Monday, 14 May 2018

36. Tartu Maastikumaraton

Lõbus lahke nägu pähe ka siis kui aimad mis ees seisab!

Kes usub kui Villik ütleb, et seekord ei lähe panema võistlustele? Nobody. Nojah, eks need mittepanemised on tihti lõppenud ikka paugutamisega. Aga on ka kordi kus olengi rahulikult võtnud ja mittevõistelnud. Kes neid ikka mäletab, eksole.

Eelmise teisipäeva hommikul tööle joostes tekkis sügav tunne, et enam ei taha joosta.Või noh joosta tahaks küll, aga rahulikult ja omaette ja omas mõnusas tempos. Ei taha valmistuda võistlusteks ja teha lõike ja tunda vere maitset suus võistlustel. Seega, ei taha võistelda. Mitte tulemuse peale vähemalt. Võtsin vastu otsuse, et osalen veel neil võistlustel millele juba reganud olen. Ehk siis Tartu Maastikumaratonil ja Jooksutuuril (kolme päevaga maraton Otepääl). Ja kui siis lampi tuleb tahtmine suve jooksul veel osaleda, siis regan jooksvalt ja lähen pigem nautima.

Maastikumaratoni osas võtsin vastu kindla otsuse, et kohti ja aega taga ajama ei lähe, vaid teen lihtsalt pika trenni. Viimane pikem jooks oli aasta alguses 15km ja üle 20km jooks jäi sügisesse (Tartu Linnamaraton). Et äkki tuleb tagasi jooksu nautimine.

Teadmine, et esimese kolme naise sekka niikuinii ei ole võimalik tulla 23km rajal ja et vanuseklassi parimaid ei autasustata, tõmbas pinged maha. Ühesõnaga ei ole vaja panema minna. Et mitte keha provokatsioonidele alluda (juhul kui tahab ikkagi paugutada) ei pannud isegi muusikat pähe. Enne starti arutasime veel Ukuga, et tuleb distsipliini harjutada (mis minu jaoks pole ju muidu probleem) ja arendada oskust asju rahulikult võtma. Vat rahulikult võtta on mul keeruline. Lihtsalt tuleb tagasi hoida ja seda endas arendada. Eks keeruliseks teeb selle ka asjaolu, et kaasaelajaid on päris palju ja seda "no Egle, mis ajaga siis panema lähed?", rajaääres innustamist jne. Keeruline on seletada, et eiiii lähe panema ja eiii jookse aega ja võtan rahulikult. Olen muidugi väga tänulik toetajatele ja kaasaelajatele, aga mõnkord olen ka mina inimene :)

Need aasta alguse rasked retked ja mitu rasket jooksuvõistlust (kus saigi auhindade peale pandud) ja õppused ja Siilid ja magamata ööd ja vähene taastumisaeg. See kõik on jätnud oma jälje. Tuleb võtta rahulikumalt ja päriselt ka taastuda.

Ühesõnaga suutsin endale antud lubaduse juurde jääda ja läbida 24km pikkune rada treeningtempos. Esimesi kilomeetreid nautisin täiega. Sain tunda jälle, et ka võistlused võivad mõnusad olla. Et hingamine võib rajal rahulik olla ja et on aega ringi vaadata ja kaasvõitlejatega mõned sõnad juttugi ajada. Läksin rajale vaid sellepärast, et olin sinna juba regatud ja et see on üks mu lemmikradadest. Olin juba tõsiselt valmis ka mitte minema.

Kuumus tegi selgelt oma töö ja siiski ei jäänud kogu jooks nauditavaks. Kujunes ikka joogipunktist järgmisse jõudmiseks. 7km enne lõppu hakkasid kerged kõhukrambid hirmutama. Ja viimased 5km tulid ikka väga raske jalaga. Ei ole puusad ja jalad pikkade jooksuotsadega ikka harjunud. Siiski võtsin asja rahulikult ja vägagi tuimalt lasin kõigil mööda minna ja ei tundnud kiusatust sappa tõmmata. Kui muidu tekib ikka rajal võistlustunne ja ei lepi möödaminekutega kergelt, siis nüüd jäi hing rahulikuks.

Eelmise aasta aeg oli 1:48:27 (siis oli raja pikkuseks 23,3km), siis nüüd lõpetasin jooksu ajaga 2:05:18 (rada oli veidi muudetud ja minu kell näitas pikkuseks 24,3km). Märkimisväärselt aeglasem, aga kuumakraadid olid päikese käes 32C ja treeningtempo jaoks päris okey tulemus.

Pärast jooksu sain siis teada, et vanuseklassi esikohti siiski autasutati ja pingutuse korral oleks võiduaeg täiesti teostatav olnud. Eks see näo natuke hapuks tõmbas, aga pole hullu. Kui oleks panema läinud, siis oleks selgelt üle panud ja veel rohkem katki olnud. Olen endale tänulik! Mega raske jooks oli see ilma tõttu kõigi jaoks! Täna selgelt väsimushood ja eks selle taastumisega läheb nüüd jälle aega, aga tore trenn ja annan endale 5+ hindeks tagasihoidmise oskuse eest!

