Vägitegude juurde jäime siis pooleli…
Vat see sügis kui sõjast ära tulime aeti sõjakomisiariaati, Vene
sõjaväkke. Tartus, Kingissepas seal mäepeal. Esimest korda kutsuti, siis ma ei
läinud sisse, teist korda kutsuti siis komissar käratas „Kussa kurat olid? Mis sul viga on?“ Näitasin
siis paremat kõrva, et sellega ma ei kuule. Tuli arst (valge kittel
seljas, aga sõjaväepüksid jalas) ja uuris ja urgitses seda kõrva. Küsiti siis
kõrvalt, et kumma kõrvaga sa ei kuule? Ma ei teinud väljagi. Urgitses edasi ja
lõpuks siis käratas „Lähed metsa puid lõikama!“ Mul oli hea meel kohe, et saab
metsa. Oli töö pataljonides. Mul oli ju kohe see patt peal, et alguses ei
läinud Punaarmeesse. Siis veel omakaitse ja Saksa sõjaväes allohvitser. No seda
ei saanud küll öelda. Aga kõige hullem oli jah, et miks Punaarmeesse ei läinud
ja Saksa sõjaväkke küll, kohe oleks Siberisse saadetud. Aga näe õnn, et see
kõrv mul nii oli, see päästis. No et ei lasnud mul kõnelda (Ei kuulatud üle.
Sõpra kuulati 20 korda üle). Aga 1945ndal siin Alatskivil vanas koolimajas
uuesti komissariaati ja küsiti kohe, et miks 41sel aastal Punaarmeesse ei
läinud? Ütlesin, et ah kopsud olid haiged, ei võetud vastu. Siis käratas, et
kas nüüd on terved?! Ma ei tea, pisted on rinnus. Kirjutas paberi, et Tartusse
Õpetajate tänavale röntgenisse (no sinna tundub, et ei läinud :D). Vot pääsesin.
Kas sina vanaisa kunagi
närvi ka lähed? (jube
rahulik vana on ja mina pole teda ärritununa kunagi näinud)
Eiii läähe!
…jätkab poolelijäänud juttu. Siis pandi metsa puid lõikama. Tulime sealt Karulinna poolt pimedas, talvel lumega. Kuulsime, et mingi viiksuv hääl
on kuskil. Vaatame 10 meetrit eemal must auk. Endine karjakaev. Vanamoor (mingi
Kaarli naine) oli sisse kukkunud. Küllaltki sügav kaev. Läksin siis alla ja
tõstsin ta üles ja sõber tõmbas kätest ja saime vanamoori kätte (naerab). No
oli tulnud Antoni saunast ja tahtis Maali poole minna (no ma ei saa.. naerame).
Novot selle siis päästsin ära.
Ja tead misasi..Irene (vanaisa õde) pulmad olid siin. Tuli Rebase
Riida siia (siin toas, rahvas oli teises toas) ja keegi ei pannud nagu tähelegi.
Kui mina tuppa astusin, siis Mäe Aadi upakil toanurgas ja Riida peal ja
kägistab. Läksin siis vahele. Aadi tuli ja tänas, et jumal sa päästsid mu
surmast. No õigest oleks ära kägistanud muidu. (Räägib põhjusest ka natuke ja
et läks veel suuremaks löömaks ka kui tema juba teise tuppa läks, meestel
kulmud rullis…no vot olid tugevad naised J ). No suur vanamoor oli ja kõva jõud kurrat! A
mind ta ei puutunud J J
Kas sina oled üldse kakelnud
kunagi kellegagi?
Mina ei ole kakelnud rohkem kui korra lõin Eldi Elmari kraavi J J See oli
1943 aastal, siis kui ennast varjasime. (Räägib pikema lambi toomise saaga, et miks
kuti kummuli lõi ja kuidas pärast Liide sõimas neid jänesteks, et varjavad ja
ei taha sõjaväkke minna)
Ega sina haavata ei saanud
sõjas?
