Eelmisel aastal olin suhteliselt kindel, et mõnda aega vähemalt enam Scoutsil ei osale kui viies karikas käes oli. Aga sellel aastal andsin rumala lubaduse, et kui Taliharja Vanakurjal 101km ära läbin, siis lähen Scoutsrännakule ka. Lubadusi tuleb pidada! Aga selgelt tuleb Scoutsiks ka korralikumalt trenni teha. Tuli omal nahal ära proovida kuidas tunne on kui trennid on väga kesiseks jäänud. See tunne oli kordades ebameeldivam kui ette võis kujutada!
Oma osa oli kindlasti ultratest taastumisel, et ei jäänud aega tugevamateks trennideks. Kuigi Taliharja oli jaanuaris ja Kondimootor veebruaris, siis nende vahe oli täpselt taastumiseks ja tugevamaid trenne ei kannatanud teha. Veebruaris ja märtsis jällegi mitu õppust ja samuti aega pikemateks ja raskemateks trennideks vähe. Oli selge, et puudu jäi korralikust jõusaali treeningust (eriti jõutõmbed ja kükid) ning vähemalt 2 pikka raskema kotiga ja saapaga jooksutrenni. Kokku tegin üldse 3 kotiga trenni ainult ja need ka liiga lühikesed. Kuperjanovi retke distants oli küll piisava pikkusega (26km), aga 5,5kg kott siiski liiga kerge selleks, et selg õige tunde kätte saaks ja ajaliselt ka Scoutsile juba liiga lähedal. Ühesõnaga ma olin teadlik, et saab raske olema ja et esikolmikusse ei pruugi asja olla. Kuna aga lubadus oli antud, siis algne mõte oli lihtsalt läbima minna ja suva need kohad ja karikad. Kui aga lasin ikka ennast meeskondlikku arvestusse ka suruda, siis oli selge, et peab ennast liigutama ka rajal.
Start kulges sujuvalt ja esimesed paar kilomeetrit oli tempo kena ja olek suhteliselt okey. Kuigi juba enne starti oli selge, et see kott tundub raskem kui tunduda võiks. Peas olin endaga rahu teinud, et eelmise aasta aega (3h 39min) püüdma ei lähe selle treenituse pealt, aga järeleandmisi tegema ka ei hakka just. Ja juba kolmandal kilomeetril hakkas asi hapuks kiskuma. Teadmine, et ees on veel 27km ei ole just see mis antud hetkel rõõmu teeb. Alaselg andis juba tunda ja asi kiirgas ka vasakusse jalga. Edasi oli juba täitsa suva mis mu tempo on. Peaasi, et mingiski jooksusammus liiguks. Paap-Pärtel soovis rajal edu ja küsis, et kas lähen jälle võitma. Ütlesin väga konkreetse EI! Sel aastal las jääb. Samal ajal jõudsid Luise ja Katriin ka järgi ja julgustasid, et lähme koos ja teeme blondide esikolmiku ära. Ma loobusin ära ja ütlesin, et selle seljaga täna ei tule välja ja julgustasin neid edasi minema. Vahe läkski päris suureks. Kadusid mu vaateväljast ära. Peas lihtsalt olin nii ära loobunud. Ja seda minu peas just tihti ette ei tule. See näitas, et keha ei ole valmis sel korral midagi korda saatma. Nutumaik suus liikusin edasi, et kogu see asi lihtsalt kaelast ära saada. Ja mingit jooksusammu hoida, et vähemalt nelja tunni sisse ajaliselt jõuda.
Ilm oli ka parajalt palav, aga see oli ju kõigile sama nagu ka rada. Korduvalt üritasin ennast valust üle rääkida, et kui pea läheb siis lähevad ka jalad. Ei õnnestunud. Tegin peas kõik varasemad motivatsioonikõned läbi mida muidu võistlustel kasutan ja mis on jalad liikuma pannud...sel korral ei töötand. Enam ei huvitanud üldse mitu naist eespool on või mis mu lõpuajaks tuleb - saaks lihtsalt läbi see rada.