Kokkuvõttes siis 324. koht üldarvestuses, naistest 27. koht ja vanuseklassi 4. koht. Pole üldse paha mittepaugutamise kohta!

Et see numbri kinnitamine võtab alati pool tundi..maivõi

Kõigile kaameratele oli aega naeratada seekord :P

Kui sellist vihma vaid rohkem oleks olnud...oleks rada märg olnud :D

Lõbus lahke nägu pähe ka pärast kopsud kotti üritust!

Panna on vaja, aga mitte alati. Meeldima igatahes peab!


Saturday, 12 May 2018

SIIL 2018

Suurõppus Siil 2018 hakkab kohe kohe läbi saama. Lõuna-Eestis veel madistatakse. Minu osalus sellel oli vaid kaks ja pool päeva. Ehk siis eelmine nädalavahetus. Jah, mõned ongi 10 päeva metsas müttamas ja teised paar päeva linnavahel patrullimas. Nii see asi käibki.

Mina sain selgemaks selle kuidas linnavahel patrullida. Ehk siis, et kuidas politsei seda teeb. (Õppused toimusid koostöös poitsei- ja piirivalveametiga.) Ning osaleda paaris linnalahingus. Nii soomukiga kui ilma. Ütleme nii, et jälle targem ja osavam.

Veel sain ma selgemaks, et mida arvatakse nii politseinikest kui kaitseliitlastest. Ja seda just öises linnas ringiliikujate poolt. Oli nii neid, kes leidsid, et see mida teeme on vajalik ja tänuväärne. Oleme me ju kõik vabatahtlikud. Aga saime kuulda ka seda millised klounid me oleme. No ega midagi targemat polegi ju kuulda hommikul kell 6 Leveli ees patrullides, et meie oleme ju esimesed, kes kodus patja nutavad kui päris olukord peaks tulema. No selgelt on need noored teadjad ja hakkajad tegelased esimesena rindel. See selleks. Ebakainust näeb nädalavahetuste varahommikutel linnas liigagi palju - kahjuks.

Siilist endast polegi palju rääkida. Väheste unetundide tõttu oli väsimus päris suur veel terve järgnev nädal. Või noh minu puhul on pigem asi selles, et taastumisaega pole ja tuleb kohe trenne peale kütta. Väärt kogemuse sain igal juhul ja iga õppusega tunnen ennast selles vormis ja varustuses üha kindlamalt. Õppida on muidugi veel meeletult palju. Samas, tahtmist on.

Küll aga tahaksin puudutada veidi teemat, et Kaitseliit on ju see, et mehed käivad aegajalt metsas viina joomas, paugutamas ja niisama hängimas. Ei oskagi öelda, et kust ja mis ajast see arvamus on tekkinud, aga kindlalt võin väita, et asi on sellest väga kaugel. Alkohol on nulltolerantsiga. Paugutamine on ikka sihipärane õppus ja no kui seda niisama töllerdamist palju oleks, siis ei oleks neid magamata öid ju ka. Eks passimist tuleb ikka ette, aga kõik käib ju käsuliini mööda ja see võtab aega. 

Aegajalt ikka kuulen räägitavat, et ah mis see Kaitseliit muud teeb kui käivad metsas kogunemas, et kodust naise juurest ära saada ja meestega kangemat kraami kõrist alla lasta. Ja kui ma siis küsin, et kust need teadmised ja jutud tulevad, siis ega täpselt ei osatagi öelda. Sa vabandage väga, aga minul ei ole vaja kodust naise juurest ära saada ja kui juua tahan, siis ööklubi on palju lähem ja soojem koht selleks tegevuseks.

Selle aasta jooksul, mis mina olen Kaitseliidus olnud, ma olen ikka väääga palju õppinud. Ja mitte ainult püssi laskma, vaid päris palju eluks vajalikke oskusi ja teadmisi omandanud. Kuidas mingites olukordades käituda. Kuidas sõjaväeline süsteem üldse välja näeb. Ja mis peamine, ise enda kohta nii mõndagi teada saanud. Kuidas mina mingites olukordades käitun ja kui kergelt või raskelt olukordi lahendada suudan. Et külm, kuum, nälg ja magamatus ei tapagi. Et inimesed, kellega muidu ei läviks ja kokku ei puutuks, on väga teravad ja toredad tegelased. Kaitseliitu tulevad ju vabatahtlikud ja seda väga erinevatest eluvaldkondadest. Üli erinevad inimesed on külg külje kõrval koos ja peavad arvestama ja hakkama saama. Ja saavadki. Ja vennastuvad kindlasti tunduvalt kiiremini ja rohkem kui tavaelus ja linnapildis.

Kaitseliitlane ei pea olema loomult sõdalane ega sõdur. Vaid piisab tahtest endast midagi riigi ja kaaskodanike jaoks teha ja anda. Tahtest õppida ja kasvada. Ei pea suutma teha 20 rind maha kätekõverdust ega jooksma ühte miili 3 minutiga. Ei pea suutma isegi ühte lõuatõmmet teha. Loomulikult tuleb füüsiline hea vorm kasuks, aga see on ju kasuks ka igas teises valdkonnas. Kaitseliitlasena saab hakkama nii 50 kilone tüdruk kui ka 70 aastane vanahärra. Õppused ei ole kerged, see on selge. Kerge on kodus diivanil ja kui see meeldib, siis meeldibki. Piisab tahtest ja kõik muu tuleb jooksvalt. Selleks õppused ongi.

