Villiku tegemised: Vägilase Jooks

No hakkab peale. Ma juba olin loobunud igasugustest multifunktsionaalsust nõudvatest võistlustest - Fitness5 ja FitGames jne. Noh plaaniga keskenduda rohkem jooksule. Ei jõua ju kõiki maailma erinevaid võistlusi läbi käia. Ja eks see vigastuste oht on ka neil üritustel veidi suurem. Ja kuna põhijooksud on veel ees, siis ei saa riskida nihestuste ja muude vigastustega. Ega jõudu ka ei ole just ülearu. Ühesõnaga ütlen siis välja ära, et kui ikka julguse kokku võtan, siis plaanin sügsel kahte täispikka maratoni joosta. Mhm, Tallinna ja Tartu omad mõlemad. Kas ja miks, sellest hiljem - kui kindlam otsus vastu on võetud. See selleks. Ise ei plaaninud sel aastal ei mudajookse, kõvamehe jookse ega vägilase ja muid jõu- ja ilunumbreid nõudvaid jookse kaasa teha. Kuna aga Kaitseliit tegi ettepaneku Vägilase jooksu Lähte etapil osaleda ja mul ei olnud sellele nädalavahetusele muid asju broneeritud ka, siis otsustasin minna. Väääga kahtlevalt muidugi. Treener Viljar veel ütles ka, et parem ärgu ma mingu või siis võin minna aind funnima. Ja nii ma plaanisingi, et lähen võtan asja rahulikult ja naudin päeva. Hommikul kallas taevast alla nonstop padukat ja selge oli see, et nii see nauding algabki. Kõik me teame, et mida sitemad tingimused ilmastiku mõttes, seda parem mulle. Enne starti aga keerati taevakraanid kinni ja päike pähe. Hommikul ei olnud sees veel mingit erilist tunnet. Aga Lähtele sõites hakkas nagu kerima ja isegi teatud asjade suhtes hirmu tekitama. Mu pöidlahoidja ikka vedas mind enne rajaga tutvuma ka, et no lähme vaatame need takistused üle. Ütleme nii, et vaprusevärinad suurenesid. Vesi ei ole just minu teema ja veega seotud olid päris mitu takistust. Nendest läksin silmad kinni mööda. No ja igasugused rippes ronimised redelil ja rõngastel ja plankude ületamised ja mudas sumpamised ja lõpus "ninast veri väljas ja sõrmeküüned maha" tõus jne jne. Ei jäänud muud üle kui käega lüüa ja lihtsalt peale minna hästi rahulikult. 8 kilomeetrisel rajal oli 31 takistust - nii looduslikud kui tehislikud. Ja no see Lähte rada on ise juba üks paras takistus nende tõusude ja küngaste ja liiva ja savi ja muu mandiga. Minu jaoks oli see esimest korda osaleda Vägilase jooksul, seega startisin kolmandast grupist. Grupid lasti rajale 10minutilise vahega. Võtsin starti suhteliselt rahulikult ja läksin nii nagu jalg minna tahtis, seega ikka suht grupi eesotsas :D Takistusi ma järjekorras ei mäletagi. Kõik käis nii kiiresti. Rajal oli ainus mõte, et mis see järgmine jama olla võib millest üle või alt või läbi pean saama. No ühesõnaga palkidest üle ja alt, mööda puudevahele veetud koormarihmadel kõndimist, puupakkude, autorehvide, liivakottide tassimine, endast tublisti kõrgemate plankude ületamine, torude läbimine, mudaste kraavide läbimine, roomamine, ripper rõngaste ja redelite mööda ronimine, liivased tõusud, savised rajad ja mudatiigid, juurikad ja muud ebatasasused tõusude ja laskumistega metsavahel, järves palkidest üle või alt läbi ujumine, vees takistuse alt läbi minemine kus aind nina on veest väljas, traktorirehvide kantimine jne jne. Ühesõnaga kui oli tegemist sellise takistusega mida ei suutnud läbida, siis tuli teha trahviring. Kas siis pikem rada läbi joosta või kosmonaute või kätekõverdusi teha. Mina pidin ainult ühte trahviringi kasutama. Sest esimene rippes ronimise torud olid liiga jämedad ja ma ei suutnud kinni hoida ja edasi liikuda ja kolatasin alla sealt. Trahviring oli muidugi päris pikk. Ülejäänud rippes asjad tegin aga hambad ristis läbi (kuigi 20 kätekõverdust oleks kiirem ja kergem variant olnud näiteks). Ka plankude ületamisel ma abi ei vajanud ja sain täitsa ise hakkama. Neid ma muidu kartsin, aga adreka pealt ikka liigutab mägesid ma ütlen. Veetakistused, mida ma kõige rohkem kartsin, olid aga pigem kõige kergemad. Ja päris hea oli ülepeakaela mudasena korraks järve saada. Palavus tegi ka oma töö ja ma terve raja ootasin neid veetakistusi, mis aga olid just raja lõpuosas. Imekombel avastasin ma vähemalt 10 korda rajal ennast mõttelt, et see täiega meeldib mulle. Raske on küll, aga no meeldib nohh. Päris paljud kõndisid raskemaid tõuse ja lõike. Täiesti arusaadav, sest pulss punases panna ei ole ka mõtet. Aga minu jaoks ei ole asi nii hull, sest seda võhma värki võiks juba olla ju küll. Ühesõnaga kõnnisamme tegin ikka väga vähe. Paar meetrit enne takistusi, et korra hinge tõmmata ja koguda ja siis ära läbida misiganes asi ees seisis.

