Läbipõlemine ja väljatulemine

Sellest on nüüd mõni tilk vett merre voolanud kui viimane postitus sai tehtud. Aga umbes sellest ajast algas ka mu teekond allakäigutrepist üles. Nagu ma ikka öelnud olen, et kord elus tuleb põhjas ära käia, et teada saada, mis tunne on sealt välja tulla. Seda ütlen ma küll peamiselt trennides ja sügavate kükkide kohta. Ja pigem loodan, et päriselus seda kogema ei pea. Mõnda aega tagasi lugesin mingist ajakirjast artiklit, mis rääkis läbipõlemisest ja ametitest, mis on suure riskifaktoriga selles osas. Ja treenerite töö oli seal kohe täitsa ära mainitud. On see ju siiski amet, kus tuleb tegutseda nii vaimse kui füüsilise pingega. Pidev suhtlus erinevate isiksustega, õpetamine, motiveerimine, innustamine, nõustamine – seda kõike ise füüsiliselt pingutades ja endast 100% välja andes mitu korda päevas. Vahet siis pole mis tuju tegelikult endal on, kas keha valutab või mis seis isiklikus elus on. Energiline ja motiveeriv külg tuleb endas üles leida igas olukorras. Jah, see on ju teadlik valik ja keegi ei sunni seda ametit pidama. Nagu ka mitte ühtegi teist ametit. Otseloomulikult peab see töö meeldima ja väga. Mis aga ei tähenda, et iga inimene ei võiks ka väsida. Treenerid muidugi pole teatavasti inimesed ;) Puhkust vajame me kõik, kes rohkem kes vähem. Iseasi on aga kui palju me sea endale lubada saame.

Nüüd tagasi minu allakäigutrepi juurde. Juba detsembrist saati tundsin motivatsioonilangust ja vaimset väsimust. On olnud pikk ja raske hooaeg – nii töö kui võistluste osas. Aprillist oktoobrini pidevad võistlused ja omad trennid ning füüsiline töö sinna otsa. Novembrist töökoormus suurenes. Võistlushooaeg sai küll läbi, aga läbi olin ka ise. Olen ka varem olnud suhteliselt lähedal läbipõlemisele, aga päris sellist seisu nagu tekkis veebruaris...pole kindel, kas olen kogenud. Tiheda ja väsitava töögraafiku juurde ei mahtunud enam omad trennid (just jooksud). Jooks on küll füüsiliselt väsitav, aga on minu jaoks alati olnud ka lõõgastus. See on aeg, kus puhkan ja laen oma vaimu. Kui aga see osa elust välja jääb, siis on kõik tasakaalust nihkes. Leidsin ennast olukorras kus ei tahtnud näha mitte kedagi, suhelda mitte kellegagi, teha mitte midagi. Ometigi tuli ennast igal hommikul kokku võtta ja rahva ette minna. Ma ei ole teatavasti just kõige pehmom versioon naisest (tõenäoliselt tugevam ka nii mõnestki mehest) ja üldiselt nutta väga ei oska. Arvatakse, et mulle polegi äkki pisarakanaleid loodud või on need higistamiseks ümber kodeeritud. Kui aastas ühe kuni maks kaks korda silmast vee välja saan, siis selleks peab ikka tugev põhjus olema. Suvel korra sain…Aga mis siis nüüd? Veebruaris olin jõudnud sellesse punkti kus kraanid