14. Tartu Linnamaraton 42km

 

Paneb siis kirja kuniks kõik see valu veel meeles on. Tegelikult hakkab juba ununema. Kõige lühem kokkuvõte oleks, et Tallinna maraton oli suisa lapsemäng eilse Tartu oma kõrval.

Tallinna maratonist (3 nädalat tagasi) taastumine tundus alguses kahtlaselt hea. Esimene nädal oli kõik timm, aga nagu teada oli siis teisest nädalast läks hapumaks. Trennidest taastumine keerulisem ja üldine väsimus. Või noh mis trennidest, tegelikult ei teinudki rohkem kui 1-2 trenni nädalas (30-45min) saalis. Jooksudest 1 taastav aeglane jooks ja siis eelmisel pühapäeval Sibulatee Sügisjooks. Seal suutsin üllatavalt hästi tempot hoida ja 12km ajaga 55min tõi naiste 4.koha (aega ja kohta tegelikult jooksma ei läinud). Lasin jällegi jalgadel minna nagu nad viitsisid ja lõpus siis surusin. See jooks siiski näitas, et maratonist taastumine on ju hea olnud.

Mis mind aga kõige rohkem on häirinud, et vasakus trapetsis tundub mingi põletik sees olevat ja 2 nädalat valutanud. Valu lööb trapetsist kaela ja see paneb ka pea tuikama. Iga päev ikka valuvaigisti neelanud (mida ma muidu väääga harva teen). Aga noh ega ma trapetsi peal ei jookse ja eile enne jooksu rullisin ja pallitasin probleemse punkti üle ja minek. Valuvaigistit enne jooksu põhimõtteliselt juba ei võta. Ja jooksu õnneks ei seganudki.

Ilm oli külm ja mulle see sobib hästi. Samas see ehk soosiski liiga kiiret jooksu algust. Üritasin tagasi hoida, aga algus oli ikka tunduvalt alla 5min/km tempos (4:30-4:50). Hoidsin tagasi, et 3h15min tempogrupp mööda lasta endast, sest selles tempos kohe kindlasti ei plaaninud lõpuni minna. Ootasin ka 3h 30min tempogrupi järgi, kes umbes 13km peal mööda hakkas minema ja ei panustanud neil järel püsida. Kuigi Garmin pakkus mu maratoni ajaks 3h 33min, siis seda ma tõsiselt ei võtnud ja püüdma ei läinud. Siiski püsis see grupp silmapiiril mingi 20nda km-ni. Ühesõnaga tuli poolmaraton suhteliselt kergelt (1:46), kuigi kaasaelajate puudumine seal linnast väljas tühermaal on ikka nutune. Aitäh Kadi, et olemas olid seal 14km nurgal!!

Siis aga 24km peal hakkasid puusad järsult tunda andma. Tavaliselt tekib esimene raskem hetk 26km peal. Ja kohe nii tunda andma, et sai selgeks, et kogu ülejäänud rada saab väga keeruline olema. Lasin tepmot alla ja noh ega see enam ei päästa, kui on valus siis on valus. Esimene mõte oli, et mis siis 26ndal saab ja sealt edasi. Ja 26ndal oligi selge, et edasi ei saa mitte hea olema, vaid saab väga halb olema. Järgmine murdepunkt on tavaliselt 30nda peal kus võib tunduda, et nüüd hakkab raske. Ja seal see oligi jah. Mitte lihtsalt raske, vaid nii, et tuli tahtmine rajalt maha tulla, kohe tõsiselt (ja seda tunnet mu on võistlustel ette tulnud väga harva ja nii tõsiselt vist mitte kunagi). Ja asi ei olnud väsimuses vms. Pulss oli isegi 140 kandis ja võhma täiega, aga no need puusad. Jalad lihtsalt ei liikunud ja edasi oli puhas valu. Teadmine, et veel on 12km minna tahtis pisarat silma kakkuda. Aga no ei töina midagi ja läheb kas või kõndides lõpuni. 

