Võidud ju tulid, aga....

Tänase päeva osas tuli mul teha valikuid. Minna Kaitseliidu õppustele, minna Kaitseliidu võistlustele või minna Kekkoneni jooksule. Kuna olin jooksule juba varem ära registreerunud ja oli plaan tulemust tegema minna siis oli otsus langetatud. Eelmisel aastal osalesin samal ajal Otepää jooksutuuril ehk siis kolme päeva maratonil (mis sel aastal ei toimunud), mille kolmanda päeva jooks oli see sama Kekkoneni jooks. Siis saavutasin naiste kolmanda koha, vanusegrupi teise koha ja naiskonnaga esikoha. Oli väike plaan kas või ühtegi neist kohtadest kaitsma minna täna. Selgelt on sellel aastal jooksukilomeetreid ikka kordades ja kordades vähem ja töötunde kordades rohkem. Väsimus ka päris korralik. Kusjuures hetkel on igapäevane aktiivsus sama, mis poolmaratoni jooksupäevadel. Pmts jooksen 6x nädalas poolmaratoni :/ Aga seda ilma jooksuta...

See selleks.

Hommikul oli olemine veidi uimane ja unine, aga enne starti suutsin käima tõmmata ja isegu pulsi normi saada. Süda otsustas ikka tegutsema hakata...viimasel ajal üle 50 korra minutis ta ei viitsi lüüa tavaolekus. Puhkeolekus siis 45 ja nii. Absoluutselt laisk. No tegelikult on see ju hea, aga olemise teeb uimaseks.

Käärikule jõudes võeti registreerumise telgi ees kohe vastu lausega "Nonii eliit jõudis kohale" :D Punastan ja ei saa aru millest jutt. Aga meeldiv, et jooksjate (noh rahvajookude osas) seltskonnas on nägu juba mõnele tuttav :) Tulemused võiks ka vastavad olla :D

Jooks ise oli ikka mega raske. Kes Kekkoneni rada suusatanud, kõndinud või jooksnud on, see teab...;) Retsi moodi tõuse ja veel tõuse. Läksin kohe alguses tubli lauluga minema ja püsisin mitme mehe ja kahe naisega ühes pundis. Kahtlustasin, et oleme kolm esimest naist, aga kindel ei olnud. Alati võib eespool mõni tippsportlane olla eksole. Neljanda kilomeetri kandis oli selge, et nende naistega ma lõpuni ühes pundis ja sammus ei püsi. Noorem tsikk põrutas ees minema ja teine hakkas ka vaikselt eest ära astuma. Ma ei omanud halli aimugi mis tagapool toimub. Jooksudel ma üldiselt seljataha ei vaata. Võik öelda, et kohe mitte kunagi ei vaata...või siis ÜLI harva. Ma lihtsalt ei taha teada, mis seal "ees" oodata võib. Täna sain päris pikalt üksi kulgeda ja mingi hetk käis päkapikk peas korrutamas, et kle see ei ole ju mõisa peale jooks... miks sul peab ninast veri väljas olema? Ja võtsingi sammu selliseks, et sain isegi tunda taaskord seda kui väga mulle metsas joosta meeldib. Poole maa peal silmasin kurvis, et sejataga on 2 meest. Noh las olla. Mingi hetk läks üks neist mööda. No mingu. Harimäel joogipunktis ju öeldi mulle, et olen kolmas naine ja see mõte meeldis mulle ja tundus, et kui sama sammuga mõnusalt lõpuni lasen, siis on eesmärk saavutatud. Järgmises kurvis, aga selgus, et see teine ei ole eriti mitte mees. Naine on ju. Okkeyyy. Siis solvusin enda peale ära. Põhimõtteliselt andsin mõttes alla ja loobusin kolmandast kohast ära. Sest kui poole maa peal keegi järgi jõuab ja mööda hakkab minema siis seda enam kinni ei võta. Ju ta ongi kiirem. Ja üleliigseid jõuvarusid minus enam polnud. Võtsin ennast veel nii palju kokku, et jätkasin allamäge jooksmise õppimist. Seda üritasin täna juba raja algusest peale teha. Tõusud mulle sobivad ja lähevad hästi, aga laskuda ma ei oska. Tuletasin Viljari sõnu meelde ja üritasin proovida. Selgelt olingi allamäge palju kiirem kui tavaliselt, aga taastumisruumi oli sellega jällegi vähem. Ühesõnaga tagasi vaatamata andisn nii, mis torust tuleb ja leekisin edasi teadmisega, et nohh varsti varsti minnakse mööda ja tuleb jälllleeee neljas olla. Kui siis ühes pöördekohas avanes hea vaade seljataguse osas...selgus, et naine oli minust päris pikalt maha jäänud. Vot need momendid annavad powerit ja motti juurde. Jalga sirgu ei lasnud ja paarutasin samas vaimus edasi. Viimasel paaril kilomeetril oli jube tahtmine aeglasemaks tõmmata, aga hirm ei lubanud. 500m enne lõppu oli selge, et kolmas koht on kindel ja selle küünte ja hammastega lõputõusu võib juba südamerahuga võtta.

Kokkuvõttes siis ajaga 1h 14min (15km) naiste kolmas koht. Vanusegrupi (N35) esikoht ja naiskonna (ProRunnerite I naiskond) esimene koht. Viispluss ja süda rahul. Premeerisin ennast DaVinci pastaroaga ja kerge meelelahutusliku autode kiirendusvõistluse üritusega Raadil. 

Kui nüüd aga meenutuseks eelmise aasta sama jooksu tulemused lahti lõin ja avastasin, et siis olin samal jooksul kiirem (üle 30 sekundi) kui täna (aeg 1h 13min 26sek), tõmbas masti natuke maha. Siis oli see ju kolme päeva maratoni kolmanda päeva jooks...ehk ma olin eelmise kahe päevaga ennast juba ribadeks jooksnud ja olin ikka kiirem kui täna :/ :/ See näitab, et vana rasva pealt on jah võimalik ehk mingeid kohti saavutada, aga arengut ei ole siin küll tulemas. Kui ikka jooksutrenne teha ei saa, siis jooksus ei arene ka... Teeb siis nii, et selleks hooajaks on ikkagi tulemustele jooksud joostud ja edasised võistlused pigem nautimiseks ja tehnika parandamiseks. Seda on ka vaja teha ja eelmisel nädalal juba haudusin peas mõtet, et arendan pigem paremat sammu sel suvel ja siis vaatab, mis minust üldse edasi saab :P

 naiste III koht (keda ma vahin seal?;) )

 N35 I koht

 naiskondade arvestuses I koht (ProRunner I naised)

 mis nänn on? veel rohkem nänni...kõige rohkem nänni

 nutiajastu

enne ja pärast...midagi pole muutunud...juuksed läksid sassi aind ja korjasin raja äärest lilli

mõneks päevaks toidumured lahendatud...särk selga ja sall kaela ja kirjutada saab ka ja tuba on lillelõnna täis ja sauna saaks ka minna Kekkose sauna, aga ei taha...kes tahab, ma võin selle kinkekaardi põsemusi eest ära sheerida ;)

Videokokkuvõte ka :

https://www.youtube.com/watch?v=RVQzsZT_UVU&feature=youtu.be