olid lahti peaaegu iga päev. Piinlik tunnistada, aga ühe kodaniku õlad sai läbivettimiseni täis ulutud mitu korda. Oli olukordi kus ärkad ja tunned, et ohh täitsa okey on ju olemine, siis aga 15min hiljem avastad ennast kõõksumas ja vägisi kokku võtmas, et kraanid kinni keerata ja rahva ette ilmuda. Ei ole ju varianti, et ahh ma tahan täna töinata ja trenni ei lähe. Tõmban parem topsi jäätist ette ja panen mingi pisaraavaja filmi peale ja haletsen ennast siis seal diivaninurgas. Vat ei ole seda võimalust. Samas kui need võimalused ka tekkisid, siis ega need kasutamata ei jäänud. Oli ka olukordi kus õhtuti kukud kummuli voodisse, sest oled surmväsinud ja mõtled, et ma nüüd ulun häääästi ruttu ära, sest pean magama jääma, et hommikuks välja magada. Jah, ka nutma peab aja peale. Aga läbipõlemise ja üleväsimuse iva ongi veel selles, et siis sa ei magagi ju. Oled väsinum kui laisklooma ja laiba ristsugutis, aga ei maga ikka. Saad öö peale 3h und kokku, siis on hästi läinud. Jaa jaaa seda unerohtude ja asjade juttu sain ma söögi alla ja söögi peale, aga ikka ju mõtled, et eiii mina seda kraami ei tarbi ja küll ma täna öösel kõik une korraga ära magan…noh. Ja see söögi värk ka veel. Kui minu organism on harjunud saama toitu regulaarselt ja 4-6x päevas. Siis nüüd oli isudega nii, et päris mitu päeva võis minna nii, et söömine oli täiesti meelest läinud ja isud nullis. Toitu vastumeelselt sisse toppides tuli asju ajada. Batoonid ja spordijoogid olid kohati ainus lahendus. Ja siis kui ikka isu lõpuks tuligi, siis tuli korralikult…ja sisse läks valimatult ja koguseid vaatamata KÕIKE. Minu organismile tähendab selline käitumine otseloomulikult kaost ja lisakilosid. Ei ei mitte üks ega kaks….vaid suisa kuus! Jaa jaa ei ole ju eriti näha. Aga tunda on, uskuge mind. Õnneks suur osa sellest ka lihase arvelt, aga see on teine jutt (jooksu asemel võtsin tagasi jõusaali treeningud alates detsembrist). Nüüd saab nii mõnigi kergendatult hingata, et huhhh no kui isegi Eglel kilod juurde tulevad, siis pole midagi hullu kui ma ka veidi juurde võtan :D Või siis kellel ma pinnuks silmas olen saab parastada, et hahh läheb paksuks…hästi :D Jah, ka mina olen inimene ja muide veel sedasorti inimene, kes peab vägagi jälgima, mis toidulaual toimub ja need kümned trennid nädalas ei päästa päeva kui ikka magusaneelud käima hakkavad. Mhmm ma pean vägagi palju vaeva nägema, et võistluskaalus püsida ja vormi hoida. Ei ole mul geneetilisi häid soodumusi ega ka suurt annet. Ropp töö, mis tuleb ära teha lihtsalt :P Halbade geenide ja vanuse taha pugemise jutuga ei maksa lagedale tulla. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida (siiski võtan selle teema päevakorda edaspidi).