Jah, võib ju mõelda, et ah mis me ikka ära teeme kui mõni suurem "naaber" tuleb oma karvast kätt õlale suruma. Et meil ei ole seda võimu, et vastu hakata ja ennast päriselt ka kaitsta. Et siis nutame ikka kodus patja. Aga nii suhtuma jäädes on ka raske kuhugi jõuda. Kui on olemas tahe ja oskused ennast kaitsta, siis on seda igatahes palju rohkem kui, et seda tahet ja oskust pole! Kaitseliit teeb ausat tööd. Ja kui on valida, et kas lähen metsa/linna õppustele ja saan midagi vajalikku juurde ja ennast teostada või siis ravin laupäeva hommikul reede õhtusest nautlemisest katkist olekut. On minu valiks suhteliselt selge. Aga elu ongi üks suur valik. Mis ühe jaoks õige võib teise jaoks täiesti mõttetu tunduda.

Lihtsalt vajas väljaütlemist, et Kaitseliit ei ole hirmus koht kus sunnitakse tegema võimatut või kus toimub mõttetu hängimine. Tegevus on vägagi mõtestatud ja sihipärane. Ja seda vabatahtlike poolt!

 Katan!

 Ka väike osalus on osalus!

 Kui roheline meeldib :P Kord olgu majas!

Kodus on hea, aga metsas on ka hea!

Tuesday, 1 May 2018

89. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Kui pole plaanis panna, siis polegi plaanis. Jalad kas panevad või ei. Mina ise täna ei pannud, aga tulemustest võiks arvata nagu jalad midagi ikka panid. No surprises - raske nagu arvata oligi ja vist isegi raskem.

Eile surfasin natuke stardiprotokollides ja tõdesin, et ei ole mõtet panema minna. Sest nimekirjas paar nime minu vanuseklassis, kes päris kindlasti on minust kiiremad. Ja Viljandi järvejooksudel on auhinnaline koht vaid vanuseklassi esimene (mitte esikolmik). Ja noh üldse ikka jooksueliit kohal. 
Keha ei ole ka kohe üldse mitte taastunud sellest Tehvandi möllust. Üleeile suutsin joosta 3km, millest 2 viimast olid läbi sääre-esiosa valude. Selg on viimased pool nädalat kummalist nalja teinud ja no still need väsimushood. Viu viu viu. Kaastunnet ei otsi ja selgelt ei avalda ka ise kaastunnet oma kehale...kuigi peaks.

Hommikul oli tunne suhteliselt okey, kuigi unetunde jäi võrdlemisi väheks. Kuivõrd startisin 2. grupis, siis algusest peale mingit erilist trügimist ei olnud ja pigem tuli isegi liiga kiiresti alustada. Starti oli tulnud üle 3100 jooksuhullu.
Pulssi terve jooksu vältel ei vaadanud, ei julgenud. Kops kurgus tunne ütles ära, et ilusaid numbreid seal ei ole. Jalad olid üllatavalt korras üle poole rajast kindlasti. Isegi viimasel kahel kilomeetril lubasid kiirendada. Küll aga ei saa öelda seda üldise enesetunde kohta. Lihtsalt ei jaksa noh.
See, et rada oli öise vihma tõttu porine, mind üldiselt ei morjenda. Maastik sobib ja meeldib mulle.

Viienda kilomeetri peal läks Kaire Matson minust mööda (üks neist minu vanuseklassi kiirematest) ja ma isegi ei üritanud sappa tõmmata. Oleks lõppenud totaalse kinnitõmbamisega hiljemalt kilomeetri vältel. Alates kuuendast kilomeetrist hakkas järjest rohkem tüüpe mööda voorima, aga õnneks ainult tüübid. Samas oli mul täiesti savi. Minge jah kõik mööda, ma võin viimane ka olla, sest ma ei jaksaa noh!

Viimasel kilomeetril läks veel paari naisega kohtade jagamiseks ja sealt see finish tuli. Ma ei pannud endale sihiks ei mingit kohta ega aega. Meelega ei vaadanud ka eelmise aasta tulemust, et ei tekiks kiusatust seda parandama hakata. Finishikell näitas 55min ja 50sek ja mulle sobis hästi, et aeg tuli alla 56min. Hiljem siis selgus, et eelmisel aastal olin 30 sekundit kiirem. Selgelt oli vorm parem ja rada kuivem...samas mida need sekundid ikka annavad. Ei anna isegi need kohad midagi. Finishis polnud õrna aimugi, et mis seis üldiselt on. Enne kui protokollist üldse mõtlemagi oli hakanud, sain Ahtolt sõnumi, et olen 30. naine ja vanuseklassi 3. koht ja Prorunnerite kiireim naine. Kõik need numbrid olid suureks üllatuseks. 

