Prooviks selle võistluse siis kuidagi kokku võtta. Ei oskagi nagu. Emotsioonid on segased. Ma olen üritanud neljal aastal seda 100km ära teha ja pole õnnestunud. Aga hing ei andnud enne rahu kui tehtud. Nüüd ma saan ka aru mille taha see varasemalt jäänud on. Keha niikuinii ei taha sellist asja ette võtta ja füüsilised vaevused on suured. Palju on muidugi peas kinni. Aga ka varasemalt on mind takistanud pigem vale tempo alguses (liiga aeglane) ja mõistusega võtmine, et ma ei tohi ennast väga katki ajada, sest mu töö on mu kehaga otseselt seotud. Et järgmistel päevadel tuleb ju trenne juhendada. Esimesel aastal sai takistuseks muidugi ka ekstreemne ilm (siis läbisin 50km). Edasi on puusad üles öelnud ja just see teadmine, et tööle tuleb ju ka minna (teisel korral 60km, kolmandal 65km, neljandal 75km). Aga sellel korral võtsin teise taktika ja läksin 10km pealt juba punti mille tempo oli minu jaoks paras (piisavalt kiire). Ning pühkisin peast mõtte, et homme on ka liikuda vaja - see on homne mure, võtan täna mis võtta annab. Kui piirata ennast pidevalt mõtetega, et aga mis edasi saab, siis jääb elus nii mõnigi asi tegemata ja katsetamata.
Võistluse start oli laupäeva hommikul kell 8:00 Tartu laululaval ja hetke andmete järgi läks rajale 71 osalejat. 2 ratturit (65+ vanuses), matkakalss (vabalt valitud varustuses), noorteklass (distantsile 50km) ja võistlusklass (kaiteväe välivormis ja saabastes ning teatud kohustusliku varustusega). Sealhulgas ka 2 võitlejat Lätist ja 4 USAst. Osalesin nagu ikka võistlusklassis. Võistluse eesmärk on läbida 24 tunni jooksul 100km ilma kõrvalise abita ja märgistamata rajal - orienteerudes kätte antud kaardi järgi. Läbida tuleb kontrollpunktid 10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 75, 80, 85, 90 ja 95 kilomeetri peal.
Esimesed 10km läksin koos Karolyni ja Annikaga, et käima saada ja chattida hetke elust. Läksime lihtsalt teiste järel ilma kaarti korralikult jälgimata ja no teada on, et see võib ära karistada ja nii me ühel hetkel avastasime ennast valelt rajalt. Tuli teha paarikilomeetrine jooksuots, et teistele järgi jõuda (lisaks tuli umbes 500m). Sain eesoleva pundi kätte ja tüdrukud jäid veidi maha (nii ka jutt oli, et teen sel aastal oma asja ja oma tempot). Antud pundi tempo sobis hästi ja ei tulnud tahtmist jooksulõike sisse teha nagu algselt plaanisin. Jooks on ikka risk sellel retkel. Jah, saab kiiremini kohale küll, aga kas üldse saab kohale?
Puusad ja jalad hakkasid tunda andma 20km kandis nagu ikka ja sealt edasi ongi teadmine, et ega paremaks niikuinii ei lähe. Lihtsalt tuleb loota, et väga palju halvemaks ei lähe. 50km kontrollpunktis antakse suppi ja muud nänni ja juba seal hakkavad tekkima mõtted, et no kas on vaja edasi pressida? Sel korral neid mõtteid ei tekkinud. Paus oli suht lühike. Suppi ma ei võtnud (rasvane mulle ei sobi võistlustel), ajasin oma kaasa tehtud võikud sisse, mõni snäkk veel ja sokivahetus ja minek. Sealt edasi on juba pingutus oluliselt tõsisem. Sel korral tegi asja lihtsamaks see, et olin 50km punktis päevavalges (eelmisel aastal jõudsin pimedas ehk siis suisa paar tundi hiljem). Sel korral jõudsime juba 60km punkti kui pimedaks hakkas minema ja lampi vaja läks. Üldiselt kontrollpunktides tegime lühikesed pausid. Edasi viis teadmine, et 70km punktis saab pannkooke ja kohvi. Sellega on tegelt nii ja naa, sest söök väga sisse enam ei lähe alates 50km. Ma olin toitu nii kaasa võtnud, et iga 5km järel pidin midagi sööma. Sunniviisiliselt, sest energia on täiega otsas ja mida rohkem miinusesse, seda raskemaks kogu üritus läheb.
Kaasas olid batoonid, shokolaadid, soolased ja magusad küpsised ja kreekerid jne. Magus mingist hetkest enam kohe üldse sisse minna ei taha. Pannkoogitelgis siiski ühe koogi shokolaadikreemiga toppisin sisse ja kohv oli asi mis oli õigel ajal õiges kohas. Samas ka kohvi palju juua ei julge, sest tõmbab liiga vara tühjaks. Hoopis ahvatlevamad olid hapukurgid selles punktis. Vaatasime ära uue filmi treileri, millest rajal juttu oli. "Long walk" - kus punt inimesi lähevad kõndima suure auhinna nimel. Teadmata, et lõpetab võistluse ainult üks inimene. Kõnnitakse nii kaua kui tempo langeb alla 3mil/h, see lastakse maha, kes on aeglasem. Võidab see, kes ainsana ellu jääb. Noh, võtsime siis sihiks, et tempo alla 4,5km/h langeda ei või! Ei langenudki kuni lõpuni. Küll aga tegime ühe "valepöörde" ja see tõi meile üle poole kilomeetri juurde. See on distants mida sa kohe kuidagi juurde ei taha selleks hetkeks enam. Sa ei taha isegi kolme lisa sammu tee pervele teha kui auto vastu tuleb. Iga samm on loetud. No mis teha, pimedas lihtsalt on kogu ümbrus teine ja raskesti jälgitav ja kaardi lugemine midagi muud kui valges.