Kõige suurem hirm oli 36nda km ees. Minu jaoks algab maraton 36km peal tavaliselt. Sel korral algas 32km peal (või noh tegelikult juba 24nda peal). Ja no see dentropargi osa, väga nutune lõik. Sealt edasi sisestasin endale, et veel ei hakka kõndima, veel eiiii hakka kõndima. Laululava joogipunktis tegin paar kõnnisammu, aga no selge on see, et mida kauem seal rajal tuigerdada seda pikem see agoonia on. Tuleb lõpuni suruda. Tempo oli langenud 6:30 peale (tõusudel isegi 7) ja mulle tundus, et ma kõnnin ka kiiremini muidu. Lihtsalt tuli tõsta jalg jala ette. Viimane geel (kofeiiniga) 37km peal päästis õrnalt olukorda, aga imet ei teinud. Lossimäe tõusul alles tuli tunne, et ok lõpp on käeulatuses ja tuleb ära suruda. Ja aitäh Britta ja Lene ja Sander ja kes kõik veel seal mu peale röökisid! Sellist kaaselamist oleks tegelikult tervel rajal vaja! Mõnel lõigul oli tunne, et tuleks ise kaasaelajatele kaasa elada. Või me tundusime seal rajal kõik nii nutused, et pigem tuli meile kaasa tunda kui kaasa elada...

Vana hea Toomemägi oli nagu ikka finishi maitsega, aga valus surumine. Laskumised olid mul oluliselt valusamad kui tõusud. Kui jooksu algus tundus, et Tallinna 3h 45min aeg ei ole keeruline saavutada või pigem paremgi. Siis 30 km kandis tundus juba selle kätte saamine kahtlane ja ei näinud ka vajadust - lihtsalt lõpuni jõudmine tundus juba piisavalt hea saavutus. Viimased 5km läksin siiski teadmisega, et no alla 4h tuleb ikka ja see on juba väga hästi. Olin lihtsalt tänulik, et 30ndal maha ei tulnud ja surusin lõpuni. Terve jooks hoidis mind tagasi ka mõte, et esmaspäeval tuleb nädalaks metsa müttama minna ja päris puru ei tohi ennast ka selle jooksuga suruda. Eks see kaevik ja puud ja põõsad saavad oma pisarad kätte, aga it is what it is.

Täna on olemine bueno (juba pärst jooksu oli), jalad on veits pakud ja noh homme on päris puujala päev raudselt. Aga no see trapets, sellega on halvasti :/

Kokkuvõtvalt ütleks, et ärge tehke 3 nädala jooksul 2 maratoni. Ja ärge üldse tehke  maratoni ühe jooksutrenni pealt nädalas. Las sellised asjad jäävad minusugustele poolemeelsetele (vanarasvastele) Absoluutselt ebavajalik tegevus - samas tehtav. Miks ma üldse otsustasin teise täispika teha? Sest poolik ei ole enam väljakutse (ja väljakutseid on mul vaja). See tähendab, et on väljakutse küll siis kui seda kiiresti teha, aga ma ei taha hetkel aegu taga ajada. Ja maraton on igal juhul väljakutse, olgu siis kiiresti või aeglaselt. Kevadine maastikumaraton oli võrreldav eilse linnamaratoniga (valu ja pingutuse mõttes), aga no maastik on üldse teine loom.

Kas nüüd aitab kah kui aasta peale on tehtud Scoutsrännak, Kindralijooks, 1 maastikumaraton ja 2 linnamaratoni (mingid poolmaratonid ja lühemad otsad kah)? Näis...

Garmin ei ole peast okey! Ise nägi eile, et 3:33 ei tulnud ja täna pakub juba 3:30. Kuhu edasi?!

Oleks jube tänulik kui keegi tuleks mu metsakoti kokku pakiks nüüd!

Swedbanki Tallinna Maraton 2025 42,2km

Teeb siis kerge kokkuvõtte pühapäevasest maratonist. Aasta tagasi andsin kliendile lubaduse elus veel ühe maratoni ära joosta ja no kui juba lubatud on, siis peab meeldima. Trennid olid küll kesised selleks, aga eks Scoutsrännaku ettevalmistus andis baasi alla ja selle pealt annab nii mõndagi teha. Scouts oli aprillis ja selle rasva pealt läksin juba mais Tartu Maastikumaratoni proovima - olgu öeldud, et militaarrännak ja tossudes jooks on täiesti erinevad asjad, aga noh võhma ja lihasvastupidavust nõuavad mõlemad. Etteruttavalt võin öelda, et saabastes ja raskustega jooks (militaarrännak) oli siiski valusam ettevõtmine nii järgmise päeva lihasvalu seisukohast kui vaimses mõttes rajal olles. Siiski oli ka maastikumaratoni lõpp piisavalt valus, et tahtmine kõndima hakata käis peast läbi viimasel 6 kilomeetril korduvalt, eriti viimasel kahel kilomeetril. Maastik on ikka teine tera jooksuks võrreldes linnajooksudega, aga meeldib mulle rohkem - olgu raskem, aga olgu põnevam. 

