Villiku tegemised: Ööjooks (slash Vägilasejooks vol 2) läbi imetabase tormi

Kõigepealt vabandused naabrimehe ees. Et kui sa juba ärganud oled ja kohvi kõrvale kohe lugeda ei saanud, aga no eiiii viitsinud kell 1 öösel typima hakata enam. Eks jooksen paar trahviringi järgmises ühistrennis või midagi. Aga samas olen juba maast lahti. Sest teadaolevalt ei seisa tühi kott püsti ja selgub, et ei seisa ka pikali. Rämeräige nälg ajas jalad alla juba 6 paiku :/

Eniveis...kuidas see Rakvere "spartaaaa" siis oli kah? Tähendab, raske on öelda kuidas kokkuvõttes läks, sest aegade registreerimisega läks seal nüüd veits nihu - force majeure tegi oma töö. Uputas ära lihtsalt kõik süsteemid. Toon välja lõigu Ööjooksu feissi lehelt:

„See oli tõeline loodusstiihia: inventar, tehnika, rajapiirded – kõik oli marutuule ja paduvihma meelevallas,“ rääkis Eesti Ööjooksu peakorraldaja Marko Torm. „Suutsime ainult tänu abiliste ja meeskonna ennastsalgavale tööle vältida hullemat. Kahjuks sattusid looduse meelevalda ka ajavõtusüsteemid, mis jäid paarikümne sentimeetri sügavuse vee alla. Lõpuajad on seetõttu puudulikud ja ametlikke tulemusi ajavõtu teostaja paljudele paraku kinnitada ei suuda. Võistluse järgselt me küll parimaid tunnustasime, kuid tegime seda järjestuse visuaalse kindlaksmääramise abiga. Palume siinkohal vabandust kõigi osalejate ees, kelle lõpuaeg ilmastikuoludest johtuvalt ei fikseerunud.“

Etteruttavalt võin öelda, et minu aeg siiski fikseerus. Kahjuks küll on koht ebaselge, aga nagu ma aru saan, siis kõige halvem see just ei ole.

Nagu ikka, siis ka eile ei läinud ma täiega panema, vaid pigem jällegi testima, et mis seis on ja mida see keha minust siis tahab nüüd. Viimasel ajal on hingamise paikasaamisega ikka totaalne jama. Lõõtsutan nagu 15-aastane koer juba 120 pulsi juures. Lihased on okey ja pulss ka suht perfekto, aga kiirus zero ja kopsud nagu papakoil. Jooksude ühistrennid lähevad kuidagi vaevaliselt ja ma still ei saa aru, et kas asi on halvas ja ebapiisavas taastumises või väheses võistlemises. Tõenäoliselt mõlemas. Eilsel jooksul sain ka aru, et kaal on jooksmseks ikka kõrge. No hästi jooksmiseks. A missa teed kui suhkur meeldib?!

