Siin viimane postitus on olnud mitu aastat tagasi. Ju ei ole olnud midagi öelda. Kuigi tehtud on omajagu. Veidi kahju, et pole kirjutanud, sest läbitud on mitu olulist võistlust mida tahaks mäletada ka aastate pärast.
Mis võistlusega siis tegu on? Scoutsrännak on 30km enamasti kruusateedel kulgev rada. Osaleda saab erinevates võistlusklassides. Vorm nr 1 võistlusklassis peab osalejal seljas olema kaitseväe (või esindatava struktuuri) välivorm, saapad, seljakott vähemalt 10kg ja teenistusrelv+salv (jah meestel ja naistel samad nõuded). Vorm nr 2 osaleja saab vabalt valida jalatsi (võib olla jooksutoss) ja riietuse ning seljakott või vest peab olema 15kg. Vabavormis osaleja võib valida riietuse ja jalatsid ja ei pea lisaraskust kandma. Vabavorm on väljaspol võistluste arvestust.
Mina osalen Vorm nr 1 klassis. Sel aastal oli stardis umbes 1500 võitlejat/võistlejat. Pole veel protokolli näinud ja ei tea palju naisi kokku osales, aga selgelt on väga suur osakaal meestel (kaitseväelased, kaitseliitlased, võõrleegionärid, politsei, piirivalve jne esindajad). Start toimub ühisstardina ja kes ees see mees (ikka pigem mees kui naine). Kuna mul kogemust juba on parasjagu siis läksin ka eile rajale oma strateegiaga. Mis see on? Väga lihtne strateegia on - tee oma asja, liigu ühtlases tempos ja ära pane alguses üle, vahet pole mida üldmass teeb. Tuleb võtta tempo milles tunned, et kestad ära terve raja (mhm kliendid teavad seda lauset une pealt onju;)). Selgelt sa ei kesta päris lõpuni selles tempos, aga oluline on mitte kokku joosta alguses ja ka mitte aeglane olla, siis tuleb lihtsalt kauem kannatada.
Eile pidin peas väga palju korrutama "Egle, tee oma asja, tee oma asja!" Kõikidesse detailidesse ei hakka laskuma mis peas toimus, aga vähemalt kolmel korral oli küll tahtmine püss (ja kott järgi) põõsasse visata ja rajalt maha tulla. See lihtsalt on füüsiliselt ja vaimselt nii raske ettevõtmine, et ei saa öelda, et asja mingiski osas naudiks. Kui küsida, et aga miks ma seda siis teen? Siis aus vastus on, et ega ma ei teagi. Vist peamiselt pojale eeskujuks olemiseks nüüdsest. Ka tõestamiseks, et milleks ma endiselt võimeline olen.
Esimesed 13km ei olnud ma päris kindel mitmes Vorm 1 naine ma rajal olen. Võisin eeldada, et esimene, sest enda ees ei näinud rohkem relvaga naisi, aga kindel kindlasti polnud. Seda infot rajalt ei saa kah. Mingil hetkel nägin ees naise jooksusammu. Jah, eristan päris hästi liikumise järgi naisi meestest. Käed liiguvad veidi teistmoodi ja samm on ka teine. Päris kindel ei olnud, sest kaugelt on kõik ühesugused võitlejad. Sammu ma kiirendama ei hakanud, sest noh ikka "Egle, tee oma asja" oli peas. Ära tõmba kinni, aga ära aeglusta ka. Mingist hetkest sain aru, et see naine on Prantsuse võitleja ja liigub kõnd-jooks strateegiaga. Seejuures jooksu osa oli päris kiire. Mina jätkasin ühtlases jooksus (ilma kõnnita) ja nii jõudsin järk järgult lähemale. Sain aru, et prantslanna on väsimas. Jätkasin oma senist tegevust ja liikusin sujuvalt mööda. Taha vaadata enam ei julgenud. Kunagi ei tea kunas ära karistama tullakse. See oli raja 15ndal kilomeetril. Aga tean ka seda, et selle raja 15-20km paiku on suht selge, et mis kohal sa hetkel oled, sellel kohal sa ka finisheerud. Kui just endal mingit vigastust, haamrit, kõhulahtisust või mõnda muud ikaldust ei tule. Jätkasin plaanipärast geelide võtmist ja vedeliku tarbimist. Olin juba lootmas, et nüüd võiksin küll esimene naine olla. Ja kui ka ei ole, siis kui keegi eespool on, on ta nii kaugel, et järgi jõudmine oleks võimatu. Olin valmis leppima ka teise kohaga.