Hiljem finishiprotokollid uuenesid ja selgus, et olin vanuseklassi teisel kohal. Kaire kas katkestas või ei teagi mis juhtus :( Vanuseklassi võitjaks oli Liina Kivi, kelle kõik jooksutulemused on kaugelt kõvemad kui minul läbi aegade. Seega ei jäänud kripeldama midagi.

LISA: Sain selgust, et Kaire ei startinudki üldse ja ajasin ta kellegagi rajal segi.

Kokkuvõttes olin siis 465. ja naistest 27. kohal (lõpetajaid üle 2800). Enesetunnet arvestades on see enam kui suurepärane. 

Lasin sisse ka amtöörliku vea, mida ma üldiselt kunagi muidu ei tee. Nimelt ei söönud kohe pärast jooksu lõppu. Otsustasin enne koju jõuda ja siis laadida. Suur viga. Viljandist ei saa Tartusse ju hetkega. Selle aja peale oli veresuhkur nii alla läinud, et koju jõudes keha võbises ja ainus võimalik asend oli lamades. Eks sellele kõigele andis tõuke ikka jällegi maksimum pingutus. Üritasin küll ennast mitte punasesse sundida, aga pulsil on omad teed. Polarit analüüsides selgus, et pmts kordasin Tehvandi jooksu pingutust. Keskmine pulss 169 (ehk siis 93% maxist). No ei taha enam nii noh! Jooksuisu kaob ära ju kui iga võistlus hakkab olema kapsad kõrvast väljas ja pilt taskust mitte kaugel. Kui ikka ei teki aega ja võimalusi jooksutrenne teha, siis....hakkan malet mängima!

 Enne starti on ikka lõbus lahke nägu peas :P Pärast on sama nägu..aind, et verenire ninaall...

 Raskemetall

Wednesday, 25 April 2018

III Tehvandi Mäejooks

No mina ei tea, kas asi on vanuses või mis, aga iga järgmine võistlus tundub järjest raskem. Hetkel võin väita, et selle aasta Tehvandi Mäejooks oli elu üks suuremaid pingutusi.

Jooksule eelnenud nädalal lubasin, et kui antud võistlustel esikolmiku kohta ei tule, siis selleks hooajaks on adjöö võistlemistega. Esiteks olen sel aastal juba päris häid tulemusi teinud ja hunniku karikaid saanud (nii jooksudel kui retkedel), et põhimõtteliselt nagu terveks hooajaks ette ära. Teiseks ei ole ikka kohe üldse aega jooksmisega tegeleda. Tahtmine on suur, aga õnnelik hetk on see kui nädalas korra välja või lindile jooksma saan. Üldiselt ei õnnestu kordagi.

Viimane tõsisem jooksutrenn oli Parkmetsa jooks paar nädalat tagasi, mis oli küll võistlus, aga pigem võtan seda treeninguna. Tulemus ei olnud väga paha (naiste 10. ja vanuseklassi 5. koht), aga ju ei ole harjunud karikateta koju tulema enam. Jällegi raske jooks suure pingutusega. Samas ega kergemalt võtta ei oskagi. Kui ikka võistlused, siis võikski ju pingutada, niisama sörkida saab muul ajal kah. Või noh selgelt mina ei saa. 

Aga siis see Tehvandi jooks. Toimus laupäeval (21.apr) ehk siis mitte leebe tuulega päeval (pigem torm eksole).  Kui eelmisel aastal oli põhijooks 5km, siis sel aastal oli raja pikkuseks 11km ehk kaks ringi tehvandi rullirajal. Finishisse jõudmiseks tuli üles ronida Tehvandi suusahüppetorni laskumisrajalt mööda spets köitest võrku.

Esimese paari kilomeetriga sai selgeks, et sellest saab ninast veri välja võistlus või siis katkestamine. Tublid Areal tiimi naised panid kolmekesi kohe eest minema ja minu eesmärk oli lihtsalt sabas püsida. Esimese kahe naise eest äraminek oli juba alguskilomeetritel selge, et neile järele ei jõua. Otsustaval hetkel aga võtsin ennast kokku ja surusin kolmandast kohast mööda. Näha oli, et jällegi on minu jaoks tõusud kergemini võetavad ja seal võidan kohti, aga laskumistel endiselt kaotan. Mäest allajooksmine lihtsalt tõmbabki kinni mind. Kui oleks selle möödumisega veel passinud, siis tõenäoliselt hiljem ma poleks seda enam suutnud. Edasi tuli lihtsalt hambad ristis kohta hoida. Või noh hambad ristis seda teha ei saa. Proovige lõõtsutada kui hambad on kokku surutud. Mina igatahes lõõtsutan lõuad laiali. Ja sellel jooksul lõõtsutasin ma ikka tatt ripakil. Kui vastutuul üldse hingata lasi. Päris mitmel korral mõtlesin, et kaktkestaksin kui ei oleks kolmandal kohal. Kui oleks kolmandast kohast maha vajunud, siis oleksin rajalt maha tulnud või lihtsalt loobunud ja lõpuni sörkinud. Ja võin väita, et ma pole kunagi võistlustel katkestamisele veel mõelnud.

