50km esimest lund!

Kui sain mailile infokirja üritusest nimega „100km 24h“, et välja selgitada Kaitseliidu Tartu maleva vastupidavaim kaitseliitlane, siis päris esimene reaktsioon oli, et ohhh võiks ju. Teine reaktsioon oli, et nop, see on liiga palju kannatamist. Aga mõte jäi kuklasse. Ja kui siis Grete tuli lagedale, et davai piffid lähme, oli otsustatud. Tuleb minna. Kindlasti mitte läbima tervet rada, aga katsetama, et palju reaalne siis on endast välja pigistada. Ja saab ju iga hetk rajalt maha tulla.

Kõige pikem distants, mille järjest läbinud olen, on 48km. Samas, see oli väga heas füüsilises vormis olles tehtud. No ehk siis 40km peab äkki ikka vastu seekord? See on ju maratoni distants, pagan…palju ikka.

Ürituse mõte oli siis läbida jalgsi 100km 24 tunni jooksul. Võidab see, kes kõige kaugemale jõuab. Võimalus läbida ka lühendatud rada ehk 50km, mis peab olema läbitud 12 tunni jooksul. Tartu maleva üritusest kasvas asi üle Eestiliseks. Erinevatest malevkondades registreerus 47 „poolemeelset“. Starti tuli 44.

Ilmaennustus lubas laupäevaks rohkelt lund ja lörtsi ja külma ja igasugust jama. Pidas oma sõna. Tõepoolest, kõige selle jamaga ta meid ka õnnistas! Juba stardis tuli vihmakeep peale tõmmata, sest sadu algas ilusti hommikul pihta kohe…esialgu vihmana. Esimeste kilomeetritega kaasnes lumesadu. Jah, selle aasta esimene lumi. Pole hullu, elame üle. Pikendasin vähe sammu, et sooja saada. Kaarti taskust välja võtta ei tahtnud, sest see oleks kohe märjaks saanud ja kindad olid ligumärjad juba esimese 10 kilomeetriga. Täiesti kasutud. Väänasin vett välja ja panin need taskusse ära ja paljaste kätega siis edasi. Tuleb võtta mõnele samas tempos tegelasele sappa, et ise kaardiga jändama ei peaks. Eemal lähevad 3 sõdurit paraja sammuga. Okey tõmban järgi ja vaatan kas suudan tempos püsida. 10km kontrollpunktis siis liitusin kahega neist (kolmas läks ees minema). Hakkas pihta reaal-komöödiashow. Tüüpide tekst ja üksteise kallal tõmbamine hoidis mul klemmi ikka kõrvuni nonstop.

Asi hakkas juba väga hapuks minema 20km kandis. Käed täiesti jääs ja lund ladistas pähe järjest rohkem. Jalad ja meeleolu kannatasid veel hästi edasi minna. Olen eluvõlglane poistele uue paari kinnaste eest! Mis siis, et neid tuli kätte jukerdada pool tundi, sest sõrmed ei liikunud ja käed külmast üli paistes juba. Paari kilomeetriga olid ka need kindad läbimärjad, aga no kaitsesid tuule eest ikka. Ligunema hakkasid jalad. Saapad vett täis ja püksid järjest raskemad. Kilo lund seljas ja paar liitrit vett pükstes ja saabastes. Pole hullu, teeme nalja ja lähme edasi. Poistel hakkasid vigastused välja lööma. Põlved ja reied jne. Kutid on elus päris palju traumasid üle elanud, aga näe ikka rajal. Minul oli selles osas kõik hästi ja tegin ise tempot. Samas, külm muutus ikka suhteliselt talumatuks. Mingil hetkel mõtlesin, et päris niiiii külm polegi mul vist kunagi elus olnud. Üks asi on karm talvepakane, aga teine asi on külm tuul ja jäide mis näkku sajab kui ise üleni läbimärg oled. Jalad ka järjest tuimemad selle vee sees.

Poiste samm aeglustub ja sai selgeks, et üle 40km nemad kaasa ei tee. Olin juba nõus 4. kontrollpunktis ise ka nendega maha tulema. Siiski hakkasin mõtlema, et minu jalad ju lubavad tegelikult edasi minna ja ma kahetseks seda hiljem kui liiga vara ära loobun. See külm pani mitu korda mõtlema, et kogu pull ei ole seda väärt…aga samas? Võtsin poistelt viimased juhised, et 40km punktist edasi järgmised 10km on suhteliselt otse minek ja väga eksida ei anna. Ma polnud nõus ikka oma kaarti välja võtma, sest käed ei oleks seda teha suutnud lihtsalt. Litsusin neil eest minema paar kilomeetrit enne 40km punkti. Lihtsalt, et naaatukenegi sooja saada. Punktis sõin paar lusikatäit suppi ja otsustasin ikka edasi minna. Siis juba olin üksi rajal. Eelmine võistleja oli arvatavasti suhteliselt pikalt eest ära ja tagant ei tundunud ka kedagi peale tulevat. Selles punktis oli juba päris mitmeid katkestajaid. 30km punktis öeldi, et on 13 katkestanut ja 40ndal siis tuli neid veel juurde. Minu siht oli siiski 50km ära teha.

