Villiku tegemised: Mis siis juhtus?!

Üritan seda küsimust ennetada ja siin ära vastata. Ausalt, ma ei tea. Hommikust peale oli olemine halb. Arvasin, et lihtsat unine, aga kui putru sisse lükates tundsin jõuetut olekut, sain aru, et tervisevärk pole vist päris korras. Uimane ja lödi ja kergelt seest keerav. Samas, selline asi võib teinekord paari tunniga ka üle minna. Terve tee Raplasse sõites üritasin autos magada, eriti ei õnnestunud. Kahtlustada saan vaid kahte asja: vedelikupuudus või keskmist sorti ülekas. Või siis pigem mõlemat. Tundub, et sellest Tartu Jooksumaratoni 23km-st taastumine pole nii ludinal läinud. Eks oma osa on ka päris suurel hunnikul trennidel, mis nädala jooksul tehtud sai. Ja viimase aja veidi suurem kohvi tarbimine võiks olla osaline vedelikukaotusel. No mine sa võta kinni. Eks tagantjärgi tarkus on see kõige suurem. Ja vahet polegi. Raplasse jõudes polnud ma päris kindel kas üldse lähen starti. Valasin pool pudelit Borjomi kõrist alla (väike pudel selgelt) ja otsustasin proovima minna. Ja lubasin endale, et sel korral on mul täiesti lubatud katkestada ja ära loobuda kui asi hulluks läheb. Siis lihtsalt kruiisin raja läbi ja naudin ilma. Stardis ei tekknud mitte mingit ärevust, pigem oli lihtsalt lödi olla..jätsin kõik saatuse hooleks ja andsin õnnele võimaluse. Esimesed kilomeetrid võtsin mitte just kruiisides, aga mitte ka täislaksuga tõmmates. "Hirm üle panna" istus vasaku kõrva juures ja provotseeris aeglustama. "Aga kui ma juba nii kaugele tulin ja nüüd ära loobun, siis on eriti mõttetu" istus parema kõrva juures ja provotseeris gaasipedaali litsuma. Ole siis ise seal kahe kõrva vahel ja võta neid otsuseid vastu. Esimestel kilomeetritel andis sääre alumine osa aimu, et krambid võivad nurgataga oodata, aga no las ootavad. Kui ma muidu 10km distantsil jätan joogipunktid külma kõhuga kasutamata, siis täna esimeses punktis võtsin kiire lonksu. Sain ennast enam vähem käima 7ndal kilomeetril. Kannatas isegi tempot tõsta tsipa. Aga sai ka kohe karistatud, sest viimased 2 kilomeetrit tulid krampidega - mõlema jala säästes ja reie nelipeades. Mitte nii tükkis, et seisma oleks pidanud jääma, aga tempot tõsta enam ei lubanud ja tuli lõpp 4:40 peal kulgeda. Viimane pool kilta siiski kiiremini. 8km peal oli selge, et oma isiklikku aega ma ei ületa ja selleks enam ei sundinud ka ennast. Kaugel siis mu hetke eesmärgist 42minutist. Isiklikule jäin alla umbes 30 sekundiga. Ajaks tuli 44:54. Aga positiivne on see, et hea tervise juures on hetke võimsusega 42min täiesti tehtav (või noh 43 igaljuhul). Ja kusjuures suureks üllatuseks olin naistest 25. kohal ja oma vanuseklassi 16. Siin ei ole küll kurta midagi! Antud olukorras just. Nagu spordiklassika ütleb "täna ei olnud minu päev!". Terve tagasitee üritasin ka magada, aga suhteliselt tulutult. Lisaks koivakrampidele ka maokrambid jne. Ja see kauaoodatud päike terroriseeris mind mitu tundi. Pärast jooksu olid jalad küll alt ära, aga üldine olemine tundus korraks parem. Hetkel seda väita ei saa. Jalad endiselt alt ära ja olemine hullem kui hommikul. Mhm, need laused "mida sa litsud, puhka parem", "mille nimel sa ennast lõhud", "ära nüüd päris kinni ka tõmba" jne...need jätame nüüd välja ütlemata onju?! Päris esimest korda ma ei jookse ja ennast tunnen piisavalt. Üle panna võib igaüks ja päevad ei olegi vennad. Mõni võistlus on raske ja mõni on veel raskem :P Kui enamasti on pärast võistlusi lihtsalt väsimus, aga enesetunne hea. Siis täna on teine olukord. Neid on ka vaja, et aru saada mis on lubatud ja mida vältida. Nii me ennast tundma õpimegi. Kes nüüd poodi läheb minu eest?? (mitte, et midagi eriti sisse läheks)