 Tagasi tulles Tallinna maratoni juurde, siis suve jooksul ei teinud jooksutrenne rohkem kui nädalas korra (üli harva kaks jooksu). Need olid lihtsalt pikad jooksud (10-15km ja lõpupoole siis vanahea 26, 30 ja 36km) madala pulsiga (136-145), 5:30-6:10 min/km. Mõned jooksuvõistlused pisut kõrgemal pulsil ja 2 kiiremas tempos treeningjooksu (9km tempos 4:45min/km). Ühesõnaga maratoni ettevalmistuseks mitte just ideaalne treening, aga it is what it is. Ja tuli proovima minna kas on võimalik läbida täispikk maraton ühe jooksutrenni pealt nädalas. Tuleb välja, et on võimalik küll ja mitte lihtsalt läbida, vaid isegi alla 4h läbida. Aeg ei olnud eesmärk omette kohe kindlasti mitte. Parimad jooksud ja maratonid jäid siiski 7 aasta tagustesse aegadesse ja hetkel pole plaan neid aegu üle joosta. Võistluseelse laadimise ja puhkuse osas ei teinud midagi teisiti kui rännakute või poolmaratonide puhul. Ka geelide laadimine jne suht sarnaselt iga pikema võistlusega.

 Pühapäeval äratus kell 5:45, et jõuaks õigeaegselt pudru sisse lükata ja seedima hakata (3h enne starti töötab üsna hästi). Muidugi pilk aknast välja ei rõõmustanud eriti - sajab! Mulle sobib häasti jahe ilm (isegi alla 10 kraadi) ja ka kerge vihm on täitsa okey ja värskendav, aga seda pigem jooksu ajal. Enne jooksu märjaks saada ja lirtsuvate tossudega kohe 42km rajale minna ei tundu nauditav. 3 tundi lootsin, et asi muutub, aga no kus sa sellega, kohati läks sadu vaid tugevamaks. Jällegi, ilma valida ei saa ja it is what it is! 

Võistluspaika jalutasime 20min läbi saju ja noh juba sai lepitud mõttega, et kui tuleb sajuga jooks siis tuleb. Enne asjade pakihoidu andmist kuivad sokid ja jooksutossud jalga ja soojendusdress maha...nii kui kott antud jäi ka sadu järgi! Seega starti sai täiesti kuiva jalaga ja täiesti okey meeleoluga! 

Jooksusõpru meeletult palju ja see on tore, et ka vihmaga tuli starti mingi 3 tuhat poolemeelset - terve peaga inimene 42km jooksma ei lähe :) Slogan "jooks massidesse" on ikka täiega tööle läinud ja mis saab rõõmustavam olla kui, et inimesed tahavad liikuda ja sporti teha. 

Stardipaugust kuni stardijooneni läks mul umbes minut ja ega ka siis kohe päriselt jooksma ei saanud hakata - tempo ikka vaikselt üles. Esimese kilomeetri läbisin täpselt 6 minutiga. Siis tekkis ruumi omas tempos minema hakata. Migi aja pärast jõudsin 3h 45min tempogrupile järgi ja korraks tekkis mõte, et äkki seal kulgekski mõnda aega. Siiski ei ole ma üldse gruppides jooksja ja tahan, et mul oleks ümber palju ruumi ja pigem võimalikult üksi ja omas tempos minna saaks. Hahaa hea mõte on jah minna linnamaratonile kolme tonni inimestega kui tahad üksi joosta. Samas ma enamasti suudan need augud leida kus kedagi väga vastu külge surumas pole. Ja sel hetkel tundus selle grupi tempo ka pisut aeglane. Lasin kehal lihtsalt minna, otseselt jalgu pidurdama ei hakanud, aga üritasin hoiduda suuremast pingutusest. Ei lähtunud ei keskmisest tempost ega pulsist, lihtsalt läksin nagu jalad tahtsid. 

