Villiku tegemised: 89. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Kui pole plaanis panna, siis polegi plaanis. Jalad kas panevad või ei. Mina ise täna ei pannud, aga tulemustest võiks arvata nagu jalad midagi ikka panid. No surprises - raske nagu arvata oligi ja vist isegi raskem.

Eile surfasin natuke stardiprotokollides ja tõdesin, et ei ole mõtet panema minna. Sest nimekirjas paar nime minu vanuseklassis, kes päris kindlasti on minust kiiremad. Ja Viljandi järvejooksudel on auhinnaline koht vaid vanuseklassi esimene (mitte esikolmik). Ja noh üldse ikka jooksueliit kohal.

Keha ei ole ka kohe üldse mitte taastunud sellest Tehvandi möllust. Üleeile suutsin joosta 3km, millest 2 viimast olid läbi sääre-esiosa valude. Selg on viimased pool nädalat kummalist nalja teinud ja no still need väsimushood. Viu viu viu. Kaastunnet ei otsi ja selgelt ei avalda ka ise kaastunnet oma kehale...kuigi peaks.

Hommikul oli tunne suhteliselt okey, kuigi unetunde jäi võrdlemisi väheks. Kuivõrd startisin 2. grupis, siis algusest peale mingit erilist trügimist ei olnud ja pigem tuli isegi liiga kiiresti alustada. Starti oli tulnud üle 3100 jooksuhullu.

Pulssi terve jooksu vältel ei vaadanud, ei julgenud. Kops kurgus tunne ütles ära, et ilusaid numbreid seal ei ole. Jalad olid üllatavalt korras üle poole rajast kindlasti. Isegi viimasel kahel kilomeetril lubasid kiirendada. Küll aga ei saa öelda seda üldise enesetunde kohta. Lihtsalt ei jaksa noh.

See, et rada oli öise vihma tõttu porine, mind üldiselt ei morjenda. Maastik sobib ja meeldib mulle.

Viienda kilomeetri peal läks Kaire Matson minust mööda (üks neist minu vanuseklassi kiirematest) ja ma isegi ei üritanud sappa tõmmata. Oleks lõppenud totaalse kinnitõmbamisega hiljemalt kilomeetri vältel. Alates kuuendast kilomeetrist hakkas järjest rohkem tüüpe mööda voorima, aga õnneks ainult tüübid. Samas oli mul täiesti savi. Minge jah kõik mööda, ma võin viimane ka olla, sest ma ei jaksaa noh!

Viimasel kilomeetril läks veel paari naisega kohtade jagamiseks ja sealt see finish tuli. Ma ei pannud endale sihiks ei mingit kohta ega aega. Meelega ei vaadanud ka eelmise aasta tulemust, et ei tekiks kiusatust seda parandama hakata. Finishikell näitas 55min ja 50sek ja mulle sobis hästi, et aeg tuli alla 56min. Hiljem siis selgus, et eelmisel aastal olin 30 sekundit kiirem. Selgelt oli vorm parem ja rada kuivem...samas mida need sekundid ikka annavad. Ei anna isegi need kohad midagi. Finishis polnud õrna aimugi, et mis seis üldiselt on. Enne kui protokollist üldse mõtlemagi oli hakanud, sain Ahtolt sõnumi, et olen 30. naine ja vanuseklassi 3. koht ja Prorunnerite kiireim naine. Kõik need numbrid olid suureks üllatuseks.

Hiljem finishiprotokollid uuenesid ja selgus, et olin vanuseklassi teisel kohal. Kaire kas katkestas või ei teagi mis juhtus :( Vanuseklassi võitjaks oli Liina Kivi, kelle kõik jooksutulemused on kaugelt kõvemad kui minul läbi aegade. Seega ei jäänud kripeldama midagi.

LISA: Sain selgust, et Kaire ei startinudki üldse ja ajasin ta kellegagi rajal segi.

Kokkuvõttes olin siis 465. ja naistest 27. kohal (lõpetajaid üle 2800). Enesetunnet arvestades on see enam kui suurepärane.

Lasin sisse ka amtöörliku vea, mida ma üldiselt kunagi muidu ei tee. Nimelt ei söönud kohe pärast jooksu lõppu. Otsustasin enne koju jõuda ja siis laadida. Suur viga. Viljandist ei saa Tartusse ju hetkega. Selle aja peale oli veresuhkur nii alla läinud, et koju jõudes keha võbises ja ainus võimalik asend oli lamades. Eks sellele kõigele andis tõuke ikka jällegi maksimum pingutus. Üritasin küll ennast mitte punasesse sundida, aga pulsil on omad teed. Polarit analüüsides selgus, et pmts kordasin Tehvandi jooksu pingutust. Keskmine pulss 169 (ehk siis 93% maxist). No ei taha enam nii noh! Jooksuisu kaob ära ju kui iga võistlus hakkab olema kapsad kõrvast väljas ja pilt taskust mitte kaugel. Kui ikka ei teki aega ja võimalusi jooksutrenne teha, siis....hakkan malet mängima!