Teist ringi alustades tuli ahastus peale küll. Kas tõesti kogu see pingutus ühe korra veel??? No peab meeldima. Ega teistel ju ka kergem pole. Käed olid suhteliselt krampi külmunud ja kartsin veidi lõpu ronimise pärast. Aga sellega polnud probleemi. Ronimist alustades olin oma kolmandas kohas kindel ja võtsin seda osa suhteliselt vabalt. 100m  mööda laskumisrada ülesronimine võttis mul aega 3min ja 33sek. Kindlasti suudaksin kõvasti kiiremini seda teha. Aga antud hetkel polnud vajadust ja vahet ju polegi.

Üldiselt näitab kogu ponnistust Polari kokkuvõte jooksust. Raja läbimisele kulus mul 55min ja 51sek, millest terve aja olin punases. Ehk siis viiendas ehk viimases zonis. Jooksu keskmine pulss oli 93% maksimumist (keskmine pulss 170, max oli 178). Eks seda protsenti võtab natuke maha rahulikum lõpuronimine. Aga fakt, et 55min järjest enda pmts maksimumpulsil tööd ongi tappev tegevus. Sama tunnet saab katsetada näiteks nii, et hakkad lindil jooksma ja jõuad pulsini kust enam üles poole eriti minna ei anna ja jätad lindi samale tempole ja jooksed 55min sellel kiirusel ja pulsil. Ei soovita kodus proovida tegelt. Ei ole meeldiv ega tervislik. Ja kui nüüd tekib jälle küsimusi, et aga miks ma seda kõike teen, siis vastan küsimusega, et aga miks küsija seda ei tee? :P Kodus teleka ees ei ole mul mugavam. Ja kui tahaks, et oleks mugav, siis ei teeks tõesti jah.

Kokkuvõttes siis tulin naistest kolmandaks ja vanuseklassi esimeseks. Et kogu pingutus ikka paremini meelde jääks, siis kukutasin oma esikoha medali sodiks ja need mõrad meenutavad asja vääriliselt. Klaasist medal lihtsalt tuli kinnitusest lahti ja kukkus kaelast maha. Kolmanda koha eest medalit ei saanudki. Jooksu üldvõitjad esimesed kolm meest ja naist eraldi medaleid ega karikaid seekord ei saanud. Aga noh teadmine on, et pingutatud sai ja ekstreemjooksude sarja kuuluva jooksu kolmas koht on igati auväärne. Ja tundub, et tuleb ikka edasi võistelda nüüd...

 Veel terve medal :P (Foto: Jaanus Tanilsoo)

 No ei ole kiiret enam ;) (Foto: Jaanus Tanilsoo)

 Putru ja pannkoogijahu ;) (Foto: Jaanus Tanilsoo)

No läks veits hapusti...

Väike videokokkuvõte ;)

Mul muide on kosmonautika üritusest kokkuvõte juba alustatud, aga laiskus ei lase lõpuni viia :P

Friday, 23 March 2018

Scoutsrännak 2018

Võtab ennast nüüd kokku ja teeb kiire ülevaate lähiminevikust. Jubedalt tahaks muidugi korraks luugid kinni lasta, aga hiljem võtab ennast veel vähem kokku ju.
Mis siis toimunud on? Tervest elust rääkida ei viitsi. Kolm nädalat tagasi osalesin Kuperjanovi retkel. Raja pikkuseks oli 24km ja läbisin selle kerge (vast mingi 5kg) seljakotiga ja sõdurisaabastes ajaga 3h 20min. Tulin esimeseks naiste arvestuses ja "lahingpaarilisega" tulime esimeste vormikandjatena finishisse.
Sellel retkel sain aga aru, et Scoutsrännak saab olema tappev. Esiteks, et raja pikkuseks on 31km ja selga tuleb võtta 15kg. Tuli ära proovida, et kas ma üldse suudaks mõned jooksusammud teha selle raskusega. Võtsin siis 11kg koti turjale ja rapsisin Taevaskojas 14km sellega mööda mägesid. Sain aru, et olen teinud vea Scoutsrännakule registreerumisega. Aga püssi põõsasse ei visanud veel. Ei saagi visata, sest relv pole ju kodus :P Üritasin paar päeva 14kg kotiga tööle ja koju trampida. Vaagna ümbrus arvas asjast väga halvasti ja alaselg oli sama meelt. Jalad pole ka vaimustuses nii kiirest kehamassi tõusust. Lisaks sain üleeile kurguvalu ja kerge tatitõbi. Täna hommikul turtsusin isasest kassist kõvemini ja tatt voolas nirena. Aga see selleks.

Äratus oli kell 4:00 hommikul ja Tartust lahkusime 5 paiku. Paldiskis olime punktipealt kell 8:00. Start Scoutsrännakule kell 9:00. Enne starti regamine ja koti kaalumine. Ühesõnaga "vorm 1" kandjad pidid olema välivormis, saabastes, teenistusrelvaga ja seljakotiga. Koti kaal finishis pidi olema 15kg. Koos relvaga oli minu koti kaal 16kg. Läbida tuli 31km. 