Ei saanud. Olime kaevikutes ja ega venelased rahule ei jätnud ju,
pidevalt lennati üle ja lasti pomme. Palju meie üldse lasta saime... Suurtükid
kallid ju ja lasksime ainult vajadusel. Aga venelane see kurat tõmbas nii, et
jätkus.
Ma olen 31. patareil ühe mehe ära tapnud. Pikali kus ta seal oli,
tõmbasin kõri läbi. Ja hiljem Krivasool, no see venelane kohe üldse ei jätnud..iga
öö ikka tõmmati tuli peale. (Räägib lühidalt kuidas neid lõpus seal üles
rivistati ja tänati. Selle kohta küsin kindlasti rohkem kunagi).
Kas sina kahetsed ka midagi
oma elus?
A mis ma kahetsen (laiutab käsi). Ma ei tea kahetseda midagi.
Mille üle sa kõige rohkem
uhke oled?
(naerab ja laiutab käsi) Ma ei mõista midagi öelda J
Iseenda üled oled uhke
ikka..
Novot jah, et nii kaua olen elanud J
Kas sa mäletad kuidas sa
vanaemaga kohtusid?
Ehhe nojah…ega mind hobusega viidi sinna ja mina ei teadnud
midagi. No nägime ja sealt see hakkas. Enne seda käisime Sepa Lainega, aga
temaga läksin tülli J Kurask laskis teise poisiga ringi (no
piisas sellest, et kutsus teise poisi tuppa ja vanaisal sai kohe küllalt J ).
Kas sa seda mäletad kui mina
sündisin? (loll küsimus
muidugi...kui ta mäletab detailselt palju kaugemaid aegu)
No miks ma ei mäleta. Mäletan teid kõiki! (vanaisal on 2 last, 5
lapselast ja 4 lapselapselast)
Sa vist kunagi suitsetasid
ka ja kuidas selle maha jätsid?
Jah! 1941.aastal hakkasin ja 1956. jätsin maha kui Vambola sündis.
Mul oli kaksteistsõrmiksoole haavand ja olin haiglas. Taheti ära lõigata, aga paranes
ära. Suitsetamise jätsin päeva pealt maha jah. Oli veel 7 pakki Priimat, andsin
need vanamehele ja jätsin maha (Räägib ka kuidas haigesse kõrva lõi põletiku ja
elu oleks ka sellesse haigusesse napilt maha jäänud, pääses.)
No ja järgmine napikas oli siis kui metsas jahil olles lasti
kähriku pähe pauk minu pihta. Mul on praegu need haavlid veel sees, ligi 50
tükki (olen ise ka neid katsunud). Ega neid ei tunnegi enam, on sügavamale
läinud. Oleks suuremad olnud, oleks…Ütle lolli, laseb kähriku pähe inimest!
Viidi jah Tartu Maarjamõisasse. Siis politseisse, aga no ütlesin, et eks ma ise
olin süüdi (ei esitanud sõbrale süüdistust).
Ise ma olin päris hea laskja. Jahis pauk käis, kui öeldi et Meinhard
lasti, no selge siis on loom maas. Olen lasnud 40 põtra ja 60 siga.
Kas sa kunagi mingit sporti oled teinud?
Ei ole. Aga no VTK „Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“ norme ma
täitsin 1941. aastal. Tuhat meetrit oli joosta, mis ma jooksin…3min ja 25sek
oli norm (3 või 4 sekundiga jäin teiseks). Kõrgushüpe oli vist 1m 20cm.
