunte pealt mis saama hakkab. Momendil veidi teised eesmärgid. Iga asi omal ajal. Ei luba, et nüüd jooksurajal tagasi olen kohe. Libisen läbi elu ;)


Tuesday, 2 October 2018

Vanaisa lugu vol. 2


Vägitegude juurde jäime siis pooleli…

Vat see sügis kui sõjast ära tulime aeti sõjakomisiariaati, Vene sõjaväkke. Tartus, Kingissepas seal mäepeal. Esimest korda kutsuti, siis ma ei läinud sisse, teist korda kutsuti siis komissar  käratas „Kussa kurat olid? Mis sul viga on?“ Näitasin siis paremat kõrva, et sellega ma ei kuule. Tuli arst (valge kittel seljas, aga sõjaväepüksid jalas) ja uuris ja urgitses seda kõrva. Küsiti siis kõrvalt, et kumma kõrvaga sa ei kuule? Ma ei teinud väljagi. Urgitses edasi ja lõpuks siis käratas „Lähed metsa puid lõikama!“ Mul oli hea meel kohe, et saab metsa. Oli töö pataljonides. Mul oli ju kohe see patt peal, et alguses ei läinud Punaarmeesse. Siis veel omakaitse ja Saksa sõjaväes allohvitser. No seda ei saanud küll öelda. Aga kõige hullem oli jah, et miks Punaarmeesse ei läinud ja Saksa sõjaväkke küll, kohe oleks Siberisse saadetud. Aga näe õnn, et see kõrv mul nii oli, see päästis. No et ei lasnud mul kõnelda (Ei kuulatud üle. Sõpra kuulati 20 korda üle). Aga 1945ndal siin Alatskivil vanas koolimajas uuesti komissariaati ja küsiti kohe, et miks 41sel aastal Punaarmeesse ei läinud? Ütlesin, et ah kopsud olid haiged, ei võetud vastu. Siis käratas, et kas nüüd on terved?! Ma ei tea, pisted on rinnus. Kirjutas paberi, et Tartusse Õpetajate tänavale röntgenisse (no sinna tundub, et ei läinud :D). Vot pääsesin.

Kas sina vanaisa kunagi närvi ka lähed? (jube rahulik vana on ja mina pole teda ärritununa kunagi näinud)

Eiii läähe!
…jätkab poolelijäänud juttu. Siis pandi metsa puid lõikama. Tulime sealt Karulinna poolt pimedas, talvel lumega. Kuulsime, et mingi viiksuv hääl on kuskil. Vaatame 10 meetrit eemal must auk. Endine karjakaev. Vanamoor (mingi Kaarli naine) oli sisse kukkunud. Küllaltki sügav kaev. Läksin siis alla ja tõstsin ta üles ja sõber tõmbas kätest ja saime vanamoori kätte (naerab). No oli tulnud Antoni saunast ja tahtis Maali poole minna (no ma ei saa.. naerame). Novot selle siis päästsin ära.
Ja tead misasi..Irene (vanaisa õde) pulmad olid siin. Tuli Rebase Riida siia (siin toas, rahvas oli teises toas) ja keegi ei pannud nagu tähelegi. Kui mina tuppa astusin, siis Mäe Aadi upakil toanurgas ja Riida peal ja kägistab. Läksin siis vahele. Aadi tuli ja tänas, et jumal sa päästsid mu surmast. No õigest oleks ära kägistanud muidu. (Räägib põhjusest ka natuke ja et läks veel suuremaks löömaks ka kui tema juba teise tuppa läks, meestel kulmud rullis…no vot olid tugevad naised J ).  No suur vanamoor oli ja kõva jõud kurrat! A mind ta ei puutunud J J

Kas sina oled üldse kakelnud kunagi kellegagi?

Mina ei ole kakelnud rohkem kui korra lõin Eldi Elmari kraavi J J See oli 1943 aastal, siis kui ennast varjasime. (Räägib pikema lambi toomise saaga, et miks kuti kummuli lõi ja kuidas pärast Liide sõimas neid jänesteks, et varjavad ja ei taha sõjaväkke minna)

Ega sina haavata ei saanud sõjas?