Igatahes oli 21km rajale reganud üle 1400 jooksja. Pole veel uurinud, ja eks see on hetkel ka ebaselge, et kui paljud ka lõpetasid. Katkestajate arv oli ka kindlasti korralik. Stardi ajal oli ilm ideaalilähedane või pigem isegi liiga soe. Just kella 20:00 kohta (mhm, seekord oli ööjooksu kohta ebatavaliselt varajane start). Esimesed 10km sai ikka higistatud ja olin sunnitud joogipunktides ka kraevahele vett valama. Teisel ringil seda selgelt enam ise tegema ei pidanud. Ma usun, et terve Eesti sai oma sahmaka tormi kätte ja aimab, mis toimus rajal. Alustasin jooksu rahulikult - 5km kompasin piire ja need piirid tundusid kuidagi maru kõrged. Keha oli justkui kinni. Jalgadel polnud vigagi, aga üldine minek oli takistatud. Lasin päris palju jooksjaid mööda. Mitmeid kordi mõtlesin, et kas nii ongi, et lasen kõik need naised mööda ja enam kinni ei võtagi? Või siis ikkagi tibusid loetakse alles finishis. Hirm ennast kinni joosta oli ikka päris suur ja ei olnud tahtmist paugutama hakata. Otsustasin asja teise ringi peale jätta. Et kui tuhhi on, siis kasutan selle pigem lõpupoole ära. Aga imepärane avanemine tuli 8km paiku. Keha hakkas lahti minema ja asi tundus järkjärgult kergem. Või oli asi ilmas. Hakkas jahedamaks minema ja mingist hetkest ka veidi vihma tibutama. Kõik me teame, et kui loodus otsustab lollusi tegema hakata, siis on see vesi minu veskile. Mida sitemad tingimused, seda parem mulle. Välku sähvima hakkas ja tormiga ähvarama kukkus, siis tõusis koos tuulega ka naeratus minu näole. Mida tugevamaks muutus vihmasadu, seda tihedamalt kordas hääl minu sees "yeaaaahhhh beibi, bring it on!!!" Joogipunktidest sai juba tuima näoga mööda joosta, sest ülevaltpoolt valati pangega pähe. Ja nii ma ka mööduma hakkasin neist, kes enne minust mööda olid litsunud. Sattusin mingite pikkade kuttide punti, aga parku jäin ikka tuulepoolsele küljele ja ei saanud mingit varju neilt. Lombid olid juba nii sügavad, et tuli harrastada korralikku plvetõste-jooksu. Aga võitleja minus järjest kasvas ja loom tahtis välja tulla. Mitu korda mõtlesin, et huvitav, kas oleks variant katkestamiseks? Loomulikult mitte. Iga välgusähvatusega tuli sama lause, et yeahhh pane veel peale - küta ikka üle võlli, anna kõik alla sealt taevast mis anda on...Madness??! This is Spartaaaaa!!!. Ja no kui mingist hetkes jooksin vastu vihma nagu vastu seina ja hing oli totaalselt kinni. Siis tuli korraks pähe, et ooookeyyy see on nüüd natuke too much. Hingata tuli kõrvade kaudu, sest nina ja suu olid vett täis ja sõna otseses mõttes voolas koos tatiga vihmavesi välja igast peasolevast august. Ega rada ei näinud, jooksin sinna kuhu need kutid jooksid. Ja imestasin tõsimeeli, et kuidas ma üldse suuudan nende pundis püsida ja päris korralikku tempot hoida. Paljudest ka mööda joosta. Kui kõige hullem mööda sai ja tekkis võimalus ka geel sisse tõmmata (umbes 16km kandis), siis läks eriti lõbusaks. Lasin jalal minna, nii nagu ta tahtis ja ülakere lihtsalt kulges kaasa. Kui 3km enne lõppu hakkasid jälle need järgi jõudma, kellest mööda olin litsunud tormi ajal, siis aimasin, et äkki olen tempot vähendanud. Kella ma teisel ringil enam ei vaadanud. No ei näinud ju ka. Tõmbasin sammu pikemaks ja uuesti mööda ja enam naljalt ühtegi kohta ära ei kinkinud. Veidi pusimist oli 10km jooksjate ja kõndijate ja rajal sõitvate autodega (hämming). Aga õnneks väga palju pidurdama ei pidanud. Siiski jooksin viimased 5km kindlasti reiekrampides. A mingid krambid mind siin ei pidurda kui juba sellisest jamast on läbi tuldud. Tormi ja krampide provokatsioonidele mitte alludes panin viimasel paaril kilomeetril volüümi veel juurde ja nii see finish tuli. Ajaga 1h 39min. Pmts sama aeg, mis elmisel aastal. Aga tingimustest me juba rääkisime eksole. Kahjuks ei fikseerunud kõigi joosjate lõpuaeg ja seega ei ole ma kindel oma kohas. Hetke tulemused näitavad, et 10. naine ja vanusegrupi 6. koht, aga see ei ole kindlati õige. Päris esimeste naiste aegu pole kirjas. Siiski avastasin üllatusega, et tulemuste tabelis on päris mitmed sellised nimed minust tagapool, keda ma pole suutnud mitte kunagi rajal kätte saada ja siis need, kellest vähestel kordadel olen kiirem olnud. Isegi Eve Talts on minutiga maas. No päevad ei ole vennad ja selgelt sobivad sellised tingimused mulle kõvasti rohkem kui enamus normaalsetele inimestele.

Kui pärast poistega autos muljetasime, siis selgus, et näiteks kõige hullemas tormis mõtlesime ProRunnerite telgile. Et kas ja kuidas see püsti jääb. Tänu tugevatele meestele ja nende ennastsalgavale tegutsemisele jäi telk püsti. Kutid rippusid tuult ja tormi ja tuisku ja välku trotsides oma keharaskusega telgi küljes ja nii see päästetud sai. Vedas, et mõned tugevamad tüübid 10km rajale läksid ja õigeks ajaks finishis olid. Muide, Ülole veelkord õnnitlused 10km isikiku puhul! :) Suured tänud Cris Poll´ile, kes telgi püsti pani ja selle hiljem ka üksi maha võttis. Sest no pärast jooksu põgenesid kõik telgist (väljaarvatud sangarid, kes telgi päästsid) nagu rotid uppuvast laevast...kes siis kuhu ja mis suunas. Me Kaidoga panime ka kergelt kreeni suunas minema kohe ja orienteerumiskunnidena jõudsime nooooh keeerge ringiga spordihoonesse. Järgnes "paneme Villiku kannatuse proovile" Rakvere Tartu maanteel. Samast tormist tuli nüüd veel läbi ka sõita. Teetööd ja pime lisasid asjale vaid vürtsi. See selleks. A rohkem ma ei viitsi kirjutada, sest muidu peavad mõned siin teise tassi kohvi järgi minema :P

Finishis jagatud "auhinnakott" on seekord suhteliselt omapärase sisuga. Nagu kutid selgitasid mulle va teadmatule, et kummid käivadki koos. Näts on isegi oluisem kui see teine kumm. Et kui nätsu ei ole, siis jääb teine kumm kindlalt kasutamata. Selge, sain. Nätsu ma ei näri ja selgelt seletab see nüüd nii mõndagi.