Eile toimus Kaitseliidu Tartu maleva 101 aastapäeva pidulik tähistamine. Peen üritus Vanemuises millel ma lähemalt ei peatu, mis aga pani tagasi vaatama sellele aastale. Võiks ju ikka kokku võtta meeldejäävamad tegemised. Kui üldiselt mõelda, siis aasta 2018 ei ole minu jaoks just parimate killast olnud. Küll aga tegus kaitseliidus ja selle esindamisel.
Võtab siis aste madalamaks ja teeb kokkuvõtte ära ;) Mida mu mälunatuke siis ka talletanud on nendest üritustest?
Kohe aasta alguses (veebruaris) osalesin Paju jooksul (7km), kust tagasi tulin nelja karikaga: naiste esikoht, vanuseklassi esikoht, parim kaitseväelane (naistest), parim kaitseväelane (vanuseklassis).
Tegu oli hooaja esimese võistlusega ja selgelt raske. Kerge külma ja korraliku lörtsiga võitlemine.
Veebruaris toimusid ka aasta esimesed õppused laskmise lihvimiseks. Sealt peale peaks Kunn mu küljeluu olema (või siis mina tema oma). Aga algselt kohe sai kehtestatud, et tema tassib oma kula ja moona ja minu relva ja minu moona ja mind ka kui vaja on. Vaene mees.
Kevade jooksul tegin ära ka A- ja B- kati pioneeriõppused. Külm küll oli, aga pauku ju sai.
24. veebruaril Vabariigi aastapäeva aktusel oli mul au anda Kaitseliidu vanne.
Märtsis osalesin Kuperjanovi retkel (24km). Tegu ei olnud just ametliku võistlusega, aga lõpetasin selle esimese naisena ja paarilisega olime esimesed "vormis" lõpetajad. Jällegi külm ja paar kergemat krampi, aga ei midagi hullu.
Märtsis juba kõvasti suuremat pingutust nõudev Scoutsrännak. Seljas 10kg kott pluss relv (minul oli kokku 16kg turjal) ja rada 31km pikk. Läbisin selle kõndi ja jooksu vahelduvalt tehes. Nõudis juba korralikumat enesemotiveerimist ja tahtejõu proovilepanekut. Lõpetasin võistluse teise naisena (vormis) ja olin ka esimese saja mehe hulgas. Rada sai läbitud 4h ja 9 minutiga. Võistlus, mida kõigile just ei soovitaks, aga ise tahaks vist uuesti minna küll.
Aprillis õppused kus sai läbi harjutatud asulates liikumisi ja märulikostüümis taidlemist. Kaitseliidus veel nii värske olijana õpin absoluutselt igal õppusel ja koolitustel enda jaoks täiesti uusi asju. Molutamas just ei käi.
Mais suurõppus SIIL. Esimene soomukis sõitmine ja linnalahingud. Öises linnas patrullimised ja politseitöö lähemalt nägemine.
Juunis sain eelmise aasta sõduri baaskursust meelde tuletada kui nüüd käisin selle aasta baaskursustel abiks ja sooritasin ka välikoka kursused. Selle seltskonnaga läheks ükskõik kuhu ja ükskõik mida tegema :)
Juunis sain ka suure au osaliseks olla saluudimeeskonnas Esimeses maailmasõjas langenud kahe sõduri ümbermatmisel. Seal siis aupauku lastes ja presidendi poolt saadetud pärga kandes.
Jaanipäeval osalesin Maakaitsepäeva korraldamisel. Seal siis turvatiimi liige olles. Ükski kogemus ei jookse mööda külgi maha. Minu jaoks on need õppimis- ja arenemiskohad.
Juulis osalesin Kaitseliidu meistrivõistlustel sõjalises 3-võistluses. Minu jaoks täiesti uus ala. Esimene ala granaadivise kauguse ja täpsuse peale, mis läks keskpäraselt. Teine ala 200m pealt lamades laskmine, mis minu jaoks kõige nõrgem ja täiesti aiataha. Või noh lasud ikka märklauda mitte päris aiataha. Kolmas ala 4km jooks, mis oli küll raske, aga päästis mu päeva (sealt tuli alavõit naiste arvestuses). Kokkuvõttes 3. koht oma vanuseklassis ja Tartu malevaga meeskondlikult esikoht.
Augustis jõustruktuuride võistlused. Esindasin Kaitseliitu jõuraja läbimisel ja sisesõudmises (sõudeergomeetril). Minu tulemused olid pigem tagasihoidlikud, aga Kaitseliiduga tulime kolmandale kohale.
Augustis, septembris veel paar õppust nii klassiruumides kui metsas.
Tegin ära ka NAK-i katsed ja tundub, et järgmine aasta saab "põnev" olema.
Septembris osalesin meie malevkonda tutvustaval üritusel rääkides oma esimesest Kaitseliidus oldud aastast. Mõnus meeldetuletus ka enda jaoks. Ja tähelepanu juhtimine, et Kaitseliit ei ole koht kus mehed käivad metsas viina joomas. Ükski õppus ei ole kerge ja vähemalt mina saan alati targemaks. Seltskond on ülim! Ja kelle arvamus on endiselt, et Kaitseliidus on mehed, kes tahavad naise juurest kodust ära saada ja käivad metsas molutamas või siis piffid tänavalt kelle kätte oma riiki küll usaldada ei saa...siis igaühel on õigus oma arvamusele. Aga keegi ei keela kampa lüüa ja ka ise midagi ära teha ja näidata enda paremaid oskusi ;)
Oktoobris sain osaleda NAKi lõpueksamil olles jaoliige. Väga väärt kogemus edaspidiseks ja enda tulevaste õppuste jaoks.
Tegelikult veetsin oktoobris kõik nädalavahetused ühel või teisel viisil Kaitseliidus olles. Läbisin 24h/100km rännakul 50km esimese lumega ja äärmiselt raskete ilmastikuoludega. Ei oska siiani võrdlust tuua kas tegu oli sama raske või raskema üritusega kui Scoutsrännak. Naistest kolmas koht ja ühe karastuskogemuse võrra rikkam.
Novembri alguses kolmepäevane juhtimispraktika koolitus. Vajalik nii igapäevaelus inimeste juhtimisel kui "põllul" olles.
Ja kuivõrd aasta pole veel läbi, siis eelmise nädalavahetuse veetsin järjekordselt võssis lahinglaskmistel. Kus esmakordselt sain õlale Gustavi ja ka paar kõmmu välja pigistatud. Kaks ja pool päeva külma tuule meelevallas ja kõhuli kividel. Aga peab meeldima. Ja mis põhiline, et meeldibki.
Kokkuvõtteks siis...on õpitud ja pingutatud! Erilise boonusena aga ...on mega lahedaid inimesi oma ellu juurde saadud!
Nagu ma olen ikka öelnud, et küll tuleb ka see aeg kus saan pühapäeva hommikud teleka ees pannkooke süües veeta. Aga, et neid kooke rohkem nautida siis tuleb teha ka ebamugavaid asju. Ka mugavus võib rutiiniks ja igavaks muutuda. Mina naudin mugavust rohkem kui olen eelnevalt pingutanud ja niiöelda välja teeninud need mõnuhetked!
Hetkel on mu esimene vaba nädalavahetus üle väga pika aja ja ma ütleks, et üle kahe päeva ei viitsi küll molutada ;) Praegu veel on hea muidugi :D
(Ja üldsegi, oleks pigem kolm päeva metsas kui veedaks terve õhtu kõrgetel kontsadel seistes...see on väljakutse :D)
No comments:
Post a Comment