Paneb siis kirja kuniks kõik see valu veel meeles on. Tegelikult hakkab juba ununema. Kõige lühem kokkuvõte oleks, et Tallinna maraton oli suisa lapsemäng eilse Tartu oma kõrval.
Tallinna maratonist (3 nädalat tagasi) taastumine tundus alguses kahtlaselt hea. Esimene nädal oli kõik timm, aga nagu teada oli siis teisest nädalast läks hapumaks. Trennidest taastumine keerulisem ja üldine väsimus. Või noh mis trennidest, tegelikult ei teinudki rohkem kui 1-2 trenni nädalas (30-45min) saalis. Jooksudest 1 taastav aeglane jooks ja siis eelmisel pühapäeval Sibulatee Sügisjooks. Seal suutsin üllatavalt hästi tempot hoida ja 12km ajaga 55min tõi naiste 4.koha (aega ja kohta tegelikult jooksma ei läinud). Lasin jällegi jalgadel minna nagu nad viitsisid ja lõpus siis surusin. See jooks siiski näitas, et maratonist taastumine on ju hea olnud.
Mis mind aga kõige rohkem on häirinud, et vasakus trapetsis tundub mingi põletik sees olevat ja 2 nädalat valutanud. Valu lööb trapetsist kaela ja see paneb ka pea tuikama. Iga päev ikka valuvaigisti neelanud (mida ma muidu väääga harva teen). Aga noh ega ma trapetsi peal ei jookse ja eile enne jooksu rullisin ja pallitasin probleemse punkti üle ja minek. Valuvaigistit enne jooksu põhimõtteliselt juba ei võta. Ja jooksu õnneks ei seganudki.
Ilm oli külm ja mulle see sobib hästi. Samas see ehk soosiski liiga kiiret jooksu algust. Üritasin tagasi hoida, aga algus oli ikka tunduvalt alla 5min/km tempos (4:30-4:50). Hoidsin tagasi, et 3h15min tempogrupp mööda lasta endast, sest selles tempos kohe kindlasti ei plaaninud lõpuni minna. Ootasin ka 3h 30min tempogrupi järgi, kes umbes 13km peal mööda hakkas minema ja ei panustanud neil järel püsida. Kuigi Garmin pakkus mu maratoni ajaks 3h 33min, siis seda ma tõsiselt ei võtnud ja püüdma ei läinud. Siiski püsis see grupp silmapiiril mingi 20nda km-ni. Ühesõnaga tuli poolmaraton suhteliselt kergelt (1:46), kuigi kaasaelajate puudumine seal linnast väljas tühermaal on ikka nutune. Aitäh Kadi, et olemas olid seal 14km nurgal!!
Siis aga 24km peal hakkasid puusad järsult tunda andma. Tavaliselt tekib esimene raskem hetk 26km peal. Ja kohe nii tunda andma, et sai selgeks, et kogu ülejäänud rada saab väga keeruline olema. Lasin tepmot alla ja noh ega see enam ei päästa, kui on valus siis on valus. Esimene mõte oli, et mis siis 26ndal saab ja sealt edasi. Ja 26ndal oligi selge, et edasi ei saa mitte hea olema, vaid saab väga halb olema. Järgmine murdepunkt on tavaliselt 30nda peal kus võib tunduda, et nüüd hakkab raske. Ja seal see oligi jah. Mitte lihtsalt raske, vaid nii, et tuli tahtmine rajalt maha tulla, kohe tõsiselt (ja seda tunnet mu on võistlustel ette tulnud väga harva ja nii tõsiselt vist mitte kunagi). Ja asi ei olnud väsimuses vms. Pulss oli isegi 140 kandis ja võhma täiega, aga no need puusad. Jalad lihtsalt ei liikunud ja edasi oli puhas valu. Teadmine, et veel on 12km minna tahtis pisarat silma kakkuda. Aga no ei töina midagi ja läheb kas või kõndides lõpuni.
Kõige suurem hirm oli 36nda km ees. Minu jaoks algab maraton 36km peal tavaliselt. Sel korral algas 32km peal (või noh tegelikult juba 24nda peal). Ja no see dentropargi osa, väga nutune lõik. Sealt edasi sisestasin endale, et veel ei hakka kõndima, veel eiiii hakka kõndima. Laululava joogipunktis tegin paar kõnnisammu, aga no selge on see, et mida kauem seal rajal tuigerdada seda pikem see agoonia on. Tuleb lõpuni suruda. Tempo oli langenud 6:30 peale (tõusudel isegi 7) ja mulle tundus, et ma kõnnin ka kiiremini muidu. Lihtsalt tuli tõsta jalg jala ette. Viimane geel (kofeiiniga) 37km peal päästis õrnalt olukorda, aga imet ei teinud. Lossimäe tõusul alles tuli tunne, et ok lõpp on käeulatuses ja tuleb ära suruda. Ja aitäh Britta ja Lene ja Sander ja kes kõik veel seal mu peale röökisid! Sellist kaaselamist oleks tegelikult tervel rajal vaja! Mõnel lõigul oli tunne, et tuleks ise kaasaelajatele kaasa elada. Või me tundusime seal rajal kõik nii nutused, et pigem tuli meile kaasa tunda kui kaasa elada...
Vana hea Toomemägi oli nagu ikka finishi maitsega, aga valus surumine. Laskumised olid mul oluliselt valusamad kui tõusud. Kui jooksu algus tundus, et Tallinna 3h 45min aeg ei ole keeruline saavutada või pigem paremgi. Siis 30 km kandis tundus juba selle kätte saamine kahtlane ja ei näinud ka vajadust - lihtsalt lõpuni jõudmine tundus juba piisavalt hea saavutus. Viimased 5km läksin siiski teadmisega, et no alla 4h tuleb ikka ja see on juba väga hästi. Olin lihtsalt tänulik, et 30ndal maha ei tulnud ja surusin lõpuni. Terve jooks hoidis mind tagasi ka mõte, et esmaspäeval tuleb nädalaks metsa müttama minna ja päris puru ei tohi ennast ka selle jooksuga suruda. Eks see kaevik ja puud ja põõsad saavad oma pisarad kätte, aga it is what it is.
Täna on olemine bueno (juba pärst jooksu oli), jalad on veits pakud ja noh homme on päris puujala päev raudselt. Aga no see trapets, sellega on halvasti :/
Kokkuvõtvalt ütleks, et ärge tehke 3 nädala jooksul 2 maratoni. Ja ärge üldse tehke maratoni ühe jooksutrenni pealt nädalas. Las sellised asjad jäävad minusugustele poolemeelsetele (vanarasvastele) Absoluutselt ebavajalik tegevus - samas tehtav. Miks ma üldse otsustasin teise täispika teha? Sest poolik ei ole enam väljakutse (ja väljakutseid on mul vaja). See tähendab, et on väljakutse küll siis kui seda kiiresti teha, aga ma ei taha hetkel aegu taga ajada. Ja maraton on igal juhul väljakutse, olgu siis kiiresti või aeglaselt. Kevadine maastikumaraton oli võrreldav eilse linnamaratoniga (valu ja pingutuse mõttes), aga no maastik on üldse teine loom.
Kas nüüd aitab kah kui aasta peale on tehtud Scoutsrännak, Kindralijooks, 1 maastikumaraton ja 2 linnamaratoni (mingid poolmaratonid ja lühemad otsad kah)? Näis...
Oleks jube tänulik kui keegi tuleks mu metsakoti kokku pakiks nüüd!
No comments:
Post a Comment