Ei saanud. Olime kaevikutes ja ega venelased rahule ei jätnud ju, pidevalt lennati üle ja lasti pomme. Palju meie üldse lasta saime... Suurtükid kallid ju ja lasksime ainult vajadusel. Aga venelane see kurat tõmbas nii, et jätkus.
Ma olen 31. patareil ühe mehe ära tapnud. Pikali kus ta seal oli, tõmbasin kõri läbi. Ja hiljem Krivasool, no see venelane kohe üldse ei jätnud..iga öö ikka tõmmati tuli peale. (Räägib lühidalt kuidas neid lõpus seal üles rivistati ja tänati. Selle kohta küsin kindlasti rohkem kunagi).

Kas sina kahetsed ka midagi oma elus?

A mis ma kahetsen (laiutab käsi). Ma ei tea kahetseda midagi.

Mille üle sa kõige rohkem uhke oled?

(naerab ja laiutab käsi) Ma ei mõista midagi öelda J

Iseenda üled oled uhke ikka..

Novot jah, et nii kaua olen elanud J

Kas sa mäletad kuidas sa vanaemaga kohtusid?

Ehhe nojah…ega mind hobusega viidi sinna ja mina ei teadnud midagi. No nägime ja sealt see hakkas. Enne seda käisime Sepa Lainega, aga temaga läksin tülli J Kurask laskis teise poisiga ringi (no piisas sellest, et kutsus teise poisi tuppa ja vanaisal sai kohe küllalt J ).

Kas sa seda mäletad kui mina sündisin? (loll küsimus muidugi...kui ta mäletab detailselt palju kaugemaid aegu)

No miks ma ei mäleta. Mäletan teid kõiki! (vanaisal on 2 last, 5 lapselast ja 4 lapselapselast)

Sa vist kunagi suitsetasid ka ja kuidas selle maha jätsid?

Jah! 1941.aastal hakkasin ja 1956. jätsin maha kui Vambola sündis. Mul oli kaksteistsõrmiksoole haavand ja olin haiglas. Taheti ära lõigata, aga paranes ära. Suitsetamise jätsin päeva pealt maha jah. Oli veel 7 pakki Priimat, andsin need vanamehele ja jätsin maha (Räägib ka kuidas haigesse kõrva lõi põletiku ja elu oleks ka sellesse haigusesse napilt maha jäänud, pääses.)
No ja järgmine napikas oli siis kui metsas jahil olles lasti kähriku pähe pauk minu pihta. Mul on praegu need haavlid veel sees, ligi 50 tükki (olen ise ka neid katsunud). Ega neid ei tunnegi enam, on sügavamale läinud. Oleks suuremad olnud, oleks…Ütle lolli, laseb kähriku pähe inimest! Viidi jah Tartu Maarjamõisasse. Siis politseisse, aga no ütlesin, et eks ma ise olin süüdi (ei esitanud sõbrale süüdistust).
Ise ma olin päris hea laskja. Jahis pauk käis, kui öeldi et Meinhard lasti, no selge siis on loom maas. Olen lasnud 40 põtra ja 60 siga.

Kas sa kunagi mingit sporti oled teinud?

Ei ole. Aga no VTK „Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“ norme ma täitsin 1941. aastal. Tuhat meetrit oli joosta, mis ma jooksin…3min ja 25sek oli norm (3 või 4 sekundiga jäin teiseks). Kõrgushüpe oli vist 1m 20cm. Kaugushüpe oli midagi 4 meetri ümber. Kätega üles tõmbamise (lõuatõmme) norm oli 8 korda, mis ma tõmbasin 14-15 korda. Ja kuulitõuge oli 8 meetrit. Täitsin ära kõik normid ikka. Pandi VTK märgid rinda. Ilusad märgid olid juJ

Mis spordiala sulle kõige rohkem vaadata meeldib? (vanaisa on tugev tugitoolisportlane)

No ma ei teagi, hüppamised..kaugus, jooksud. Kõike meeldib vaadata. Eks ma ise ka natuke jooksin. Peenike ma olin sinuviisi J

(Räägib veel paarist sõjaväepolitsei käest pääsemisest).

Kuhu sinu sõduririided ja relvad siis jäid? Metsa?