Osalejaid kokku üle 1100. Nende hulgas siis ka tavarõivastes ja jalatsites osalejad (koti kaaluks 15kg). Et saada osalusmedal tuli rada läbida alla 4h 30min. Et saada Scoutspataljoni logoga särk tuli olla esimese 100 "vorm 1" lõpetanu seas või kolme esimese naise seas. Kolm esimest meest ja naist (vormikandjad) said ka karikad ja auhinnad.

Trampinud paar päeva raske seljakotiga mööda Tartu tänavad olin täiesti kindel, et 4h 30min aega ma püüdma ei lähe, vaid üritan lihtsalt rajal ellu jääda.

Haige olek, üks magamata öö ja raske kott tõmbasid moti suht maadligi. Siiski võtsin suht kindla strateegia, et alguses kõnniga soojaks ja siis võib üritada 1km jooksu ja 1km kõndi vahelduvalt teha. Suures osas suutsingi seda hoida. Ma ikka rõhutan, et õige tempo ja õigel ajal laadimine (geelid ja jook) on edu võti.

Terve raja vältel ma ei teadnud kui palju võistlejaid on eespool ja kui palju naisi on ees. Ei huvitanud ka eriti. Sain oma rütmi kätte ja 20km paiku lasin ühel "kaasvõitlejal" kotist oma mp3 mängija välja otsida. Klapid pähe ja minek. Muusika on minu teine edu võti. Maris, ma kallistan sind pooleks selle musalisti eest, mis mulle pulgale lükkasid!

Suutsin lõpukilomeetritel päris palju jooksusammu hoida. Lühike, tippiv ja mitte väga kiire samm, aga kohati kergem kui kõnd.

Finishis ütlesid kutid kes aega võtsid, et palju õnne oled teine vormikandjast naine. Vahtisin lolli näoga otsa, et nalja teete või?? No päriselt ka. Finishitelgis õnnitleti veelkord, anti diplom, karikas, särk, medal ja auhinnakott kätte! Siis jõudis kohale, et okey, päris suuur asi on ära tehtud!!!

Esimestel kilomeetritel juba andsid reied tunda, vaagnaümbrus väsis ja trapets tõmbas täiesti kinni ja valutama. Tabasin ennast mõttelt, et noh suva see aeg, et milleks 4:30 sihtida..raha selle eest ju ei saa. Vahet pole see medal. Poolel rajal aga võtsin pähe mõtte, et aga valus on ju niikuinii ja kergemaks ju ka ei lähe. Olgu siis sama valus edasi, aga kiiremal sammul lihtsalt. Saab valu varem läbi. Tempo peale ja minek! Lõpukilomeetritel sain isegi mõelda, et polegi hullu. Maratonil on hirmsamaid momente olnud.

Mitmel korral ütlesin endale, et kui ma nüüd kunagi mõnel jooksuvõistlusel peaks virisemismärke ilmutama, siis tuleb mõelda kohe sellele, et ei ole ju 20kg manti seljas! Jah, täna olin rajal täpselt 20kg raskemana kui muidu jooksuvõistlustel. Kui jooksen tvaliselt umbes 55kg-sena, siis hetkel (hooaja väliselt) olen niigi 2kg raskem ja varustuse ja saabastega olin hommikul kaalul 75kg.

Kerge pisaraläige tuli silma kui mõtlesin raskematel lõikudel, et pühendan jooksu vanaisale. Tema on 95 aastat vana ja elus raskusi näinud, minul ei ole kottigi raske sellega võrreldes! Samm läheb kohe pikemaks.

Rohkem ei viitsi pläriseda. Jalg sirgu ja taastuma. Hakkan trapetsi matuseid korraldama.

Ja no Enn, tõesti...et äkki ma homme osalen 21,1km jooksul??!! Nice, et sa usud minusse, aga sel korral pean küll pettumuse valmistama :D

Mhm, kellel siis alguses naljakas ei oleks...

Nõks joooksusammu sisse ja astub minna!

Sunday, 11 February 2018

Kes teeb see teeb!

No tähendab mulle endale ei meeldi küll vabandused, et aega ei ole, samas olen sunnitud seda väljendit ikka ja jälle ise kasutama. Eriti viimasel ajal. Vaatasin just, et mu viimane postitus jäi tsaariaegsesse ajastusse ja kuigi vahepeal on juhtunud asju, siis kirjutada ma neist pole jõudnud. Pole hullu, teemad on ootel ja küll ükskord jõuab aega kus kõik piirud löövad lõkendama ja Kalev jõuab koju ja mina saan "postitusaega" juurde.

Mis siis toimub? Veebruar lihtsalt on see kuu kus tuleb ära teha korraga kõik maailma asjad. Jah, ei ole olemas sellist asja, et mul pole aega. Ajaplaneerimiseks või planeerimatuseks nimetatakse seda kui pidevalt on vabandus ajapuudusega. Ning asjade prioritiseerimises. Kui ikka tegelikult tahad, siis jõuad ka! Meil kõigil on 24h ööpäevas ja seega võrdsed võimalused. Iseasi kuidas me seda ära kasutame ja kui täis või tühjaks aja planeerime. Minul juhtub viimasel ajal tihti seda, et päevad on planeeritud 10 minutilise täpsusega. Jah, nimetagem seda üle- või hullu panemiseks, aga selgelt on sellised perioodid, mis ei kesta ju igavesti. Ja kui ikka ei meeldiks või olukord ninast verd jooksma paneks, siis teeks ju teisiti ja vähem.

