Jooksutuuri esimene päev oli reedel Tehvandil 10km rajal. Tunne ei olnud üldse hea. Jalg kuidagi pehme ja olemine tuim. Trenninädalast väsimus sees. Ja teadmine, et õhtused jooksud ei ole päris minu kehale. Olen harjunud jooksma pigem hommikul, lõunal, äärmisel juhul päeval. Adrekas hakkas kergelt sisse tulema kui mul paluti esindada ProRunnerite naiskonda - olla üks kolmest liikmest. Natuke kahtlesin, sest ma ei ole ju jooksja. Aga Kristi on osav läbirääkija ;) Hirmutav oli ka see, et jooksust osavõtjaid oli algselt 200 kanti ja kõik tundusid tegijad jooksjad. Enda õnneks oli see jällegi mulle tundmatu rada - kõik jooksud lähevad paremini kui ma rada ei tea. Panin kohe mõnusas tempos minema, kerge just ei olnud, aga raske ka mitte....algus. Üritasin ühtlast tempot hoida, nii palju kui see neil tõusudel üldse võimalik oli. Mida lähemale lõpule, seda hullemaks rada läks ja kohe nii hulluks, et paaril tõusul oli tahtmine samm kõnni peale võtta. Peas tagus mõte, et no eiiii...elus esimest korda ma ei hakka nüüd rajal kõndima! Jooksin viimased 3 km põhimõtteliselt ninast veri väljas tundega. Kui finishijoonel kuulsin, et olen neljas naine, siis sain nagu selgusele toova kannalöögi kuklasse. See pingutus oli ennast ära tasunud. Aga samas, kohe ka teadmine, et hakkab nüüd see pull pihta jälle...asi läheb tõsiseks ja edasi ei tule enam niisama läbilonkimist ja tukerdamist ja nautlemist, et noh vaatab, mis see järgmine päev ka toob ja kuidas rada on ja eesmärki ju pole jne. Nüüd oli asjal juba hoopis teine eesmärk ja lähenemine. Esiteks tuli naiskonna au üleval hoida ja ka enda positsiooni säilitada. Kokkuvõttes küll naiste neljas koht, aga olulisem, et oma vanusegrupi teine koht. Eufooriat lisas asjaolu, et esikohal on minu jaoks jooksumaastikul suur eeskuju Maris Tamm. Tema järel teine olla ei ole just häbiasi.
Teise päeva jooks oli lõuna ajal Pühajärvel 17,125km. Seda rada ma tean hästi, aga vaid 10km ulatuses. Viimasest 7 km polnud mul jällegi õrna aimugi. Noh õnneks. Sest see viimane 7km oli jällegi jalad alt, ninast veri välja, tatt magedaks ja kops kokku pingutus. Enamuse rajast teadsin, et minu ees on 3 naist, aga et minu taga on neid veel palju ja järgmine ei ole just väga kaugel. Üllatuseks sain kolmanda koha 3km enne lõppu kätte ja läksin möödagi. Siiski pidin finishisirgel selle koha jällegi ära loovutama. Siiski aegade kokkuvõttes olin ikkagi naiste kolmandale kohale tõusnud ja vanusegrupi teise koha säilitanud. Kolmandaks päevaks pinge veelgi suurem peal, sest eesmärk ikkagi kõrge.
Kolmanda päeva hommikuks oli juba võistluspinge ka peale kerinud. Mul üldiselt puudub selline asi. Eesmärk tulla naiste seas kolmandale kohale, aga selge teadmine, et selle koha eest tuleb väääga tugevalt võidelda. Ja seda ma ka tegin. Kolmanda päeva rada oli Käärikul 15km metsas ja no jällegi tahtejõu maksimum proovilepaneva rajaprofiiliga - mitte üks ega kaks rasket tõusu, vaid vähemalt tuhat ma ütleks. Samas tõusud mulle just ju sobivadki. Jällegi terve rada pulss punases - meelega ei pannud ühelgi päeval pulsivööd peale, sest see oleks minus rajal shoki tekitanud. Teadsin, et alla punase seal midagi ei toimunud. Jalga sirgu ei lasnud küll kordagi, kõrvade vahel oli pidev teadmine, et see saab karistatud kui lõdvaks lasta. Seega maksimum pingutusega kogu 15km ja jah ka see Harimäe tõus jne.
Läks täpselt nii nagu ma pingutanud olin. Naiste absoluudis kolmas koht, oma vanusegrupi teine koht, Kekkoneni (kolmanda päeva eraldi arvestuses jooks) jooksu naiste kolmas ja kokkuvõttes naiskonna (ehk selle ProRunner 2 tiimi) esimene koht. Ja mis kõige olulisem, et olen nüüd elus esimest korda saanud poodiumile astuda koos Marise ja Teaga! Seda tunnet ei saa ikka keegi kuidagi ära võtta ja millegagi asendada. Kolme päevaga joostud maratoni aeg tuli kokkuvõttes 3h 22min ja 35sek! Eesmärgiks olin seadnud sinna 4h kanti - just arvestades rajaprofiile. Selle nädalavahetusega olen ennast ületanud päris mitmekordselt. Ja polnud üldse hull minna veel kolmanda päeva õhtul 2 trenni andma ja hetkel siin pärast neid trenne istuda ja kokkuvõtet kirjutada ;) Aga eks ma homme siis olen koomas :D Järgmine nädal toob kõigest 11 trenni - seal hulgas 3 pikka koolipäeva ja lisaks Narva Energiajooksu poolmaratoni ning FitGamesi teise etapi Tallinnas. Üks kunagi kuskil ütles, et kes teeb see jõuab. Samas mina ütlen, et kui ikka üle panna, siis ei tee midagi ja ei oleks mingi ime kui ma nüüd paari päevaga jalad alt niidetud saan ja külili olen. Loodame siiski parimat :)
No comments:
Post a Comment