Jutt läheb küll pikaks, aga antud teema on kindlasti tuttav paljudele. Enamus üritab oma stressi ja läbipõlemist varjata ja sellest vaikselt välja tulla. Mõnel see kindlasti ka õnnestub. Siiski on neid, kes alla annavad ja lahendust ei leiagi. Mina sain korduvalt nn nõuandeid, et peaksin puhkama ja reisile minema vms. Siinkohal pean ma lahti rääkima selle teema, et üksi oma elu majandava treeneri juurde ei maksa minna kunagi jutuga, et aga tee siis vähem trenne ja puhka rohkem ja reisi jne. Enne kui selle niinimetatud nõuandega minna, võiks minna küsimusega, et ega sul ei oleks võimalik puhkust võtta vms? Enamus treenereid on tööl tunnitasu alusel. Mis tähendab, et kui ei tee siis ei saa. Ei ole ette nähtud tasulist puhkust ega kindlat kuupalka. Kui võiks arvata (ja olen päris palju kuulnud, et arvataksegi), et antud füüsilise töö juures on tasu kindlasti kaunis ja märkimisväärne, siis tunnitasu mõttes ehk ongi, aga kas sa jõuad teha 8h trenne jutti nagu 8h istuvat tööd? Ja läbiviidud tund on üks asi, teine asi on tunni ettevalmistamine ja selleks kuluv aeg. Minu tööpäevad kujunevad aegajalt ka 12 tunniseks, millest siis konkreetselt tasustatud tunde on näiteks 2-6. Ja ei ole ikka päris nii, et ahh ma täna ei viitsi minna ja teen 5 trenni asemel 1 või üldse mitte. Pigem võtad hoopis asendusi juurde ja teed nädalas mõned trennid lisaks kui vaja. Kui sul puudub kindel sissetulek kuus, aga majandad ikka elamise, toidu, auto, riiete ja muude kuludega, siis sa lihtsalt ei saaaaa võtta puhkust ja palmi alla lennata. Olgem ausad, isegi ühte lisa puhkepäeva ei saa võtta kui just äärmuslikku vajadust pole. Ärgem saagem valesti aru, ma armastan oma tööd ja teen seda väga hea meelega, aga väsimus on paratamatu. Siis veel need nn nõuanded, et aga hakka mingit muud tööd tegema. Sa vabandage väga, aga seda ei saa kohe kuidagi nõuandena võtta. Kui idioot peab olema, et ise selle peale ei tule, et puhkama ka peaks ja et pole aegajalt ise mõelnud ka mõne muu tegevuse peale. Uskuge mind, me kõik mõtleme, et äkki mõni muu töö toidaks paremini ja et puhata on ju tore. Nõuandena saan ma võtta vaid konkreetseid ettepanekuid ja soovitusi. A la, et noh kuna sa nii aktiivne ja esineja oled, siis sulle kindlasti sobiks ja meeldiks ka raamatupidaja töö. No vaikselt kontoris nohistada päevad läbi ja paigal istuda. Saate ju aru küll, et need kaks asja kokku ei käi ja pigem oleks sobivust raske leida, aga vähemalt oleks see konkreetne soovitus. Mitte, et kle aga tee äkki hoopis midagi muud. Emmmm…mida? Ja mulle meeldib mu töö. Läbi põleda on võimalik ka iga teise ametiga.

Kuidas ma sellest siis välja tulin ja kas tulin? Terve veebruari nutsin ja halasin ja vigisesin ja väntsutasin ennast. Minu suur kaastunne Marisele, kes suure osa sellest laviinist enda peale sai ja kogu seda manti enda õlgadel pidi kandma. Tõeliselt suuured tänud, et vastu pidasid ja olemas olid. Maris teadis täpselt mida öelda ja veel olulisem, et mida mitte öelda. See tähendab, et mitte targutada. Lihtsalt kuulata ja erapooletut nõu anda. Peas oli päris korduvalt mõte kõik see siiapaika jätta ja vähemalt aastaks ära maale minna. Puid lõhkuda ja kalal käia ja metsas kolada ja põldu künda jne. Samas ma tean, et mul hakkab igav juba esimese paari kuuga (kui mitte paari nädalaga) kui peaksin trennidest ja klientidest eemal olema. Olin juba valmis kõigest loobuma ja alla andma. Kõik muutus kuidagi ülejõukäivaks. Neid soovitusi, et mine spetsialisti juurde ja räägi ära asjad ja saad ehk mingid rohud või asjad peale, siis need soovitused muidugi ajasid mind veel rohkem keema. Sest