Kell on sada ja pikka juttu ei plaaninud hetkel teha. Lihtsalt kiire vahe-ülevaade hetkel toimuvast. Üldiselt näevad nädalad välja sellised, et hommikul lähen trenni (nagu ikka kell 7 kodust välja), siis kas kooli (raamatupidamise algkursus) või mõnele koolitusele või siis teise klubisse trenni(desse). Ja koolist/koolituselt/trennist otse järgmisse trenni. Trennide alla loen siis ka personaalid. No kõik, mis on töö. Eraldi läheb juurde oma treening. Ehk siis 3x nädalas kiire jõusaal ja 3-4x nädalas jooksud. Neid viimaseid hetkel küll vähem. Sest nädalavahetused kipuvad õppuste alla minema. Lisaks siis koosolekud ja muud üritused. Koju tagasi jõuan üldiselt õhtul 20-21 paiku. Jooksudest kirjutan veel eraldi, sest olen juba võistelnud, aga pikemalt kirjutamiseks sobivamat aega oodanud.

Ja nädalavahetused näevad siis välja vähe teistsugused. Kas pikad jooksud, võistlused, õppused või kool. Või siis kõik korraga. Miks? Aga sest, et meeldib. Kõik need asjad on lihtsalt need asjad, millest ma pole nõus loobuma ja kui ei ole nõus loobuma, siis tuleb mahutada ja teha.

Reedel pakkisin Kaitseliidu koti ja läksin õppustele. Metsa jõudsime õhtul kella 22 paiku ja pärast telkide ülespanekut ja patrullimist sain magamiskotti kella 1 ajal. Ütleme nii, et kui sul ka on seljas 4 kihti riideid ja hea magamiskott ja ahju köetakse telgis korralikult, siis küljealune on ikka jahe (lume peal eksole) ja sügavalt uinuda ei lase. Paned riidekihte juurde ja no unetunnid võivad jääda paari tunni kanti. Hommikul rivistused ja terve päev lumises metsas möllu. Raske, aga no meeldib noh. Ja mitte vähe! Muidugi pikalt autokastis tagasisõites jalgu külmetada ei meeldi, aga see on üleelatav. Õppused ise mega lahedad! See on koht kust tuled alati tagasi tundega, et ma olen midagi juurde saanud/kogenud/õppinud! 
Koju tagasi jõudsin laupäeva õhtul kella 22 paiku, surmväsinult. Totaalses rammestuses ja peas vaid paar mõtet (rohkemaks aju ei ole suuteline), et tahaks süüa ja sooja voodisse. Poodi ei jaksa minna ja oled juba valmis ka metsas jagatud saiakesi ja nuudleid sööma. Siinkohal aga pean veelkord tänama Bachi niiii meeldiva üllatuse eest. Ei pidanud nuudleid sööma, vaid kodus ootas valmis lemmiktoit. Vat see on juba ära hellitamine...

Pühapäeva hommik algab tööga, sest need nädala trennid tahavad ju ette valmistatud saada, ja kool kodutöödega. Siis kiire põige Anne kanali äärde väljaasteid tegema. Ma niiiii kartsin sellest üritusest ilma jääda õppuste tõttu, aga näe saatus mängis kõik asjaolud sobivaks. Ühesõnaga "Kaneelisaia Phapäev vol 2" sai teostatud. Tegemist oli Laura korraldatud üritusega, kus kaneelisaia väljalunastamiseks ei tulnud teha midagi muud kui, et 1,8km väljaasteid ümber Anne kanali. Üritustest huvitatuid oli mega palju, aga kohaletulnuid tunduvalt vähem. Siiski mõnus punt. Meil Lauraga võttis selle ringi tegemine aega umbes 35 minutit ja minu kell mõõtis distantsiks 1,75km umbes. Keha oli küll mega haige eelmise päeva müramisest lasketiirus ja päev otsa rakmetes ja relvaga ringijooksmisest ja kõhuli loopimisest. Siiski jalad olid okey ja need väljaasted ei olnud ausalt ka midagi rasket minu jaoks. Ja no ei viilinud ja ei teinud vahekõndimisi või puhkepause ja tõele au andes oleksin ma võimeline olnud teise ringi veel tegema. Ma tean, et homme mu reied räägivad minuga ebasõbralikku keelt, aga see ei loe. Ühesõnaga ma arvasin ja kartsin, et see üritus on palju raskem ja pikem. Igatahes ÜLI mõnus pühapäeva lõuna! Plaanis on ka juba järgmine Kaneelisaia Pühapäev, aga sellest räägin pikemalt edaspidi (tuleb ka kosmonautika uus üritus jne jne). 