Jah, Laiksaare turbarappa. Riided ja püstolid. Aga seljakott, kus olid pesu ja tööriided, jäi sinna sauna kus ma sain need räbalad selga. No pagunid ja märgid kohe maha ja kilomeeter läbi metsa sinna rappa peitsime need asjad ja riided.

Millised pagunid sul olid?

No see hõbelint oli ümber Underscharführer ehk Nooremallohvitser (?).
No sealt edasi olid juba Untersturmführer ehk Nooremleitnant ja Obersturmführer ehk Leitnant. Führerid olid SS-is kõigil lõpus, aga Wehrmachtis neid minesid ma ei tea.
Kui meie läksime, siis määrati kohe 20. SS diviisi. Kui ära tulime sealt sõjakoolist Eesti leegioni, siis anti käise peale sinimustvalge vapp. Muidu krae peal oli SS, aga kui rindele tulime võeti SS ära ja anti eesti leegioni märgid. Tehti kiired õppused, küll oli raske.
Ja tead, meil seal suurtüki peal ei olnud ju süüa. Saime selle kandilise leiva kolme päeva peale. Tead, nii hirrrrmsasti tahtsid süüa! Vot see leivaveovanker oli ja ma varastasin sealt ühe leiva. Ma lihtsalt ei saanud tead vaadata ja terve pätsi tõmbasin ära jah. Ja tead ma sõin selle korraga ära. Kilose pätsi kohe sisse, vett ka ei olnud. Ise veel mõtlesin, et kui see nüüd välja tuleb (leivavargus), mis siis saab? Aga keegi ei kõssanud. Eks neid oli teisigi.

Mida sa sööd, et sa nii vanaks oled elanud?

(naerab) No mis mulle siin antakse (vanaema ju vaaritab). Kala, 2 muna iga päev, sardelli ja mis siin ikka. (Tean, et sööb kaerahelbeputru igal hommikul suure hulga suhkruga J. Sai ja või on ka laual, aga juurikaid ei söö. Kohvi jõi kunagi palju ja magus on ka mokka mööda olnud…ma tean kust ma pärit olen J ) Iga päev söön ühe õuna ka ära! No ei tea kaua mul veel lastakse elada. Aga raske on olnud küll.

Vanaisa, kui minul on võistlustel raske, siis ma mõtlen alati, et aga sinul on ju veel raskem olnud!

Jah, ega elu ja surma piiril on oldud.
On öeldud, et kõige verisemad lahingud peeti teises ilmasõjas Narva all. No meie oma suurtükkidega lasime kaugemalt (vastus küsimusele, et on vist palju laipu näinud), ei teagi mis seal eespool võis olla. Meie 12 toru lasime, suurtükid, 6 –tollised. Stalini käsk oli meid ümber piirata ja hävitada. Inimelud ei lugenud.

Küsin sinult kindlasti veel täpsemalt selle aja kohta kunagi…
No mul on küllalt rääkida J

Kõik see jutt on muidugi videos palju ehedam ja lihtsalt trükitud tekst võtab emotsiooni maha. Vanaisaga on millest rääkida :)



x

Sunday, 30 September 2018

Minu vanaisa lugu


Tänu eilsele Kaitseliidu Esimese Malevkonna tutvustamise üritusele ja õhtusele koosviibimisele ning mitmele mõtlemapanevale kõnele/sõnavõtule teostus täna mu plaan teha väike intervjuu oma vanaisaga. Seda olen plaaninud juba väga pikka aega. Vanaisa on mees, kes on mulle alati eeskujuks olnud ja pärast tänast vestlust temaga kasvas minu respekt veelgi (kui see üldse võimalik saab olla).
Võtsin kogu jutuajamise ka videosse, aga teen siia kokkuvõtte vestlusest. Jätsin palju sisse tema enda sõnavara, aga kohati muutsin "murrakut" veidi oma sõnastusse :) Olgu öeldud, et kutt on praegu 96 aastat noor ja kuulmisega on veidi halvasti, aga vesteldud saab. See ta on...Meinhard Villik.




Vanaisa, kui palju sa omal ajal teadsid Kaitseliidust midagi kui üldse?