Enne 20km märkasin taas naise sammu. Aga jällegi see oli niiii kaugel, et ei saanud kindel olla kas naine. Ja peas oli teadmine, et isegi kui on siis ta on püüdmatus kauguses ja suures osas ikka jookseb. Kui ka üritaksin midagi, siis kindlasti ei kingiks ta mulle midagi ja pigem riskiksin kinni jooksmisega. Ja selleks ajaks oli keha juba nii erroris ja jalad läbi, et juurde võluda polnud midagi. Jalad kippusid lohisema ja turi koti raskusest kinni ja külg relva hõõrumisest valus. Aga ei pannud lootust ka PÄRIS maha ja sisestasin, et ära lihtsalt ära anna. Mine ja tee oma asja ja too pojale karikas (vahet pole milline). Mida lähemale ma jõudsin, seda rohkem hakkasin korrutama, et poja ootab karikat ja ta ju tahab esikoha oma, ära anna ära! Sain rajalt ka infot, et ees on tõepoolest naine ja tundub, et Vorm 1 esimene hetkeseisuga. Sain motti juurde. Kiirendama ei hakanud. Võtsin järgmise geeli ja panin muusika kõrva (muusika jätan selleks hetkeks kui surm on silme ees ja mitte miski muu enam edasi ei vea). Sain aru, et tegu on naisega kes mind varasemalt võitnud on ja selgelt ei saa see kerge olema järgi jõuda, veel enam mööda minna. Aga mu ühtlane liikumine viis lõpuks selleni, et jõudsin järgi ja ka mööda. Proovisin natuke teda innustada mitte ära andma ja edasi panema, aga ta tõdes fakti, et oli alguses liiga kinni tõmmanud.
Nüüd olin kindel, et olen esimene naine ja kui samas tempos jätkan, siis enda rekordi suunal. Aga vat seda samas tempos jätkamist on pärast 2h rajal olemist juba võimatu teha. Möödudes oli lõpuni jäänud veel natuke üle 7km. Liiga palju. Liiga valus. Ja toore jõuga ei tee enam midagi ära. Puhas ajugümnastika ja tahtejõud. Tõsta jalg jala ette ja ära hakka kõndima. Vähemalt ära hakka kõndima enne järgmist joogipunkti. No okey, ära kõnni enne seda palgihunnikut. Ok, see on ka kugel...ära kõnni enne seda posti. Ja nii sa lähed, et ok kõnnin max 50m ja võtan 2 lonksu vett. Siis jookse (lohise joosta) veel kilomeeter. Noh olgu, jookse vähemalt 500m. Olgu ära taha vaata (ikka vaatad krt) ja ära anna ära, lihtsalt mine edasi. Ainult 2km on jäänud, need ikka jooksed ära ju. Hea küll, isegi kui nüüd 100m kõnnid, siis ei juhtu veel midagi. Aga no ei usalda ei ennast ega teisi enam. Ole pigem kindel ja ürita joosta. Nii nüüd ainult 500m lõpuni, jookse. Jookse vähemalt selle punase autoni ja siis vaata kas on vaja kõndida, sealt on ju umbes 300m minna, selle ikka jooksed ära. Ja nii sa taod peas kuni finishini. Võetakse aplausiga vastu, aidatakse see kuradi viiesjajakilone kott seljast ja relv kaelast. Kaalutakse kott ära ja aidatakse mant telki tassida. Auhinnad ja karikad ja tore vastuvõtt, pildid siit ja sealt. Ja info, et lõpetasin täpselt 100 kohal. Vat see on tore uudis.
Nimelt 100 esimest lõpetajat saavad endale Scoutsrännaku särgi (kolm esimest naist ka, seega mina sain selle niikuinii, aga paljud mehed seda püüdma lähevadki - no mitte minu särki :P). Ja osalusmedali saavad need, kes läbivad raja alla 4h 30min. Seega suur osa osalistest ei saa ka medalit. Minu lõpuaeg oli 3h 39min. Varasemalt olen lõpetanud ajaga 4h 9min (2. koht), 4h täpselt (2. koht), 3h 46min (1. koht), 3h 43min (3. koht). Seega tuli sel aastal ka päris korralik ajaparandus.
Mul ei ole muud öelda kui, et suur respekt kõigile osalejatele. See on ränk pingutus. Enamikel ei ole järgmisel päeval lihtsalt jalad kanged, vaid ka turi puruks, varbaküüned maas, jalad villis, selg sinine jne jne. Ei, ma ei pea ennast kangelaseks. Igaühel on oma põhjus miks ta seda teeb ja osaleb. Mina täna õpin uuesti kõndima ja selgelt olen näljane ja pea tuikab, samas see möödub. Aga karikas jääb!
Suur austusavaldus ka Indrekule, kes viitsib alati vaeva näha ja majandada ja võistlejaid kokku ajada ja meeskondi komplekteerida. Sel aastal õnnestus tal kokku panna võitjate meeskond. Osales 21 meeskonda (10 liikmelised) ja Kaitseliidu Lõuna MKR võitis Scoutsrännaku võistkondlikus arvestuses (tugevate prantslaste ees).