asi ei olnud ju selles, et ma ei oleks teadnud mis mul viga on. Ma teadsin täpselt, et olen üle pannud ja puhata on vaja ja just vaimset poolt. Tabletid ehk leevendavad olukorda, aga ei ravi põhjuseid. Nendega tuleb ikka endal tegeleda. Keegi sinu eest asju ju ära ei tee. Või ehk ka teeks, aga mina ei ole kindlasti paluja ja lunija. Ma võtan abi vastu kui seda pakutakse, aga ise ma ei küsi. Lihtsalt nii on ja jääb. Igatahes tegin mõned tunnid rohkem tööd veebruaris ja võtsin julmalt 3 vaba päeva (lisaks nädalavahetusele) märtsi alguses. Need olid juba väga viimasel minutil võetud vabad päevad. Murdumishetk oli käega katsuda. Jah, mis see 3 päeva ikka päästab eksole. No kuiii palju ma kuulsin seda, et sul on ikka kahte nädalat vähemalt vaja ja kuhugi ära minna siit üldse jne. Aga ma loodan,et tegin oma eelneva jutuga asjad selgemaks, miks see nii iizipriizi pole. Suured tänud inimesele (kelle õlad ma läbi leotasin), kes mind siis paariks päevaks väikesele tripile viis Eesti teise otsa. Hakkasin oma hingamist vaikselt tagasi saama. Olem ausad, ma olin inimvare juba. Nüüd, kolm nädalat hiljem alles hakkan tundma, et olen võimeline inimeseks hakkama. Olen ennast terve märtsi kuu julmalt kokku võtnud ja toitumist taas paika loksutanud, mõned korrad sörkimas käinud jne. Eks tuleb ette veel hetki kus ärritun lihtsate asjade peale, aga asi on ikka kordades parem. Huumor hakkab ka mu soontesse tagasi voolama tasapisi. Ühesõnaga elan veel (isegi ei ütle...aga mis elu see on?).

Olen korduvalt öelnud, et võistlemiste osas jätan selle hooaja vahele. Kindlasti osalen võistlustel, aga tulemuse peale midagi tegema ei lähe. Põhja pole all selleks hetkel ja aega ei paista ka juurde tulevat. Mis on ehk isegi hea, sest tööd on ja olen ekstra tänulik oma klientidele! Päris mitmel murdumishetkel sain muide motivatsiooni just klientidelt. Nähes kui väga nemad pingutavad millegi nimel ja kui raske see tegelikult on, siis miks peakski minul kerge olema. Ma reaalselt näen nende saavutustes edusamme ja see on parim tasu mida saada! Siiralt loodan ka edaspidi inspiratsiooniks ja motivaatoriks olla (kui isegi midagi erilist ise ei saavuta hetkel). Olgu minu läbipõlemised ja nutulaulud hoiatuseks teistele, et tuleb ennast kuulata ja õigel ajal pidurit tõmmata. Ja kui ikka käpuli kukkuda, siis vähemalt ennast kokku võtta ja välja tulla. Meile kõigile paistab üks päike, mõnele lihtsalt eredamalt, oleneb kui tumedate prillide tagant me seda vaatame. Ma tean, et mõnikord on äärmiselt raske ennast kokku võtta ja ahvatlus alla anda on kordades suurem. Siis tulebki äkki korraks alla anda, lihtsalt arvestada sellega, et väljatulek võib pikemaks ja raskemaks osutuda. Omal näitel tahan öelda, et kui oled nii käpuli, et põlved on puruks ja kogu maailm on sinu vastu….siis tegelikult seal ei ole abiks see, et pole hullu küll sa välja tuled ja hakkama saad. Võimalik, et ei tule niipea välja ja ei saagi pikalt hakkama ja äkki tulebki abi paluda. Mina lihtsalt otsustan aegajalt gravitatsioonile vastu hakata ja maa külgetõmbejõule ja provokatsioonidele lõuaga vastu põrandat lennata mitte alluda. Targutused ei päästa, et küll üle läheb ja asjad helgemaks lähevad. Ei pruugi minna, endale valetada pole ka mõtet. Oodata ja valetada pole mõtet. Küll aga võidelda ja proovida on mõtet. Kui ei tule välja, siis korraks alla anda (jah, see on täiesti aus) ja vaikselt seda lõvi endas uuesti otsima hakata…

Enivei, 8.aprillil on Parkmetsa jooks 7km. Kes tuleb mind kotti jooksma? Vaatan, mida vana (ja ka suures koguses uue) rasva pealt teha saab :P I´m back in da bisnisss!