Eestiaegsest Kaitseliidust? No poiskene ma olin, aga mäletan küll. Sai käia vaatamas kui nad Kuningvere järve otsas märki lasid. Me käisime vaatamas Kangro vastas tipus saja meetri pealt kui kaitseliitlased lasid seal. Ma ei tea kes siit oli ...Verdi Aleks vist oli ja Padakõrvest oli Silva August ja Viljused ja kes iganes seal olid veel kõik need kaitseliitlased. No sai käidud laskmisi vaatamas jah ja padrunikesti korjamas, poisikesed nagu me olime. Olin vast 16-17 aastane.

Sündinud oled sa siin Savastveres ja koolis käinud?

Jah. Koolis käisin jah kõik neli klassi siin ja kaks seal (?) Ega siis 6 klassi ainult oligi ja rohkem ei olnud. Kes edasi tahtis õppida, tuli minna Tartusse, gümnaasiumid ja asjad. Mina olen siin jah elanud lapsest saati. Ega ma ei ole kunagi ära olnud. Ainult nii palju kui sõjas aasta.

Kuidas sa sõtta lüdse sattusid ja kus sa olid?

No kõigepealt tuli käsk siis kui sõda hakkas 1941. aastal Vene sõjaväkke. Käsk Punaarmeesse. Õhtapoole see käsk tuli, et hommikuks Tartusse raudteejaama. Meie ei läinud. Läksime metsa! No siis hakkasid hävituspataljoni mehed taga ajama. Lõhmuse Einoga me kahekesi olime. Nad olekski meid kätte saanud. Ma magasin keldri laepeal ja Eino tuli siis, et mis sa magad! Paugud käisid siin all (viipab käega metsa suunas). Lauri ja Alberti vend (üks Pärnumaa mees) olid sõjaväest ära tulnud ja Venemaale ei läinud, varjasid end siin. Need panid jooksu...lasti siis üks maha ja teine tuli ise välja. Meie kuulsime pauku ja panime jooksu alla järve, pilliroo sisse peitu, pea oli ainult väljas veest. Oli kuulda kuidas nad kaldal käisid rohu sees. Aga ei saanud kätte.

Teine haarang oli nädalpäevi hiljem koolimaja juures, see perv käidi risti läbi ja sealt pealt oli siis näha kuidas tammi ääres otsiti.
Sellega oligi siis nii, et Punaarmeesse ei läinud.
No siis oli see omakaitse ja asjad seal..

Siis tulid sakslased 1943. aastal kõigepealt aprillis ja siis me ei läinud. Varjasime ennast. Osad läksid Soome ja varjasid seal. No need Soome poisid ja kõik, kurat (naerab).

Ja siis tuli 1944-ndal talvel veebruaris käsk – üldmobilisatsioon. No siis läksime. Kõigepealt Tartu. No kuhu meid kõik viidi tead, hobustega. Vana Vanemuine oli veel seal mäe all, sealt edasi Kloogale. Ja sealt viidi edasi Tšehhoslovakkiasse. Sinna suurtükiväe kooli. Neweklau sõjakooli. Kool sai läbi, siis tulime kõik suurtükid Narva rindele. Nii kaua olime Narva all kui üle jõe tuli vastane. Hiljem läksime ümbert (viipab käega) Krivasohu. Olime Krivasoos niikaua kui Tartu alt üle Emajõe tulid, siis taganesime sealt ümberringi kõik kurrat Kilingi-Nõmme. No hobustega. Seal olid lintautodega vastas, pandi suurtükid autodele taha ja läksid nii, et tolmas ära Lätimaale. No meid hobustega jäeti maha, no sinna peale ei mahtunud enam ja kuhu sa enam lähed. Panime ära metsa.

No sealt siis hakkasin tulema koos teise poisiga. Vanad riided saime selga ühest talust. Püksid olid katki. Pintsak oli, aga kraed peal ei olnud (vahemärkusena, et vanaisa kannab enamus ajast pintsakut ja viigipükse). Ja saime kuni Kilingi-Nõmme kui teepeal kaks venelast jooksid vasta. Ühel oli püstol ja puss siin (puusal). Minu poisil olid korralikumad riided, temal võeti kohe rinnust kinni ja taheti pussiga lüüa. Aga teine sõdur hoidis tagasi ja õnneks ei löönud. No mind otsiti läbi, aga minul polnud ju midagi, ainult tühi tubakakarp ja ziletiaparaat (?). No siis lasti tulema.