Selgelt ei tule need võidud ilma trenni ja pingutuseta. Raja ära läbiks küll ehk vana rasva pealt ka kuidagi. Aga esikolmiku kohta kindlasti mitte. Samas mis minul viga eksole, saan ju trenni iga päev teha ja nii palju kui tahan. Pigem mitte. Kingsepa ja kingade teema. See, et ma jõusaalis kõik oma tööpäevad veedan ei tähenda, et ma ise kogu selle aja ka treenin. Kliendid ei näe just tihti mind ennast kangi all. Pigem on oma trennide jaoks väga vähe aega ja energiat. Võistlusteks ettevalmistavad trennid tulevad samamoodi oma vabast ajast. Ikka tahaks pühapäeva hommikul pigem pannkooke süüa teleka ees. Aga tuleb koormusvest või kott selga ajada, saapad jalga ja jooksuringile minna. Igal sellisel treeningul tahaks rada lühendada ja kümne erineva vabandusega koju tagasi minna. Siis esitan endale küsimuse, et kas ma tahan, et mul oleks võistlustel raske või väga raske. Selge on see, et kerge see kindlasti ei ole, vahet pole palju trenni teed.
Võiks ju mõelda, et selliste trennide ja pingutuste juures saab vabalt kommi ka rohkem süüa...jah saabki. Ja ma sööngi. Aga pigem on rõhk korralikul toidul, et kehal oleks kõik vajalik olemas ja ka see on suur osa ettevalmistusest. Korralik toit on menüüs aastaringselt. Siin ei saa mängida suvaliste dieetide ja minnalaskmistega. Selgelt võib rohkem treenides ka rohkem kommi sisse lükata ja mina olen suur magusasõber. Siiski ei saa selle võrra kogu menüüd lappama lasta pikemaks ajaks. Kõik oleneb sellest kui väga sa midagi tahad! Tahad võita, siis treenid ja toitud nagu peab ja ei tee suuri järgiandmisi. Kui ikka midagi väga tahad, siis tuleb vähemalt püüda midagi ära teha. Ja mitte paar nädalat, vaid kuid ja aastaid kui vaja. Mina vähemalt annan endale võimaluse ja teen selle raske trenni nädalavahetusel ära. Kui on õppused või muud üritused, siis tuleb nädala sees kott selga võtta ja pikema ringiga tööle joosta. Ma kipun ettevalmistusperioodiga hiljaks jääma (sest seda ebameeldivust ei taha ju ette võtta), aga päris ilma ettevalmistuseta sellisele rajale enam ei läheks (esikolmiku plaanidega kindlasti mitte).
Ette tuleb valmistada ka kõik pisidetailid. Millised sokid on kõige õigemad (läbi testimise), milline kott ja millises asendis kõige mugavam, et selg ja trapets päris ribadeks ei läheks. Kui pikad ja kui pingul täpselt mingid rihmad olema peavad. Kuidas relv võimalikult hästi paigutada, et pääseks vaid sinikatega küljel, aga mitte kaelakrampide ja muu suurema jamata. Iga pisidetail loeb. Kui miski kuskilt liialt häirima hakkab ja tähelepanu endale tõmbama, siis on kogu üritus pekkis. Tempo hakkab tugevalt langema koos motivatsiooniga. Viimastel kilomeetritel langeb see niigi.
Ka eile võitlesin viimastel kilomeetritel tahtejõu ja toore jõuga. Jalad andsid märku, et kui pingutus veel suuremaks läheb, siis reie krambid ei ole kaugel. Ja kui need peaks saabuma, siis on kogu senine pingutus vastu taevast. Viimasel kahel kilomeetril seisma jääda ja maha istuda ja vaadata kuidas kõik sinust mööda lähevad paneks ikka suure häälega nutma kui sinnani oled endast kõik andnud. Võin taaskord öelda, et jätsin kogu ihu ja hinge rajale, aga õnneks oskasin tempot, laadimist ja vedeliku kasutust nii jaotada, et pääsesin peaaegu tervelt. Täna kõnnin muidugi vaid põlvi lukustades ja istun/tõusen läbi valuoige ja tugede abil. Pea tuikab kergelt terve päeva ja ööuni oli väga lühike (üleväsimusega nii on) ning nälg andis pool ööd tunda (ei viitsinud siiski püsti ajada ja külmkappi tühjendama minna).
Tagasi tulles osalejate juurde, siis tore on näha, et ajaga tuleb kaaskannatajaid järjest juurde. Ma tean/aiman mis nende peas ja kehas selle mõne tunni jooksul toimub. Kui palju on inimesi kes suudaks üldse järjest 30km läbida jalgsi? Kui palju neid kes suudaks seda joostes teha? Kui palju neid kes lisaraskusega? Ja kui palju neid kes lisaraskusega ja joostes? Minu jaoks on nad kõik kangelased!
Kui ma pojale ütlesin, et pingutasin rajal tema nimel, et just võidukarikas talle tuua (muide rasketel hetkedel mõtlen ka neile kes võitlevad haigusega oma elude eest ja kellel on veel raskem), siis uhkustunne selles pisikeses näos oli aus :) Menetles autos natuke seda mõtet ja mingi aja pärast ütles: "Tead emme, nüüd ma alati võistlustel jooksen nii kiiresti, et ma võidan. Ja kui keegi mööda jookseb, siis jooksen veel kiiremini ja võidan ikka!" Minul klomp kurgus :)
Tahan ka kunagi sellist võita
Nüüd, kus viis Scoutsrännakul välja rapsitud karikat on käes, äkki aitab kah...? See kõik on raske olnud - but did I die?! ;)
No comments:
Post a Comment