Läks pimedaks. Pealamp põlema ja joostes edasi. Sooja ei olnud muul moel võimalik saada. Jooks ja kiirkõnd vahelduvalt. Rada järjest lopasem ja märjem. Kui mingi maani oli mõttes veel õhkõrn plaan teha äkki 75km või vähemalt 60km, siis see mõte sai surma hiljemalt 48km kandis. Lisaks külmale ja rasketele vett  täis saabastele hakkasid ka jalad kergelt üles ütlema. Ja pime ka, no ei taha üksi edasi orienteeruda. Viimasel kilomeetril sai selgeks, et need puusad matavad mu elusalt kui kohe ära ei lõpeta kogu pulli. Kuiva jalaga oleks ehk 10km veel kannatanud. Aga see ilm võttis tahtejõu külili maha. 50km kontrollpunkti jõudes oli mu esimene lause, et mulle nüüd küll aitab. Nõrk tulemus, aga mis teha, ilm murdis seekord ka minu. Tavaliselt on sitad ilmastikuolud vesi minu veskile. Aga seda vett oli seekord ikka liiga palju.

Minule teadaolevalt läksid sellest punktist edasi veel vähemalt 13 inimest ja võimalik, et tagant tuli veel paar tükki, kes jätkasid teekonda. Hetkel pole tulemustega kursis. Aga tean seda, et hull loom Roos tegi jälle oma töö ja läbis kogu raja (100km!!!) umbes 12 tunniga! No kuiiiii reaalne see saab olla?? Loomad, ma ütlen. Tõsine respekt, kes lõpuni pingutasid. Austus nende suhtes, kes poolelt maalt edasi läksid teibitud jalgadega! Ja tegelikult tugev käepigistus kõigile, kes üldse sellele rajale astusid! Nägin ja kuulsin mis piinasid seal üle elati (kes kust katki oli). Võin endaga rahul olla, et minul polnud ju suuremat häda midagi kui, et külllmm oli rsk noh. Kartsin veidi alajahtumist ja otsustasin, et järgmine aasta teen parema tulemuse! Vähemalt panen kalipso selga ja ujun kui vaja.

Miks ma seda endale teen te küsite? Ma ei tea. Aga kui rajal rääkisime, et normaalsed inimesed ärkavad laupäeva hommikul hiljem kui tavaliselt, teevad pannkooke, naudivad kohvi ja vaatavad telekat. Siis grupp ebanormaalseid aga ärkavad kell 6 ja lähevad tuule, vihma ja lumega 100km kõndima. Tõdesin, et ma ei oleks tahtnud olla üks pannkoogi sööjatest, vaid olin kõigele vaatamata rahul just seal rajal olles. Pannkooke saan teha ja kohvi nautida terve ülejäänud elu kui tahan (tegingi täna hommikul muide;) ). Minu jätkuv mõte on teha iga nädal midagi sellist, mis pikemaks ajaks meelde jääb. Kindlasti ei pea see olema enese piinamine. Tihti lihtsalt on selleks mingis mõttes enese ületamine siiski. Hetkel on minu elus väga palju meeldejäävaid hetki. Ja see teeb mind rahulolevaks. Nii tavamõistes naudinguid kui ka eneseületus-naudinguid. Kõik peab olema tasakaalus. Tavanaudingud muutuvad ju mingist hetkest igavaks. Et neid nn tavanaudinguid rohkem oleks ja ka päriselt nauditavad, siis väiksed ekstreemsused aitavad ainult kaasa. Ei mäletagi millal nii rahulolev olin.  Jah, isegi nende väsinud puusadega on hea olla. Sest olen enda jaoks jälle nii mõndagi tõestanud ja sellel on toetajaid J

Tänks Grete, et andsid väikse tõuke asi ette võtta! Tänks kutid, et meeleolu üleval hoidsite ja käte elu päästsite! Tänan Kärti, kes lihtsalt on oma tegevustega motivatsiooniks (loodan, et ta jõudis soovitud 75km peale). Tänks Mel, et need vingumised üle elad J Tänan vanaisa, kellele mõtted ikka aitavad jamast läbi minna!

Selle saime kaela juba stardis! Kahjuks 100km läbinute märk finishis jäi seekord saamata :/

Stardis on alati lõbus lahke nägu peas :P

 Algus tundub ju paljulubav...

 Keskpaigas tundub aga veits kahtlasem....

 Lõpp päris p... Kas siis selliseid käsi me tahtsime? Need ei liigu ju... :D

50ndal tulen maha ära, raisk! :D

LISA: Nüüd mõni päev hiljem tuli ka protokoll. Selgus, et saavutasin naiste kolmanda koha. Novott siis:) Stardis oli siiski 46 inimest ja 100km läbis vaid 6 kanget meest. Kärt jõudiski 75km peale. Ülikõva!!!