Eks me siis päeval tulime ja ööd olime kus saime. Korra olime, kurrat teab kus see oli, suure maja lakas kus olid sõjapõgenikud. Kuulsime siis kuidas venelased õues käratsesid, hobustega. Tulid trepist üles ja valgustasid laepealset. Aga me kõik olime erariietes ja meist ei tehtud välja.

Niikaua siis tulime kuni Pikassillani Võrtsjärve otsa. Siis teine poiss (oli Võrumaa poiss) läks mööda oma piiri edasi ja mina tulin siis siiapoole. Sain veel ühe Koosa mehega kokku. Temaga koos tulime. Tema jäi Kilki. Tulin üksi edasi, Matjamaani. Kui teepeal tuli jälle üks „konn“ vastu ja kohe, et kes sa oled ja kust sa tuled. Aga ma teadisn et Lõhmuse Eino vend elas sealsamas. Ütlesin siis, et olen Lõhmuse Enn ja tulen sõbra poolt. Ähvardas veel, et noo ma lähen vaatan seda asja, aga mina astusin piki teed edasi. Sain siis lõpuks siia (silm läheb niiskeks…nii temal kui minul), no videvik oli ja rehepeks käis. Ja üks hõikab juba mind nimepidi – tundis ära. Tulin koju! Kas sa TEAD KUIII HEA MEEL on kui sa KODU uksest sisse tuled?!! Kui sa oled põrgust välja tulnud!!! (vaatab sügavalt silma..noogutame). Ma olin täiu täis, olin ju pesemata kuude viisi. Vanamees kuulis kui koju tulin, ütles kohe mutile, et läheme tapame lamba ära (naerab).

Kaua sa siis kokku ära olid?

No veebruari alguses läksime ja septembri lõpus tulin.
Ega kui meid viidi, siis öeldi kohe, et kui vaenlane tee kinni paneb, siis peab ise läbi murdma kodumaale. Hirmus press oli ju peal kõik. Korra taganedes kus vene lennukid tulid pealt, panin jooksu, maja oli tee kõrval (ära oli põlenud, aind müürid olid), ja kui käis see mürakas ja viskas mind vasta tsemendiseina…aga õnneks mul oli kiiver peas ja pea ei läinud puruks! Ja ronisin siis üles trepist (meetrine trepp) ja kaks sõdurit (eestlased) kükitasid seal koridoris. Vaatasin, et kurat verega koos kõik käed...ma olin ju uimane ja ei saanud midagi aru, et kust see veri nüüd siis. Aga nad ütlesid, et see on hobuse veri, trepp oli hobuse verega koos. Sain siis ringi vaadata, hobused traatides jne…istusin seal ja ei saanudki kuigi kaua olla kui siis 4 lennukit tulid. Kus käis see vihin üle pea, lasti piki teed ja üks plagin ainult käis, aga üle lasti meist. Oleks nad natuke madalamalt tulnud…

No rohkem lennukid meid ei pidanud. Aga teede peal tead kus oli põgenike voorid, vankrid puru, teed ummikutes…hobuseid oli palju maha lastud (kes ei jõudnud enam edasi minna). Novat ja siis pääsesin sealt põrgust jah!

Mina olin 3. patareis. Pühapäeva õhtul juba anti ära, et venelane on läbi murdnud, aga meie suurtükk ja mina jäime maha, jäeti veel laskma sinna ja kinni hoidma. Sõber sai eelmisel õhtul minema. Ega me ise ju ei teadnud kuhu minema peame, öeldi ainult ja läksid (Kuremäe, Jõhvi, Tudulinna, Simuna, Rakke). Võhmas siis anti siga süüa. Katelok oli kaasas ja selle siis toppisid täis. Nädalpäevi olime metsas ja sai ikka sealt siis võtta. Aga taludes, kus öösiti olime, anti igal pool ikka süüa. No 200 ja rohkemgi kilomeetrit ikka sai tuldud.

Kas sina pooldad seda, et mina Kaitseliidus olen?

NO MUIDUGI!

