Saturday, 20 June 2020

Kas rasedus = kohustuslik vormilangus?

Kuidas siis ikkagi kiiresti vormi saada pärast sünnitust? Minu kõige kokkuvõtlikum vastus oleks, et ei tohiks üldse vormi käest päris ära lastagi. Ja nii lihtne see ongi! Või kas ikka on? Ei ole muidugi. Aga millal vormi saamine ja selle hoidmine üldse lihtne on? Pingutust nõuab see igal ajal. Aga rasedus justkui oleks hea vabandus vabalt võtta. Ja noh küll pärast on aega tegeleda eks ole?

Kui ma siiani ikka kuulen seda, et noh sinul ju on head geenid ja sa oledki heas vormis ja sul on ime-keha jne jne. Siis korrakem üle, et päris kindlasti ei ole mul saleduse geene, vastupidi. Vabalt võttes on kohe vabalt rasvapolster ka võtta. Minu geenid on minu tahtejõud. Aga see selleks.

Kuidas see mitte käest ära laskmine siis välja peaks nägema? Siinkohal ei saa ma midagi ette kirjutada ja väga ka soovitada, vaid pigem lihtsalt oma kogemust jagada. Kindlasti kõigile (pigem enamustele) minu rütm ja tegevused ei sobikski. Kõik oleneb siiski taustast. Minu keha on harjunud tegema 3 trenni päevas ja kõndima lisaks kilomeetreid ning tegema 12h tööpäevi. Sealjuures ka lugema kaloreid. Jah, ei ole päris nii, et rühmad suure koormuse all ja siis sööd kõike mis aga sisse mahub. Mkmmm. Kvaliteet loeb. Et kasu ka oleks sellest rühmamisest. Tänu sellele ei olnud väga keeruline ka raseduse ajal neid kaloreid kokku lüüa ja tervislikku toitu laual hoida. Tõesti? Oli küll keeruline, sest isud ju teevad oma töö. Iseasi on neile allumine/mitte allumine. Ikka oleks tahtnud kogu maailma shokolaadi korraga sisse lükata ja friikaid peale laadida. Aga tuleb endale aru anda, et see on kõigest isu, mitte tegelik vajadus. Ja kui keha tegelik toiduvajadus on rahuldatud (ehk kõht normaalset toitu täis söödud), siis on ka nende "isudega" kergem maid jagada. 

Nagu ka enne, siis jätkasin toidu tööle kaasa võtmist raseduse ajalgi. Raskete trennide koormus läks ju maha ja selle võrra tegelikult vähenes ka kalorivajadus. Jätkasin igapäevast liikumist. Terve selle 38 nädala jooksul jäi mul ehk 1-2 päeva vahele väljas liikumisel. Igapäevaselt 5-18km liikumist kas siis kerge sörgi (veel 7ndal kuul tegin rahulikku sörki paar korda nädalas) või kõndimise näol. Seda kuni sünnituspäevani. Tihti oli mind näha ka spordiklubis ellipsi peal. Siinkohal tahan üle korrata, et samu tegevusi ei saa ma teistele soovitada kui ei ole vastavat füüsilise koormuse tausta. Minul on lihtsalt taust ja ka hullem vajadus füüsilise tegevuse järele. Aga üldiselt on kõige alus ikka toidulaud ja enesevalitsus. Ma ei räägi sellest kui on olukord kus teatud toidud sisse ei lähe ja ellujäämiseks ongi ainus võimalus näiteks jäätis ja hapukurk. Aga pigem on need erandid. Mingil hetkel sellest 40st nädalast on kindlasti periood kus saabki ainult valitud toite süüa ja kõik muu tekitab vastikust, aga enamasti ei kesta see tervet 9 kuud. Minul oli 3 kuud 24/7 halb olla ja toitumine ka täiesti peapeal võrreldes tavalisega. Aga kõikidest halbadest valikutest üritasin siiski teha parima valiku. Ühel hetkel tahtsin ainult saia peal elada, aga piisas sellest kui sõin ühe pätsi ära ja rohkem ei olnud vajadust. Sama oli kartulikrõpsudega, et piisas ühest pakist. Küll aga läks kartul igas versioonis terve raseduse ajal. Anna aind ette kas praekartul, keedukartul, ahjukartul, kartulisalat, friikartul jne. Üritasin siiski vaid parimaid valikuid teha.