Väljaastumiselt ja kaneelisaia mugimiselt edasi pannkoogi küpsetamisele ja mugimisele. Mis sa elult veel tahta oskad?! Või noh kui siis veel kodutöid ja muid majandamisi. Päev on ikka nii käest läinud tegevustega, et hetkel on kell 0:31 ja ma peaks juba üli ammu magama. Samas, siis ei tuleks seda postitust taaskord.

Homme hommikul trenni, siis koolitusele, mida täiega ootan ja siis loogiliselt jälle trennidesse. No ja nii see järgmine nädal läheb. Kõige sellega ma tahan tegelikult öelda, et kui ma viimasel ajal teravam olen oma ütlemistega või lihtsalt mööda tuhisen või ei võta mõnest üritusest osa, siis ma teen seda kõike meelega...haahaaa. Aga tegelikult nii ongi, et kui asjad on kõik korraga siis nad on korraga. Ja kui ma ei leia personaaltreeningute jaoks sobivat aega või ei vasta kohe kirjadele ja sõnumitele, siis ma vabandan! Aga küll saabub leboland ka minu maailma ükspäev ja siis me oleme jälle sõbrad edasi!

Lae ja pane valmis                                                                  ...ehk üks valmistub minekuks

Nii need piffid seal metsas hängivad (kui on raske siis tuleb edasi panna!!!)
 
 
#letsgo

 Erinevaid stiilinäiteid väljaastumistest

Kui omad jalad nii pikka otsa veel ei kanna, siis kelk on abiks ikka!

Väike Kaneelinööp! :) Auga väljateenitud amps!

Igati väärt finish!




Koolis aega ei raiska...isetehtud hästitehtud lõuna kaasas ja jälle pool tundi võitu, et muud kiired asjad majandatud saaks... kohvikusse mineku arvelt ;)

Deebet, kreedit, aktiva, passiva, tulude ja kulude kontod...hakkab kergelt midagigiii läbi hammustama, aga oskamise ja arusaamiseni läheb vist veel aega!

Siis kui kell on veel nii vähe, et keegi pole kohale jõudnud ja mis sa muud vaba ajaga teed kui selfisid :P

Sry, kell on juba niiiii öö, et enamp ei jõvva neid pilte ja videosid sättida paremini. Tõmban naaksu siit arvutist nüüd. Jällelugemise/kirjutamiseni!

Oma järge ootavad teemad nagu: eelmise hooaja kokkuvõte, üli eduka Palju lahingu jooksuvõistluse muljed, uued põnevad üritused ja hetkel oma treeningud! 
Adjöö



Friday, 24 November 2017

Kaneelisaia pühapäev

Väike meenutust nädalavahetusest. See nädal on nii kibekiire jälle olnud, et ei saa mitte aega atra seada ja tegemisi laiale üldsusele jagada.
No igatahes sellest, et ma reedese õhtu/öö ja pool laupäevast päeva Kaitseliiduga metsavahel ennast pikali ja püsti loopisin, oli selgelt vähe. Tahtmine järgmisel päeval ennast veel väga palju kordi kõhuli maha visata oli alles. Tegime ikka pühapäeval ära ammu plaanis olnud kosmonautika-päeva.

Nimelt hakkasid Kaarel ja Laura trennis ajama ideed, et tuleks ette võtta 400m (staadioni ring) kosmonaute. Ja, et mitte eos huvilisi kaotada, siis ürituse nimeks panna Kaneelisaia Pühapäev. Mhm, lõpetajaid ootas tõepoolest finishis kaneelisai, isegi mitu. Laura ärkas pühapeva hommikul enne kukke ma eeldan ja tegi käed kaneeliseks. Küpsetas korvitäie pattu.

Hirm oli, et me kolmekesi seda rühmamist ette võtame, sest kui palju saab olla veel nii poolemeelseid? Siiski siiki. Asjahuvilisi oli stardis 9! Ja kõik ka lõpetasid! Stiilinäiteid oli erinevaid.

Ajalist eesmärki ei olnud ja võidu peale panemist ei plaanitud. Pigem asi ära teha ja ellu jääda. Kõrgeimaks sihiks ehk 30 minutit või siis pigem 30-40 minuti sisse parimal juhul. No läks nii, et Kerli oli minust ühe hüppega ees esimene lõpetaja ja meie lõpuajaks tuli 20 minutit. Järgmised olid umbes 100m tagapool ja Kaarel oma suuurte jalgadega 200 meetri peal sel hetkel. Kõik mahtusid 41 minuti sisse. Üli kõva sooritus! Missioon täidetud ja asi purgis.

Järgmine ettevõtmine siis 1 km väljaasteid (või noh Tartust Võrru võib ka minna) ja suvel 1 miil kosmonaute (mis see 4 stata ringi siis ära ei ole).
Start ja kõik maoli maha!

Kaarel...tähendab..mida vaatab??

100 meetrit läbitud...veel on lõbus

poolepeal...enam ei ole niii lõbus, kurb ka mitte

kükita kükita, mis siis muuud kui kükita

motivatsioonilaks


lahinguväljale ei jäeta kedagi maha

Suud saiia täis ja elu läheb edasi

Paneme leekima:


Aitab kah: