Villiku tegemised: DANCON MARCH 2018

Reedel 23.nov sai läbitud järjekordne rännak - Taani marss!

Täpsemalt: Dancon rännak on traditsiooniline Taani kaitseväe 25 või 40 kilomeetrine jalgsirännak, mida korraldatakse alates 1972. aastal riikides, kus teenivad Taani Kuningriigi sõdurid. Seni on rännakuid korraldatud Küprosel, Horvaatias, Kosovos, Iraagis, Afganistanis, Liibanonis, Eritreas, Kuveidis ning Araabia Ühendemiraatides. Eestis on antud rännak toimunud viiel korral ning see on kuues ja viimane kord enne kui taanlased koju lähevad. Järgmine võimalus avaneb alles 2020. aastal.

Tegu on Scoutsrännakule sarnase katsumusega. Seljas peab olema vähemalt 10kg kaaluv kott või rakmed ning jalas saapad mitte jookutossud (välivorm ühesõnaga). Sel korral oli raja pikkuseks 25km. Osalejaid oli 250 kandis. Tartust ei tulnudki rohkem rändajaid kui mina ja härra Roos. Kas oli tegu liiga kerge üritusega või siis on mõtted juba jõuludel ja aitab nendest võistlustest küll? Eks osavõtjate arvu kahandas ka tööpäev. Aga no vähemalt minu mõistes kerge rännakuga kindlasti tegemist ei olnud.

Start kell 9 hommikul Tapal. Seega väljasõit Tartust kell 6. Mulle sobib. Registreerimisega oli veidi segadusi seal ja start hilines, aga muidu kõik viispluss. Rada enamasti maanteel ja lõpus linnatänavatel. Pikemalt kogu võistlust lahti kirjutama ei hakka. Poolel rajal oli tagasipöörde punkt ja seal sain kinnitust, et olen naistest teisel kohal. Esimene loomulikult Kärt (ta lihtsalt teebki ja võidabki kõik ära :D). Kolmas naine (Taai naine) ei olnud sel hetkel minust veel kuigi kaugel. Et kohta kindlustada siis alates 15km jooksin vähemalt 3km ilma pausita. Alguses oli strateegia 1km kõndi ja 1km jooksu. Aga kuna tundsin, et tuhhi on, siis sai enamasti 2km jooksu jutti. Lõpus enamuse jooksin ja kõndi tegin suhteliselt vähe vahele. Eks see 11kg turjal hakkas mingist hetkest piinama muidugi. Viimased 5km oli kannatamine puhtalt. Trapetsi arvates oleks ma võinud pekki minna juba 10ndal kilomeetril. Pidi lihtsalt kiiremini liigutama, et vaevast varem lahti saada.

Nädala algusest saati maadlesin haigusega. Kurguhädad ja räige nohu ja asjad. Kui ma olen paari aasta jooksul korral haige, siis selgelt täpselt sellel ajal kus peaks heas vormis olema. Aga ma ütlen, et ei saa mina vedelema jääda. Eelmine nädalavahetus oli üle 5 nädala esimene vaba päev ja selgelt olen mina pingelangusega kohe pikali maas. Panna on vaja eksole. Molutad, siis karistab ära kohe. Kolmapäeval otsustas nina verest tühjaks joosta ja neljapäeva hommikul igaks juhuks ühe korra veel. Reede hommikuks selgelt verd enam ei jätkunud, vaid lihtsalt tatti ja see pole ju enam mingi takistus. Terve raja ma muidugi löristasin, aga energiat õnneks oli ja nii see haigus seljatatakse. Ei soovita kodus järgi proovida muidugi!

Kas siis on vaja poolhaigena panna ja kas üldse on vaja naisel selliseid asju ette võtta? Jah, sest mulle meeldib! Vinguda meeldib mulle ka, aga panna meeldib rohkem (et siis oleks mille üle vinguda jälle :P) Ja miks ma neid asju siia üldse üles kirjutan? Ise enda jaoks, et mul ka aastate pärast oleks meeles mida ma teinud olen ja mis tundega. Kui järgmiselt Scoutsrännakult tulen, siis on hea üle lugeda mis tunded olid aasta tagasi samal üritusel näiteks. Või et kuidas kunagi tundus 10km jooksu kõige hullem asi maailmas, aga kuidas ajaga muutub isegi 42km normaalseks jne. Medalid ja diplomid jäävad alles, aga emotsioonid tuhmuvad. Olulisem on pigem just neid alles hoida!

Teen nüüd mõni nädal aja maha võtmist ja üritan molutamisega ka sinapeale saada :P