Esimene pool jooksust püsis tempo suhteliselt stabiilselt 5:00-5:10 min/km sisuliselt ilma pingutuseta. Poolmaratoni aeg tuli 1h 48min ja see oli endalegi üllatus, ei plaaninud alla 1h 55min kindlasti. Sealt aga võtsin tempo meelega alla, sest siiski teine poolmaraton ees ju veel ja see on juba oluliselt karmim üritus. Nagu teada oli siis 26km peal hakkas keha tundma, et tegu on pikema otsaga ja enam väga ei meeldi. Kui aga pea asjaga lepib, siis küll see keha ka lepib. Maastikumaratonil oli selleks hetkeks juba pisut raskem olek. Järgmine märgiline hetk on 30km peal ja siis tuleb juba pingutama hakata, et tempot hoida. Kevadel oli sel hetkel juba nii raske, et tuli muusika appi võtta (muusika võtan koolemise hetkel välja tavaliselt). Nüüd nii hirmus veel ei olnud. Ja siis see vanahea 35-36km millest tegelikult maraton pihta hakkab. Kartsin seda 36km juba ette ja olin suremiseks valmis. Jah, hakkaski raske ja ikka suht päris raske, aga mitte veel "tunnelilõpuvalguse" hetk. Otsustasin siiski muusika välja võtta (kuigi tundsin, et äkki on sel korral isegi täitsa ilma võimalik lõpuni vedada). Eks sellest kergelt abi oli (küll aga tuli jooksu aeglaseim kilomeeter, sest ei saanud klappe tööle kohe ja pusisin normilt). Ma üldiselt ei poolda võistlustel klappidega jooksmist, aga noh kui ikka eluisu otsa hakkab saama, siis mis on vaja see on vaja. 

Kaks kilomeetrit enne lõppu lõi krambi alakõhtu vasakus pooles ja see oli äärmiselt häiriv ning võttis sammu aeglasemaks. Samas pigistasin peas mõtet, et päris kõndima ikka ei hakka, aga eriti pingutada ka ei julgenud. Siis jõudis 3:45 grupp ka järgi ning hetkeks tundisn, et jõuan nendega lõpuni minna. Siiski mitte, valu oli nii tugev, et ei riskinud ja kulgesin omasoodu. See kestis õnneks vaid kilomeetri ja siis hakkas järgi andma. Tempot enam tõsta ei jõudnud ja noh samas polnud ka vaja. Sest lõppajast oli kama kaks ja et selleks sai 3h 45min ja 25sek oli niigi suur üllatus. 

Sama palju kui aitas muusika aitasid ka kaasaelajad. Ja jooksu lõpuosas oli neid raja ääres palju. Terve jooks oli neid tegelikult palju ja see on niiii vinge ja tänuväärne. Teist on niii palju abi! Need plakatid ja hüüdlaused terve jooksu vältel, no viispuss noh! Kogu aeg oli midagi lugeda ja itsitada. Eriti vinge oli see tüüp kes haamrit pakkus mitmes kohas :)) Ja need pered seal plakatitega omasid ergutamas - "Meie issi on välk", "Emme tule ruttu koju", "Ise sa maksid selle eest", "Ega kogu linna liiklust seisma ei pandud selleks, et sa nüüd loobud" jne jne. Inimesed olid tulnud hommikumantlis ja kohvitassiga korterist välja ja ergutasid! Mina tänan teid südamest! Even, poja ja Mette-Marit - teid oli finishis mega näha (sry, et rajal ei kuulnud - suremise hetkel oli tümakas klappides liiga vali:)). Selgelt poja nägemine finishis toob alati klombi kurku! 