Fun fun fun. Mulle meeldis! Ja pealtvaatajate jaoks ka mega üritus, sest rada oli nii risti rästi ja suhteliselt väikse ala peal, et enamus takistusi oli pealtvaatajatele ilusti jälgitavad. Muidu jooksudel näed starti ja siis pmts finishit. Aga sellel jooksul saab ikka stabiilselt kaasa elada ja kuklasse karjuda. Kui enne starti tehti asja minu jaoks järjest hullemaks juttudega, et njaa see on raske värk ja võdinvõdin tuleb sisse jne. Seda siis varem osalenute poolt. Aga nüüd, kus olen korra ise osalenud, siis järgmist sellist üritust enam ei kardaks nii, vaid pigem ootaks starti. Selgelt on see minu adreka värk, mis paneb selliseid asju nautima. Naiste jaoks on see muidugi suhteliselt raske jooks (eriti kui minna head aega tegema), aga noh mina ja naine ja see värk...teadagi.

Eks ma olin teatud kohtades ettevaatlik ja ei andnud endast maksimumi. Ei läinud aega tegema, vaid lihtsalt kogemust saama. Siis kokkuvõttes naiste arvestuses 11. koht ja vnusegrupi 9. koht on ju täitsa timm. Aega kulus kogu pulli peale 1h 3min. Parima naise aeg oli muidugi 49 minutit! :O Müstika!

Enivei enam ma ei ütle ei sellistele võistlustele :) Ja usutavasti kui nüüd oma teatud eesmärgid tavajooksudel ära teen, siis äkki hoopis selliseid nikerdamisi võtangi rohkem ette. Hea meelega vahetan 10km ninast veri ja kõrvast kapsad väljas aja peale jooksud hoopis selliste nikerdiste jooksude vastu. Pikemaid maid muidugi naudin võistluste osas edasi. Hetkel välja ei ütle, mis jooksud sel hooajal veel plaanis on. Sest vana tõde on see, et võta eesmärk ja valmistu selleks ja räägi ka sellest suure suuga ja täiesti kindel on, et see läheb siis ka aiataha!

Pilte lisan siia hiljem tõenäolselt veel. Kniksud ja kraapsud fotograafidele ja pöidlahoidjatele ;)