Etteruttavalt ütlen ära, et kokku võtsin kaalus juurde umbes 8 kg, millest 6 kg jäi haiglasse. Puhta rasva arvelt kogunes ehk vaid kilo. Aga see kõik nõudis ka distsipliini. Päris "vähe" kuulsin juttu, et kle võta vabalt, et nüüd on ju see aeg kus võid kõike endale lubada ja nautida. No olgem ausad mina ei oe sedasorti tegelane kes üleüldiselt oleks rasedust nautinud. Palju füüsilisi piiranguid, stabiilselt halb olla ja kõikvõimalikud vaevused. Miks siis teha seda, et niigi rasket olekut ka raskema kehaga endale veel hullemaks teha? Ja selge on see, et ei ole see kaalu taastamine pärast midagi nii imelihtne, seda teadsin ju ette ja üritasingi asja veel keerulisemaks ajamist vältida. Loomulikult ei piinanud ma ennast ja tegin isudele ka järeleandmisi, aga üritasin mõistuse piires tegutseda.

See kõik kõlab nagu moraali lugemine? Jah, eks ta seda veidi olegi. Olgem ausad päris palju on näha seda lihtsalt minnalaskmist ja rasedust kui söömahulluse vabandust. Ma saan aru, et hormoonid ja värgid, aga tasub mõelda ka mõned sammud ette. Või kui endast ongi suva, siis lapsest ei tohiks ju olla suva? Minul ei olnud suva ei endast ja kindlasti mitte lapsest. Eriti astus see teadmine mulle saba peale kui sain rasedusdiabeedi diagnoosi! Jah,mina. Ei ole mul perekonnas diabeedikuid, ei ole ma ülekaaluline, liigun palju jne. Et nagu ei mingeid eeldusi. Aga ometi piisas ühest veidi kõrgemast veresuhkru näidust ja olemas see diagnoos oligi. Noh ülejäänud näidud olid kõik veatult korras aga veidi tüütu ikka neli korda päevas kellajaliselt enda verd kontrollida ja kõik toitumine kirja panna (see pole minu jaoks probleem, lisaks grammi pealt ka makrod ja jutud välja arvutada, aga tüütu ikkagi). Ühesõnaga toitumises ma diagnoosi tõttu midagi siiski ei muutnud ja näitajad püsisid korras. Samas hirm oli ikkagi, et laps võib suureks minna ja mis kõik selle diagnoosiga talle kaasneda võib. Üldiselt motiveeriski toitumise korras hoidmist just lapsele mõtlemine. Kui öeldakse, et nüüd võib kahe eest süüa (mis selgelt ei tähenda, et topelt koguseid sööma peaks), siis tähendabki ju see seda, et söön ka tema eest ja heaks.

 Aastaga muutub nii mõndagi :P


Samal õhtul hakkas Gregor uudishimulikuks, et mis päris maailmas toimub


Tere tere! 4 päeva päris maailmas

Mis udupeene menüü järgi ma siis toimeta(si)n? Absoluutselt täiesti tavaline menüü. Ei mingit vegan, laktoosi-, gluteeni jne vaba spetsjom toitu. Mina olen võimeline päevi, isegi nädalaid ja ka kuid ühte ja sama toitu sööma. Kui maitseb, siis sööngi ja ei pea iga päev eri menüüd koostama. Noh, et täna vahepalaks pool banaani ja homme selle asemel üks õun ja täna riis, siis homme peab olema pasta. Absoluutselt mõttetu peenutsemine. Täiesti vabalt lasen nädalaid jutti tatart kui tahan.

Kokkuvõtlikult oli/on minu igapäeva menüüs: kaerahelbed, muna, (mandli)piim, leib, juust, kohupiim, marjad, õun, banaan, juurikad (kaalikas, kartul, kapsas, porgand, punapeet), kana (kintsuliha/filee) või siga, tatar/riis/pasta. Kõik see siis iga päev. Muu mant tuleb lisaks vastavalt isudele. Süüa teen ise ja välja einestama satun nüüd väga harva, aga raseduse ajal tuli ikka ette. Jap, juurikad koorin ise ja hautan (külmutatud mandist sai kõrini).

Mis siis pärast sünnitust tegema peaks, et vorm kiiresti taastada või parandada? No kiiresti ei käi siin midagi. Eriti kui asi ikka väga käest ära läks. Aga järjepidevus on peamine märksõna. Kui pärast nädalast püüdlust mott maha läheb ja asi pooleli jätta, siis ei tules ee vorm ei pärast sünnitust ega ka muul ajal.