Ok, lühikokkuvõttest sai jälle heietus, aga noh tore on endal neid aastate pärast üle lugeda ja mõelda, et no kas oli siis vaja? :) Muidugi oli vaja! Lihtsam on loobuda ja pühapäeva pannkookide ja telekaga veeta, aga kas sellest oleks midagi rääkida ja meenutada? Ja neid pannkooke saab ju kordades rohkem kui maratone niigi ;) 

Ja Karolyn, kõik on veel ees! Suur aitäh, et mind jooksu juurde natukenegi tagasi oled toonud ;) 

Kuhu edasi? No näis :)

Tujud ja tunded Scoutsrännaku rajal

 

Siin viimane postitus on olnud mitu aastat tagasi. Ju ei ole olnud midagi öelda. Kuigi tehtud on omajagu. Veidi kahju, et pole kirjutanud, sest läbitud on mitu olulist võistlust mida tahaks mäletada ka aastate pärast.

Veidi tujudest ja tunnetest eile toimunud Scoutsrännaku radadelt. Need, kes on kord või enam sellel võistlusel osalenud aimavad hästi, mis ma oma peas ja jalgades tunda võisin. Minu jaoks oli eilne võistlus viies kord osaleda. Iga kord olen vähemalt 3 korda rajal lubanud, et rohkem seda enam ei tee, aga siiski siin ma olen. Öeldakse, et valu läheb meelest ära. Ei, selle raja valu ei lähe kunagi meelest ära. Iga kord tead sa väga täpselt mida läbi elama lähed. Vähemalt mina tean. Kui varasemalt kripeldas esikoht (kui olin kahel korral teiseks jäänud), siis sel korral seda survet ei olnud (olen korra ka esimene olnud nüüdseks ja korra kolmas), oli lihtsalt kuidagi sisemine tunne, et tahaks lihtsalt veel viies kord osaleda. Ehk siis aitab kah. Loomulikult mitte lihtsalt osaleda, vaid ikka esikolmikusse siputada. Sest lihtsalt läbimist ei pea ma ju endale enam tõestama ja see on piisavalt jube lõhkumine, et seda niisama lõbu pärast tegema minna. Samuti ei tundnud survet enda senist raja läbimise aega parandada. Lihtsalt proovida viies karikas koju tuua, vahet siis pole milline.

Mis võistlusega siis tegu on? Scoutsrännak on 30km enamasti kruusateedel kulgev rada. Osaleda saab erinevates võistlusklassides. Vorm nr 1 võistlusklassis peab osalejal seljas olema kaitseväe (või esindatava struktuuri) välivorm, saapad, seljakott vähemalt 10kg ja teenistusrelv+salv (jah meestel ja naistel samad nõuded). Vorm nr 2 osaleja saab vabalt valida jalatsi (võib olla jooksutoss) ja riietuse ning seljakott või vest peab olema 15kg. Vabavormis osaleja võib valida riietuse ja jalatsid ja ei pea lisaraskust kandma. Vabavorm on väljaspol võistluste arvestust.

Mina osalen Vorm nr 1 klassis. Sel aastal oli stardis umbes 1500 võitlejat/võistlejat. Pole veel protokolli näinud ja ei tea palju naisi kokku osales, aga selgelt on väga suur osakaal meestel (kaitseväelased, kaitseliitlased, võõrleegionärid, politsei, piirivalve jne esindajad). Start toimub ühisstardina ja kes ees see mees (ikka pigem mees kui naine). Kuna mul kogemust juba on parasjagu siis läksin ka eile rajale oma strateegiaga. Mis see on? Väga lihtne strateegia on - tee oma asja, liigu ühtlases tempos ja ära pane alguses üle, vahet pole mida üldmass teeb. Tuleb võtta tempo milles tunned, et kestad ära terve raja (mhm kliendid teavad seda lauset une pealt onju;)). Selgelt sa ei kesta päris lõpuni selles tempos, aga oluline on mitte kokku joosta alguses ja ka mitte aeglane olla, siis tuleb lihtsalt kauem kannatada.

Stardis on veel kaunis kõik

Eile pidin peas väga palju korrutama "Egle, tee oma asja, tee oma asja!" Kõikidesse detailidesse ei hakka laskuma mis peas toimus, aga vähemalt kolmel korral oli küll tahtmine püss (ja kott järgi) põõsasse visata ja rajalt maha tulla. See lihtsalt on füüsiliselt ja vaimselt nii raske ettevõtmine, et ei saa öelda, et asja mingiski osas naudiks. Kui küsida, et aga miks ma seda siis teen? Siis aus vastus on, et ega ma ei teagi. Vist peamiselt pojale eeskujuks olemiseks nüüdsest. Ka tõestamiseks, et milleks ma endiselt võimeline olen.