Imekombel sel korral ei hakanud puusad vaevama nagu ma hullult kartnud olin. Pigem tegi parema jala säär mingeid kahtlaseid trikke ja vasaku jala saabas surus kuidagi nii peale, et hüppeliigeses andis tunda ja natuke väiksel varbal. Väsimus on muidugi korralik ja iiveldushood käivad peal nagu ise tahavad. Hetkel kui parasjagu ei iivelda tuleb kiiresti mingi toit sisse suruda, et natukenegi energiat oleks. Lõpuks käib ka vesi suus ringi ja ei taha alla minna. Mingis punktis sain 3 snickersi kommi ja panin taskusse, et tarbin siis kui kriitiline hakkab. No kui muidu läheb pakk komme silmapilgutusega, siis sellel hetkel käis üks komm suus mingi kümme ringi ja polnud kindel kas ikka alla neelan - no neelasin.
Palju aitas kaasvõitlejate optimism. Pärast 50km läksime kolmekesi ja tempo oli jätkuvalt pigem kiire. Mu kaks kaasvõitlejat olid selle võistluse mitmel korral läbinud ja oli kindlam tunne minna nendega, kes teavad, et on võimelised 100 ära tegema. 85km peal tegin teise sokivahetuse ja võtsin cocacola pudeli lõpuks välja - vanahea elupäästja. Viimased 10km läksime kahekesi, sest kolmanda võitleja tempo hakkas vajuma. Aga pärast 95km ongi juba hea teadmine, et edasi ei pea enam järgmist kontrollpunkti taga ajama, vaid juba päris finishisse jõudma. Viimases kontrollpunktis läksin riskile ja võtsin ka kofeiiniga geeli sisse. Sellise pingutuse puhul ei tea kunagi kuidas organism reageerib. Ei tea kas aitas (vist veidi ikka), aga halvemaks ka ei teinud. Kohale jõudes ei tulnud nuttu kurku ega ei olnud ka suurt võidujoovastust. Ma kuidagi olin lootnud pisarates lõpetada ja tunda seda kergendust, et lõpuks tehtud. No siiani pole veel nuttu kurku kiskunud. Küll see paari päevaga tuleb kui asi päriselt kohale jõuab. Lõpetasin ajaga 18h 40min.
Hea tunne on muidugi lõpetada selline võistlus teise kohaga ja auhind vastu võtta, aga kuna minu eesmärk ei olnud kindlasti esikolmiku koht, vaid lihtsalt ära läbida see rada, siis tunded olid hästi segased. Iga karikas ja medal ja auhind on vaid boonus sellise pingutuse juures. Tavaliselt on võistlustel ju teadmine, et lõpuni ikka lähed, vahe on lihtsalt, et mis ajaga. Siis sellel võistlusel kogu mõte pole isegi, et kas 100km ära teed, vaid pigem, et kui kaugele suudad ennast suruda. Finishisse jõuavad ju vähesed, aga rajale tuleb hulk inimesi lihtsalt ennast proovile panema. Ja respekt kõigi nende ees, kes laupäeva varahommikul ennast juba starti veavad. See on võistlus iseendaga ja oma keha ja eriti oma peaga. Tänaseks ma olen näinud nii palju pilte väga katkistest jalgadest - need on tõesti väga verised ja väääga koledad pildid olnud. Ja nende jalgade omanikud ütlevad, et aga ma tahtsin näha kas ma suudan valust üle olla! Ja nad on ikka jube suurest valust üle olnud. Minul on täpselt null villi ja ma olen üsna kindel, et ma olen vast ainus kes nii selle raja lõpetas.
100km finishijoone ületas 24 võitlejat. Neist 17 võistlusklassis (12 meest, 5 naist), 4 matkaklassis (1 mees, 3 naist) ja 2 noorteklassis (1 poiss, 1 tüdruk) ning 1 mees kes ajalimiiti ei mahtunud.
Täielik austus Karolyni ees, kes uute saabastega asja ette võttis (sa teed selle veel ära - järgmisel aastal)! Annikast ma üldse ei räägigi, et millisest valust suudab üks naine üle olla ja ikkagi finishisse jõuda (you are my hero)! Luise, kes jooksis selle 100km ja võttis naiste esikoha - hullumeelsus! Kalev, kurat ma ei uskunud, et sa ära teed!!! Ja no kõige suurem "müts maha" Movitsa ja Uibo ees - mida iganes ma oleks pakkunud, aga no, et tee nii kaugele teete??!
Öelda ehk oleks veel nii mõndagi, aga tuleb trenni minna :)) Sel korral võtsin riski ja ei mõelnud, et esmaspäeval pean trenne juhendama - ja see risk viis mu lõpuni! Esimest korda saan öelda, et kordagi ei mõelnud rajalt mahatulekule sellel rännakul! Täna on valus ja on veel mitu päeva, aga nüüd ongi minu kord proovida valuga hakkama saamist, sest nii valus mul kindlasti ei ole kui enamustel sel rajal oli!
Võtame aasta kokku Scoutsrännaku, kindralijooksu, 3 maratoni, nädalase õppuse "Sibul" ja 24/100 kestvusrännakuga! Nüüd vast aitab kah ja puhkaks - teeks lõpuks trenni ka!