Mingi hetk sain Katriini uuesti kätte ja ka tema tõdes fakti, et jalad on läbi. Nii me siis motiveerisime üksteist. Mingi hetk läks tema pikemalt eest ära siis jälle jõudsin järgi ja läksin eest. Siis jälle tema mulle järgi ja eest ära. Nii me pendeldasime - selgelt mõlemal väga valus. Teadsin vaid, et Luise on väga pikalt eest ära ja see mõte isegi lohutas, sest ka tema oli meeskondlikus arvestuses ja vähemalt toob punkte. Aga kui palju naisi seal ees veel on, polnud õrna aimugi ja ei huvitanud ka. Geelide võtmist jätkasin plaanipäraselt ja lihtsalt lükkasin ennast 5km kaupa edasi. Mingist hetkest oli selge, et tuleb kõnnilõike sisse teha, need jalad lihtsalt pole võimelised järjest jooksma enam. Proovisin süsteemi luua, et 1km jooksu ja natukene kõndi. Aga lappama läks seegi plaan. Tegin lihtsalt midagi mis veel välja tuli üldse. Oma viimase õlekõrre olin säästnud 20km peale. Oi ma kannatasin, et seda kilomeetrit ära oodata. Nii kui kell 20km näitas, panin klapid lõpuks kõrva ja motivatsioonilood üürgama. Geeli tõmbasin sisse, lonks vett peale ja nüüd jäi veel loota, et need viimased 10km kuidagigiii üle saaks elatud. Mingi hetkeni täitsa töötas ja isegi tempo tõusis. Siiski käis kõik jube vahelduva eduga. Ka Tambet jõudis rajal mingil maal järgi ja üritas ergutada, aga hiljem kirjutas, et kartis, et ma täitsa ära murdun seal rajal, sest olin ikka maru nukker sel momendil. See näitab kui katki ma ikka olin.
Mingi 4km enne lõppu trügisin pundist prantslastest läbi, nad andsid ilusti teed ja avaldasid respekti. Ergutasid ja kiitsid takka. Veidi motiveeris ja panin kilomeetri julgemalt. Katriin oli selleks ajaks juba pikemalt maha jäänud. Kui siis umbes 1km enne lõppu märkasin tõusul kõndivat Luiset, ei uskunud vabsee oma silmi. Olin täiesti kindel, et ta ammu finishis jalgu puhkab. Jalad hakkasid iseenesest jooksma. Ka tema märkas mind ja otseloomulikult hakkas ka jooksma. Mul isegi ei olnud mingit plaani järgi jõuda, vahe oli vast 200m vms, aga jalad ei lubanud enam allahindlust ka teha. Nii me siis jooksime selle viimase kilomeetri. Muide rada oli sel korral kilomeeter pikem. See kilomeeter on ikka väga ränk. Ja päris paljudele läks see kilomeeter ka medali maksma (medali saavad need kes raja 4h 30min ära läbivad). Kes olid arvestanud, et tulevad 30km 4,5h sisse, siis see üks lisakilomeeter killis ära medalilootuse.
Luise lõpuajaks tuli 3h 54min ja mina lõpetasin 47 sekundit hiljem. Katriin jõudis 5min hiljem. Katki olime me kõik seal finishis, aga nii raskelt pole see teine koht mulle kunagi tulnud (ka need 2 esikohta ei olnud nii rasked). See karikas ei olnud mitte suur pingutus, vaid pigem suur üllatus! Arvestades viimaste aastate naiste esikolmiku aegu, siis ei olnud mul rajal mitte mingit lootust. Mu enda viimase kolme võistluse ajad on paremad olnud oluliselt. Aga selgelt aastad pole vennad. Ei saa isegi öelda, et lõpp hea kõik hea...no ei olnud ikka hea - valus oli! Rohkem ei taha...
Teine üllatus oli meeskondlik kuld! No vist ikka tasus kooleda seal rajal. Auhinnanänn on igati meeldiv!