Prantsuse võitlejad

Esimesed 13km ei olnud ma päris kindel mitmes Vorm 1 naine ma rajal olen. Võisin eeldada, et esimene, sest enda ees ei näinud rohkem relvaga naisi, aga kindel kindlasti polnud. Seda infot rajalt ei saa kah. Mingil hetkel nägin ees naise jooksusammu. Jah, eristan päris hästi liikumise järgi naisi meestest. Käed liiguvad veidi teistmoodi ja samm on ka teine. Päris kindel ei olnud, sest kaugelt on kõik ühesugused võitlejad. Sammu ma kiirendama ei hakanud, sest noh ikka "Egle, tee oma asja" oli peas. Ära tõmba kinni, aga ära aeglusta ka. Mingist hetkest sain aru, et see naine on Prantsuse võitleja ja liigub kõnd-jooks strateegiaga. Seejuures jooksu osa oli päris kiire. Mina jätkasin ühtlases jooksus (ilma kõnnita) ja nii jõudsin järk järgult lähemale. Sain aru, et prantslanna on väsimas. Jätkasin oma senist tegevust ja liikusin sujuvalt mööda. Taha vaadata enam ei julgenud. Kunagi ei tea kunas ära karistama tullakse. See oli raja 15ndal kilomeetril. Aga tean ka seda, et selle raja 15-20km paiku on suht selge, et mis kohal sa hetkel oled, sellel kohal sa ka finisheerud. Kui just endal mingit vigastust, haamrit, kõhulahtisust või mõnda muud ikaldust ei tule. Jätkasin plaanipärast geelide võtmist ja vedeliku tarbimist. Olin juba lootmas, et nüüd võiksin küll esimene naine olla. Ja kui ka ei ole, siis kui keegi eespool on, on ta nii kaugel, et järgi jõudmine oleks võimatu. Olin valmis leppima ka teise kohaga.

Enne 20km märkasin taas naise sammu. Aga jällegi see oli niiii kaugel, et ei saanud kindel olla kas naine. Ja peas oli teadmine, et isegi kui on siis ta on püüdmatus kauguses ja suures osas ikka jookseb. Kui ka üritaksin midagi, siis kindlasti ei kingiks ta mulle midagi ja pigem riskiksin kinni jooksmisega. Ja selleks ajaks oli keha juba nii erroris ja jalad läbi, et juurde võluda polnud midagi. Jalad kippusid lohisema ja turi koti raskusest kinni ja külg relva hõõrumisest valus. Aga ei pannud lootust ka PÄRIS maha ja sisestasin, et ära lihtsalt ära anna. Mine ja tee oma asja ja too pojale karikas (vahet pole milline). Mida lähemale ma jõudsin, seda rohkem hakkasin korrutama, et poja ootab karikat ja ta ju tahab esikoha oma, ära anna ära! Sain rajalt ka infot, et ees on tõepoolest naine ja tundub, et Vorm 1 esimene hetkeseisuga. Sain motti juurde. Kiirendama ei hakanud. Võtsin järgmise geeli ja panin muusika kõrva (muusika jätan selleks hetkeks kui surm on silme ees ja mitte miski muu enam edasi ei vea). Sain aru, et tegu on naisega kes mind varasemalt võitnud on ja selgelt ei saa see kerge olema järgi jõuda, veel enam mööda minna. Aga mu ühtlane liikumine viis lõpuks selleni, et jõudsin järgi ja ka mööda. Proovisin natuke teda innustada mitte ära andma ja edasi panema, aga ta tõdes fakti, et oli alguses liiga kinni tõmmanud. 