Kas sina pooldad seda kui NAKi tahan minna?

Miks mitte? Muidugi. Kui võimalus on. See on ju auasi!


Mis on sinu elu kõige suurem vägitegu?

Ah mis mul ikka vägitegusid. No kaks tükki olen surmasuust päästnud.

......

Siinkohal jätan hetkel jutu katki....et pikaks ei läheks  ja video üle kuulamine ja ümber trükkimine võtab aega korralikult. Aga sama palju juttu (rohkemgi) on veel lindis ja saab ka siia kantud (auastmed, nälg, veepuudus, sport, suitsetamine, 20. SS diviis, kuhu jäid riided ja relvad jne). 



Sunday, 12 August 2018

Võistlen või ei võistle siis ikkagi?

Mis see võistluspaus siis endaga kaasa toonud on siiani? Ausalt? Noh, kolm võistlust, paar kilo pekki, pidu ja uusi sõpru. Võtame siis juppideks selle kokkuvõtte?

Ka parema tahtmise juures ei oleks sel suvel olnud võimalik samal tasemel võistelda ja treenida nagu eelnevatel hooaegadel. Esiteks muidugi see taastumise vajadus, mis pekasb aega maha võtma ja nii mõnelgi (harrastus)sportlasel hooaega vahele jätma. Siis raadiotöö, mis venitab päevad ikka pikemaks ja keeruline on hommikuse stuudio töö ja sealt edasi treeneritöö vahele oma treeninguid suruda. Lihtsam on käega lüüa ja üldse ära loobuda ja ka nädalavahetuse treeningute asemel hoopis klaasitõstmis sporti harrastada.
Jah, olen aus. Nii palju molutanud ja mööda olenguid ehk pidustusi ringi traavinud pole vähemalt 4 aastat. Ei oska öelda, kas seda tegelikult on vaja...pigem ei ole...Aga ikka on ju hea öelda, et ju kulub ära ja ju siis on vaja. Ei saa koguaeg endaga karm olla jne. Head vabandused ringilaaberdamiseks onju tegelikult ;) Noh, et YOLO ja värki. Edasiviiiv jõud see just pole. Samas, tundes ennast, siis küll kord tuleb päeva kus Kalev jälle koju jõuab ja kõik lööb lõkendama ja minagi oma vormikõverat tõusujoonele suunama hakkan.

Päris laiaks ma oma prinki kanni muidugi istuda pole saanud. Äraräägitav nagu ma olen. Pärast Kekkose jooksu lubasin küll sel hooajal üldse mitte võistelda, aga paar sirakat andsin ikka. Kõigepealt Kaitseliidu sõjalise kolmevõistluse meistrivõistlused. Ma ütlen, et mulle eiiii meeldi võistelda aladel, mida ma pole piisavalt harrastanud ega harjutada saanud. Aga no eks kogemus loeb ja kui meeldib, siis tuleb edaspidi harrastama hakata eksole. No, et kui esimest korda vette hüpates päris ära ei upu, siis võib ujumine ju meeldima hakata. Igatahes võistelda tuli kolmel alal: granaadi vise kauguse ja täpsuse peale, automaadist märki lasta 200 meetri pealt ja peale joosta 4km krossi.
Ütleme nii, et kui ma granaati viskasin veel nii enam vähem keskpäraselt (kes see siis viitsis aega leida harjutamas käimiseks), siis laskmise kohta seda öelda ei saa. Päris puhtaks märklaud muidugi ei jäänud, aga pigem oli tulemus kole. Sellelt kauguselt pole varem lasta saanud ja 2 päeva enne võistlusi, siis ühe korra sain tiirus käia. A mida siin vabandada. Piinlikkust tundma ei pea, sest püssi hoidsin käes esimest korda aasta tagasi ja kus sa ikka seda harjutada saad niiväga. Enivei, pärast kahte ala olin oma vanusegrupi eelviimasel kohal ehk siis 8. Jooksurajale läksin sügavas savitundes, sest noh vahet ju enam pole. Jookseb ninast vere välja ja eks näis. Võistluspausile minnes ei teinud enam ka ühtegi jooksutrenni enne seda võistlust. Aga torust tuli ikka nii palju, et naistest ma selle jooksu võitsin ja punkte kogunes suisa nii palju, et üldarvestuses tõusin tagasi kolmandale kohale oma vanusegrupis. Seega on selge, millised need minu liistud on mille juurde ideeliselt peaks jääma....või siis mugavus/lösutus/molutus-stsoonist välja tulema ja ka teisi alasid harjutama hakkama! Tartu Maleva tõime esimesele kohale nendel võistlustel!