Minul lõppes sünnitus erakorralise keisriga ja sellest taastumine ei ole just kiire ja nauditav tegevus. Kõigepealt üritasin jalad alla saada üldse ja vaikselt jalutama hakata. Järjepidev tegevus (kindlasti rahulik) viis selleni, et viiendal nädalal sain juba vaikselt sörkida. Lapse 2 kuuseks saamise eelneval päeval jooksin Tartu Maastikumaratoni 24km (noh läbi aegade aeglaseima tulemusega, aga hea aeg polnudki eesmärk). Sellest esimesed 10km käruga. Tänaseks olen osalenud viiel virtuaal võistlusel (3 kuu jookul pärast sünnitust). Küll ikka peab aega olema, et treenida ja ringi lipata? Aega kohe kindlasti ei ole. Kõik tuleb une ajast. Jooksmas käin hommikuti kella 4-6 vahel. Ainus aeg kus saan veidi pikemalt kodust välja. Ja õnneks olen ma hommiku inimene. Jõusaalis käin 3x nädalas ja seal pean hakkama saama 30 minutiga. Seega teen mingi WOD mis ei võta aega üle 20min ning soojenduste ja vahendite paigutamisega kokku üle 30min spordiklubis aega ei raiska. Tippvormi selle kõigega just ei saavuta, aga abiks ikka ja parem kui mitte midagi. Kõik on täpne planeerimine ja ajastamine. Gregor ei ole see laps kelle kohta öeldakse, et noh ainult sööb ja magab. Tahab vägagi tähelepanu ja tegelemist. Maga ise kui tahad tüüpi tegelinski (või noh ei maga sa siin midagi). Päeval magab vaid 30min korraga ja sööb iga 2,5h tagant. Muul ajal nõuab tähelepanu. Seega koristamised, söögitegemised, trennid ja poeskäigud on täpne planeering ja aja peale tegevus (nonstop trenn). Samas tegemata ei jää miski. Ma olen suht harjunud 4h uneajaga, saab hakkama. Kerge muidugi ei ole. Aga jällegi kõik on tahtmises kinni. Seda kirjatükki olen muide hetkeseisuga juba viies jaos kirjutanud. Et kui mitu nädalat aega läheb postitamiseni, siis....noh vaba aja küsimus.

Kiired jõusaalisutsakad


Lühidalt veel kaalunumbritest. Hetkeseisuga on taastunud raseduseelne kaal ja isegi veidi madalam, aga seda ilma endise lihasmassita. Selgelt ei ole jõu- ja kiirusenäitajad praegu endised, aga küll jõuab. Ja päris nii ka ei ole, et noh haiglasse jäi 6kg ja ülejäänud paar kilo nigu nipsti kaovad ju imetamisega. Midagi nad ei kao. See paar kilo tahtis ikka tõsist tegelemist ja ei hakka pugema vabanduste taha, et no keha hoiabki nüüd kinni vajalikku rasva ja vett jne. Kui kommi näost sisse ei lükka, siis ei hoia ta midagi. Tundus küll, et nüüd võib suuremates kogustes ka magusat sisse vohmida, aga tunne oli petlik. Ühesõnaga nii enda kui poisi tervise huvides ei tangi enam kilode kaupa suhkrut sisse, mille järgi siin tundus alguses suur vajadus olevat. See tegelik vajadus läheb segi lihtsalt tahtmistega. Kui tavatoidu koguseid veelgi suurendasin, siis kadus ka see nn vajadus. Ikka mõistusega tuleb asja juures olla. Selgelt värskete emade hormoonide möll ei tee just palju koostööd mõistusega, aga siis saab (tahte)jõuga ;)

Kui jääb mulje, et noh mina ju olengi enesepiitsutaja ja milleks seda vormi niiväga taga ajada. Siis jah, ma olen enda sundija küll. Aga ega minnalaskmisega enesetunne ei paraneks. Ma olen saanud kingituseks tõeliselt imetoreda poja ja juba tema nimel tasub ennast tervislikuna ja vormis hoida. Et ikka jaksaks tegeleda temaga. Ei ole ise just enam esimeses nooruses eks ole :P

Soovin kõigile rasedatele ja värsketele emadele tahtejõudu ja kainet mõistust selles suures hormoonidemöllus! Kui mott ikka täitsa maha kukub, siis vabadel hetkedel olen nõus vastama küsimustele (ei ole olemas rumalaid küsimusi, iseasi kas ma piisavalt pädev olen kõigile vastama ;) ).

VOT NII!!! :P

Siin minu tavamenüü piltidega (kaloraaz jääb 2000+kcal kanti)

 Mereanni-spinati-koore pasta

 Nii need toidud tööle kaasa võetakse (kana, peet, kapsas, maasikat , mozzarella jne)

 Kiire vahepala
 Lõuna (riisipuder moosiga, juurikad seafilee ja leivaga) koos vahepaladega

 Päevapakkumine
 vahepalad
 peet, leib, juust, kanafilee, juurvilja hautis, kodujuust




 munapuder singiga

 Kodune kana-spinati-koore pasta
 soolased ja magusad pannkoogid (pühapäeva patt)
 Veiseliha juurviljahautis
 Igal hommikul kaerahelbepuder munaga!
Ja niii lihtne see kõik ongi :P

No comments:

Post a comment

Kas rasedus = kohustuslik vormilangus?

Kuidas siis ikkagi kiiresti vormi saada pärast sünnitust? Minu kõige kokkuvõtlikum vastus oleks, et ei tohiks üldse vormi käest päris ära l...