Nüüd olin kindel, et olen esimene naine ja kui samas tempos jätkan, siis enda rekordi suunal. Aga vat seda samas tempos jätkamist on pärast 2h rajal olemist juba võimatu teha. Möödudes oli lõpuni jäänud veel natuke üle 7km. Liiga palju. Liiga valus. Ja toore jõuga ei tee enam midagi ära. Puhas ajugümnastika ja tahtejõud. Tõsta jalg jala ette ja ära hakka kõndima. Vähemalt ära hakka kõndima enne järgmist joogipunkti. No okey, ära kõnni enne seda palgihunnikut. Ok, see on ka kugel...ära kõnni enne seda posti. Ja nii sa lähed, et ok kõnnin max 50m ja võtan 2 lonksu vett. Siis jookse (lohise joosta) veel kilomeeter. Noh olgu, jookse vähemalt 500m. Olgu ära taha vaata (ikka vaatad krt) ja ära anna ära, lihtsalt mine edasi. Ainult 2km on jäänud, need ikka jooksed ära ju. Hea küll, isegi kui nüüd 100m kõnnid, siis ei juhtu veel midagi. Aga no ei usalda ei ennast ega teisi enam. Ole pigem kindel ja ürita joosta. Nii nüüd ainult 500m lõpuni, jookse. Jookse vähemalt selle punase autoni ja siis vaata kas on vaja kõndida, sealt on ju umbes 300m minna, selle ikka jooksed ära. Ja nii sa taod peas kuni finishini. Võetakse aplausiga vastu, aidatakse see kuradi viiesjajakilone kott seljast ja relv kaelast. Kaalutakse kott ära ja aidatakse mant telki tassida. Auhinnad ja karikad ja tore vastuvõtt, pildid siit ja sealt. Ja info, et lõpetasin täpselt 100 kohal. Vat see on tore uudis. 

Nimelt 100 esimest lõpetajat saavad endale Scoutsrännaku särgi (kolm esimest naist ka, seega mina sain selle niikuinii, aga paljud mehed seda püüdma lähevadki - no mitte minu särki :P). Ja osalusmedali saavad need, kes läbivad raja alla 4h 30min. Seega suur osa osalistest ei saa ka medalit. Minu lõpuaeg oli 3h 39min. Varasemalt olen lõpetanud ajaga 4h 9min (2. koht), 4h täpselt (2. koht), 3h 46min (1. koht), 3h 43min (3. koht). Seega tuli sel aastal ka päris korralik ajaparandus.

Mul ei ole muud öelda kui, et suur respekt kõigile osalejatele. See on ränk pingutus. Enamikel ei ole järgmisel päeval lihtsalt jalad kanged, vaid ka turi puruks, varbaküüned maas, jalad villis, selg sinine jne jne. Ei, ma ei pea ennast kangelaseks. Igaühel on oma põhjus miks ta seda teeb ja osaleb. Mina täna õpin uuesti kõndima ja selgelt olen näljane ja pea tuikab, samas see möödub. Aga karikas jääb!

Suur austusavaldus ka Indrekule, kes viitsib alati vaeva näha ja majandada ja võistlejaid kokku ajada ja meeskondi komplekteerida. Sel aastal õnnestus tal kokku panna võitjate meeskond. Osales 21 meeskonda (10 liikmelised) ja Kaitseliidu Lõuna MKR võitis Scoutsrännaku võistkondlikus arvestuses (tugevate prantslaste ees).

Kaitseliidu võidukad "Ainid"

Selgelt ei tule need võidud ilma trenni ja pingutuseta. Raja ära läbiks küll ehk vana rasva pealt ka kuidagi. Aga esikolmiku kohta kindlasti mitte. Samas mis minul viga eksole, saan ju trenni iga päev teha ja nii palju kui tahan. Pigem mitte. Kingsepa ja kingade teema. See, et ma jõusaalis kõik oma tööpäevad veedan ei tähenda, et ma ise kogu selle aja ka treenin. Kliendid ei näe just tihti mind ennast kangi all. Pigem on oma trennide jaoks väga vähe aega ja energiat. Võistlusteks ettevalmistavad trennid tulevad samamoodi oma vabast ajast. Ikka tahaks pühapäeva hommikul pigem pannkooke süüa teleka ees. Aga tuleb koormusvest või kott selga ajada, saapad jalga ja jooksuringile minna. Igal sellisel treeningul tahaks rada lühendada ja kümne erineva vabandusega koju tagasi minna. Siis esitan endale küsimuse, et kas ma tahan, et mul oleks võistlustel raske või väga raske. Selge on see, et kerge see kindlasti ei ole, vahet pole palju trenni teed. 