Või(s)tlus-õed I Malevkonnast :P

Järgnes kuu aega pausi (võistlustest) ja tööd ja pidu ja pillerkaart. Räägiti maha Jõustruktuuride Sportmängudele Kaitseliitu esindama crossfitis ja sisesõudmises. Halleluuja...üks pole 3 aastat normaalsete raskustega jõusaalis ühtegi kangi liigutanud. Mis seal ikka, kui kuu aega on aega, siis liigutab ära need kangid noh. Samas, olgem ausad, kuu ajaga tugevaks ei treeni nullist alustades. Või noh suht madalalt alustades. Tõstsin siis klientidega koos neid kange ja eks see midagi juurde tõi. Pikalt ei viitsi peatuda sel teemal. Crossfitis oli vaja madistada 40kg kangiga jõutõmbeid, 20kg kangi peakohale rebimist, 12kg sangpommiga ka peakohale jauramist, traktori rehvi kantimist, kohvrite tassimist ja kosmonaute ja asju. No tegelik nimi oli asjal jõuraja läbimine. Selgelt sealt mingit head kohta ei tulnud (tegin asja ära  4min 30sek, mis pole muidugi üldse paha). Aga kuivõrd olin terve Eesti peale ainus naine oma vanuseklassis Kaitseliitu esindamas, siis punktid saime ikka kätte. Järgmisel päeval sõudeergomeetril 500m rapsimist. No ei olnud asja ka finaali. Õnneks jättis sisse kiusu, et nüüd tahaks õige raskusega seda ala harjutada ja aru saada et kuidas on krt võimalik alla 2min 500m lebolt ära tõmmata. No muidugi tuleks 5kg juurde süüa, siis läheks libedamalt. Aga see on juba teine jutt. Igatahes tulime Kaitseliiduga võistlustel kokkuvõttes kolmandale kohale. Yasssss!!!
Kui erilisi tulemusi ette pole näidata, siis vähemalt võistlus- ja esindussärgis eputamine on mu tugevam külg!

Niii, jõustruktuuride võistlused olid siis neljapäeval ja reedel ja pole ju hullu kui laupäeval üks 10km jooks otsa teha. Jällegi plaaniväline võistlus. Kuna ma igal suvel olen Skechersi Suvejooksule soojendust ja venitust läbi viinud, siis nii ka sel aastal. Ja mida seal ikka passida, tuleb kaasa joosta. Selgelt ei olnud plaani aega jooksma minna. Sest noh kahe viimase kuu jooksul on olnud kõige pikem jooksuots 4km jõusaalis lindil tuterdades. Samas ei lasnud jalga ka päris sirgeks. Rasssskeee oli muidugi. Ilm palav ja väsimus sees ja niu niu. Jooksin tempos, mis varem oleks suisa piinlik olnud võistlustel ja ikka tundus raske. Vat nii läheb kui teed võistluspausi. Aga päris  häbisse ei jäänudki. Jooksin isegi parema aja kui eelmisel aastal samal jooksul (no siis oli muidugi sada muud häda lisaks). Aeg 46:06 vms tõi mu naiste 12.kohale ja vanusegrupi 5. Pole hullu, eriti kui mõelda, et hetkel on jooksud maas. Jällegi, pani natuke kripeldama, et vist tahaks nüüd mõned sammud jälle jooksule anda. No näis. September on ees ja siis taas teine elurütm. 
Start

Finish...vahet nagu polekski

Nii lihtsalt see suvi nüüd kokku võetud saigi. Luban natuke vähem pidustusi ja rohkem treeninguid....eehhh nooot! :D Vist :O

DANCON MARCH 2018

Reedel 23.nov sai läbitud järjekordne rännak - Taani marss!  Täpsemalt: Dancon rännak on traditsiooniline Taani kaitseväe 25 või 40 kil...