Kaugushüpe oli midagi 4 meetri ümber. Kätega üles tõmbamise (lõuatõmme) norm
oli 8 korda, mis ma tõmbasin 14-15 korda. Ja kuulitõuge oli 8 meetrit. Täitsin
ära kõik normid ikka. Pandi VTK märgid rinda. Ilusad märgid olid juJ
Mis spordiala sulle kõige
rohkem vaadata meeldib? (vanaisa on tugev tugitoolisportlane)
No ma ei teagi, hüppamised..kaugus, jooksud. Kõike meeldib
vaadata. Eks ma ise ka natuke jooksin. Peenike ma olin sinuviisi J
(Räägib veel paarist sõjaväepolitsei käest pääsemisest).
Kuhu sinu sõduririided ja
relvad siis jäid? Metsa?
Jah, Laiksaare turbarappa. Riided ja püstolid. Aga seljakott, kus
olid pesu ja tööriided, jäi sinna sauna kus ma sain need räbalad selga. No
pagunid ja märgid kohe maha ja kilomeeter läbi metsa sinna rappa peitsime need
asjad ja riided.
Millised pagunid sul olid?
No see hõbelint oli ümber Underscharführer ehk Nooremallohvitser (?).
No sealt edasi olid juba Untersturmführer ehk Nooremleitnant ja
Obersturmführer ehk Leitnant. Führerid olid SS-is kõigil lõpus, aga Wehrmachtis
neid minesid ma ei tea.
Kui meie läksime, siis määrati kohe 20. SS diviisi. Kui ära
tulime sealt sõjakoolist Eesti leegioni, siis anti käise peale sinimustvalge
vapp. Muidu krae peal oli SS, aga kui rindele tulime võeti SS ära ja anti eesti
leegioni märgid. Tehti kiired õppused, küll oli raske.
Ja tead, meil seal suurtüki peal ei olnud ju süüa. Saime selle
kandilise leiva kolme päeva peale. Tead, nii hirrrrmsasti tahtsid süüa! Vot see
leivaveovanker oli ja ma varastasin sealt ühe leiva. Ma lihtsalt ei saanud tead
vaadata ja terve pätsi tõmbasin ära jah. Ja tead ma sõin selle korraga ära. Kilose
pätsi kohe sisse, vett ka ei olnud. Ise veel mõtlesin, et kui see nüüd välja
tuleb (leivavargus), mis siis saab? Aga keegi ei kõssanud. Eks neid oli
teisigi.
Mida sa sööd, et sa nii
vanaks oled elanud?
(naerab) No mis mulle siin antakse (vanaema ju vaaritab). Kala, 2
muna iga päev, sardelli ja mis siin ikka. (Tean, et sööb kaerahelbeputru igal
hommikul suure hulga suhkruga J. Sai ja või on ka laual, aga juurikaid ei
söö. Kohvi jõi kunagi palju ja magus on ka mokka mööda olnud…ma tean kust ma
pärit olen J ) Iga päev söön ühe õuna ka ära! No ei
tea kaua mul veel lastakse elada. Aga raske on olnud küll.
Vanaisa, kui minul on
võistlustel raske, siis ma mõtlen alati, et aga sinul on ju veel raskem olnud!
Jah, ega elu ja surma piiril on oldud.
On öeldud, et kõige verisemad lahingud peeti teises ilmasõjas
Narva all. No meie oma suurtükkidega lasime kaugemalt (vastus küsimusele, et on
vist palju laipu näinud), ei teagi mis seal eespool võis olla. Meie 12 toru
lasime, suurtükid, 6 –tollised. Stalini käsk oli meid ümber piirata ja
hävitada. Inimelud ei lugenud.
Küsin sinult kindlasti veel
täpsemalt selle aja kohta kunagi…
No mul on küllalt rääkida J
Kõik see jutt on muidugi videos palju ehedam ja lihtsalt trükitud tekst võtab emotsiooni maha. Vanaisaga on millest rääkida :)
x
Kui sul veel on materjali, siis palun jaga. Ma olen üks neist inimestest, kes vanainimeste heietusi ja jutustusi võikski kuulama jääda, jube põnev on. Pealegi paneb oma elu plaksti perspektiivi tagasi.
ReplyDelete