Võiks ju mõelda, et selliste trennide ja pingutuste juures saab vabalt kommi ka rohkem süüa...jah saabki. Ja ma sööngi. Aga pigem on rõhk korralikul toidul, et kehal oleks kõik vajalik olemas ja ka see on suur osa ettevalmistusest. Korralik toit on menüüs aastaringselt. Siin ei saa mängida suvaliste dieetide ja minnalaskmistega. Selgelt võib rohkem treenides ka rohkem kommi sisse lükata ja mina olen suur magusasõber. Siiski ei saa selle võrra kogu menüüd lappama lasta pikemaks ajaks. Kõik oleneb sellest kui väga sa midagi tahad! Tahad võita, siis treenid ja toitud nagu peab ja ei tee suuri järgiandmisi.  Kui ikka midagi väga tahad, siis tuleb vähemalt püüda midagi ära teha. Ja mitte paar nädalat, vaid kuid ja aastaid kui vaja. Mina vähemalt annan endale võimaluse ja teen selle raske trenni nädalavahetusel ära. Kui on õppused või muud üritused, siis tuleb nädala sees kott selga võtta ja pikema ringiga tööle joosta. Ma kipun ettevalmistusperioodiga hiljaks jääma (sest seda ebameeldivust ei taha ju ette võtta), aga päris ilma ettevalmistuseta sellisele rajale enam ei läheks (esikolmiku plaanidega kindlasti mitte).

Ette tuleb valmistada ka kõik pisidetailid. Millised sokid on kõige õigemad (läbi testimise), milline kott ja millises asendis kõige mugavam, et selg ja trapets päris ribadeks ei läheks. Kui pikad ja kui pingul täpselt mingid rihmad olema peavad. Kuidas relv võimalikult hästi paigutada, et pääseks vaid sinikatega küljel, aga mitte kaelakrampide ja muu suurema jamata. Iga pisidetail loeb. Kui miski kuskilt liialt häirima hakkab ja tähelepanu endale tõmbama, siis on kogu üritus pekkis. Tempo hakkab tugevalt langema koos motivatsiooniga. Viimastel kilomeetritel langeb see niigi.

Ka eile võitlesin viimastel kilomeetritel tahtejõu ja toore jõuga. Jalad andsid märku, et kui pingutus veel suuremaks läheb, siis reie krambid ei ole kaugel. Ja kui need peaks saabuma, siis on kogu senine pingutus vastu taevast. Viimasel kahel kilomeetril seisma jääda ja maha istuda ja vaadata kuidas kõik sinust mööda lähevad paneks ikka suure häälega nutma kui sinnani oled endast kõik andnud. Võin taaskord öelda, et jätsin kogu ihu ja hinge rajale, aga õnneks oskasin tempot, laadimist ja vedeliku kasutust nii jaotada, et pääsesin peaaegu tervelt. Täna kõnnin muidugi vaid põlvi lukustades ja istun/tõusen läbi valuoige ja tugede abil. Pea tuikab kergelt terve päeva ja ööuni oli väga lühike (üleväsimusega nii on) ning nälg andis pool ööd tunda (ei viitsinud siiski püsti ajada ja külmkappi tühjendama minna).

Tagasi tulles osalejate juurde, siis tore on näha, et ajaga tuleb kaaskannatajaid järjest juurde. Ma tean/aiman mis nende peas ja kehas selle mõne tunni jooksul toimub. Kui palju on inimesi kes suudaks üldse järjest 30km läbida jalgsi? Kui palju neid kes suudaks seda joostes teha? Kui palju neid kes lisaraskusega? Ja kui palju neid kes lisaraskusega ja joostes? Minu jaoks on nad kõik kangelased!

Kui ma pojale ütlesin, et pingutasin rajal tema nimel, et just võidukarikas talle tuua (muide rasketel hetkedel mõtlen ka neile kes võitlevad haigusega oma elude eest ja kellel on veel raskem), siis uhkustunne selles pisikeses näos oli aus :) Menetles autos natuke seda mõtet ja mingi aja pärast ütles: "Tead emme, nüüd ma alati võistlustel jooksen nii kiiresti, et ma võidan. Ja kui keegi mööda jookseb, siis jooksen veel kiiremini ja võidan ikka!" Minul klomp kurgus :)

Tahan ka kunagi sellist võita

Nüüd, kus viis Scoutsrännakul välja rapsitud karikat on käes, äkki aitab kah...? See kõik on raske olnud - but did I die?! ;)